Türgis on mäenõlv, kus kivide vahelt tõusevad väikesed leegid. Yanartaşis on maapinnast väljuv gaas põlenud sajandeid ning antiikajal seostati seda paika tuldpurskava Kimääri legendiga. See kummaline loodusnähtus on vaid üks põhjus, miks Türgi edelarannikul kulgev Lüükia tee matkajatele nii palju pakub.
2026. aasta oktoobris viis Andmoments Seiklusreiside matkareis seltskonna Lüükia tee valitud lõikudele. Reisijuht Heiki Puusaarega oli kavas liikuda nii kanjonites ja mägiradadel kui ka väikestes rannakülades, tutvuda muistse Lüükia ajalooga ning võtta aega kohaliku toidu jaoks. Nädalane reis ei tähenda kogu pika matkaraja läbimist, vaid võimalust näha selle eriilmelisi paiku.
Mis on Lüükia tee?
Lüükia tee ehk Lycian Way on ligikaudu 540 kilomeetri pikkune tähistatud matkarada Türgi edelarannikul Fethiye ja Antalya piirkonna vahel. Nimi pärineb kunagiselt Lüükia alalt, kus on säilinud antiiksete linnade ja asulate jälgi. Rada kulgeb kord kõrgel mere kohal, kord männimetsas või mägiküla kõrval. Vahemere rannikul saab matkamise ühendada ka ujumisega.
Just see vaheldusrikkus teeb Lüükia tee heaks sihtkohaks neile, kes tahavad mägedes kõndida, kuid ei soovi veeta kogu puhkust ainult rajal. Väikestes külades ja sadamalinnades saab näha kohalikku elu ning süüa seal, kus käivad ka piirkonna elanikud.
Göynüki kanjonist Chimaera leekideni
Reisikava esimene jalutuskäik viis Göynüki kanjonisse, kus rada kulgeb kõrgete kaljuseinte ja türkiissinise vee lähedal. Edasi oli plaanis peatuda Çıralıs, väikeses mereäärses külas, kust pääseb Yanartaşi ehk Chimaera leekide juurde.
Yanartaşis väljub gaas kaljupragudest ja põleb väikeste leekidena. Muistsed lood rääkisid siin Kimäärist, kuid praegu on nähtuse põhjus teada. Kivide vahel põlevat tuld on siiski põnev oma silmaga näha, eriti kui tead, kui kaua see paik inimesi huvitanud on. Järgmistel radadel olid kavas ka Beyciki ja Ulupınari ümbruse männimetsad ning lõunapeatus kohalikus forellirestoranis.
Rannikuäärsed rajad ja ujumispausid
Lüükia tee üks meeldivamaid külgi on see, et pärast mägedes kõndimist võib jõuda otse mere äärde. Reisi kavas olid Demre ümbruse rannarajad, Ufakdere ja Limanağzı lahed ning Kaş. Mõnel lõigul avaneb vaade otse Vahemerele ja eemal paistvatele saartele, teisal viib rada läbi varjulise metsa.
Kaşi vanalinnas saab matkajalanõud mõneks ajaks kõrvale panna. Siin on väiksed kohvikud, tänavad, millel tasub niisama jalutada, ning sadam, kust paistab lähedal asuv Kreeka Kastellorizo saar. Oktoobris on ilm sageli matkamiseks sobiv ja meri võib olla veel ujumiseks piisavalt soe, kuigi mõlemad sõltuvad konkreetsest nädalast.
Ölüdeniz, Liblikate org ja mägikülad
Üks tuntumaid vaateid Lüükia teel avaneb Ölüdenizi laguunile. Babadagi mäe nõlvadelt näeb, kuidas hele meri ja roheline mägimaastik kokku saavad. Meie reisikava viis ka Kozağaçi ja Kirme küladesse ning Faralya juurde, kust avaneb vaade kõrgete kaljuseinte vahele peitunud Liblikate orule.
Selliste matkapäevade juures on hea, kui aega jääb ka külades peatumiseks. Kohalik lõunasöök, teejoomine ja vestlus pererahvaga annavad piirkonnast teistsuguse pildi kui üksnes tuntud vaatepunktide külastamine. Faralya järel olid plaanis Aktaşi ja Kabaki ümbruse rannarajad.
Kayaköy ja Saklıkent: ajalugu ning loodus kõrvuti
Kayaköy mahajäetud kivimajad räägivad Türgi ja Kreeka keerulisest lähiajaloost. Kunagise kreeka kogukonna asula jäi 20. sajandi alguse rahvastikuvahetuse järel tühjaks. Praegu saab vanade majade ja kirikute vahel jalutades ette kujutada, kui suur küla siin varem oli. Lüükia varasema ajalooga tutvumiseks oli kavas ka Demre piirkonna muuseum.
Reisi lõppu oli kavandatud Saklıkendi kanjon. Seal kulgeb rada kõrgete kaljuseinte vahel ning mägivesi on isegi soojal ajal jahe. Rannikuäärsete vaadete kõrval näitab see hästi, kui erinevaid maastikke võib Türgi edelaosas ühe nädala jooksul kohata.
Millal minna Lüükia teele matkama?
Lüükia tee matkamiseks sobivad eriti hästi kevad ja sügis. Suvel võib päike kivistel ja lagedatel radadel olla väga kuum, kuid aprillis, mais, septembris ja oktoobris on pikemalt kõndida enamasti meeldivam. Ka sügisel tasub kaasa võtta piisavalt vett, päikesekaitse ja kerge tuule- või vihmajope. Mägedes võivad tingimused rannikust erineda.
Kas Lüükia tee matk sobib algajale?
Lüükia tee ei nõua tehnilist mägironimisoskust, kuid kivised rajad ning tõusud ja laskumised eeldavad korralikke matkajalatseid ja harjumust liikuda. Andmomentsi reisikavas on valitud kindlad päevamatkad, mitte kogu 540 kilomeetri pikkuse raja läbimine. Enne reisi tasub vaadata iga päeva distantsi ja tõusumeetreid ning hinnata oma füüsilist vormi.
Türgi köök on osa matkapäevast
Pärast kõndimist on kohalik toit eriti teretulnud. Türgi rannikul saab proovida värsket kala, köögiviljaroogi, grillitud liha ja meze’sid. Väikestes külades pakutav kodune lõuna võib olla sama huvitav kui mõni kuulus vaatamisväärsus. Ning klaasike kanget Türgi teed sobib nii söögi lõpetuseks kui ka lihtsalt puhkepausiks.
Miks minna Lüükia teele koos Andmoments Seiklusreisidega?
Lüükia tee puhul on tore just see, et ühe matkapäeva sisse võib mahtuda päris erinevaid elamusi. Hommikul kõnnid mäenõlval, lõunaks jõuad väikesesse külla ja õhtul istud mere ääres. Andmoments Seiklusreiside valitud teekond ühendab looduse, kohaliku elu ja ajaloo nii, et kogu puhkust ei pea kulutama rajavalikute ja transpordi korraldamisele.
