Ingrid Ots-Vaik, august 2025
Kui alustada algusest, siis ma pole kunagi käinud mägedes matkal. Otsus minna Andmomentsi korraldatud matkale mägedesse tekkis sõbranna Ene eestvedamisel eelmine aasta. Mida lähemale matk jõudis, seda rohkem tekkis kõhklust ja kahtlust otsuse õigsuses. Seda enam, et reklaam ütles, et matka raskusaste on keskmine. Eelkõige, kas olen piisavas füüsilises vormis. Kõrvalepõikena: töö juures oli maikuus kõnnivõistlus. Otsustasin osaleda. Kokku kõndisin kuu jooksul poolteist miljonit sammu. Sellest tegin järelduse, et vast ikka tulen toime.
Igatahes matkale ma jõudsin. Esimene tore üllatus oli matkaseltskonna suurus – 16 inimest ja ealine mitmekesisus. Tinglikult võiks seltskonna ealiselt jagada kaheks: noored ja juba elukogenud täiskasvanud. Kogemustega mägimatkajad ja need, kes esimest korda nii kõrgeid mägesid ligidalt nägid. Igatahes sellise eripalgelise seltskonna meeskonnaks kujundamine on tõeline väljakutse, millega matkajuht Mati Terestal väga kiiresti – praktiliselt ühe päevaga – hakkama sai, st et keegi ei jäänud maha, keegi ei rabelenud ennast ogaraks ja kõik olid päeva lõpuks rõõmsad.
Kaukasus ise jättis hinge ja mällu kustumatu mälestuse. Oma imelise puutumatu looduse, mägede, kuristike, jõgede ja ojadega. Tuleb tõdeda, et ehk on see, mis ergutab ja innustab inimesi võtma ette sellist enesepiitsutamise retke. Astuda välja oma igapäeva mugavustsoonist, nautida mägede ilu ning ületada iseennast. Teisalt kogesime mägedes alaliselt (suveperioodil) elavate inimeste igapäeva elu ja külalislahkust. Eks mõni neist kogemustest oli unustatud vana – nn Stalini jalajälgedega kuivkäimla. Samas, kui viimati nimetatud asutuse kasutamisega kaasneb miljonidollariline vaade mägedele, siis mis siin ikka nina kirtsutada. Või kiirevoolulisest mägiojast omale joogivee hankimine või seal enda pesemine.
Kogu matka jooksul oli paar hetke, mis oleksid võinud väga halvasti lõppeda (kiirevoolulise mägioja ületamine, priimuse põlema minek, matkarajale langenud lume ületamine jne). Siin tahaksin tunnustada kohalikke giide Rusa ja Maiat, kes kiiresti ja oskuslikult need kriisid lahendasid. Lõppkokkuvõttes on need juhtumid ühe suure ja vahva seikluse osad, mis muudavad selle kõik mälestusväärsemaks. Inimese ajul on suurepärane võime kõik halva päeva lõpuks muuta heaks. Kuskil pole kirjutatud, et inimese elu peaks olema kerge.
Kindlasti üheks matka kõrghetkeks oli Atsunta kuru ületamine, oma kõrgusega 3412 m. Seda hetke jääb meenutama üheskoos matkasell Laidi loodud ning tema eestvedamisel lauldud seto leelo mäejumalatele tänuks turvalise matka eest.
Eks kõigi matkaliste lähedastele oli omamoodi katsumuseks see, et me olime väljaspool telefoni ja interneti levipiirkonda pea viis päeva. Vaatamata sellele, et hoiatasime, oli väike paanikaosakond täistuuridel tööl. Oh seda rõõmu, kui sai teada anda, et kõik on elus – veidi räsitud, aga terved.
Eraldi tahaks ära märkida Gruusia kultuuri ja ajaloo, mida saime Kaukasuses ainult veidike nuusutada. Kuid see annab kindlasti innustust omal käel tagasi minna või järgmist matka Gruusiasse ette võtma, et seda rikkust enda jaoks rohkem avastada.
