Aprill 2024
Jordaania ei ole pelgalt turistide meelispaik oma ajalooliste monumentide ja maaliliste vaadetega, vaid pakub ka sügavamat kultuurilist ja looduslikku kogemust neile, kes otsustavad seda avastama minna. Merle Rallmann, Andmomentsi kogenud matkajuht, jagab oma ainulaadseid kogemusi Jordaania avastusretkelt, avades meile akna selle riigi rikkalikku mitmekesisusse.
Jordaania tõmbab tähelepanu oma unikaalse geograafia ja ajaloolise pärandiga. Riigi pealinn Amman kujutab endast
kaasaegset metropoli, kus segunevad iidne ajalugu ja modernne elustiil. Jordaania maastik varieerub viljakatest orgudest ja mägedest kuni
laiuvate kõrbeteni, pakkudes külastajatele mitmekülgseid loodusvaateid.
Jordaania, asudes geograafilisel ja kultuurilisel ristteel Aasia, Aafrika ja Euroopa vahel, on sajandite vältel olnud kohtumispaigaks erinevatele tsivilisatsioonidele ja kultuuridele. See ainulaadne asukoht on kujundanud riigi kultuuripärandit, luues mitmekülgse kultuurilise mosaiigi. Siin põimuvad islami, kristluse ja varasemate tsivilisatsioonide traditsioonid ja kombed, mida peegeldavad nii igapäevaelu kui ka pühad, festivalid ja toit. Jordaania kultuuriline rikkus on nähtav nii pealinnas Ammanis kui ka väiksemates kogukondades, kus ajaloolised tavad ja kaasaegne eluviis eksisteerivad kõrvuti.
Ühtlasi on Jordaania tuntud oma ajalooliste vaatamisväärsuste poolest, sealhulgas Petra – UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv arheoloogiline paik ja üks Uue Maailma Seitsest Imest, ning Wadi Rum. Viimane on tuntud ka kui Kuuorg ning on kuulus oma eepiliste kõrbemaastike poolest, mis on loonud ainulaadse tausta mitmetele Hollywoodi filmidele, sealhulgas “Marslane” ja “Lawrence of Arabia”. Selle liivakivimäed ja sügavad orud pakuvad külastajatele võimalust kogeda maastikku, mis tundub olevat teisest maailmast.
Jordaania saladusi avastamas
Andmomentsi matkajuht Merle, kes 2023. aasta sügisel Jordaanias jalgsimatka juhtis, jagab praktilisi nõuandeid, isiklikke lugusid ja meenutab kohtumisi Jordaania kohalikega, mis aitavad paremini mõista ja ette valmistada igaüht tulevaseks seikluseks Jordaania radadel. Merle kogemus on rikkalik allikas neile, kes soovivad kogeda rohkem kui lihtsalt pinnapealset turismi, otsides sügavamaid elamusi ja ühendust selle ainulaadse maaga.
Merle, käisid 2023. aastal Andmomentsi jalgsimatka Jordaanias juhtimas. Kuidas end seiklusreisiks ette valmistasid?
Kuna olen jalgsi matkanud lugematul arvul kilomeetreid, ma Jordaania matkaks eraldi “trenni” tegema ei pidanud. Pigem uurisin veebiavarustest kohaliku eluolu ja tavade ning ilmaolude kohta. Kahjuks enne reisi eesti keeles Jordaania kohta ühtki raamatut ei leidnud, sestap sirvisin erinevaid rahvusvahelisi veebilehti. Pärast reisi sattusin raamatule „Abielus beduiiniga”, mida soojalt soovitan nii enne kui pärast reisis lugeda. Kogu sealne maailm saab väga palju selgemaks.
Kõige enam olin enne väljasõitu kõhklev seljakoti pakkimise asjus, kuna temperatuurid varieeruvad: päevane isegi 35+ kraadine kuumus võib kõrbes öösel kukkuda ka alla 10 kraadi ja magatakse telkides.
Teadsin, et matk kulgeb nii kividel turnides kui kõrbeliivas. Seega, mõtteaines, millised riided ja jalanõud kaasa võtta tundus reisi õnnestumiseks üliolulisena. Grupiliikmetelt tuli veelgi põnevamaid küsimusi nagu “kus me seal hädal käime”, “kus magame” ja “kui palju vett antakse”. Tagantjärele saan öelda, et magamiskott pidanuks ka endal kaasas olema. Kuna minu seljakott jäi vahelennujaamas Ammani lennust maha ja mul polnud praktiliselt midagi kaasas: siit tarkusetera, pane kõige olulisem matkariietus käsipagasisse või selga.
Räägi mõnest meeldejäävamast mälestusest seoses Jordaania toiduga reisi jooksul. Kas proovisid midagi täiesti uut või leidsid mõne uue lemmiku?
Hommiku- ja lõunasöök on matkal lihtsakoeline ja suurem söömaaeg on õhtusöök. Selle valmistamine võttis ikka omajagu aega ja on imetlusväärne, kuidas meie kokad keset ürgset loodust igal õhtul uue maitsva pajaroa välja võlusid. Igale õhtusöögile eelnes tummine mõnusa mekiga supp, mida paljud teise kausitäie lisaks tõstsid.
Kui keegi avaldas soovi proovida lammast, tundus see esiti ilmvõimatu olema. Ent juba järgmiseks õhtusöögiks oli lammas potis. Või noh, osa sellest. Meeldejääv ja eriline oli toidu serveerimise viis. Ligi meetrise läbimõõduga liuale potsatas rooga täis hiigelpott kummuli keeratuna nii, et potipõhjas küpsenud lihatükid katsid riisi ja aedviljad. Kogu potist jagus ligi 20 inimesele.
Tee joomine on rituaal, milleta jordaanlased vist elada ei oskagi. Kange must tee ohtra suhkruga käib sealmail iga peatuse ja söögikorra juurde. Kes magusat nii väga ei armasta, sai siiski teed ka suhkruta juua, aga sellest tuleb ette teada anda, sest mingit lusikaga suhkru lisamist ei toimu – magusaine satub teesse nähtamatul moel. Nagu ilmub nähtamatul moel matka lõunapausil peatuspaika lõkkematerjal, millel teekann podisema hakkab.
Ei saa mainimata jätta Jordaania ümmargust valget lapikleiba, mis on õhuke nagu pannkook ja mida kutsutakse
shraak-ks. Sellele määritakse sulajuustu või hummust. Beduiinid valmistasid seda kuumadel kividel.
Kõige efektsem oli aga viimane õhtu beduiinilaagris. Liiva sisse kaevatud augus oli malmtünn, mille põhja tehtud lõkke sütel valmis meie õhtusöök: mitmekihilisel restil lasti süte kohale liha ja kartulid, tünn kaeti kaane ja fooliumiga ning kõige peale asetati malmkaas, mis omakorda liivakuhilaga kaeti. Nii, et pealtnäha ei saanud arugi, et maa sees küpseb meie õhtune eine.
Millised kohalikud kombed Jordaanias jätsid Sinule eriti sügava mulje ja miks?
Kõige nähtavam traditsioon on Jordaania meeste rõivastus, ohtrate narmaste ning tupsudega punase- ja valgeruuduline rätt ehk mendeel on osa meeste traditsioonilisest rõivastusest, seljas kantakse pikka rüüd ehk thaub-i. Ja paistab, et see on tõesti mugav.
Kuigi võib tunduda, et araabiamaailm on väga konservatiivsete kommetega, siis Jordaanias elatakse üsna vabameelselt. Naised sõidavad autodega, naeratavad ja keegi ei vaata viltu, kui matkasellid ilmuvad ühtäkki linnatänavale lühikestes pükstes või seelikuga. Kuid pühakodadesse sisenedes tasub vähemalt põlved ja õlad viisakalt kinni katta.
Kirjelda mõnd eriti meeldejäävat loodusilu, mida said nautida ainult tänu jalgsimatkale Jordaanias.
Reisi alguses veetsime päeva Madabas, kus vaatasime oma silmaga üle nii riigi vanima mosaiikkaardi kui Nebo mäe, kus prohvet Mooses enne surma Tõotatud maad nägi. Ajaloohuvilistel tasub selle paiga väisamiseks kindlasti aega võtta.
Loodus oma meile harjumatute vormidega pakkus imetlust väärivat kogu reisi vältel. Värvid varieerusid beežist roostepunaseni ja kuivusega kohanenud rohttaimed kasvasid paikades, kus polnud grammigi viljakust.
Matka esimesel päeval jahmatas meid Wadi Ghuweir ehk Vikerkaare kanjon, kus värviliste triipkoodidega kaljud kõrgusid üle me pea ja võis ette kujutada, kui läbimatu see paik on vihmaperioodil, mil siin vahutab mägijõgi. Mõnes kohas polnud kanjonipõhjast taeva poole vaadates näha ka kõige kitsamat ribakest sinist taevast või kõõlus pea kohal kaljude vahele kinni kiilunud ähvardavalt hiiglaslik kivimürakas. Kohati meenutas see rada ka Ellen Niidu Midrimaad, kui äkki ilmusid kaljudele ehtsad palmipuud, lendlesid punased kiilid ja kõrvu paitas linnulaul ning ojavulin.
Matkal läbisime piirkondasid, kus ümbritsevad mäed meenutasid luukerede kolpasid. Turnisime nende vahel järjekordsesse mäkke rada pidi, mida mööda autoga sõitma ei pääse ja peale meie polnud hingelistki. Enamgi veel, seal polnud ühtegi viita, nii et kohaliku matkajuhita sinna omal käel kindlasti ei satuks.
Omaette maailm kerkis me silme ette “tagaukse kaudu” iidsesse Petrasse jõudes, mis maailmaimede nimekirjas. Linna, mis taasavastati juhuslikult alles eelmisel sajandil. Lisaks müstilisele kohalikule hõimule, nabatealaste täpsele arhitektuurile ja koobaselamutele lõi saabumisele pitseri ka tohutud turistide hordid ja suveniiritelkide rohkus.
Siin tasub lähemalt uurida liivakivikaljudesse peitlite abil uuristatud mitme tuhande aasta vanuseid imesid nagu Aardekamber, Rooma teater, kindlus, palee hauakamber ja klooster. Need on uudistamist väärt – ehitama hakati neid kaljudesse uuristatud šedöövreid ülevalt alla, et need kokku ei variseks.
Kel õhtuks energiat üle, siis tasub Aardekambri juurde jalutada, et osa saada kohalikust rahvamuusikast “Petra by night” etendusel, kus tähistaeva all ja küünalde kumas iidset kohta imetleda. Mind lummas iga päev asjaolu, kuidas sellisel kivisel või liivasel maastikul on elu, roosade õitega oleandripõõsad, kummi-viigipuude salud, salveid, kapparipõõsad … ja mitmed teised tundmatud liigid.
Reisi teises pooles matkasime Wadi Rumi kõrbes, mis vähe meenutas traditsioonilist mõistet “kõrb”. Wadi Rum on täis pikitud reljeefseid kaljusid. Nii mõnelgi võib leida ürgvanu kaljujooniseid, mille jätsid iidse siiditeerändurid. Nagu sellest veel vähe oleks, see kõrb on punane ja üks vaatamisväärsusi on Al Ramal punase liiva düün, mille kõrguseks on 80 meetrit! Haruldane värvus tuleb raudokdiididest. Ka kihutab Wadi Rumis ringi lugematu hulk jeepe ning vaid mõned üksikud kaamelid. Müüdimurdmisele vaatamata on päikeseloojang Wadi Rumis müstiline, kui kogu ümbrus muutub kuldpunaseks ja silmapiiril süttivad beduiinilaagrite lõkketuled.
Kuidas suhtusid kohalikud elanikud Sinusse ja matkajatesse?
Matk kulges ehedas looduses ja kohalikke kohtasime maastikul tegelikult üsna harva. Esimesel päeval Madabas rääkis taksojuht sellest, kuidas kohalikud inimesed pidutsevad: juuakse kohvi, aetakse juttu ja tantsitakse, mehed ja naised eraldi majaosades. Kuna sealmail on puhkepäevad reede ja laupäev, siis pidu on reede õhtuti ja meie sellest kahjuks osa ei saanud.
Vähesed beduiinid, kellega meil matkal kokkupuude oli, olid igati abivalmis ja külalislahked ning rääkisid kohalikust elust-olust. Kui ikka kuskil teekann oli tulel, siis seda ka joogiks pakuti.
Minu isiklik eredaim lugu on sellest, kuidas meie giid Gassab muretses mu Frankfurti lennujaama maha jäänud ja mitu päeva hiljem Jordaaniasse jõudnud seljakoti jõudmise pärast laagrisse. Ma ei oska öelda, kui mitu kõnet mees levivabadel aladel koti transporti organiseerides tegi, igatahes andis ta korduvalt mõista, et üritab ikka ja jälle. Seljakott jõudis minuni reisi kuuendal päeval. Kohalikud, kes selle Ammani lennujaamast 200 kilomeetri kaugusele Wadi Musasse transportisid, tasu ei küsinud.
Meenub ka mõneti naljakas seik, kui Madabas tänaval jalutanud tüdrukutelt küsisin, kus kohalikku toitu saab ja nad õlgu kehitades McDonaldsi suunas viipasid. Maailm on mõnikord üheülbaline, õnneks seda Jordaanias palju ette ei tulnud.
Wadi Rumi kõrbes beduiinilaagris pakkusin end kööki appi. Inglise keelega seal küll midagi teha polnud, ent mulle usaldati salati hakkimine, mis päädis ootamatu loodusvaatlusega: köögi avatud akna servas piidles meie tegemisi liivakarva raagritsikas, kelle siiski õue, tema loomulikku keskkonda viisin.
Meelde jääb viimane õhtu Wadi Rumis lõkke ümber, kui meie giid Gussab spontaanselt beduiini laulu lahti lõi, mis pärit tema lapsepõlvest. Üsna nukker viis oli.
Mida soovitaksid teistele, kes kaaluvad Jordaania jalgsimatka? Kas on mõni konkreetne nipp või soovitus, mis teeks nende kogemuse veelgi paremaks?
- Mul oli enne matka kõhkluseid matkale minekuks sobilike jalanõude osas. Minu soovitus on kindlasti valida kõrged matkasaapad, kuna mägedes tuli lahtisel kivil käimist ette üsna tihti ja nii on turvalisem. Esimesel päeval oli abi ka jalanõudest, millega käia vees, olgu need siis sandaalid või veespordikingad.
- Ülioluline on kaasa võtta peakate, sest päikeselõõsas varju leidmine on kohati võimatu, puid lihtsalt ei ole või on kadakamametsas (kohalike termin) vaid päikeselõõsas kuivanud puud. Kõige rohkem on varju lootust leida liivakivipaljandite lähedal ja järskude ookrikarva kanjonite vahel.
- Õhtuseks liikumiseks tuleb kaasa võtta valgusallikas, olgu see siis otsmiku- või taskulamp.
- Kuna päris mitu päeva järjest olime elektrivabas tsoonis, siis on vajalik korralik akupank või tuleb telefoni kasutada minimaalselt.
- Petra mäekülgedele valgunud linnakesega tutvumiseks tasub aega varuda ja põigata vähem rahvarohkematesse soppidesse, kus päikeseküllastel rinnakutel mõnes mahajäetud koopas võib endale ette kujutada, kuidas väikeses ruumis elektrita elamine välja võis näha magamisest söögi tegemiseni välja.
Ja nagu igale teisele reisile minnes, õpi ära mõned lihtsad viisakusväljendid kohalikus, araabia keeles.
Jordaanias avastamisrõõmu jätkub
Merle jutud ja meenutused kinnitavad, et Jordaania on tõeline paradiis matkasõpradele, avanedes iga sammuga üha sügavamalt oma kultuuri ja looduslike imedega. Tema lood ettevalmistusest, kohaliku eluviisi mõistmisest ja kohtumistest Jordaania inimestega näitavad, kui palju rikkamaks ja meeldejäävamaks muutub reis, kui lähened sellele sügava austuse ja mõistmisega kohaliku kultuuri vastu.
