Detsember 2024
Oktoobrikuus, mil kõrbeõhk hakkab jahenema, astus Margot Sooäär, uudishimulik seikleja, kes on oma elus külastanud mitmekümmneid riike, vastu uuele väljakutsele. Ta osales Andmomentsi korraldatud jalgsimatkal Alžeeria kõrbes, otsides uusi mälupilte ja kogemusi Põhja-Aafrika südamest. Alžeeria, tuntud oma avarate ja müstiliste Sahara kõrbete poolest, pakkus Margotile ja teistele reisikaaslastele ainulaadse võimaluse sukelduda kultuurilisse mitmekesisusse ja kogeda maastikke, mis ulatuvad hingematvatest liivadüünidest kuni kiviste platoodeni. Selle Põhja-Aafrika riigi muljetavaldavad maastikud panid Margoti neid kirjeldama kui “kuumaastikke”, nagu oleksid need pärit teiselt planeedilt.
Aafrika suurim riik Alžeeria ulatub Vahemere rannikult kuni sügavale Sahara kõrbe südamesse. Sealne ajalugu on keerukas, hõlmates ka Prantsuse koloniaalperioodi, mis on jätnud jälje nii riigi keelele kui kultuurile. Kuigi prantsuse keel on laialdaselt kasutusel, märkis Margot, et kohalikud ei pruugi seda meelsasti rääkida, eelistades säilitada oma kultuurilist identiteeti.
Riigis elab umbes 44 miljonit inimest, mis teeb sellest ühe rahvarohkeima riigi Aafrikas. Suur osa elanikkonnast on alla 30 aasta vanad, mis kajastab kõrget sündimust ja noort ühiskonda. Enamik alžeerlasi on moslemid, ja islam on sügavalt juurdunud nii Alžeeria kultuuris kui ka traditsioonides, kujundades selle ühiskonna tuumväärtusi ja igapäevaelu.
Erakordne ekstreemsus
Seekordne Andmomentsi matk algas Margoti jaoks teisiti. Teisel päeval kukkus ta mägedes ja murdis käeluu, mis oleks võinud vähem otsustava matkaja teekonna peatada. Kuid kõrbe lummav vaatepilt ja soov kogeda midagi erakordset andsid talle piisavalt motivatsiooni valu ületada ja matkaga jätkata. Margot oli varem matkanud Marokos ja Egiptuses, kuid Alžeeria, seekordne sihtkoht, paistis silma oma ainulaadsete maastike, kultuuri ja ajaloo poolest. „Alžeeria erineb tõepoolest pisut Marokost ja Egiptusest. Siinsed kõrbemaastikud ja kultuur on väga eripärased,“ rõhutas Margot.
Ühtlasi kujunesid džiipidega sõidud läbi liivakõrbete, kus teed puuduvad, üheks matka tipphetkeks. Margot meenutas: „Ühel päeval oli liiv nii kollane ja sillerdav, et tundus, nagu oleks päike maapinnale langenud.“ Neid päevi, mil nad ei kohtunud ühegi teise inimesega, jäädvustas ta eriti eredalt oma mälestustes.
Mujal maailmas sellist elamust ei saa
Alžeeria kultuuriline elu on rikas, kuid keeruline. “Pealinn Alžiir on avatum, seal on grand mošee, kus ka naised saavad palvetada. See oli mulle väga eriline kogemus,” jagas ta. Kuid kõrbealadel on elu palju konservatiivsem, eriti naiste jaoks, kelle sõnaõigus on piiratud. Siiski, nagu Margot märkis, on pealinn Alžiir märkimisväärselt avatum ja seal on turistid rohkem omaks võetud.
Toitlustus matka jooksul oli lihtne, kuid sümboliseeris kohalikku eluviisi. “Istusime liivapeal vaipadel, ümber liua, ja nautisime kohalikku toitu. See oli väga maitsev, ehkki vürtsideta ja soolata, kohalike arvates, et vältida kõrbe tingimustes terviseriske,” selgitas Margot. Ööbiti telkides keset kõrbe ehk tähistaeva all magamine oli väga ainulaadne ja eripärane kogemus.
Kohalikud kombed ja traditsioonid olid samuti harivad. Näiteks kohalike poiste ja giididega suheldes sai selgeks, et nad on väga heatahtlikud ja uudishimulikud, kuid samas säilitavad oma kultuurilisi tavasid, nagu pea rätikuga katmine. “Kuid matka lõpuks võtsid nemad ka vabamalt ja rätikuid enam pähe ei pannud”, muigas Margot. “Kui tegelikult oleks ka meilt kõrbes eeldatud enda ülenikatmist, siis ikkagi tehti meile erand, kuna kõrbes teisi hingelisi peale meie matkaseltskonna väga ei kohta,” kirjeldas Margot sealset kultuuriruumi.
Teistmoodi Aafrika
Alžeerias ei kohanud me eriti teisi turiste, kuid pealinnas ringi liikudes juhtus midagi tähelepanuväärset. “Kõndisime tänaval, kui meie juurde pöördus härra, kes istus oma uhkes Mercedeses otse keset teed. Uhkes pikas valges maani rüüs ehk Gandourasse riietatud mees keris autoakna alla ja hakkas meiega sõbralikult juttu tegema. Ta istus autos, ilmselgelt haritud ja kõrgemas seisuses inimene, ning päris siiralt, kuidas meile Alžeeria meeldib,” meenutab Margot. “Ta arutles, et ehk muutub Alžeeria tulevikus turistidele avatumaks, kuigi praegu see veel riigi prioriteet ei ole.”
Margoti meenutused pakuvad pilguheitu riigi karmidele maastikele ja rikkalikele kultuuritraditsioonidele, mis kõik koos moodustavad Alžeeria ainulaadse iseloomu. See retk tõestas, et ka kõige ekstreemsemad tingimused võivad anda reisil ilu ja inspiratsiooni.
PS! Tundub, et Margot on tõeline seiklushimuline hing! Sel aastal on ta osalenud Andmomentsi korraldatud matkadel nii Colombias rattaga, Alžeerias kõrbes ja Rwanda jalgrattamatkal ilma rattata, kuna Rwandas polnud tema luumurd veel täielikult paranenud. Selline järjepidevus ja julgus jätkata matkateed vaatamata vigastusele näitab tõelist kirge ja pühendumust matkamisele.
