Juuni 2025
Olime ammu otsinud võimalust matkareisiks, mille koormus jääks mõõdukaks ja kus matkamise kõrvalt jaksaks ka muud ette võtta. Andmomentsi Kapadookia reisi formaat kõlas täpselt hea. Arutlesime enne reisi matkajuhi Matiga vahemaade üle ja ta kinnitas, et kerge tase tähendabki täpselt seda – absoluutselt igaüks saab hakkama. Etteruttavalt saan öelda, et jah, nii oligi.
Õhtul pimedas hotelli jõudes selgus, et meie pisihotell oli väätidesse mattunud hubane kreeka villa, kus pakuti hubaseid võlvlagedega tubasid, muinasjutulisi vaateid ja toite, mis ei jäänud alla tippkokkade pakutavale. Hoovis pidas korda kohalik erakordselt rammus kass, kes hoidis igaks juhuks ka kahtlastel külalistel silma peal. Õue seatud laud oli igal söögikorral parimast lookas ning arutelusid läätsesupi nüansside ja jogurtikastme maitselisade üle jagus igasse söögikorda. Isegi külma õlut anti 😀 Paljutõotav algus, igatahes!
I matkapäev
Esimese matkapäeva algus Rose Valleys kulges kohaliku giidi Hami jaoks aeglaselt, sest absoluutselt iga käänu tagant avanesid sürreaalselt kaunid vaated roosakatele mägedele ja orgudele. Vaatasime eemal orus asuvas vabaõhumuuseumis sagivaid turiste ja nentisime, et siit ülalt on vaade parem. Meile valitud rada pakkus kohe alguses elevust ja närvikõdi, aga Mati valitud tempo arvestas kõigiga ja edasi liikusime nii, et jõudis pildistada, ronida ja muljetada korraga.
Muhedas kambas möödusid kilomeetrid märkamatult. Teele jäi tõuse, tunneleid ja mitu koobaskirikut, mille ajalugu Hami meile põhjalikult tutvustas ja juurde muheles, et küll te peagi tüdinete. Üldiselt võis tal isegi õigus olla, aga esimesel päeval nähtud Karsibucaki koobaskirik ei jätnud kedagi külmaks. Poolel rajal liitus meiega üks kohalikest vabapidamisel koertest, kes keerulisemates kohtades abivalmilt jalus sehkendas. Selliseid abigiide kohtasime hiljem ka teistel matkaradadel.
Lõunapaus mägikohvikus oli rikkalik, boonuseks sealsamas kõrval seinamaalingutega koobaskirik ja varjulised lebolad puhkamiseks. Päeva edenedes pikenesid varjud, roosasse orgu laskus kuldsem kuma ja ühel hetkel avastan ennast ootamatult mõttelt, et kuskil on tööpäev, aga Kapadookia oli muud teemad mu peast juba mõne tunniga pühkinud. Vat just selline peabki üks puhkus olema. Pärast viimast põnevamat tõusu saigi esimene rada läbitud ja istusime otse bussi. Tehtud!
Inimene peab oma hinge eest ka hoolt kandma, seega sõitsime pärast matka vaatama keerlevaid Dervišeid, kelle jaoks nende tants sümboliseerib hinge teekonda. Meile oli protsess ette tutvustatud ja muuhulgas antud luba etendusel tukkuda – ikka juhtub. Püüdsime pika päeva väsimust tõrjuda ja tunnikese siiski veel silma lahti hoida, aga jahedas pimedas keldris meditatiivse muusika ja tantsu saatel polnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Hotellis õhtusöögil selgus, et meie hulgas oli teisigi, kellele Sufide Sema tseremoonia une peale ajas. Ju siis töötas.
II matkapäev
Teise matkapäeva varahommikul pakiti soovijad õhupallilennule Göremesse. Juba kohalesõit võttis sõnatuks: SAJAD õhupallid, üliladus korraldus. Kohale jõudes läks vaevalt veerand tundi ja juba ronisime korvi. Päikese tõustes muutusid maastiku värvid iga minutiga. Haldjakorstnad, Armastuse Oru sambad (või olgem ausad, peenisemets), roosakad rulluvad mäed ja muidugi värviküllane õhupallimeri moodustasid kokku ühe suure maali, mille sees me sel hommikul imetluses ahhetasime. Pall tõusis nii kõrgusesse, kui (peaaegu) kriipis kaljude tippusid kanjoniseinte vahel. Ja kogu see üleelusuurune õhusõiduk maandus meie üllatuseks otse auto treilerile, nii 10 cm täpsusega. Seda peab ise kogema.
Lennukas hommik osutus nõnda inspireerivaks, et matkajuht Matilt hakkas möödaminnes värsse pudenema… “Kui pead Türgis alkopiiri, siis võid säästa mitu liiri!“.
Enne matkarajale minekut oli päeva programmis Kaymakli maa-alune koobaslinn. Hami juhendusel käisime läbi tunnelite labürindist, kuhu omapead ilmselt ei tihkaks ronida. Kohati olid käigud madalad – pikemad külastajad võivad arvestada paari muhuga – ja see vaid lisas elamusele värvikust. Maa all olles tunnetus muutub. Siin kulgeb aeg omas tempos, hämaralt valgustatud koobastikust õhkub ürgset vaikust ja aastasadadega varjupaigaks uuristatud koobastik tundub lõputu. Külastajad lubati vaid nelja korruse sügavusele, aga teadaolevalt oli seal korruseid maa alla kaevatud koguni 10.
Lõpuks peab matkareisil ka matkama, eks. lhlara oru rada oligi selline kergem matkarada, mis tegelikult pakkus puhkust nii ronimisest kui päikesest. Kõrgete kaljude vahel vaikses orus peitusid vanad koobaskirikud. Lõunat serveeriti jõeäärses kohvikus, kus lahtisel tulel küpsetatud gözleme nautimise ajal paradeerisid laudade ümber haned ja pardid ning meile huvitavad täpilised pärlkanad (“Keha on ilus, aga pea nagu raipesööjal” märkas üks matkaja). Ja muidugi ka mõned kassid. Kilomeetreid kokku nagu polnudki, aga konnalaulu saatel jagus vaateid kuhjaga. Raja lõpus oli lisaks võimalus uudistada Selime koobaskloostri varemeid. Õhtul hotellis ootas meid kõiki tuttav hotellikass ja järjekordne meisterlik õhtusöök.
III matkapäev
Kolmanda päeva hommikul pakkisime kohvrid bussi ja leidsime end Gomeda Oru raja algusest. Vaikne ja varjuline org oli jätkuks eelmisele päevale. Rohelust täis rajalt leidsime enda üllatuseks rukkililli, kaljuseinu täitsid tuvide “korrusmajad” ja saime läbida mõned tunnelid ja kanjonid. Retke lõpus kolas teeservas üks tilluke kilpkonn, kelle imetlemisest ei saanudki isu täis. Vaata ja imesta, päris töötav mudel! Lõunasöök Ürgüpi kesklinnas oli Hami sõnul meie elu parim ja tõsi, imepehmeks hautatud veiseliha sai süüa lausa lusikaga.
Päev jätkus Göreme Vabaõhumuuseumis, kus tavaturistid saavad uudistada varakristlikku koobaskloostrit. Hiina turistidega võidu trügimine polnud meist kellegile just esimene valik ja võrdluseks hea, KUI off the track olid olnud meie eelmised päevad. Muuseumile järgnes käik keraamika töökotta, kus omanik meile pika ja lõbusa tuuri tegi. Õhtu lõpetasime Göreme linnas kokteilidega linnamelu ja üksteise reisilugusid nautides. Vapramad korraldasid hotellis veel raki testjoomise, kus vanad kalad teadsid muheleda, et “Rakiga on alati nii, et maitse on sama, aga seiklused on erinevad.”
IV matkapäev
Neljanda päeva hommik algas värskendava suplusega basseinis ja pärast rikkaliku hommikueinet viis matkapäev meid Armastuse Orgu. Kui eemalt jäävad silma dramaatilised kaljumoodustised ja erivärvilised vaated, siis lähemal vaatlusel selgub, et emake loodus on siin ikka mõnuga hullanud. Viisakalt nimetatud haldjakorstnad on tegelikult väga mehelik kivimets, mille vaade võtab igaühe veidi muhelema. No on alles koht 😀
Kõige pikem matkapäev osutus ka kõige palavamaks, juba hommikul lajatas kuklasse 28 kraadi ja lauspäike. Tõusumeetreid ja palavust jagus võrdselt ja Urchisari linna jõudes tõdes nii mõnigi meist, et mõned meist on siiski põhjamaalased. Päikesenautlejad said täisdoosi. Valitud lõunasöögikoht osutus eriti meelelahutuslikuks, kus menüüs muuhulgas ka savipottides küpsetatud road. Tseremoonia jaoks aeti köögist ka kokad välja ja õigesti kolkimise peale lagunes pott turistide kohustuslike ahhetuste saatel õigest kohast pooleks. Loomulikult ei jäänud maitse showle alla.
Kes täis kõhuga veel treppe jaksasid ronida, kasutasid võimalust, et vallutada Uchisari kindluse kõrgeim tipp. Pärastlõunane laskumine Tuvide orgu oli kiire ja elamusterohke, sai korraks ka köie abil turnimist proovida. Pulss oligi juba liiga normis.
Õhtul said soovijad hamamis end vahumassaažis läbi kloppida lasta, aga ka hotelli bassein jäi populaarseks.
V matkapäev
Viimane, viies matkapäev Zemi varjulises orus meenutas koduseid metsaradu. Kitsas ja sügavas kanjonis kasvas lopsakas rohelus, kanjonis voolas oja ja igas põõsas röökisid konnad. Suurusuguste vaadetele lisaks pakkus see tuttavlikku õdusust, mis 34 kraadi arvestades oli vist siiski kergendus. Mõned tunnelid ja mudamülkad hiljem tõdesime, et viimane matkarada sai kuidagi äkeste otsa.
Sel päeval meile lõunat ei pakutud, vaid pidime selle ise valmistama. Otahisari linna naiste ettevõte Hereni Kadin Coop pakub võimalust ise endale lõuna küpsetada ja see siis ka kohapeal ära süüa. Töö, mida need prouad seal õhtusöögi nikerdamiseks teevad, hinnati eestlaste poolt ennenägematuks ajaraisuks. Kohalike jaoks aga vastupidi – mida rohkem “miniravioole” lusikase mahub, seda tublim kokk. Tandooriahjus saia küpsetamine oli uus elamus ja tekitas kuhjaga elevust. Hoolimata lihtsusest ja tagasihoidlikkusest tundus tandoori ahjusoe sai olevat parim asi maailmas.
Kui meie grupp imetles vaikselt prouade näpuosavust, siis Türgi prouade suurimaks imetluselemendiks olid meie tublid härrased, kes kõik esirinnas toidu valmistamisele käed külge panid.
Päras imelist einet oli grupil vabakava, mis jagunes linnas kolamise ja basseini ääres peesitamise vahel. Me olime selle mõnuga välja teeninud.
VI matkapäev
Kuuenda päeva varahommikul jõudsime veel imetleda õhupallidega täidetud hommikutaevast ja sealt viis tee juba lennujaama. Reis kokku oli tegelikult ju lühike, aga selle aja sisse mahtus tõesti kõike – iga päev pakkus midagi täiesti uut. Kohalike lahkus ja suurepärased toidud, iidne ajalugu ja imetabane loodus komplektis suurepärase seltskonnaga pakkusid kokku elamuse, mis ületas kõik ootused. See reis toidab hinge veel päris mitu aega :D.
