Kõige huvitavam võib olla ka kõige ilusam: jalgsi ja rattaga Peruus.

Lõuna-Ameerika pärl Peruu asus meie jaoks Tallinnast kahe lennu kaugusel.

Peale ööd Limas seadsime sammud taas lennukile, et jõuda Cuscosse, kust sai alguse lühike nädalane seiklus avastamaks kohaliku elu, looduse ja ajaloo nüansse.

Kunagine Inkade pealinn Cusco asub Andide järskude tippude vahel. Linn pakub huvi mitmetlaadi turistile, enamus oli aga meelestatud nagu meiegi Machu Picchu lainele. Kohalikud mõistavad oma geograafilist eelist ja on sisse seadnud tulusad ärid, pakkudes igat laadi Peruu toite ning müües alpaka villast tehtud tooteid ja muud nipetnäpet Peruu kultuurikatlast. Ka transpordiküsimuse eest on hoolitsetud. Esimene nahk kooritakse kolm ja pool tundi sõitvas rongis; ning järgmine bussis, mis viib mäe jalamilt tippu Machu Picchule. Rongisõidu sihtkohaks on Aguas Calientes, uue nimega Machu Picchu küla. Ja kõigele lisaks on olemas pass, mis iga Machu Picchu külastaja seotama peab. Kui lisada tagasisõidud bussi ja rongiga, siis on viis nahka kooritud.

Kuigi Machu Picchu on kahtlemata üks suuremaid kohalikke vaatamisväärsusi, ei leidnud me eest tohutut inimeste massi ja saime suhteliselt rahulikult 15.sajandil ehitatud varemete vahel ringi jalutada. Keegi ei tea tänapäeval täpselt, miks see asula Inkade poolt just siia, järsule mäeseljandikule, ehitati ja miks see hiljem maha jäeti. Arvatakse, et tegu on pühapaigaga, mis oli mõeldud Inkade valitseja Pachacutile ja et 16.sajandil lahkuti hispaanlaste tuleku tagajärjel, kes Inkade tsivilisatsiooni lõppkokkuvõttes purustasid. Hiiglaslikud müürid, terrassid ja troopiline kliima annavad märku koormast, mis tõenäoliselt lasus vaese alamklassi töömehe õlgadel selle kindluse rajamisel.

Kindlasti ei olnud tegu tüüpilise keskaegse planeeritud asulaga. Koha teeb erakordseks peale asukoha ka planeeringu keerulisus, mis algas ilmselt sellest, et tehti kindlaks, kuidas juhtida allikavesi mägedest külasse. Kusjuures selle trikiga saadi nõnda edukalt hakkama, et joogivee ja kanalisatsiooni – terrasside, kanalite ja pinnase kivitamise süsteem – on töökorras tänase päevani, kuigi oli sajandeid maha jäetud.

Järgnevatel päevadel tahtsime enda jaoks avastada kunagise Inkade asuala Püha Oru -Valle Sagrado. Esimeseks peatuseks sel teel sai väikelinn nimega Ollantaytambo, kust oli kavas ratta selga hüpata, et seigelda mõni päev Andide vahel. Võtsime paraja aja, et end mentaalselt ette valmistada, ja uurisime linnakut, kuhu sattunud olime. Järjekordne perfektse planeeringuga asustus viis ajas tagasi 13.sajandisse, kitsastele munakivisillutisega tänavatele kahe massiivse Inka vareme taustal, millest üks kindlus ja teine tempel. See on üks vähestest paikadest, kus konkistadoorid pidid Inkadele lahingus alla vanduma; oluliseks põhjuseks järsk terassidega nõlvak. Põnev on mõelda, kuidas massiivsed kiviblokid selle ehitamiseks kohale tarniti. Teadaolevalt tehti seda 6km kauguselt mäeküljelt, millega kaasnes jõe ületamine. Inkade järjekindlust soosiv meetod kiviblokkide üle jõe toimetamiseks tähendas nende jõe äärde toomist ja seejärel jõesängi ümber suunamist teisele poole kive.

Sattusime Ollantaytambosse ajal, mil kohalik indiaani rahvas pidas järjekordset festivali. Ketšuad harrastavad versiooni ristiusust, mis läbi rituaalitõlgenduse ja kostüümide liidab vanad indiaani uskumused meiletuntud risti ja keebiga.

Festivalil ei tulnud puudu ka vaheldusrikkast toidust. Üks populaarne kohalik maitseelamus oli ceviche, ehk toores kergelt sidruniga marineeritud kala, mis meenutab eestipärast toore punase kala ja siia rooga. Selle puhul oli eelislisanditeks enamasti aga tšilli või koriander. Terve reisi vältel ei tulnud puudust veel värsketest vikerkaarevärvides puuviljadest. Õnneks oli meil kaasas kohalikud teejuhid, kes võtsid koka rolli väga tõsiselt ja igapäevane Peruu köögi avastamine oli tänu neile reisi lahutamatu osa. Tooraine muretseti jooksvalt ja heast ja paremast puudu ei tulnud.

Nõnda alustasime Ollantaytambost lõppematuna näivat tõusu. Rattaretke üks tipphetki oli jõudmine üle pilvepiiri 4300 meetrini, kus seadsime sisse laagri. Õhu hõredus tekitas veidi ebamugavust, ja leidsime, et üles tulles oli rattasõit peapöörituse ja peavalu suhtes kergem kui jalutamine. See kõik oli aga teisejärguline võrreldes vaadetega, mida ümbritsev loodus pakkus.

Kõige eredam mälestus on hommikusest päikesetõusust, mis värvis pilvepealsed roosadesse toonidesse. Mägede vaikust ja ilu on raske sõnadesse panna, kuid kahtlemata oli see parim võimalik algus päevale, mille pärast kõik mägiratturid kihelesid- lõputu (ehk kaks päeva) allamäge sõit ja sellega kaasnev adrenaliin! Adrenaliin tuli enamjaolt sellest, et sõit kulges kilomeetrise kuristiku veerel. Teel, mille kohalikud olid ristinud nimega ’maailma ohtlikuim tee number 2’.

400m peal läks asi rahulikumaks. Olime jõudnud Amazonase lisajõe äärde. Siin põlises eraldatuses asus Atalaya küla; ligipääsetav vaid veeteidpidi. Küla oli väike, silmasime vaid paari maja ja pubi ning hetkega leidsime kohaliku, kes meid laevareisile viiks. Meie heameeleks kutsus sõbralik peruulane  laevareisi vahepeal meid oma maalapile, kus kasvas suur hulk eksootilisi vilju – sealhulgas kakao, bataat ja papaya – mida kõike meid maitsema kutsuti. Peruu taimemaailma mitmekesisus on kahtlemata maailmakuulus, aga üks taim on eriti suure tähelepanu alla sattunud. Džunglisse laskudes olime teepeal näinud kuidas koka taimi kuivatati ja suurtes paunades ringi kanti. Kohalikud kasutavad koka lehti igapäevaselt nende ergutava toime pärast, kuid meie reisiseltskond ei täheldanud neid närida proovides erilist efekti. Sellegipoolest oli huvitav näha, kui kindlalt üks taim on end inimeste igapäevaelurütmidesse seadnud; meie puhul on selleks loomulikult kohvi.

Enne Cuscosse naasmist külastasime veel Amazonase eraloomaaeda. Kui terve reisi vältel väga palju loomi ei olnud näha, siis nüüd avanes võimalus kohtuda laisklooma, ahvide ja kapibaaraga. Kapibaara on maailma suurim näriline ja välimuselt meenutab natuke Austraalia wombatit. Mõlemal loomal on kukkurloomatasku, milles nad pisikesi üles kasvatavad. Nagu liigikaaslased hiired ja rotidki, on suured kapibaarad väga seltskondlikud ja elavad grupikesti koos.

Kui aeg hakkas sinnamaani jõudma, et oli vaja naasta Cuscosse, pakkisime asjad auto peale ja kurvastasime, et peab tagasi argiellu naasma. Kuni järgmise reisini.