Jaanuar 2026
Võtan juba mitu päeva hoogu, et emotsioonid kirja panna. Aga kui arvuti taha istun, siis on kõik üks virvarr ja mingit struktureeritud sisu ei teki. Muidugi on süüdi minu kirjutamise kiirus (täpsemalt: selle puudumine), mis on pöördvõrdeline mõtete ja emotsioonide paljususega. Teen seekord nii, et panen täiesti random järjekorras tundeid ja fakte kirja ja kui neid ka hiljem järjekorda ei sea ja omavahel ei seo, siis on ja jääb lihtsalt nii. See oli minu reis ja see ei pretendeeri absoluutsele tõele 😊. Ja reisikiri ei püüa nominatsiooni omasuguste seas 😊.
Kohv
Puhkuse eel viskasin kontoris nalja, et lähen mõneks ajaks Delta Plaza kohvi pealt parema kohvi peale. Eravestluses tunnistasin, et see ei pruugi päris nii minna ja ei läinudki. Esimene kohv Bogotás muidu igati korralikus hotellis oli nii halb, et ma siiani natuke toibun sellest õudusest. Kas see siis ongi maailmakuulus 100% arabica ja maailmakuulus kohvikultuur? Õnneks sai sellest seisust ainult paremaks minna. Kohe hotelli kõrval oli Starbucksi sarnane kohalik kett Juan Valdez, kus pakuti igati harjumuspäraseid kohvijooke, muu hulgas ka head (mitte liiga piimast) flat white’i.
Siiski, ma ei lähe reisile otsima harjumuspärast, vaid sihtkoha eripära. Ja selles valguses on tore, et kuskil õnnestus saada ka kohalikku tintot. Kas see oli 100% ja päris õige versioon, selle peale muidugi mürki võtta ei julge. Igatahes oli see heleda röstiga, läbi filtri valmistatud, kergelt hapuka alatooniga ja maitsev. NB! Mitte selline kannus seisnud ja kärssama läinud Soome variant, vaid midagi sarnast, kui kunagi KoHo-s pokaalist serveeriti. Jah, ma oleks eelistanud kangemat 😊.
Kuritegevus ja narkootikumid.
Kolumbiat seostatakse tihti narkokuritegevuse ja Pablo Escobariga, kuid tänapäevane Kolumbia on sellest kuvandist palju kaugemale liikunud ja kohalikud on sellest stereotüübist ausalt öeldes üsna väsinud. Meie kohalik üliäge giid väitis käsi südamel, et meil pole põhjust karta, ja tõtt-öelda ei tulnud see mõte isegi pähe. Liikusime Sirjega kahekesi ka Bogotás kesklinnast väljas üpris rääbakatel tänavatel ja läbi megasuure „Kadaka turu“, aga tavalised mõistuspärased käitumisreeglid – ära eputa jämeda kuldketiga, ära vehi kalleima saadaoleva telefoniga, ära kõnni rahakott tagataskus – olid piisavad. Jõugud ja jõugukesed ja nende arveteklaarimised pidid riigi äärealadel siiski alles olema.
Üpris võikaid laksu all noori nägime tänavatel „hõljumas“ ja magamas. Ja vanalinna põhilisel väljakul käis vilgas „purgikeste“ pakkumine.
Enne reisi Minu Kolumbiast loetud kõnekäänd tänavaslängis: kui tuju pole kiita, siis vaheta diilerit. Ju siis polnud meie tujul ka ilma diileriteta viga 🙃.
Vastukaaluks oli kõikjal näha ka relvastatud politseinikke. See tekitas kahetisi tundeid. Küllap on see üks põhjustest, miks turist saab end turvaliselt tunda. Aga teisalt oli see jõudemonstratsioon ikkagi häiriv.
Matkad.
Chicamocha kanjon ja Suarezi kanjon. Esimene neist maksimaalse sügavusega 2 kilomeetrit ja 227 km pikk – pikkuselt maailmas teine. Oli, mida nautida 😊. Matkapäevad ei olnud tehniliselt liiga rasked ega ka pikad. Seljakott oli kerge, kaasas oli põhimõtteliselt vaid vesi, aga seda pidi olema piisavalt. Temperatuur oli „arvestatav“, päike lagipähe ja varju matkade ajal väga vähe. Vaatamata kohati hirmus varajasele startimisele (ühel korral ka pimedas) sai kuumus ikka kätte.
Meil oli päris mitu esmakordset matkajat ja nemad vaesekesed olid selliste tingimuste peale üpris emunud. Usutavasti on tänaseks kõik taastunud ja saavad möödunule muigega tagasi vaadata. Mis ei tapa, … 😊
Jet lag.
Kas see on nüüd ka see vastik vaata-passi-teema? Mul ei ole sinisilmset ootust, et jet lagist võiks pääseda. Aga ma polnud ka valmis, et see niiiii ränk on. Mõlemas suunas.
Puuviljad ja muu söök.
Ütlen algatuseks ausalt ära, et ülemäärast gurmee-elamust ma Kolumbiast ei saanud. Mu ootused olid Mehhiko köögi stiilis. Jah, Mehhikole omased toiduained – mais, avokaado, kartul, maguskartul, tomat, oad, erinevad piprad, kõrvits, banaan – olid olemas, aga maitset mitte eriti. Põhiline etteheide igapäevasele toidule oli see, et liha ja kala olid alati üle küpsetatud. Ja see ka, et ühe inimese portsjonid olid parajad tervele perele. Või poolele suguvõsale.
Kohalik tänavatoit – seakamara tükid ja mingid veidrad looma soolikad (chunchullo) – oli vaja ära proovida, aga see ei tähenda, et neid pidi sööma või oleks saanud süüa kõhtu täitvas koguses.
- Hormigas culonas – suure tagumikuga sipelgad, röstitud, Santanderi piirkonna traditsiooniline snäkk – sai proovitud ja seda oli lihtsam teha kui kunagi Amazonase džunglis elusat pähkliussi süüa.
- Arepa – enamasti suhteliselt kuiv ja igav maisileib, aga võrreldes Guatemala tortillaga või Etioopia injeraga siiski parem.
- Ajiaco – kolme kartuli (püree)supp kanaga oli toitev (ja selgelt liiga suur), nii ka sarnane supp ühes teises piirkonnas, kus lisaks kanale kasutati ka searibi.
Aga toit sai rehabiliteeritud puuviljade poolt. Ma ei tea, mida kõike ma sõin, aga ma tean, et see maitses imeliselt! Kehvemapoolse hommikukohvi asemel manustasin erinevaid tundmatutest puuviljadest värskelt pressitud mahlu. Ja ainuüksi avokaadode pärast – neid pidi olema 86 sorti – tasub Kolumbiasse tagasi minna! Kliima soosib kõikvõimalike viljade (välja arvatud mangostan, on vist selline kirjapilt?) valmimist aastaringselt. Vaid viinamarjad ei pidavat seal kasvama.
Koloniaallinnad.
Absoluutne kõrghetk sel reisil! Kui me suht väsinult Villa de Leyvasse jõudsime, siis osa kaaslasi ei jaksanud linnaekskursioonile tulla. Mina aga tahtsin seda vaimustavat madalate valgete majadega atmosfääri ahmida sisse nii palju kui võimalik. Ahhetasin ja lubasin sinna sisse kolida. Kohalik giid Jules palus mitte kiirustada otsustamisega, sest mõni veel ilusam linn on ees ootamas. Tal oli õigus – Barichara oli veel parem. Ka Zapatoca, veidi värvilisem, oli üliäge. Linnaarhitektidel paistab olevat mõistust ja mõju mitte lasta püstitada kesklinna sobimatuid kolemaju.
La Candelaria.
Bogotá vanalinna piirkond kitsaste tänavate ja kirevalt maalitud majadega, mis igaüks on kui kunstiteos. Käsitöö- ja kunstipoekesed ning kohvikud-restoranid. Kullamuuseum meeletus koguses hispaania-eelse kulla ja El Dorado legendiga. Fernando Botero muuseum. Botero paksu (vabandust, ta ise ütleb „volüümikas“ 😊) Mona Lisat ma teadsin, aga ma ei teadnud teda ennast ega ühtegi muud tööd, mis oma äratuntavas, pisut ehk lapsikus stiilis on nii nunnult naljakad ja võluvad 😊. Muuseum sisaldas ka arvestatavas koguses teiste kunstnike (sh Dalí, Klimt, Monet) teoseid Botero isiklikust kogust. Taaskord põhjus teinekord pikemalt aega planeerida.
Ciclovía.
Jalgpall on Kolumbias spordiala number üks. Aga tervisespordis ruulib ratas. Ciclovía on linnatänavate ajutine sulgemine ratastele (reeglina pühapäeviti), mis sai alguse Bogotás 1970ndatel ühepäevase protestina ning on kasvanud iganädalaseks 120-kilomeetriseks ürituseks. Sümpaatne.
Tänusõnad.
Reisiseltskonna eest kanti tohutult hästi hoolt. Jules, kui ta poleks selline energiline rahmeldis, võiks pretendeerida pühaku tiitlile 😇. Fun fact ja eriline üllatus: ühe õhtusöögi lõppedes läks Jules tuktukke orgunnima ja tuli tagasi värvilise lahtise bussiga, „Espresso Macchiato“ üle linna üürgamas 😊. Kui mu sõpradest kellelgi kunagi tekib mõte Kolumbiat külastada, siis küsige kontakte 😊.
- Andmoments seiklusreisid ja Mati Terestal
- Aventure Colombia y Jean-Julien Bruno y Adrian
Kõik te reipad, lõbusad, vastupidavad ja huvitavad reisikaaslased – teiega kasvõi ümbermaailmareisile või Kuule! 🚀
Meeleolu: https://open.spotify.com/search/La%20Pollera%20Color%C3%A1
