Tere tulemast Bhutani

Bhutan, rahumeelse kõuedraakoni maa, on maailmale tuntud mitme nimega, nagu näiteks “viimane Shangri-La” või “viimane koht maailma katusel”. Kuigi algne nimi Marco Polo aegadest oli „Bootan“, eelistavad kohalikud oma kodumaad kutsuda nimega „Druk Yul“ – Rahumeelse Kõuedraakoni Maa.
Bhutan on väga isoleeritud ja äärmiselt mägine maa, millel on suhteliselt vähe sidemeid välisilmaga. Kuigi suures osas on selles isolatsioonis süüdi kõrgmäed, mis teevad riigile ligipääsemise keeruliseks, on selles oma osa ka riigivõimul, mis väga pikka aega (mingil määral ka siiani) tegi võõrastele sissepääsu võimalikult raskeks.

Väljaspool Paro ja Thimphu orge on kõik piirkonnad määratletud kui ligipääsuta ehk keelatud alad. Kõik ringreiside läbiviijad Bhutanis peavad saama eriloa nende paikade külastamiseks, kuhu nad kavatsevad oma reisil minna. Välisturistidel pole lubatud niisama siseneda Bhutani templitesse ja kloostritesse. Selleks tuleb vastavatelt võimudelt  saada eriluba. 

Kui sinna imelisse riiki satud, siis tasub kindlasti külastada:
Tsechud – suured iga-aastased festivalid, mida peetakse enamikes dzongides ja kloostrites üle riigi Guru Rinpoche’i auks. Nendega mälestatakse tema suuri tegusid. Arvatakse, et Guru suured teod leidsid alati aset kuu kümnendal päeval, mida festivali enda nimi ka tähendab, kuigi kõik tsechud ei leia aset kümnendatel kuupäevadel.
Tsechusid tähistatakse kolm kuni viis päeva, ürituse kestvus sõltub kohast. Pidustuste ajal esitatakse tantse, mis on selgelt usulise sisuga. Neid kannavad ette nii mungad kui ka ilmikud ja nende kava on igal pool praktiliselt sama. Mõned tsechud lõpevad sellega, et ülistatakse suuri thankasid, millel kujutatud Guru Rinpoche’i ja tema Kaheksat Ilmutust. Sellist thankat kutsutakse thondreliks, mis tähendab tõlkes „vaadates vabastatuks saama “, sellega viidates uskumusele, et seda vaadates saavad inimesed oma pattudest lahti. Mõnel tsechul on ka wang – kollektiivne suuline õnnistamine, mida viib läbi munk. Pärast õnnistamist jagatakse tihti laiali värvilisi paelu ja inimesed seovad need oma kaelade ümber, et näidata, et nad nägid õnnistamist. Vahel kutsutakse wangi ka mewangiks, mis tähendab „õnnistust tule läbi“. Selline nimi tuleb sellest, et festivalist osavõtjad hüppavad üle lõkke, mille tuli peaks ära põletama kõik nende hingedel aasta jooksul kogunenud ebapuhtused.

Thimphu – Bhutani praegune pealinn asub 2 300m kõrgusel merepinnast orus, millest voolab läbi Wang Chu jõgi. See linn sai Bhutani pealinnaks alles 1962. aastal, kuid enne seda oli ta üldiselt vaid dzong, mille ümber paiknesid mõned majad. Talupoegade majad asusid laiali üle oru. Alles 1960ndate lõpul hakkas Thimphu omandama seda kuju, millisena teda praegu näha võib. Kuid Thimphu pole siiski see, mida tavaliselt oodatakse tänapäeva pealinnalt. Thimphu on elav paik, mis on koduks kuninglikule perekonnale, riigiteenistujatele, immigrantidele ja munkadele. Thimphus on tugev rahvuslik vaim, mis on eriti märgatav linna arhitektuuristiilis. See linn on ka ideaalne koht päevasteks jalutuskäikudeks. Üleüldse on jalgsi käimine parim moodus seal liiklemiseks. Natuke enam kui 50 000 elanikuga ning ilma liiklust reguleerivate valgusfoorideta on see üks rahulikumaid pealinnu maailmas.

Paro org – Üldjuhul sisenevad külastajad kuningriiki riikliku lennufirma Druk Airi lennukitega, mis maanduvad lennuväljale Paro orgu. See on imekaunis org, kus inimene ja loodus on teinud koostööd, et saavutada selline tulemus, nagu seda on Paro org. Chomolhari mägi oma 7 320 meetriga valitseb valges hiilguses oru põhjapoolsel küljel ning selle mäe liustikest tekkivad veed voolavad läbi sügavate kurude, moodustades Pa-Chu (Paro jõe). Paro on üks viljakamaid orge kogu kuningriigis: oru terrasspõldudel toodetakse enamus riigi kuulsast punasest riisist ning samas kaunistavad looduslikku maastikku mõned Bhutani vanimatest templitest ja kloostritest.

Zorig Chusumi Riiklik Instituut ehk „maalimiskool“ – see on koht, kus noored õpivad maalimise iidset kunsti. Nad peavad läbima kuueaastase õppeprogrammi, mille käigus neile õpetatakse mitmeid traditsioonilisi Bhutani kunstiliike. Õpilased, kelle suundumus on pigem kunstiline kui akadeemiline, tulevad kokku üle kogu riigi. Õpilaste programm algab joonistamisega ja liigub sealt edasi maalimisele, puunikerdamisele, tikkimisele ja kujude valmistamisele.
Selles asutuses on õpilastele haridus tasuta, kuna riik tahab rohkem õpilasi ligi meelitada. Pärast lõpetamist saadetakse noored riigi erinevatesse piirkondadesse, et nad rakendaksid seda traditsioonilist maalimisviisi üle kogu maa. Sellel põhjusel on pea kõigil majadel üle Bhutani sama tüüpi värvid, ornamendid ja kujundus.

Wangduephodrang – Linn asub 1300m kõrgusel merepinnast 21km kaugusel Punakhast lõuna poole. See on viimane tee, mis jääb teele enne Kesk-Bhutani sisenemist. Jõe kohal on imeline sild, mis on kindlasti vaatamist väärt. Septembri keskel peetakse seal Wangdue Tsechu festivali. Linna tuntakse oma kivi- ja bambusetööde poolest.
Legendi järgi kohtas Shabdrung Ngawang Namgyal väikest Wangdi-nimelist poissi mängimas liivaga Punak Chhu jõe kallastel. Talle meeldis see poiss nii väga, et ta pani uuele dzongile selle poisi järgi nimeks Wangdi (hiljem Wangdue) Phodrang – Wangdi palee. Rahvasuus tuntakse seda linna ikka veel kui Wangdit. Kuna linn asub jõe kohale küünitaval mäenukil, siis on seal tihtipeale tuuline ja tolmune, eriti pärastlõunasel ajal.