September 2026
Materas võib üks leivapäts kaaluda umbes viis kilo. Mitte rekordikatse pärast, vaid sellepärast, et nii on seal leiba tehtud ja söödud juba ammu. Septembris Apuulias rattamatkal käinud Andmoments Seiklusreiside seltskonnale oli see üks esimesi kohalikke üllatusi. Järgmise üheksa päeva jooksul tuli neid veel: tänaval orecchiette’t vormivad mamm´ad, viigimarjad otse puult, merisiilikud kalaturul, Alberobello kummalised kivimajad ning väike perepood, kus leti taga seisavad kõrvuti kolm põlvkonda.
Reisijuht Vlad Kriger võttis esimesed muljed kokku talle omaselt lühidalt: „Väga ilus kant, loodus, teed, liikluskultuur. Muidugi ka veinid ja toit.“ Kõik nimetatu pidas paika, kuid üheksa päeva jooksul kogunes nende märksõnade taha palju rohkem sisu.
Materas tasub rattaga alustamisega veidi oodata
Reisi esimene päev kuulus Materale ja siin oli mõistlik rattad veel kõrvale jätta. Tegemist on ühe maailma vanima järjepidevalt asustatud linnaga, mille kõige tuntum osa Sassi on sõna otseses mõttes kalju sisse ehitatud. Kohaliku giidiga mööda treppe, kitsaid tänavaid ja endisi koobaselamuid liikudes hakkab tasapisi avanema ka selle paiga keerulisem ajalugu.
Veel 1950. aastatel elasid Sassi elanikud tingimustes, mida tänapäeval on üsna raske ette kujutada. Suured pered jagasid väikeseid koobaselamuid ning sageli elasid nendega samas ruumis ka koduloomad. Tänaseks on pilt täielikult muutunud. Sassi kuulub UNESCO maailmapärandisse ning vanadesse koobastesse on rajatud hotelle, restorane ja poode.
Just Materas sattus meie ette ka kohalik hiiglaslik leivapäts. „Kohalik leib, mis kaalub ca 5 kg,“ kirjutas Vlad foto juurde. Nii suur päts pole seal siiski naljanumber. Matera leivakultuur pärineb ajast, mil leiba küpsetati perele pikemaks ajaks ning päts pidi säilima mitu päeva. Pärast sellist sissejuhatust võis rattad välja võtta.
Apuulia teedel oli põhjust aeg-ajalt pidurit vajutada
Apuulia sisemaal rattaga sõites hakkavad kõigepealt silma oliivipuud. Neid on siin tohutult ning vanemate puude jämedad ja keerdunud tüved näevad välja nii, et nende kõrval tahaks korraks seisma jääda. Oliivisalude vahele mahuvad viinamarjaistandused, põllud, kivimüürid ja väikesed linnad ning just sellises ümbruses kulges suur osa meie teekonnast.
Ratturi seisukohalt kiitis Vlad eraldi kohalikke teid ja liikluskultuuri. See muutis sõidupäevad palju mõnusamaks, sest kogu tähelepanu ei pidanud kuluma mööduvate autode jälgimisele. Sai ringi vaadata ja vajadusel peatuda.
Ja vajadust tuli ette.
„Eriti toon välja teeservas peatumise viigi- ning viinamarjaraksul käimiseks,“ teatas Vlad.
Raksus käimine kõlab ehk natuke ulakalt, aga küps viigimari otse puult oli peatust väärt. Samamoodi viinamarjad, mida olime seni harjunud pigem poeletilt võtma. Rattaga reisides on sellistel juhuslikel peatustel oma võlu – autoaknast märkad puud, rattaga jõuad ka vilja maitsta.
Orecchiette’t ei pea Apuulias köögiukse tagant otsima
Kui mõni toit Apuulia reisiga lahutamatult kokku kuulub, siis on see orecchiette. Väikesed kõrvakujulised pastad jõudsid meie lauale korduvalt, kuid palju huvitavam oli näha, kuidas neid valmistatakse.
„Tänavatel kohalikud mamm´ad valmistavad kohalikku Puglia pastat, mida nimetatakse orecchiette,“ kirjutas Vlad Barist.
Pastategu võibki siin toimuda maja ees tänaval. Laud tõstetakse välja, tainas lõigatakse väikesteks tükkideks ning osavate liigutustega vormitakse neist ükshaaval „kõrvad“. Kõrvalt vaadates käib töö sellise vilumusega, et tekib tahtmine ise proovida. Proovisimegi ning saime kinnitust, et aastakümnetega tekkinud käelist osavust ühe korraga üle ei võta.
Sellised vaatepildid olid Apuulia juures väga sümpaatsed. Kohalik toit ei ela ainult restoranide menüüdes, vaid selle valmistamist näeb linnas ringi liikudes oma silmaga.
Itaalia, kus pizza asemel tellisime üha uuesti focaccia’t
Toidust rääkides tegi Vlad veel ühe tähelepaneku, mida me enne reisi oodata ei osanud. „Muide, pizzat siin praktiliselt pole, enamasti väga maitsev focaccia.“ Vähemalt meie teekonnal oligi focaccia palju nähtavam. Apuulia pagaritöökodades kohtab seda mitmel kujul ning Bari kandis on eriti tuntud focaccia barese, millele pannakse tavaliselt tomateid ja oliive. Pärast rattapäeva sobis soe focaccia väga hästi ning üsna kiiresti kadus ka vajadus küsida, kus pizza on.
Toidu kaudu jõudsime üldse päris sageli kohaliku eluni. Üks parimaid näiteid oli väike liha-, juustu- ja veinipood, mille Vlad kuulutas meie lemmikuks. Leti ees seisab isa-poeg-lapselaps ja kassas istub mamma ja mõned operatsioonid liidab kirjalikult,“ kirjeldas ta.
Sellest ühest lausest saab üsna hästi aru, miks see koht meile meeldis. Pood oli päriselt pere ettevõtmine, kus kolm põlvkonda tegutsesid kõrvuti ning kaup polnud anonüümne valik pakendatud tooteid. Letil olid kohalikud singid, salaamid ja juustud, riiulitel veinid ning kõige lihtsam oli lasta pererahval soovitada, mida võtta.
Mere äärde jõudes muutus ka lõunasöök
Apuulia pika rannajoone tõttu on mereannid kohaliku köögi loomulik osa ning rannikule jõudes sattusime kalaturule, kus asi ei piirdunud ainult leti vaatamisega. „Kalaturul saab proovida värskeid merisiilikuid ja austreid,“ kirjutas Vlad.
Merisiilik oli paljudele meist ilmselt eksootilisem valik. Selle sees olev söödav osa on tugevalt merelise maitsega ning Apuulia rannikul süüakse seda täiesti värskelt. Sama kehtib austrite ja paljude teiste mereandide kohta. Siinkandis hinnatakse crudo di mare’t ehk toorelt söödavaid värskeid mereande ning kalaturg on nende proovimiseks märksa loomulikum koht kui peen restoran.
Pärast mitut tundi sadulas pole tegelikult rohkem selgitust vajagi. Kui meri on kõrval ja laual on sama kandi värske toit, on lõunapaus täpselt õiges kohas.
Alberobellos on terve linn täis trulle
Apuulia üks veidramaid ja samal ajal sümpaatsemaid vaatepilte ootas Alberobellos. Vlad tutvustas seda kodustele üsna otse: „Kummalised väiksed valged majad on Alberobello linnas ja neid nimetatakse trullideks.“
Trullid on koonusekujulise kivikatusega valgeks lubjatud majad, mida ehitati kohalikust lubjakivist traditsiooniliselt ilma mördita. Alberobellos ei ole neid säilinud paar näidist, vaid trullidest koosnevad terved tänavad ja linnaosad. Mõnes elatakse tänaseni, teistes tegutsevad poed, kohvikud või majutuskohad.
Rattaga oli huvitav näha, kuidas Apuulia arhitektuur teekonna jooksul muutus. Matera kaljusse uuristatud elamistest jõudsime Alberobello väikeste valgete trullideni ning nende vahele jäid tavalisemad põllumajanduskülad ja väikelinnad. Alberobello ise kuulub UNESCO maailmapärandisse ning siin tasus rattad mõneks ajaks kõrvale panna ja jalgsi ringi vaadata.
Viinamarjad tee ääres ja Primitivo klaasis
Viinamarjad olid meie reisil kohal juba sellest hetkest, kui tee ääres esimest korda raksus käisime, kuid Apuulias on neil mõistagi tähtsam roll. Piirkond on üks Itaalia suuremaid veinitootjaid ning üks tuntumaid kohalikke sorte on Primitivo.
Meie teekond viis Manduria kanti, kus Primitivo on eriti tähtsal kohal. Veinimõisade külastamine sobis rattapäevade vahele hästi, sest selleks ajaks olime juba mitu päeva läbi viinamarjaistanduste sõitnud. Kui oled päeva jooksul näinud, kus viinamari kasvab, on õhtul klaasis olev vein ka natuke huvitavam.
Vladi reisi alguses antud hinnang „muidugi ka veinid ja toit“ pidas lõpuni vastu. Tegelikult muutusid need iga päevaga aina olulisemaks osaks reisist.
Rattareisil tuleb vahel ka päriselt rattaga tegeleda
Päris kõik Vladi saadetud pildid ei kujutanud siiski pastat, veini ega ilusaid vaateid. Ühel fotol oli ta taas ratta kõrval tööd tegemas. „Minu „lemmik“ tegevus. Ikka ja jälle sisekummi vahetus.“
Rattamatkal on sellel ametil üks lihtne reegel: kui kellelgi kumm tühjaks läheb, peab keegi sellega tegelema. Vähemalt ei tekkinud reisi lõpuks enam küsimust, kas sisekummi saab kiiresti vahetatud.
Baris polnud viimasel päeval enam kuhugi kiiret
Pärast rattapäevi jäi reisi lõpetama Bari. Selleks ajaks oli suurem osa grupist juba koduteele saadetud ning Vladil ei olnud enam vaja päevakava järgi kilomeetreid lugeda. „Reis lõppes ja viimase päeva veetsime Bari linnas. Saatsime enamuse grupist koju ja lihtsalt vaatasime ringi ning chillisime. Väga maitsev toit, sõime-jõime ja lihtsalt vaatasime inimesi,“ kirjutas ta.
Pärast üheksat aktiivset päeva kõlab see üsna hea plaanina. Bari vanalinnas võib vabalt mitu tundi kulutada ilma, et peaks ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde kiirustama. Tänavad on täis väikseid poode ja söögikohti, majade ees istutakse ja räägitakse ning kusagil vormib keegi tõenäoliselt jälle orecchiette’t.
Vladi viimane hinnang oli sama heatujuline nagu esimenegi: „Endiselt hea ja tore olla, rääkimata maitsvast toidust ja veinidest.“
Apuulia jäi meile eelkõige mõnusa rattareisina meelde
Apuulia tugevus rattareisi sihtkohana ei olnud üks konkreetne vaatamisväärsus. Hästi töötas kogu teekond. Rattaga sai päeval piisavalt liikuda, kuid sõit ei muutunud eesmärgiks omaette, sest pidevalt oli põhjust sadulast maha tulla.
Materas tahtsime pikemalt linna vaadata, Itria orus jäid ette oliivisalud ja viinamarjad, Alberobellos trullid ning rannikul meri. Toidust ja veinist kujunes reisi jooksul omaette lugu, sest neid ei pidanud spetsiaalselt otsima. Need olid kogu aeg meie ümber – tänaval pastat tegevate naiste, väikese perepoe, pagarikoja, kalaturu ja veinimõisa kujul.
Selline reis sobib hästi inimesele, kellele rattasõit meeldib, kuid kes ei taha puhkust taandada läbitud kilomeetritele. Apuulias oli sama oluline õigel ajal pidurit vajutada.
