Sügis 2025
Septembris 2025 viis Andmomentsi matkajuht Merle Rallmann grupi seiklejaid Bulgaaria Stara Planina mäestikku. Balkani südames kõrguv ahelik ulatub Musta mere rannikult Serbia piirini, kogupikkusega ligi 500 kilomeetrit. Mäestiku kõrgeim tipp Botev kerkib 2376 meetrini.
Kaheksa päeva mööda mäenõlvu kulgedes ja erinevaid tippe vallutades andsid meile kõike alustades euroraha tuleku vastastest protestidest Sofias, Trojani kloostri vaiksetest nurgatagustest kuni pilvedesse mattunud Botevi, trossidega turvatud lõikude ja elektrita mägimajadeni.
Tee peal möödusime mitmetest lambakarjadest, hoidusime karjakoertele liialt lähenemast ja nägime ühes mägimajas isegi Eesti suuski – Visu Extra. Lõpuks viis rong meid Koprivštitsasse, kus mitmesajaaastased värvilised majad ja munakivitänavad panid matkale väärika punkti.
Sofia rahutustest kloostri vaikusesse
Esimesel kohanemispäeval sattusime Sofias keset rahvarahutusi. Peatselt euro kasutusele võtvas riigis täitsid tänavad protestijad, kes polnud muudatusest sugugi vaimustunud. Kõikjal võis näha ka politseid ja erivarustusega kiirreageerijaid. Rahvast see aga ei heidutanud ja oma arvamust, et euro muudad elu kallimaks, avaldati lippude lehvides valjult. Selline algus andis meie retkele oma värvingu – olime sattunud maale, kus ajalugu, tänapäev ja tulevik põimuvad nähtavalt ja valuliselt.
Esimesed sammud mägedesse
Järgmisel päeval liikusime paarsada kilomeetrit ida suunas. Ei mitte Musta mere äärde, vaid mägede poole. Tee viis meid Trojani kloostrisse, Bulgaaria suuruselt kolmandasse pühakotta. Kohalikud ootasid järjekorras püha ikooni puudutamist, meie imetlesime samal ajal uhkeid puunikerdusi, lühtreid, ikonostaasi ja ajaloolist atmosfääri.
Seejärel sõime rammusa lõuna ja asusime oma esimesele matkale – 550 tõusumeetrit pöögimetsas, samm sammu haaval kõrguse poole. Kuna meil oli kaks bulgaarlasest matkajuhti, Anton ja Stojan elik Tony ja Sto, siis kasutasime juhust ja soovijad said tõusumeetreid võtta laugemal rajal. Ööbisime kunagi mäesuusatajate hotelliks ehitatud Pleveni mägimajas, paraku suusatõstukid ei tööta siin enam muul otstarbel, kui kaupade kohale toomiseks.
Pilvede sees ja trossidega
Kolmandal päeval võtsime ette tõusu Stara Planina kõrgeimale tipule, Botevile (2376 m). Kõrgust võttes selgus, et päev polnud selleks parim, tipp mattus paksu pilve, nähtavus ulatus vaid paarikümne meetrini ja kogu ümbrus meenutas muinasjutulist haldjamaailma. Tipus ootasid sõjaväepost, ilmajaam ja matkajate varjualune, kus saime kuuma teed, tummist läätsesuppi ja isegi õlut. Kõik veel leevide eest – euro on siia alles teel. Mäest alla tulles murdsime end pilvest välja ning päike muutis olemise taas soojaks.
Neljas reisipäev pani meid juba tõsiselt proovile. Tõusumeetreid kogunes üle tuhande, mitmel pool tuli edasi liikuda trosside abil. Päike küttis halastamatult ja rada nõudis pingutamist. Õhtuks jõudsime Ambaritsa mägimajja, kus puudus elekter ja kus pesuvesi tuli puuahjus endal soojaks kütta. Just seal tundsime, kui vähe on tegelikult vaja, et päev oleks hea. Olgu öeldud, et enamus mägimajasid Bulgaarias kuuluvad riigi turisimiühingule, kes neid kohalikele rendile annab klausliga, et üldruumidesse peavad matkajad sisse pääsema 24/7. Ainult köögiplokk võib lukus olla.
Viiendal päeval tervitas meid imeline päikesetõus. Pildile jäi ka üksik hobune – ainus transpordivahend sellesse majja. Päev tõi aga karmid olud: kaks üle 2100 meetri ulatuvat tippu ja kõle külm tuul, mis kippus asju lennutama. Läbi kuusiku Dobrilasse, matkaradade ja paraplaanide mekasse jõudes maitses toit, välkusid malenupud ja klaasi kohaliku veiniga veeresid jutud eriti hästi. Seal kohtasime esmakordselt ka teisi matkajaid, inglasi ja tšehhe. Maja juhataja lubas aga Eesti reisi otsima hakata.
Karu möiretest Koprivštitsa tänavateni
Järgmistel päevadel pakkusid mäed taas rohket avarust, sest lehtpuumetsad lõpevad kusagil 1600 meetri kõrgusel. Lagedal andis endast taas märku terav põhjatuul. Kuulsime karu häält, vist, või oli see põder, me selgeks ei vaielnudki. Nägime lambakarju ning kogesime taas päikselisi hetki. Kuues päev lõppes ainsas teele jäänud hotellis murul pikutades või basseini ääres, ja oh üllatust, ühest toast kostis Tommy Cashi Espresso macchiato!
Seitsmes päev algas tagasi mäkke minekuga, kust õhtul alla tulime. Kokku oli sel päeval ligi 900 tõusumeetrit ja mitmeid trossidega lõike. Ühes mägimajas ootas meid üllatus – seinal rippusid Eestist pärit suusad.
Viimane päev viis meid mägedest alla, seekord läbi koduste männimetsade. Et mitte asfaldil käia, ootas meid rongisõit, mis algas silmaga nähtavalt vanast vaksalist. Rongi kolksuv tempo mõjus kui ajarännak minevikku. Matkateekond lõppes Koprivštitsas, kus 19. sajandi värvilised majad ja munakivitänavad jutustasid Bulgaaria renessansi lugusid. Käisime mõnede häärberite ja nende kunagiste elanike, kaupmeeste, poeedi, revolutsionääri, lugudega tutvumas ka. Õhtul maitsesid road taas imeliselt, peab eraldi mainima, et meile kõigile avaldas erakordset vaimustust ehedalt maitsevad kurgid ja tomatid.
Mäed, inimesed ja kultuur
Stara Planina andis meile kõike – tugevat tuult, mägililli ja karmi rada, aga ka kloostrite rahu ja väikeste linnade ajalugu.
Bulgaarias kogetu andis tunde, et Balkani elu käib omas tempos. Mitte kellavärgi täpsusega, vaid looduse ja inimeste rütmis. Just selline argine, aga südamlik elulaad oli kontrastiks karmidele mägedele.
Kui meenutame seda retke, kerkivad silme ette mitte ainult tipud ja tõusud, vaid ka Bulgaaria köögi maitsed, kloostrite ajalugu ja inimeste siirus. Stara Planina pakkus võimaluse piiluda ühe Balkanimaa hingeellu. Lihtsusesse, külalislahkusesse ja oskusesse võtta iga päev sellisena, nagu ta on.
