August Tillo, oktoober 2025
Puutumata loodus, tuhanded aastad – ja midagi ei ole Alžeeria kõrbes muutunud. See mõjub nagu rännak ajas.
Ühel õhtul, kui istusime Alžeeria kõrbe tähistaeva all ja lõkke ümber rääkisime oma Sahara matkale sattumise lugu, mõistsin, et siin ei ole midagi juhuslikku. Sahara kutsubki vaid parimas mõttes erilisi rändajaid. Ja neile pakub ta võimsaid emotsioone, mida Andmomentsi inimesed oskavad hinnata.
Lisaks kaaslastele tegi meie matka eriliseks võimalus olla osa tuareegide eluviisidest. Nendega koos toimetada lõkke ümber, et valmistada lihtne, kuid väga maitsev õhtusöök. Kusjuures leiva küpsetavad nad kuuma liiva sees lõkke all. Samal ajal keeb lõkke kohal teevesi. Teed segatakse erilisel moel poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Nii aetakse teevesi vahtu ja mida paksem on vaht, seda suurem on austus külaliste vastu.
Matka alguses liikusime 1500 meetri kõrgusele platoole. Päris mitmed arvasid, et katsumuse raskust teades poleks nad tulnud, kuid seda enam nad nautisid ja olid tänulikud selle võimaluse eest.
Enamuse aja matkasime kivikõrbes, kus meie saatjateks olid ulmeliselt ilusad liivakivist moodustised. Kõrgemad neist mõjusid soliidsete mägedena ja madalamad moodustasid justkui eelajalooliste linnade varemed. Ja aeg-ajalt olid nendes „varemetes“ meie eelkäijad oma elu ja toimetusi jäädvustanud kaljujoonistena. Vanimad neist on joonistatud 10 000 aastat tagasi.
Kõige sürrealistlikum hetk matkal oli see, kui kohtasin kahte tuareegi noormeest, kes olid liivale teinud malelaua ja mängisid kabet. Nuppudeks olid heledad ja tumedad kivid.
Viimase päikeseloojangu veetsime liivakõrbes ja seda emotsiooni mina jagada ei oska.
Reisi lõpus saime kutse meie võõrustaja Moussa koju, kus õhtusöögiks oli traditsiooniliselt küpsetatud terve lammas.
Loodan Saharaga kohtuda veel!
Inshallah!
