Seiklus Nepalis


Matkaseltskond. Ees vasakult – Antti, Artur-Suraj, Pille, Teet, Andrus, matkajuht Margus alias Mäks. Taga vasakult – Regina, Kati, Meelis, Priit, Joel, Mart, Anu, Margus, Merike, Volli-Janga. Pildilt puudub Juhan.

 

EESSÕNA

Alustaksin sellest, kuidas sai minu jaoks üldse võimalikuks selline esialgu  ebareaalsena tunduv üritus nagu rattamatk mägises Nepalis. Kevadel tärkas nimelt mõte, et võiks jälle üle pika aja rattaga väljapoole Eestit seiklema minna, sest viimasest korrast on juba õige mitu aastat möödas. Kuna sõber, kellega alati on matkal käidud, täidab perekondlikke kohustusi, siis hakkasin uurima internetist võimalusi. Juhuslikult sattusin &Momentsi kodulehele, mis tegelebki seiklusreiside korraldamisega. Alguses hakkas silma rattamatk Kreekas, kuid mida aeg edasi, seda vähem see mõte mind ahvatles. Tahaks ikkagi midagi enamat, sest kui juba minna kuhugi, siis nii, et oleks mindud. Nõnda uurisin pakkumisi edasi ja jõudsingi Nepali matkani, mis pidi toimuma novembrikuus. Uurisin matka kohta &Momentsi esindajatelt ka Matkamessil, et saada lähemat infot toimuva kohta. Ja siis sündiski otsus – kuna rattaga matkamine Himaalaja mäestikus kõlas sel ajal minu jaoks üpris absurdse mõttena, siis oli otsus kiire tulema, et just sinna tulebki nüüd minna. Regasin end kohe matkale ära ning sellega oligi sõrm antud  ja plaan lukus. Jäi üle hakata ootama sügise saabumist.


NEPAL

Mul on juba tavaks saanud, et enne kui mingit riiki külastama lähen, teen  eelnevalt ka sellega lähemalt tutvust. Seega enne matka enda juurde asumist olekski siinkohal paslik pisut Nepalist rääkida.

Nepal piirneb Hiina (õigemini asub Nepali piiri ääres Tiibeti autonoomne piirkond) ja Indiaga, selle territoorium on ca 147 000 km² ning Nepali rahvaarv on 2016.a. seisuga ca 29 miljonit. Riigis räägitakse 92 erinevat keelt, kuid ametlikuks riigikeeleks on nepali keel. Nepali lähiajaloos on esinenud ohvriterohkeid relvastatud konflikte. 1996.a. veebruaris alustas Nepali Kommunistlik Partei (maoistid) riigi 75-st maakonnast 50-s mässu (mida nimetatakse ka kodusõjaks) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese, mõnedel andmetel aga üle 13 000.  Kodusõda lõppes 2006.a. Erakordne ja verine oli  aasta 2001, mil tapeti terve kuninglik perekond, sh rahva seas armastatud kuningas Birendra. Kuni 2008. aastani oli Nepal veel kuningriik, kuid siis kaotas Nepali Asutav Kogu riigis monarhia. Nüüd on riigi ametlik nimetus Nepali Demokraatlik Liitvabariik.

Religioonidest on Nepalis selgelt valdav hinduism, kuid rohkearvuliselt on esindatud ka budism (Lõuna-Nepalis asub Siddhârtha Gautama ehk Buddha sünnikoht) ja natuke vähemal määral islam. Hindudel on üks huvitav uskumus Nepalis – nö “elava jumalanna” Kumari kummardamine. Kumari on puhtuse ja süütuse ehk neitsilik jumalanna, kelleks valitakse üks tütarlaps 4–7 aastaste laste hulgast, kes kuuluvad kõrgemasse Sakya kasti ja kes vastavad 32-le erinevale nõudele – nt peavad neil olema veatu nahk, mustad juuksed, tumedad silmad. Sobilikul tüdrukul peavad olema põsed nagu lõvil, keha nagu viigipuul ja kael nagu merikarbil. Kumari elab eraldatult ja kodust võib väljuda ainult suurte pidustuste ajal, kuid ka siis ei tohi tema jalad maad puudutada. Usutakse, et kui kumari kõikenägev kolmas silm avaneb, näeb ta kaugemale meie maailmast. Nende nö jumalannaks olemise aeg lõpeb esimese verekaotusega, sest uskumuse kohaselt lahkub siis jumaluse hing tütarlapse kehast ja ta naaseb tavaellu. Naasmine tavaellu on aga sageli problemaatiline ning päris tavapärast elu  ei pruugigi nad saavutada.

Nepal on üks vaesemaid riike maailmas, kuid see ei peegeldu sealsete inimeste nägudelt. Siiski tuleb lisada, et igal aastal sureb tuhandeid lapsi ainuüksi alatoitumise tagajärjel, sest vaesuse tõttu ei jätku paljudel laste hooldamiseks raha. Sotsiaalabi on aga olematu. Üle 80% Nepali elanikest elab maapiirkonnas, seega on loogiline, et peamine majandusharu seal on põllumajandus. Kuigi mõned käivad paljajalu ja elavad tagasihoidlikes hüttides (peamiselt muidugi maapiirkonnas), siis võib sellegi poolest nende silmades näha sära, rõõmu ja huultel naeratust. Silma torkab, et rasket tööd teevad peamiselt naised, kes samas näevad seejuures igati head välja. Lapsed kilkavad ja tulevad valgeid turiste uudistama. Tänaval võib inimestelt kuulda tervituseks sõna “namaste”. Kuigi see kõlab nagu tavapärane soe tervitus külalisele (sageli see muidugi nii ongi), siis tegelikult omab see väljend hinduismis hoopis sügavamat tähendust, eriti kui seda öeldakse käed enda ette rinnale asetatuna. Namaste tähendab nimelt, et ma tervitan sind sellisena nagu sa sügavaimal tasandil oled, kummardan sind ja jumalikkust sinu sees.

Nepalis kehtib nagu Indiaski kastisüsteem. Inimesed ka tõsimeeli usuvad, et et igaühe elu on jumalate poolt ette määratud, mille järgi ühed on valitud kõrgema, teised madalama kasti seisusesse. See tähendab ühiskondlikku korraldust, kus ühiskonna liikmed sünnivad teatud kasti ja nende võimalused elus on ette määratud vastavalt kastile ettenähtud rollide, reeglitega, sh on paika pandud nt elukutse,partnerite valiku ja hariduse võimalused jms.  Nepali kultuuris on inimese nimi väga olulise tähendusega, mille järgi saab teada tema etnilise kuuluvuse ja kasti kõige selle juurde kuuluvaga.

Paljudel hindudel on silmatorkav punane täpp otsa ees, mida nimetatakse bindiks. See tuleb sanskriti keeles sõnast bindu ja tähendab kolmanda silma tšakrat (so teadlikkuse ja naiseliku vaistu tšakra, mis näitab sulle tõde tema täielikul kujul). Punane värv esindab seejuures au, armastust ja heaolu. Bindu on punkt, mille ümber luuakse mandala, mis omakorda tähendab vaimset ja rituaalset sümbolit hinduismis (ka budismis) ning esindab universumit. Paraku liigub sealmail ringi ka hulgaliselt nö libapreestreid, kes bindude kaudu üritavad turistidelt raha välja meelitada.

Nepali sümboliks on loomulikult Himaalaja mäestik maailma kõrgeimate mäetippudega. Himaalaja nimi tähendab sanskriti keeles “lume paika”. Nepalis on 8 mäetippu, mis asuvad kõrgemal kui 8000m merepinnast, sh kõrgeim mäetipp Mount Everest (8848m). Rohkem kui 90 mäetippu on kõrgemal kui 7000m, üle 40% Nepali territooriumist on kõrgemal kui 3000m merepinnast. Nepali loodus on mitmekesine – seal on nii kõrgeid mägesid, kärestikulisi jõgesid kui ka troopilist džunglit.  Kliima kõigub arktilisest troopikani. Loomadest on esindatud kuninglik Bengali tiiger, lumeleopard, ühe sarvega ninasarvik, elevant, punane panda, tiibeti rebane jne.

  1. aasta aprillis tabas Nepali 7,8-8,1 magnituudine maavärin, millele järgnes suur hulk tugevaid  järeltõukeid. Maavärina tagajärjel tekkis Mount Everestil laviin, mis tabas baaslaagrit. Mäepäästjad leidsid Everestilt 19 hukkunut. Kokku hukkus maavärinate tagajärjel Nepalis üle 8800 inimese, nende seas ka üks eestlane. Kosmoseagentuuri satelliidipildid näitasid, et riigi pealinn Katmandu kerkis maavärina mõjul pea meetri võrra, Mount Everest kaotas aga oma kõrgusest umbes kolm sentimeetrit.

    Maavärina tagajärgede likvideerimine toimub tänaseni. Riigis on loodud sadu organisatsioone ja algatatud abiprojekte, et abistada kohalikke inimesi, kes kaotasid kodu. Valitsus pole suutnud ise piisavalt abivajajaid toetada ning seetõttu pole abi veel siiani tuhandete inimesteni jõudnud,  seda eriti mägistes külapiirkondades, kuhu ligipääs on piiratud.

    Nepali suurim linn on pealinn Katmandu. Katmandu nimi tuleb sanskriti keeles sõnadest kaasth mandap, millest esimene sõna tähendab puitu ja teine katet või vaipa.  Linnas oli kunagi palju puitehitisi ja templeid, nii et maapind tundus olevat kaetud puiduga. Sellest ka nimi. Vaatamata sellele, et linn asub orus Bagmati jõe ääres, siis on ta ikkagi veel 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Elanike arv on 1,2 miljonit, kellest 70% on nepaallased ning 30% Nepali vähemusrahvad gurungid, nevarid, šerpad, limbud jt. 1979. aastast alates kuulub Katmandu vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Paar huvitavat fakti veel Nepali kohta. Nt Nepali rahvuslill on punane rododendron. Nepali aasta algab 14. aprillil ning nende kalender on meie kalendrist 57 aastat ees, seega on Nepalis praegu aasta 2074.

SAABUMINE KATMANDUSSE

Iga matkast osavõtja peab oma jõududega Katmandusse jõudma ja ise ka vastava lennumarsruudi valima. Jäin pisut sellega hiljaks, sest lootsin liialt &Momentsi inimeste abile, kes algselt lubasid lendude planeerimisel abiks olla. Valin lõpuks lennud läbi Helsingi ja Delhi. Minu seiklus algab 10. novembril Tallinna lennujaamas, esimene vahepeatus Helsingis ja siis juba Delhi lennuki peale. Öösel kell 01:45 olen kusagil 12 000 meetri kõrgusel Afganistani pealinna Kabuli kohal. Õues on pisut jahedavõitu, -70 kraadi. Und ei ole. Kohaliku aja järgi kell 06:35 maandub lennuk Delhis, Eesti aja järgi oleks kell alles 3 öösel. See tähendab, et 3,5 tundi on nagu ära virutatud. Magamine jääbki see öö vahele.

Delhi lennujaama transiidialas saan au osaliseks suhelda India ametimeestega. Nad jätavad pehmelt öeldes üleoleva mulje, kel üsna suva reisijatest. Kui väljenduda ebapehmelt, siis on nad nagu lipsuga ahvid, kes peavad ennast kõige tähtsamaks inimeseks maa peal ja kelle inglise keel on sama arusaadav nagu Nepali kodukitsel. Sama soojad sõnad neile tagasilennu ajal. Aga las nad seal siis olla. Mina saan lõpuks omad asjad korda, ees ootab 6 tundi vahtimist Delhi lennujaamas. Veedan ühes lennujaama puhvetis aega sulgpalli India Open vaatamisega naiste üksikmängus, kohtuvad keegi Nehwal ja Pusarla.  Rüüpan ajaviiteks ja lennujaama stressi maandamiseks india õlunaadi nimega Kingfisher erilise kirve hinna eest. Saan teada, et siin baaris müüakse alkoholi alates 25. eluaastast. Õlletootja on pudeli sildile märkinud, et alkoholi sisaldus ületab 5,25%, aga ei ületa 8%. Väärtuslik ja selge informatsioon. Vahetult enne lennule minemist enam maha istuda ei julge, sest silm tikub vägisi kinni vajuma magamata öö tõttu, ei tahaks lendu kuidagi maha magada ja siia lennujaama kauemaks jääda. Taarun ühest ruumi otsast teise lihtsalt, aga kõik sujub lõpuks hästi ja varsti kannabki rauast lind nimega Air India mind juba Nepali poole.

Katmandu Tribhuvani lennujaamas (kui aus olla, siis lennujaam ise ei jäta küll muljet, et tegu võiks olla riigi pealinna lennujaamaga) läheb kõik isegi pisut ootamatult sujuvalt. Tribhuvani nimi on lennujaamale pandud kuningas Tribhuvan Bir Bikram Shah järgi, kes valitses neil aladel 1911-1950 ja 1951-1955. Natuke rohkem kui pool tundi, 25 $ ja viisa juba käes. Ei lähe teab mis kaua ka pagasi kättesaamisega ja siis saab minna õue otsima tegelast, kes mind siit lennujaamast hotelli transfeeriks nagu meid eelnevalt instrueeritud oli. Õues on oi kui meeldivalt soe. Kohe kui lennujaama hoonest väljun lendab nagu herilaste parv minu suunas taksojuhte ja muid kohalikke ärimehi oma teenuseid pakkuma. Tänan viisakalt ja siirdun läbi kammima tohutut rivi nimesilte lennujaama ees, sest kuskilt peaks seal tuttavad sõnad leidma. Rivi lõpus märkangi ühel paberil lõpuks oma nime ja siis kuulen ka sulaselges eesti keeles “tere!”. Nii kohtun Nepalis juhuse tahtel esimesena Anu ja Andrusega. Andrusest saab terveks matkaks mu toanaaber hotellides.  Kui lisada siia veel üks tore vandersell nimega Joel, siis saamegi matkaks korraliku võttegrupi kokku. Olgu siinkohal juba ette ära öeldud, et võttegrupp ei oma seost kärakavõtmisega (mitte et keegi meist otseselt pitsi sülgaks), vaid pärineb ühest kunagisest populaarsest reklaamist. Aga see seltskond on väga tore, sõbralik ja rõõmsameelne ning kihutamise asemel pühendub matka nautimisele. Anu aga on lihtsalt üks soe inimene, tundub isegi pisut lillelaps (nemad on alati üks tore sort inimesi!) ja ma arvan, et just tema mõjutas vaata et kõige rohkem meie matkaseltskonda oma positiivsuse, ja muljetavaldava visadusega. Nagu Juhan hiljem tabavalt märkis, siis Anu võib ilmselt ka kiviga väga hästi läbi saada. Rääkimata väikesest kitsetallest enne üht ööbimiskohta, kes talle ise sülle ronis ja kellega Anu omad jutud ära vestles. Igatahes koos viiakse meid Katmandu hotelli nimega Sampade Garden, kuhu riburadapidi saabuvad kõik matkast osavõtjad. Pärast asjade lahtipakkimist kostitame Andrusega end esimese Nepali kesvamärjukesega, milleks on “tillukene” 650 ml pudel, millel nimeks, ja oh seda üllatust, Everest. Teine populaarne ja täitsa tarbitav õllemark siin on Gorkha, mille nimi on pandud kunagise Gorkha kuningriigi järgi, mis 16.-18. sajandil peamiselt Lääne-Nepali aladel eksisteeris. Pärast väikest keelekastet teeme mõne matkakaaslasega jalutuskäigu isetolmleval Katmandu uulitsal. Kohalikku raha oleks vaja rahamasinast saada. Katmandu tänavad on ikka väga tolmused ja siinne õhk hingamiseks päris ettenähtud ei ole, sestap ka paljud kohalikud näomaske kannavad.

Pärast jalutuskäiku nuumatakse meie kõhud hotelli sisehoovis pika laua taga mitmekäigulise õhtusöögiga korralikult täis, enne veel asetatakse meile kaela ümber valge õhuke sall kirjaga Mountain Šerpa Trekking ja kingiks saame ka T-särgi tõestuseks, et oleme kohaliku ettevõtja teenuseid kasutanud. Uhke värk, üldse ei ole oluline, et need sallid juba valmimisest alates kõvasti narmendavad ja hargnevad. Heatahteavaldus loeb rohkem.

Õhtusöök söödud saabuvad pärast mõnetunnist viibimist hotelli juurde ka meie kaherattalised tulevased sõbrad, kes meid järgnevad päevad ustavalt ja streikimata teenima peavad. Minu sõbra nimi on Polygon Premiere. Etteruttavalt võib öelda, et tema teenib mind matkal igati hästi. Arvestades seda vett ja vilet, liiva, pori ja kiviseid teid mööda tõuse ja eriti laskumisi, mida need rattad matka jooksul tunda saavad, siis on hea saavutus see, et vaid ühel päeval on mul väikesed probleemid käiguvahetusega, aga needki lahendab mehaanikuisand Volts õhtuses majutuskohas  kõigest 10 minutiga.

Minu armas veelik Polygon

Pikka istumist pärast ratta ülevaatust minu jaoks ei ole, kuna ära näpistatud peaaegu 4 tundi päevast (ajavahe Eesti ja Nepali vahel on 3 h ja 45 minutit) ja magamata öö tõttu lennukis saadab organism selgeid signaale, et kuule härra, ole nüüd hea mees ja mine tuttu. Eks tuleb kuuletuda, et oma kehaga juba enne matka algust mitte tülli pöörata. Mõningad matkakaaslased siirduvad aga õhtut jätkama kohalikku klubisse.

1. MATKAPÄEV KATMANDU – KAKANI


lähme sõidame
kui ratas läeb käima
kui ei lähe ta
siis me lükkame
ilgelt pikk on tee
nendest mägedest üles
kuid meil aega on
kogu päev on veel ees

Äratus on 6:55 ja hommikusöök kell 7. Nii hakkabki see iga päev olema, sest startida on plaanis kella 8 paiku. Enne teeleasumist tuleb hotelli baaris ära klaarida ka eilse õhtu arved. Tubli pool tundi sahmimist oma paberarvete ja nende koopiate kuhilas, et minule kuuluvad üles leida. Kusjuures kõik ostud kirjutatakse käsitsi üles kaustikusse, et bilanss ikka klapiks päeva lõpuks.

Esimene sõidupäev tõotab kohe mehist ülestõusu – 1300 meetri pealt Katmandust kuni 2000 meetri peale Kakanis. Vaim on värske ja kondid ka loodetavasti valmis. Vaatame ka rattad veel üle – pumpame rehve, tilgutame ketile õli, sätime sadulaid jms nipet-näpet. Enne teeleasumist tutvume ka oma teejuhtide Suraj ja Jangaga. Ehk eesti keeles siis Artur ja Volli. Artur on tegelik teejuht, grupi taga viimasena sõidab Volts, kes peab jälgima, et kogu punt ikka rajal püsiks. Ühtlasi täidab Volts mehaaniku ülesandeid. Selles vallas tööpuuduse üle ta matka jooksul kurta ei saa. Artur tutvustab lühidalt, mis meid ees ootab ja kuidas on mõistlik teedel liikuda, pidades meeles, et siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks mainib ta, et kõikjal kooserdavad teedel erinevad pudulojused – koerad (koer on nepali keeles muuseas kukkur), kitsed, kanad, lehmad. Penisid lösutab päevasel ajal päikese käes tõesti palju või hulguvad karjakesti sinna-tänna. Ja kanade kohta hoiatas Artur, et kui keegi peaks mõnega kokku põrkama nii, et kana taevasele õrrele peab kolima, siis tuleb hukka saanud linnu omanikule valuraha maksta 25000 ruupiat (so u 200 €. 1 € = u 120 ruupiat). Mine võta kinni, kas tüüp tegi huumorit või ongi siin kanad erilise kaitse all.

Tee peale tuleb kaasa võtta seljakott, kuhu lähevad igaks juhuks pikad püksid ja kilekas (ei seda ilma ette tea), peegelkaamera (proovin alguses seda kaasa vedada, hiljem võib väiksema vastu vahetada, kui enam ei viitsi), lisaks mõni batoon nälja kustutamiseks ja energia taastamiseks ning väike esmaabi paunake, kui peaks plaasterdamist vaja olema näituseks. Ja siis võib sõit alata.


Start Sampade Garden hotelli juurest

Katmandu kitsastel tänavatel ei ole just eriti mõnus liigelda, tolmu lendab igal pool, liiklus on idamaiselt kaootiline. Üks punane autorääbis üritab kõrvalteelt hooga välja sõites meid rammida, õnneks jõuame Mardiga õigel ajal kõrvale põigelda. Küll aga saab esimese tutvuse osaliseks kohalike teedega Anu. Ta sõidab siin klippidega ja ei jõudnud piisavalt kiiresti jalga kätte saada ning kukub külili. Õnneks viga ei saa ja sõit võib jätkuda. Oma pool tundi võtab aega enne kui jõuame linnast välja. Seejärel alustame kohe tõusude mõõtmist. Erinevalt järgnevatest päevadest on tänane etapp enamasti asfaltteel või vähemalt mis kunagi seda oli. Nii et saab esialgu sisse elada sõidule, kuna minu eelnev maastikuratta kogemus on ümmargune null. Tõusegi olen viimasel ajal saanud võtta vaid peamiselt Lõuna-Eesti maastikul. Alguses möödub kõik sujuvalt, jaksu on ja ilm on ka hea. Kohe alguses paistab, et matkaseltskond jaguneb erinevateks sektsioonideks. Eelpool mainitud võttegrupile vastandiks tekib nö spordiosakond, kes tahaks võimalikult kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Mahutrenn tahab ju tegemist, sest toorest jõudu on kõvasti ja jääb ülegi. Artur jääb ka juba liidergrupist vaikselt maha. Grupi tagumine ots lähtub mõistlikumast põhimõttest – tark ei torma.  Või nagu ütles teo vanaisa ühes lastesaates: “ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi!”.

Nõnda see sõit tasapidi edasi läheb, rühime kõrgemale ja vaated tagasi Katmandu orgu lähevad aina kaunimaks. Teel teeme lühikesi hingetõmbe pause, mis võimaldab pärast rassimist pulssi normaliseerida ning organismi vedelikuvajadust rahuldada. Ühes peatuskohas, kus saame mäest alla voolavast nirest end jahutada, jalutab pisike paljasjalgne poisiklutt (Mäks nimetab neid hiljem tabavalt nunnudeks rosinateks) oma emmega. Saame lahke loa väike pilt klõpsida, vastutasuks maandub poisi pihku paar eestimaist komput.

Nunnu rosin

Hakkavad vaikselt paistma ka muljetavaldavad lumised mäetipud. Teeme peatuse ja alustame esimese tõsisema fotosessiooniga. Saame teada, et üks taamal paistvatest teravikest on maailma kõrguselt 8. mäetipp Manaslu (8163m).


Vasakul pool suurem tipp on Manaslu

Päeva viimased 3 km, mis majutuspaika Kakanis jäänud on, lähevad eranditult ülesmäge. Paar korda olen sunnitud korraks jala maha toetama ja pudelist suutäie vett kuukama. Ähkides ja puhkides nagu vana sepikoja lõõts jõuan lõpuks õnnelikult üles välja, kus kuulen rõõmusõnumit, et paarisaja meetri pärast ongi juba tänane öömaja. Ei tulnud see lõpp teps mitte kergelt, aga ta vähemalt tuli ja selle üle on küll hea meel. Tuju on raskustele vaatamata väga hea, ilm päikeseline ja soe ning üks külm Nepali Ice voolab juba peagi mulinal lipsu taha. Oleme jõudnud 2045m kõrgusele merepinnast, sõidetud täna 27 km (kilomeetrite arv siinkandis on ikka vägagi petlik, peab nentima), seda natuke rohkem kui 4 tunniga. Huvitav tähelepanek, et Google Maps näitab autoga Katmandust Kakanisse sõiduajaks lausa 1 h 28 min, kuigi vahemaad pole ollagi.

Lõunasöök on minu jaoks liialt vürtsikas ja ei julge tervise huvides sellele eriti panustada, nokin niisama moe pärast. Pärast einestamist lösutame päikese käes ja naudime imelist vaadet, mis otse hotelli hoovist meile avaneb. Hotell ise on ka igati ontlik ja mõnus.


Tagasihoidlik vaade hotelli eest vahetult pärast 1. päeva lõppu 🙂


Tagumine meie hotell Kakanis

Et kogu õhtupoolikut mitte niisama istudes raisata, teeme ümbruskonnas ka väikese jalutuskäigu. Satume kohe ühte memoriaalparki, mis rajatud mälestamaks  lennuõnnetuses hukkunuid. Nimelt 31.07.1992 kukkus siit pisut põhja pool alla Thai Airlines`i lennuk, milles hukkus 99 reisijat ja 14 meeskonnaliiget. Kusjuures ainult 59 päeva hiljem toimus Nepalis ka teine lennuõnnetus, kui 28.09.1992 kukkus Pakistan Airlines`i lennuk A300 Katmandule lähenedes vastu Bhatti Danda mäge ja kõik pardal olnud 167 inimest hukkusid. Karm värk.

Jalutame natuke edasi ja meile avanevad suurepärased vaated metsaga kaetud mägedele, taamal näeme ka Katmandu linna, kust hommikul alles ratastega tulema sai hakatud. Päris müstiline on sellele mõelda, sest linn paistab tõesti päris kaugel ja madalal orus olevat. Peade kohal hakkavad tiirutama kotkad. Esialgu vaatame, et korraldavad meile kambakat, kogunevad igatahes vaikselt punti (loendan neid seal oma 8-9 tükki kokku). Hõljuvad taeva all kuninglikult, tiivaga kordagi hoogu andmata. Väga mõistlik, ei rapsi tühja! Uhke vaatepilt. Lõpuks üks kotkas sööstab maapinna suunas ja haarab sealt ühe roomaja küüniste vahele. Lendab saagiga üles ja hakkab otse õhus seda konsumeerima. Egas midagi, jätku leiba! või pigem siis jätku ussi!

Kotka lend, taamal Katmandu

Taeva valitseja


Päikesekümblus Kakani küngastel

Istume Anu, Pille, Andruse, Joeli, Juhani ja Meelisega jupp aega mäenõlval päikesevanni võttes ja vaadet imetledes, ümbritsetuna kohalikest omavahel purelema kippuvatest penidest, kukkedest ja paarist lehmast. Seejärel siirdume hotelli tagasi.

Päikeseloojang siin mäe otsas on lihtsalt liiga ilus, et tõsi olla. Õhtu poole koondub matkaseltskond ühise laua taha ja igaüks räägib endast midagi. Ehk siis tutvumisõhtu, nagu moodsas keeles öeldakse. Päris huvitav seltskond on matkale kogunenud, igaühel on midagi huvitavat rääkida ja kõik on päris erinevad isiksused.

Loojuva päikese kiired mägede tippudele

Kadunud 60 sekundiga

2. MATKAPÄEV KAKANI – KATMANDU 

Minge üles mägedele
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!

Äratus on kell 7 nagu ikka. Hommikuks ei ole mäe otsast vaade kehvemaks läinud. Väike lahustuv kohv jaki piimaga, praekartulid, omletilaadne toode ning röstsai maasikamoosiga aitavad korralikult üles ärgata.

Kui esimesel päeval ronisime Katmandust Kakani, siis teine päev lõpeb uuesti Katmandus. Kui loogiliselt võiks eeldada, et kui siia tulles saime peaasjalikult ülesmäge sõita, siis tagasi peaks enamus ajast laskumine olema, aga võta näpust. Tegelikult teisel päeval alles tõeline mägirattasõit algab. Pärast mõnesaja meetrist laskumist hakkame nagu ämblikmehed mööda seinu üles ronima, järsud lõigud mööda mäenõlva keerutades üles vaheldumisi kivisel ja liivasel teel tunduvad olevat lõputud.


Sellised teeolud ja tõusud

Kuid ka see ei ole veel kõik. Kui esimene ehmatus tundub olevat üle elatud, siis jõuame kohe põhimõtteliselt džunglisse, kus niinimetatud teed (spetsialistid ütlevad vist nende kohta singlid või midagi) on Mäksi sõnul ülitehnilised. Ei vaidle vastu ja suurem osa sellest tuleb amatööridel ratta kõrval kõndides mööda saata. Laskumised ei ole teps mitte kergemad kui tõusud, need nõuavad juba suuremaid oskusi, mida hetkel küll kuskilt võtta ei ole. Siin on raja ääres ka mingid taimed, mis päris ebamugavust tekitaval moel ennast inimkehale meeldejäävaks üritavad teha.

Kui muidu saame üldse suure osa ajast sõita nii, et vasakut kätt on päris suur ruum alla kukkumiseks, siis üks koht metsa vahel on eriti ekstreemne – rada praktiliselt pole, ilmselt veega ära uhutud vms. Seega tuleb ratas vasakusse kätte võtta ja parema käega toetada end vastu mäenõlva, et kitsas äär ületada. Üsna erutav üleminek.

Vahepeal näen oma targa kella pealt, et ca 7 km läbimiseks on kulunud tagasihoidlikud 1,5 tundi. Parimal hetkel olime 2300 meetri kõrgusel merepinnast, teavad veel targemate kellade omanikud rääkida. See on  kindlasti koht, kus võimalus õiget maastikusõitu õppida, seda nii laskumistel kui tõusudel. Mütsiga ei tasu neid tõuse-laskumisi lööma minna, võib haprasti lõppeda. Kui kogemused puuduvad, tuleb tasapisi neid siin seega omandada. Õnneks ei ole Mäks ka kitsi juhtnööre andma, eriti kuidas peaks laskumisi võtma. Ühtlasi manitseb mitte liiga endale tegema, sest enamus matkast seisab veel ees ja ei ole kuigi tark end ära katkestada kohe alguses. Samas peab tunnistama, et isiklikult minu sõiduvorm läheb iga päevaga paremaks ja paranevad ka oskused rattavalitsemisel.

Päeva esimene osa oligi kõige keerulisem ja raskem. Pärast seda saab hakata ka natuke lustima, kui jõuame Shivapuri Nagarjuni rahvusparki. Tegemist on suuruselt 9. rahvuspargiga Nepalis (160 km2) ja on oma nime saanud Shivapuri mäetipu järgi (2732 m). See piirkond varustab suuresti Katmandu orgu puhta veega. Rahvuspargi territooriumil elab päris palju erinevaid loomi – näiteks india leopard, reesusmakaak, himaalaja must karu, läänepoolses osas leidub isegi kobrasid. Meie teele neist ühtegi õnneks või õnnetuseks ei satu.

Aga selle rahvuspargi teid on juba tõeline nauding sõita. Teed voolavad üles-alla, vahel saab natuke ronida ja siis jälle mõnusa kiirusega laskuda. Spordiosakond on liikunud omas tempos, võttegrupp kulgeb omasoodu. Samas tehakse pidevalt peatusi, kus kogu grupp vähemalt korraks kokku saab, seega on kõik hästi ja gruppide vahele suuri ajalisi vahesid ei teki. Kell 11 on tee ja küpsise paus väikeses teemajas või misiganes selle hüti nimi on.  Läbitud natuke üle 12 km (!). Lisaks teele (mis on tõesti maitsev) manustan ka puhast suhkrut  kohaliku limonaadi Mountain Dew näol.

Esimene ratas on nüüd lagunema hakanud. Merikese rattal läks kassett, võimaldades sõita  vaid kõrgemate käikudega. Aga Merikese kaasa Priit on nii kõva vana küll, et sõidab sellega ise päeva lõpuni. Õhtul on mehaanikul käed tööd täis nagunii.

Pärast teemaja pidi Arturi esmase info kohaselt olema mingi 40 minutit tõusu ja seejärel minek alla Katmandu orgu. Tegelikkuses on tõusu vaevalt veerand tundi, nii et laskumine algab üllatuslikult varakult. Võib öelda, et esimesed kaks päeva on olnud tõeline maastikusõidu eluülikool. Õppimist on kõvasti, aga areng on ka silmaga nähtav ja jalaga tuntav.

Katmandu äärelinnas viib Artur meid hindude pühapaika kaema ja saame ka nende pühasid toiminguid kõrvalt vaadata. Mõni saab endale punase bindigi otsaette.


Hindude uskumuse järgi vabastab tuli lahkunute hinged

Pühapaiga kõrval aeleb kits, keda ei morjenda seegi, et kohalikud lapsed teda torkimas käivad.

Pärast väikest ringkäiku kinnitame keha kohalikus toitlustusasutuses. Taldrikutäis nuudleid kanaga erilist maitseelamust ei paku, aga tuleb see sisse kihutada, sest keha ei ole nõus muidu koostööd jätkama. Pärast einestamist teeme rattaga väikse kaare veel mööda mäenõlva, tee peal vaatame üle jumalanna Kali (teiste nimedega ka Parvati või Durga) kuju.


Jumalanna Kali, jalg oma kalli kaasa Šiva peal

Kālī on jumalanna, keda seostatakse igavese energiaga. Teda on peetud kurja jõu ja deemonite hävitajaks. Kali altarile ohverdatakse koduloomi, kes tapetakse altari juures kohapeal. Usutakse, et need ohvriannid lepitavad Kalit ja toovad perele õnne. Arturgi teeb oma väikese usurituaali kuju juures.

Pärast peatust Kali juures sõidame juba põldude vahelt Katmandu citisse.  Saame taas veereda pealinna tolmustel teedel. Enamus tänavatel puuduvad kõnniteed, nii et teel jalutavad inimesed segamini autode ja tsiklitega. Joelil õnnestub otse minu nina all valepidurduse tõttu kukkuda täpselt auto ratta ette, aga õnneks ei juhtu midagi hullu, sest auto vaevalt liikus ja Joelile otsa ei sõida. Väga õnnelik õnnetus.

Kell 15.00 oleme samas hotellis tagasi, kust eile lahkusime. Enesetunne polegi eriti hull ja jalad ei tudise all. Kõik on väga suurepärane. On olnud erakordselt äge, mitmepalgeline ja emotsiooniderikas päev. Seame ennast uuesti sisse hotelli ja siis on vana eesti kombe kohaselt paras aeg üheks külmaks Everestiks. Seejärel läheme Andruse, Joeli ja Katiga linna peale uitama. Vaataks natuke peatänavalt kõrvale kah.


Ohutus ennekõike!


Punane ruulib


Koduaia pomelod

  1. MATKAPÄEV KATMANDU –  NAGARKOT


    Mul püksisäär on kääritud ja jalad väntavad
    On laagrid hästi määritud ja kiirelt möödub maa
    Ja nikeldatud leistang punast taevast peegeldab
    Nii kiirusega tuul mul hellalt juukseid silitab

    Igapäevaseks rutiiniks kujunenud tegevused hommikul tehtud asume taas pisut peale kella 8 sadulasse. Artur lubab, et täna on pool päeva suht tasast teed (flat) ja päeva teisel poolel saavad soovijad jälle mägedes mürada. Katmandust liigume seekord teises suunas välja ja esialgu tundubki kõik minevat ladusalt ja kergelt. Aga siis virutatakse tee peale ette ikka korralik tõus. No nii, et kõrguste vahe merepinnast muutub + 200 meetri võrra. Peast käib läbi mõte, et kui see nüüd flat on, mis siis edasi tulema hakkab. Aga hea soojendus päeva alustuseks, saame jalad “lahti” sõita. Kuna grupi esimene ots kipub pahatihti Arturi seljataha jätma, siis otsustab matkajuht Mäks, et aeg on seltskonda natuke sõbralikult korrale kutsuda, mainides, et eesmärgiks pole giidile kohta kätte näidata, vaid sõita nii, et kõik saavad matka nautida. Selles mõttes kõik õige, et ega meil ju kiiret pole ja me ei tulnud siia siiski spordilaagrisse. Oleks aeg nautida kulgemise protsessi rohkem ja kiirustada punktist A punkti B vähem. Samas saan aru ka sellest, et igaühel on mäkketõusu lihtsam võtta just enda tempoga, mis loomulikult on seltskonna lõikes üpris erinev.

Edasi läheb juba taas lõbusamaks. Hakkame keerutama mägistel teedel üles ja alla, päris hoogsalt. Teed on kohati liivased, kohati kivised ja kohati midagi vahepealset. Läbime mägikülasid, kus elu käib täie hooga. Ühes külas näeme valju muusika saatel ja lippude lehvides marssimas kohalikke terve rivi tõenäoliselt poliitikahärrasid. Valimised on tulemas, sest kõik kohad on valimisreklaami (paberplakatid seintel) täis. Ilmselt käisid külas valijatega kohtumas. Külainimesed jälle naeratavad ja lehvitavad meile. Naeratamisega hakkab siin üldse juba täitsa ära harjuma. Vahepeal saame siiski mehisemaid tõuse ka võtta, et see maitse päris meelest ei läheks. Mäksi hinnangul oli üks selline mõnesajameetrine tõus oma 16%.

Liigume läbi külast, mille kohta ütleb Artur, et see on nevaride (üks paljudest Nepalis elavatest rahvastest) piirkond ja siitkaudu läheb tee Tiibetisse. Wikipedia teab rääkida, et nevarid moodustavad ca 5 % Nepali elanikkonnast (võrreldav Eesti rahvaarvuga ehk u 1,3 miljonit), kuid nevarid on moodustanud enamuse kogu Katmandu oru elanikkonnast. ÜRO inimarengu programmi aruande kohaselt on nevaride piirkond nii majanduslikult, poliitiliselt kui sotsiaalselt pikka aega olnud Nepali enim arenenud piirkonnaks.


Priit, võta kett maha, on kergem vändata!

Päeva edenedes hakkabki tee, nagu lubatud, järjest enam ülespoole kerkima. Viimased kilomeetrid enne lõunapausi on üpris aega ja higi nõudvad, minimaalsest käigust kõrgemat pole ohtugi siin kasutada. Vahepeal ei taha ratas kuidagi üle kivide minna ja siis tuleb kasutada kand-ja-varvas tehnikat edasi liikumiseks.


Näiteid elust enesest

Vaev saab ükskord ka tasutud. Järjekordse kurvi tagant väljudes näen meie matkahunte rõõmsalt künka otsas jalga puhkamas. Sätin ka ennast sinna. Mart on parajasti “kohvikus” külma Everesti ostmas ja saab jutule, et kaks tükki 700 raha eest. Alguses ei saagi aru, kas proua tahab 700 ühe või kahe õlle eest. Jääb kaks. Nii et ühe saan 350 ühiku ehk ligi 3 € eest endale. See läheb nagu kerisele, nii et kõrvad suitsevad. Ühtlasi annab üks kohalik tiivuline (ilmselt harilik sinikael-varblane värvuliste seltsist) mulle ka väikse personaalse kontserdi. Hea lõõgastav puhkehetk.


Maestro

“Päikese kiired kuldasivad puude latvasid nii et need just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, tuul kiigutas puude latvasi mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suvel enamasti on ja mitte teist viisi…” (Saalomon Vesipruul). 

Enne kui miskit kõhusoppi saab tuleb siiski üks tõusukene veel maha murda ja siis saab korraks natuke pikemalt hinge tõmmata. Kell saab kohe 2, oleme 1750 meetri kõrgusel ja läbinud 34 km.

Kui ports riisi peaaegu sisse higistatud (isu on siin kuidagi närb) ja rahvas vaikselt liikvele läheb, alustame võttegrupi meespoolega rahulikult ratta kõrval jalutamist. Ööbimiskohta peaks vaid mõni loetud kilomeeter tõusu olema jäänud, et kiiret pole ja naudime parem avanevaid vaateid mägedele. Volli ütleb, et need mäed on parimal juhul “ainult” 7500-sed umbes. Jalutame edasi, samal ajal tuleb alluda sisemisele käsklusele – vasakule vaat! Loodetavasti kael kõveraks ei jää. Tasa sõuad, kõrgele jõuad ja ükskord me jõuame kohale niikuinii!

Tänane finiš Nagarkoti hotellis 15.40, seljataga kusagil 36 km vast (täpselt ei tea, sest oskasin kuidagi kella pealt kogu päevainfo ära nullida. Hea, et olin enne söömist olulisema info päevaraamatusse ümber kirjutanud). Asume 2175 meetri kõrgusel merepinnast. Siin avaneb tõeliselt avar vaade Himaalaja mäestikule, muu hulgas võib näha ka Everesti ennast. Kunagi oli Nagarkot strateegiliselt väga tähtis piirkond, siia rajati kindlus, et jälgida väljaspoole Nepali Kuningriigi territooriumi jäävate teiste kuningriikide tegevust Nepali suhtes (et keegi mingeid sigadusi ei plaaniks). Hiljem oli siin ka kuningliku perekonna suveresidents.

Tänase päevaga võib kokkuvõttes taas rahule jääda – ära ei kukkunud (samuti ei kukkunud ümber), palju ilusaid vaateid ja mõnusaid mägiseid külavaheteid, päikesepaiste jms. Jäsemed hakkavad vist ka aru saama, kuhu nad toodud on ja mida peremees neilt ootab.

Hotell on siin uhke, ainult üldruumid on kole külmad, nii et õhtul laua taga istudes ilma jopeta läbi ei aja. Iga päev on hotellid olnud sellistes kohtades, et hoia mütsi kinni. Siin ka, astud oma toast rõdule ja vaatad lihtsalt Himaalaja taustaga panoraami.


Hotell Nagarkotis

Õhtupoole saab pilte klõpsida, nii et seda nägu. Hotelli terrassilt avanevad uskumatud vaated. Ei jõua enam ära imetledagi.

Vaade Nagarkoti hotelli terrassilt (päikeseloojang)


Seal kuskil sõrme suunas peaks asuma ka vana hea Everest ise

Hotelli kõrval käivad usinad tööd, ilmselt uue hotelli ehitusel. Muidu on ehitus nagu ehitus ikka, aga silma torkab, et raskemad füüsilised tööd nagu näiteks tsemendikottide (vms) ja suures selgavõetavas korvis telliskivide üles tassimine on jäänud naiste teha. Järjekordne näide tööjaotusest ühiskonnas. Mehed samal ajal sahistavad kelluga mööda põrandat või peavad nõu.

… ja niimoodi 4-5 korrust

  1. MATKAPÄEV NAGARKOT – DHULIKHEL

Seisan ma mäel
hüüan ja sealt
kajab mu hääl
küngaste pealt.

Nõnda see saab
Suure hoo
Minusse toob
Võimsa voo

Uus päev algab kell 6.24 päikesetõusu vaatamisega. Päikesetõusu on mägedes umbes sama mõnus vaadelda nagu rabas või mere ääres. Kõik need on kuidagi isemoodi, kuigi tõuseb ju ikka see sama päike. Lisaks on orgu katmas tihe udu, mis teeb vaate veel maagilisemaks.

 


Hommik mägedes

Pärast lummavat päikesetõusu on hommikusöök eriti mokkamööda –

hea omlett, vorstikesed,  muidugi praekartul ja lahustuv kohv jaki piimaga. Tänane päev tõotab jälle põnev tulla, peaksime kolm mäekuru ületama.

Esimene peatus on hotellist juba 800 meetri kaugusel. Siin avaneb võimalus hommikul kell pool üheksa sisse libistada kohv rummiga. Ja seda rummi pole teps mitte vähe selles joogis, nii et saab üsna ebatavalise särtsaka suutäie. On vast julgem neid mägesid vallutama minna. Seejärel jätkame teed, aga jälle mitte eriti pikalt. Vaja külastada kohalikku meiereid. 300 meetrit laskumist ja oleme meierei juures, kus võimalik kohalikku juustu proovida ja osta. See kraam tundub maitsetu võrreldes selle juustuga, mida Antti eile õhtusöögi ajal pakkus ja mille ta kuskilt külavahelt oli saanud osta. See juust oli õllekõrvale küll eriti hea.

Meierei juurest tuleb siis mäe otsa tagasi sõita. Ühe posti otsas näeme lösutamas üksikut makaaki, kes paistab ümbritseva sagina suhtes üsna apaatne olevat, isegi fotoaparaatidega nina all vehkimine ei näikse teda häirivat. Samas ajab see Arturil vererõhu üles ja ta üritab seltskonda elukast kiiresti eemale ajada, kuna väidetavalt 70-80% neist pärdikutest levitavad imepäraseid haigusi. Võib arvata, et neid ilmselt pole kellelgi soovi koju kaasa võtta.

Vist reesusmakaak

Järgneb sõit mäest alla, seda ikka päris-päris pikalt. Uljust tuleb laskumistel iga päevaga juurde, kuigi mingi ohutunne peab kukla taga ikkagi ka säilima. Vahepeal on peatus, kus täidame oma kotid Mäksi poolt välja kaubeldud pomelotega (kuigi kauplemine on siinkohal vale sõna, piisab kui küsida ja natuke kohalikke ruupiaid tasuks anda). Minu seljakotti maandub 3 sellist parajat poissi. Väga pikalt ei peagi seda kandamit vedama, kuna juba poole 12 paiku saabume ühte mägikülla, kuhu Artur on meile lõunapausi planeerinud. Seekord õnneks ilma nuudlite ja riisita. “Puhveti” perenaine aitab mäekünkale istumise alla alusmatid ja tekid laiali laotada, lisaks hõivame omaniku lahkel loal hütist ka pingikese. Volts lõikab lahti pomelod ja Arturi käest saame kohupiimaga täidetud pirukat ja fantat. Tõeline matkalise eine! Mõnus vaheldus ja lebo päikese paistel. Praegu on küll elu lill. Kõrval mängivad väikesed lapsed tolmusel teel ning maja ees istuvad kaks taati, kes viivad läbi mingit usulist rituaali oma hüti ees.

Värsked pomelod otse puu otsast


Väikesed lahedad hindu mardikad 🙂

Rituaal täies hoos

Kui oleme einestamise lõpetanud rändavad ülejäänud pomelod kohalikele prouadele, kes vaikselt meie lähedale kogunenud olid. Nad tunnevad sellest ikka silmanähtavat rõõmu ja see tekitab ka meile sellise hea ja sooja tunde. Lisaks pakutakse meile lahkelt pontšikulaadseid tooteid. Üldse pole oluline, et need taignatooted on pisut söögikõlbmatud, sest juba selle pakkuja siirast ja rõõmsat nägu nähes saan piisavalt hea emotsiooni, mida siit külast teele kaasa võtta.

Tee viib seejärel juba pigem budistlikumasse piirkonda. Artur selgitas juba hommikul, et siin võib märgata looduses 5 erinevat põhivärvi (punane, sinine, roheline, valge, kollane), mis tähistavad 5 elementi – vesi, tuli, maa, puu ja metall. Edasi läheb tee suuresti mägistel teedel, laskumistel tuleb paras adrenaliin sisse. Taaskord hea ja huvitav rada läbimiseks. Nagu matkalised teavad, siis järgneb igale laskumisele tõus. Seega loomulikult on peagi võimalus oma võimeid ka korralikel järskudel liivastel ja kivistel, kohati punakat tooni mägiradadel proovile panna. Ja peab tunnistama, et paar korda annan ahvatlusele järgi ja üritan samuti koos spordiosakonna aktivistidega üles välja murda, nui neljaks. Seejärel aga lasen rihma pisut lõdvemaks ja ühinen uuesti võttegrupi tööka ja rahuarmastava kollektiiviga. Käib töö ja vile koos.

Vaateid matkateelt

Tõusvas trendis edasi

Kella 14 paiku maandume tänases ööbimispaigas Dhulikheli nimelises linnas Eco Resort hotellis.  Vahetult enne hotelli jõudmist avastab Mart, et tagumine ratas on täiesti lahti, nii et võta käega alt ära. Hea, et niigi läits ja seda asjaolu sõidu ajal kusagi laskumisel ei avastanud. Dhulikheli puhul on tegemist veelgi tolmusema linnaga kui Katmandu. Linna peatänava ääres kasvavate puude tegelikku värvi mäletavad selles linnas ilmselt ainult vanemad elanikud, sest siin näeme ühtlast halli tooni igal pool ja rohelisest pole jälgegi. Pole siis ime, kui keset linna näeme väikest kaevandustki. Seda hämmastavam on lugeda, et siinne joogivesi on vaata et üks puhtamaid Nepalis.

Veel pisut Dhulikheli linnast. See on pisike ca 16 000 elanikuga linnake või siis külake Araniko kiirtee ääres, mis asub 30 km kaugusel Katmandust kagu suunas ning on 1550 meetri kõrgusel merepinnast. Ajalooliselt on Dhulikhel aga sajandeid asunud olulisel kaubandusteel, mis viis Nepalist Tiibetisse.  Praegugi peatuvad Tiibetisse reisijad tee peal sageli just siin linnas. Tegemist on vana nevaride asundusega. 1934 tegi tugev maavärin siin kõva hävitustööd, osad majad pole sellest ajast tänaseni päriselt taastatud.

Täna on sõidetud 26 km, sõiduaeg 3 h 30 minutit. Hotelli saabudes panen ratta puu najale, võtan retseptsioonist meie toa võtme ja siis asume päeva lõõgastavama osa juurde – külm Gorkha on igati ausalt välja teenitud ja vääriline punkt tänasele sõidule. Õlle manustamise käigus näeme, kuidas suur paakauto hoovi manööverdab, et hotellile vett tuua. Voolikud keritakse lahti ja ühendatakse mingit klambrit kasutades (st mingeid liitmikke ei kasutata) paagi taga traatidega (nagu pealtnäha tundub) metallraami külge kinnitatud pumba külge. Paistab küll üsna ausõna peal seal püsivat. Hiljem selgub, et hoovist lahkumine käis poistele natuke üle jõu ja see võtab neil aega tubli mitu tundi. Nad nimelt suutsid ennast täiesti kinni sinna aiapostide vahele tagurdada. Juba on pime, kui nad lõpuks appi tulnud kopa abiga sealt välja saavad. Mõni majapidamine jäi vist täna kuivale.

Pärast väikest kümblust peamiselt külma vee all siirdume linna peale tutvuma kohalike oludega. Jõuame mööda suurt teed vaevalt mõnisada meetrit edasi minna, kui ühes veokite ja busside parklas tõmbab enamuse seltskonna tähelepanu pakutav tänavatoit. Endal pole vähimatki isu, aga kiiret pole. Muuhulgas müüakse kohalikke pelmeene momosid. See paistab matkaseltskonna seas üldse väga pop teema olevat. Üks osa seltskonnast peatub pikemalt kohaliku “kiirtoidu restorani” ees, teised jalutavad edasi. Siirdume suvalisse kõrvaltänavasse lootuses ehtsat agulit näha. Selle asemel aga jõuame hoopiski Dhulikheli kitsaste tänavatega vanalinna. Need tänavad on tüüpilised keskaegsele Nepali linnale, mis on asustatud juba vähemalt 5 sajandit. Linnaplaan oma majade, templite ja avalike väljakute asendi ja kujuga põhineb iidsele hindu õpetusele ja sellel kõigel on oma tähendus ja harmoonia. Vanalinna keskel asub Narayana tempel, mis on pühendatud hindu jumalus Krishnale.

Narayana tempel Dhulikhelis


Maja vanalinnas

Teine tiir enne õhtusööki pimedas linnas (tänavavalgustus on ootuspäraselt minimaalne) on juba kaubandusliku eesmärgiga. Ainukene meditsiiniline abivahend, mida mul reisil vaja kasutada lõhkiste huulte ebamugavustunde leevendamiseks, on huule hügieenipulk, mille siin apteegis 50 raha eest ostan. Joel seevastu ostab hulgi erinevat meditsiinivarustust, seda kõike samuti kopikate eest.  Ise ütleb, et ega tal neid ilmselt tegelikult vaja ei olegi. Lisaks lunastame kohvikust nimega Rukhi Cafe endale kodumaale kaasa võtmiseks paki väga mõnusalt aromaatset kohalikku kohvi. Õhtuseks tarbimiseks lisan pauna 2 õlut ka poest (esimest ja viimast korda), mis maksab täpselt 2 x vähem kui hotellis pakutav ehk kui hotellis saab 400 ruupia (u 3,5 €) eest ühe õlle, siis siin poes kaks. Väga odav pole kumbki.

Tänane õhtu kujuneb üsna meeleolukaks. Pärast õhtusööki libiseb kohalik rumm Khukri (alkoholisisaldus 42,8 %) ja õlu ning tuju ja seltskond on hea. Muide, see Khukri ei ole ka niisama suvaline sõna, vaid tähendab suurt sissepoole kumerat nuga, mis kuulub Nepali palgasõdurite gurkade (Gurkha, mis tuleb kunagise kuningriigi Gorkha järgi) relvastusse, kuid mida kasutatakse ka tööriistana. Nagu juuresolevalt pildilt näha, saab sääraseid väitsasid vabalt poest osta.


Khukrid

Ühel hetkel tekib protsessi loomuliku jätkuna tahtmine minna vaatama, kas linnapeal ka mingit meelelahutust toimub. Mäks on isegi juba hüüdmise peale üle aia roninud (osa seltskonnast ööbib eraldi hoones, mis aiaga eraldatud), et pundiga ühineda. Ootamatult selgub, et me hotellist välja ei pääsegi, kuna hotelli uksed on lihtsalt lukus, kuigi kell on alles 21:30. Kas nad teevad siin nalja vää või kui moodsamalt väljendada, siis wtf ? Hotelli teenindava personali hulka kuuluvat noorhärrat, keda trepil näeme, meie soovid ei paista huvitavat või ei saa ta meie soovist arugi. Ilmselt pole ka tema võimuses meid välja lasta. Seega oleme jäänud hotelli luku taha. Nagu filmis  “Mehed ei nuta”, kus paks mees püüab selgitada Pärnu miilitsajaoskonnas, et tal on inimesed saare peal vangis. Ühtlasi leiame, et kõlaks uhkelt ka sellekohane pealkiri Delfis – Eesti turistid Nepali hotellis vangis. Või lõksus. Seega pidu läbi ja tuttu.

  1. MATKAPÄEV DHULIKHEL – BALTHALI

Verdtarretav lumi tuhandel mäetipul 
Möllav tuul kümnest tuhandest orust 
Ärgates sügaval teki all unustan
Et mu keha on vaikiv tühjus

Kella 5-st kuulen juba tänavalt korralikku müra, eesotsas tutulutu-signaalitavate veokite ja bussidega. Neil ongi selline spetsiaalne signaal, mille tunneb juba kaugelt ära, eriti tore on muidugi see, kui ta täpselt sinu kõrval seda laskma hakkab. Samas mägedes serpentiine võttes on sellised märguanded hädavajalikud, eriti kui vastu juhtub ka samasugune “mölakas” tulema.

Millegipärast on veokijuhtide seas Bob Marley populaarne tegelane. Ei tea, kas teevad enne rooli istumist väikse popsu ka, et oleks rahulikum sõita. Esiklaasi topivad nad ka kõiksugu jama täis, et ikka võimalikult vähe välja näeks ette.

Peaaegu kõik on nad siin sellist karva

Hommikusöök sisse aetud on aeg taas tegudele asuda. Dhulikheli linnast väljudes saame kohe umbes kilomeetrise tõusuga naha mõnusalt märjaks. Täna esimest korda hakkab mul ratas jonnima, käiguvahetus ei taha enam korralikult teatud hetkedel töötada ja loobib üle. Eriti kehv on see siis, kui vaja laskumiselt kiirelt käigud tõusu jaoks ümber vahetada, siis saab jupp aega ragistada, enne kui saab jõuga väntama hakata. Erinevalt näiteks Joelist ja ka mõnest teisest, kes on ka pidanud käiguvahetusega maadlema, saan mina kuidagimoodi kõige väiksema käigu siiski sisse vahetada ja see on juba isegi hea boonus.

Sõit jätkub pärast pikka tõusu üsna mõnusa laskumisega. Ja siis jälle üles. Nii see käib siinkandis. Järjekordsel tõusul jalutab üks punases kleidis proua vastu, jääb korra seisma, teeb käega enda ees mingi huvitava liigutuse ja naeratuse saatel ütleb midagi omas keeles, aga võib aru saada, et soojad tervitused tulid minu suunas sealt. Kuidagi hea tunne tekib sellest ja jalad hakkavad nagu nõiaväel kiiremini liikuma.

Teepeal kohtame täna hulgaliselt koolilapsi. Matkaseltskonna kommikotirauad avanevad ja maiustused rändavad väikestesse pruunidesse pihkudesse. Laste näod on muidugi naeru täis.


Täna on vist koolis spordipäev

Samal ajal püüab üks külamees seltskonnale ka oma käsitööd maha kaubelda, aga see tal siiski ei õnnestu. Lisaks lastele näeme teel ka seda, kuidas tööd tehakse. Mõned matkalised saavad lähemalt tutvuda riisipõllu töödega (pannes korraks ka ise käed külge), hiljem näeme meest kõrge puu ladvas pika latiga ilmselt mingeid vilju alla peksmas, samuti suure kandamiga naist oma teed kulgemas. Naised kannavad siin seljas ka üüratuid heinakoormaid, nii et väga vintsked peavad nad olema, et selle kõigega hakkama saada.


Töö kiidab tegijat

No ja kõigele lisaks saame muidugi ikka ja jälle unustamatuid mäevaateid nautida. Iseasi on see, et kas väga viitsib iga kord enam fotoaparaati välja otsida, nende vaadetega on saanud juba päris ära harjuda. Aga no kus sa pääsed!

Mägede hääl

Täna ootab meid matkal esmakordselt kohtumine budistliku kloostriga, mis asub Namo Buddhas. Algse kava kohaselt pidi siin ka ööbimine meil olema, aga see esialgne plaan teatud põhjustel muutus ja täna saame siin lisaks kloostrikülastusele ka lõunat süüa. Klooster ise asub mäe otsas ja on budistidele üks olulisemaid kohti Nepalis. Legendi järgi on see koht, kus Buddha ennast ohverdas, et toita nälgivat tiigriema ja tema viit poega, et tiigriema ei peaks omaenda poegi ära sööma.

Tagaseinal bareljeef Buddha ja tiigriga

Tee mäe otsa on täis viit värvi lipukesi, mis siis tähistavad 5 elementi, nagu eelnevalt juba mainisin. Lisaks riputatakse trepi äärde puude külge oma lähedaste pilte, kes on siit ilmast lahkunud.

Kohalik naiskoor


Kohalik stuupa

Pärast kloostri juures käiku kinnitame natuke keha. Valikus on seekord nuudlid (ilma hapupiimata).  Huvitav, et just pärast kloostri külastust hakkavad juhtuma erinevad äpardused ja kohe järjest. Kahtlustan, et siin lasub oma süü ka minul, kuna keerutasin kloostri juures õnnetoovaid tünnikesi esialgu valepidi.

Kuna eelnevalt planeeritud tee on vist mingi kõvema võlli kohaloleku tõttu suletud otsib Artur võimalust, kuidas siiski soovitud suunas jätkata. Leiab kitsa raja otse mäenõlvast alla, kus tuleb rattad käeotsas alla vedada. Siinkohal ka äpardused algavad. Juhan paneb väheke julma ja lendab koos rattaga külg ees kukerpallitades nõlvast alla (vedas, et nõlv eriti kõrge polnud, kuid paar meetrit siiski). Õnneks jäävad kondid terveks, kuid sellele vaatamata saab Juhan ikkagi nii palju viga, et viimast sõidupäeva enam kaasa sõita ei saa. Käed ja jalad tahavad ka pisut plaasterdamist ja ülejäänud keha taimeokastest vabastamist. Need okkad on ka mulle tuttavad, sest kõikvõimalikes kohtades need enda riietele hankida suuda, nii et pärast on tükk tegemist nende ära nokkimisega. Üldiselt võib juhtunut pidada siiski üsna õnnelikuks õnnetuseks.

 

Peagi hakkab liivasel teel üsna kiire laskumine. Järgmine kukkuja on Merike, kes üht kurvi võttes kaotab tasakaalu ja maandub paraja matakaga otse minu ees külili maha, tehes oma käele päris tublisti haiget. Veereme vaikselt edasi, lootuses, et sellega on tänased õnnetused lõppenud. Paraku see nii ei lähe. Jõudes ühe rippsilla juurde, paneb omakorda Joel külje asfaldile. Klipid on saatanast. Aga rippsild on päris kõrgel jõe kohal. Paljud läbivad kõikuva silla sadulas, mina nii vägev vähk pole ja kõnnin üle ratas käe kõrval. Sild ise on päris pikk ja see lõppeb paraja tõusuga, et teisele poole välja jõuda.


Kohalik sillaületajanna. Ämber on igaks juhuks kaasas, et äkki antakse midagi.

Enam ei tohiks palju maad ööbimispaika olla. Aga ikka tuleb mõnigi kord veel üles turnida nii sadulas kui ratas käekõrval, et siis mürinal lokkide lehvides jälle alla tuhiseda. Läheme ühest külast läbi lootuses, et hotell peaks kohe-kohe ka tulema. Paraku avaneb meil enne veel suurepärane võimalus üks sügav org läbida – ühelt poolt hooga alla ja teiselt poolt hoota jälle üles. Pikal tõusul kukub Anu ratta tehnilise viperuse tõttu taas külili, aga nii õnnetult, et saab lenksuga otse roietesse paugu. Anu on siiani väga visalt kõiki temaga juhtunud äpardusi ja kukkumisi välja kannatanud tegemata sellest suuremat numbrit (jalgadel on tal ohtratest kriimustustest suisa muster tekkinud), aga eks iga kannatus saab ükskord otsa. Siit edasi Anu rattaga sõita ei saagi ning tema ratta peavad mäest üles hotelli juurde korraldama Artur ja Volli. Viimase etapi lähen ka mina solidaarsusest ratas käe kõrval. Seevastu võttegrupi ülejäänud härrad leiavad endas tohutud energiavarud ja tuiskavad mäest üles sadulas nii et tolmu lendab. Tasapisi jalutades ja orgu avanevaid vaateid imetledes jõuame meiegi viimaks finiši lävele. Viimane takistus veel. Pisikesed määgivad kitsetalled. Ja Anu. Rohkem polegi vaja öelda 🙂 Algab dialoog ja üks kitsetall tormab Anule sülle.

Kitsemammi 🙂

määää !

Väikesed kitsebeebid nunnutatud rühime ülespoole, sest hotell pole enam mägede taga! Piisab trepist üles minna ja kohal me olemegi. Kell on kolm läbi natuke.  Oma 4 tundi sõiduaega. Parimal juhul oli kõrgust merepinnast peaaegu 1800 meetrit. Järjekordselt asub hotell mäe otsas, millelt avanevad sellised vaated, et hoia ja keela… no igale poole avanevad.

Hotell Balthali Eco Hill Resort. Ehtne ja hea.

Sellest külast taamal sõitsime enne läbi ja homme läheme sinna tagasi 🙂

Kui on olemas ALPIKANNID, siis miks mitte ka HIMAALAJAKANNID

Kui ratas trepist üles veetud ja ilusasti “lasila külge seotud”, ringutan korralikult ja naudin seda tõelist vabaduse tunnet, mis siin mägedes viibides valdab. Tiir baari, kus 500-lise eest valatakse klaas külma kihisevat kesvamärga täis. Otsaesine leemendab endiselt higist kui humalanektar hellalt kurku silitab. Istume helikopteri maandumisplatsi kõrval murule ja naudime päeva. Oi kui hää lihtsalt on olla. Võib end päris kuningana tunda. See on nagu pidu iseeneses, värske õhu ja õllega 🙂

Korraks tundub, et tahab veel täna vihmaga üllatada, aga peale paari piiska siiski midagi enamat taevast alla ei tule. Nii et saab rahulikult natuke ringi vaadata. Igaks juhuks tõstame kõik rattad tuppa, et äkki muidu hakkab vihma sadama ja teeb rattad tolmust puhtaks või midagi 🙂 Ja siis õhtusöök. Ostsin kloostri juurest ka kohalikku keelekastet, mis on üpris lahja ja näeb välja nagu spordijook. Vist nimetati seda isegi koduõlle moodi asjaks. Eks ta üks lurr ole.


Õhtusöök ammu kõhus, pannakse hotelli köögi võimekus proovile. Tellime 20 pannkooki. Ja etskae imet, veerand tundi ja tõstetaksegi koogid lauale. Tsiteerides klassikuid, siis: pole paha!

  1. MATKAPÄEV DHULIKHEL – LAST RESORT

Miski siin ilmas on lõputa,
miski siin ilmas on lõplik.
Mõnigi mägi siin tiputa,
mõnigi jõgi liig tõtlik.
Languste-tõusude vahel
hetk, millal korraks on aega –
see on see üksainus viivitus,
mis tasub kõik meie vaeva.

Ja ongi käes viimane rattasõidu päev Nepalis. See nädal on lennanud päris väleda linnu tiivul. Juhan sõidab tänase päeva saateautos, kuna jalg väntamist ei kannata. Teised kannatanud on saanud natuke haavu lakkuda ja viga saanud kehaosi turgutada või siis ka kinni siduda ja püüavad viimase päeva ikka kaasa teha. Hommikul tuleb oma hütist longates lisaks ülejäänud laatsareti kandidaatidele ka Regina, kes olevat juba pärast Balthali jõudmist õhtul põlvele häda teinud. Ei saa see sõita talle kerge olema, aga küllap peab vastu oma südikusega.

Keegi täpselt ei tea, kui pikk tänane distants tuleb. Mina kuulen ühest suust ca 70 km ja teisest lausa 110 km. Igatahes sihtkohaks on Last Resort, kus oma matkale punkti paneme. Et asja põnevamaks ajada palutakse pealambid kaasa võtta, kuna olevat oht pimeda peale jääda. Kui nii, siis nii, kuigi loodaks, et läheb teisiti. Hommikul toimub väike lahkheli, kuna Priit ja Mäks räägivad ilmselt üksteisest natuke mööda, mis tõttu Priit sõidab teist radapidi kui ülejäänud. Kui meie sõidame sama teed pidi tagasi, mida mööda eile tulime, siis Priit läheb otse alla ja jõuab õigupoolest samasse külla välja, kuhu meiegi. Nii et kõik on bueno.

Kuid enne tuleb meil uuesti läbi selle oru külasse jõuda. Täna tunnen end olevat juba piisavas vormis, et alates oru põhjas olevast sillast üles sõites (hoomamatu vahemaa) kordagi sadulast maha ei roni. Ma arvan, et see on minu kohta igati hea saavutus, sest kohati tuleb ikka niimoodi peale pressida, et silmad jooksevad pingutusest nina juure peale kokku. Aga pärast on sigahea tunne ka, et midagi ikka suudan.

Pärast orust üles jõudmist hakkab pikk asfaldisõit, külast külla – linnast linna viib me tee. Läbime uuesti Dhulikheli linna ja siirdume teele, mis täis veoautosid. Tolmu tõttu on nähtavus üsna kesine. Õnneks läheb see osa päris libedalt. Ja siis saabub aeg, kui hakkame laitmatul asfaltteel serpentiine mööda laskuma. Muudkui laskume ja laskume. Ja laskume. Oma 30-40 minutit vist saab vahepeal vaid pedaale sättida kurvide läbimiseks, ise mingit tööd tegemata. Laskumisel üksteise seljataga mõnemeetrise pikivahega tuleb kogu aeg pidurihoobasid näppude vahel survestada, nii et lõpuks hakkavad sõrmed ja peopesad kangeks minema. 1700-1800 meetrilt merepinnast laskume rohkem kui kilomeetri jagu alla kuni jõuame 600 meetri peale Dolalghatis. Läbitud kilomeetreid selleks võis vast 10-15 olla. Siin on ka meie lõunapaus. Menüüks on mõned momod, lisaks saab maitsta ka praekala.


Näidisroad


Ei poolt nii armas olnud see, kui külatänavas

Targemad pead räägivad, et siit kuni Last Resorti peaks oma 1000m ülespoole tõusma. Kilometraažist ei tea keegi midagi, nii et sellega pole mõtet oma pead vaevatagi. Saab vahva pärastlõuna olema.

Üks tark hiidlane vastas kord küsimusele “kuhu see tee viib, taat?”, et see ei vii kuhugi, kui ise ei lähe. Nii ka siin. Tuleb ennast jälle liikuma saada, mäed ootavad kannatamatult. Ei jää lootma sellele tarkuseterale, et kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde.  Mis seal ikka, paneme väikseima käigu sisse ja hakkame mäest üles veerema vaikselt mööda Araniko kiireteed. “Ta liigub siiski”, nagu olevat öelnud Galileo pärast seda, kui ta 1633. a inkvisitsioonikohtu ees pidi loobuma Koperniku õpetusest Maa liikumise kohta ümber Päikese.

Tee jookseb mööda üsna kärestikulist Sunkoshi jõge, pakub head vaatepilti.  Mingi hetk hakkab maastik lisaks pidevale tõusule ka muud põnevat pakkuma ja sõit läheb vaheldusrikkamaks. Millegipärast olen sattunud juhtgruppi ja tilbendan siin neil sabas, eriti raskusi ei ole küll õnneks tekkinud. Siis tõmmatakse aga tuurid üles ja läheb vähe paugutamiseks. Ei viitsi ennast ribadeks päris tõmmata, sest ilmselt tuleb veel päris pikalt pedaale täna sõtkuda. Siiski märkan varsti, et juhtgrupp ei jäägi liiga kaugele ja tõmban väikese vahespurdiga vahe kinni, püsin grupis kuni puhkepausini. Minu sõbrad võttegrupist Andrus ja Joel võtavad asja oluliselt rahulikumalt ja nemad jõuavad kohale ca 15-20 minutit hiljem. Edasi otsustan strateegiat muuta ja liidergrupi vahetada võttegrupi vastu. Aeg on sadulas tšillima (kui mägedes kulgemist nii võib muidugi nimetada) hakata. Mingi hetk ootab meid ühel ristimikul Mäks, sest see pidi viimane koht olema, kus oleks teoorias võimalik vales suunas minna. Aga nüüd jätkame siis neljakesi, lisaks on seljataga veel Volts.

Nii me vaikselt kulgeme. Järjekordses külas otsustame oma kurnatud keha ja rõõmust pulbitsevat hinge premeerida külma õllega, kahe peale üks suur pilku sobib täitsa hästi. Ja maitseb hää!


Andrus leti taga, kohalikud noorsandid vaba aega veetmas. Seinal valimisplakat sirbi ja vasara ning tagurpidi haakristiga

Jätkame teed. Varsti saab asfalt otsa. Keegi ütleb mingi hetk, et 10 km veel, siis keegi teine, et umbes tunnike veel sõitu, lisaks oli kindel teadmine, et oma 600 tõusumeetrit on veel vaja võtta. Ühesõnaga ei olnud aimugi, kaua veel vändata tuleb. Lihtsalt kulgeme, vaatame mägesid ja mühisevat jõge ning ega see Last Resort ka tulemata ei jää. Kusjuures füüsiliselt ei valmista mulle see sõit enam mingeid raskusi. Lihtsalt tahaks juba Last Resortis pakutavaid karastusjooke ja head dušši nautima jõuda pärast neid tolmuseid tõuse. Tee peale aga vaatamist väärt kohti jagub.


Bhote Kosi

Üks hetk märkab Mäks eespool mingit kuju liikumas ja tuvastab, et tegu on Anuga. Selgub, et ta on juba 2 tundi ihuüksi sõitnud. Mingit tusameelt või tülpimust ma tema näost või sõnadest välja ei loe. Sitke tsikk, peab nentima! Koos sõidame edasi. Ja jõuamegi kell 17 üle jõe viiva rippsilla juurde. Parajal ajal jõuame, sest poole tunni pärast on juba päris hämar õues. Saateauto juht juba tee ääres silla juures lehvitab meile, aga Anu kihutab seda märkamata täie lauluga edasi. Kuna meie hüüetele mingit reaktsiooni ei järgne, on Mäks sunnitud ise talle järgi kihutama. Päris pikalt jõudis uhada, enne kui Anu kätte sai.

Lähme ratastega tipa-tapa üle rippsilla (kõvemad mehed muidugi ei hakka jala käima sillal), mis 160 meetri kõrgusel Bhote Kosi kohal. Bhote tähendab nepali keeles Tiibeti ja kosi jõge, seega tähendab Bhote Kosi Tiibeti jõge. Bhote Kosi on populaarne raftingu ja kajakiga laskumiseks. Kiireima vooluga kohad on märgitud 4.-5. kategooriaga kärestikeks. Olgu öeldud, et 5. kategooria on suurim, kuhu turiste üldse lubatakse. 6. kategooria on proffidele ja 7. kategooria nendele, kes on nõus eluga riskima.

Selle silla pealt hüpatakse ka neid kuulsaid bungy hüppeid. Eriti kindlalt sellel sillal ennast ei tunne, kui vahepeal pilte üritan klõpsida. Selle peale, et keegi hull inimene siit sillalt vabatahtlikult alla tahab hüpata, ma hetkel isegi ei taha mõelda. Rääkimata siis sellest, et see keegi hull peaks ma ise olema (tule taevas appi).

Teisel pool silda tervitab meid naerusuine Pille ja pakub juba enne sillalt maha astumist värskendava õllesõõmu. Oeh! Ja see tähendab, et olemegi kohal. Tehtud! Võttis aega mis võttis, aga aega võttis. Oma 8 tundi alates hotellist lahkumisest hommikul. 85-88 km, täpsem info puudub. Kõrgus merepinnast umbes 1260 meetrit.

Huvitav koht see Last Resort. Tõlkes peaks see tähendama nagu mingit viimast võimalust teatud eesmärgi saavutamiseks. Ilus koht on, looduse keskel. Ööbimiseks on katuste alla paigutatud safaritelgid (vooditega), eraldi ruumid pesemiseks. Toitumiseks on katusega nö söögisaal ning lisaks on siin avatud baarimaja. Õnneks on baar ise ka avatud.

Eluase

Avatud baar ja baar on avatud

Tutvume siinse ümbrusega, käime duši all ja seame end sisse. Pakutakse ka sauna võimalust, aga pärast duši ei viitsi enam, tahaks niisama istuda ja olla. Internetti siin ei ole (mis kurvastab pigem matkakaaslasi kui mind, sest ma olen nagunii selle nädala kuulutanud internetivabaks). Põhjuseks, miks internetti ei ole, on paari aasta tagune võimas maavärin, mille purustuse tagajärgi likvideeritakse endiselt ja mis võib siin võtta aega veel aastaid. Lisaks hävitustööle Resorti territorriumil jäid ka paljud siinsed töötajad ilma koduta. Nii et see maavärin oli ikka väga karm pauk ja päris suurel maa-alal. Maavärina jälgi nägime ka teel siia.

Mõnus on vaikselt tiksuda avatud baarimajas, hinges suur-suur rahulolu seljataha jäänud matkast. Klaasike Kukhrit või Everesti on igatahes vääriline tasu vaevanägemise eest. Keegi tinistab juba kitarri, ühendkoorid laulavad pillimängu saatel. Kitarr on siin baari poolt nö avalikuks kasutamiseks.

Vahetades muljeid matkast ütleb Andrus äkki, et kavatseb homme selle va benji või bungy hüppe ära teha. Esialgu ei tee ma sellest suuremat numbrit ega pööra liigset tähelepanu, aga paar õlut hiljem hakkab vaikselt seest kraapima. Kurat, kas ma ise saaks sellega hakkama? Kuraas hakkab vaikselt kogunema, sisestan endale, et kui üldse kunagi kuskil benjit hüpata siis just nimelt siin fantastilise vaatega kanjonis. Kunagi varem pole sellinsele tobedale mõttele isegi tulnud, pigem vastupidi – olin kindel, et mina seda benji vigurit kunagi ei tee. Õhtu möödub mõnusalt ja väliselt rahulikult, aga sees jääb midagi ikkagi torkima. Ühest küljest tundub ilmvõimatu, et võtan kätte ja lihtsalt heast peast kargan sellelt neetud sillalt alla, mille eile sääreväristades rattaga kuidagi ületasin. Teisest küljest üha rohkem kripeldab, et why the hell not. Samas on selline eksprompt mõte ka päris punk ja meelierutav.  Öörahu.

VIIMANE PÄEV LAST RESORT – KATMANDU (bussiga)

Bungy Nepal-style

Kuniks päike veel varjutab päeva

Kuniks öös kumab kollane kuu

Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kell 5 äratavad džunglihääled mind üles ja enam sõba silmale ei saagi. Eilsed mõtted pole ööga kuhugi haihtunud, kõditab seest. Valik on aus – kas oma eelmisel õhtul uljalt öeldud sõnadest (ma ka hüppan, ojee!) vaikselt häbinäoga taganeda või minna ja teha see kuradi hüpe ära. Algselt kell 7 olema pidanud hommikusöök hilineb pool tundi, viskan veel natukeseks pikali. 7.30 liigun sööma. Kui eile mainis Andrus, et hüppamine peaks mingi 10-11 vahel olema, siis minul võetakse kontori juures nööbist kinni ja uuritakse, et kas teil keegi tahtis hüpata. Et kui jah, siis käige söömas ära ja pärast seda teeme lühikese briifi, siis juba sillale ja alla. Sel hetkel langebki lõplik otsus – teeme ära! Seda enam, et väidetavalt on nad hüppeid siin korraldanud 18 aastat ja ühtegi õnnetust pole juhtunud. Eks natuke kindlust sisendab. Iseasi, et kas kohe pärast sööki on seda kõige parem mõte teha. Väljendan oma muret ka korraldajale, vastuseks saan, et “no problem, sir”. Samas lohutan end sellega, et mida varem ära teeme, seda parem.

Teavitan saadud infost Andrust ja teisi ka, vastates küsimuse peale, et “kas lähed siis ka?” enesekindlust teeseldes, et no eks ikka. Aga hommikusöök on väga hea (ei jäta hüppe tõttu söömata), igaühele tehakse eraldi tellimisel munarooga ja kõik muu kraam on ka oivaline. Pärast sööki läheme kirjutame oma otsusele alla ja maksame  tasu ära. Hind väga hull pole – 80 USD ehk umbes 73 €. Seejärel suunatakse meid juba kaalumisele (käe peale kirjutatakse eluskaal) ning edasi ongi sillale minek. Sillal seisan esialgu nagu vaene sugulane, külm higi tekib seljale. Matkaseltskond tuleb ka vaatama, kuidas kaks hullu oma tempe tegema hakkavad.

Meeleolu on meil hiilgav, terve sild meil mängumaa!

Lenda Juri Gagarin, lenda, Lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi…

Korraldajad tunduvad igati professionaalsed, eks nad ole kümneid minusuguseid näinud siin kõheldes sillal seismas. Oskavad oma küsimustega isegi pisut rahustada. Vähemalt seniks kuni hakatakse trakse selga tõmbama. Siis tuleb küll korraks mõte, et kuhu kurat sa, oinas, nüüd roninud oled?! Veel läheb Priit mööda, surub käe pihku ja sõnab kaastundlikult, et oli meeldiv tunda. No tänud, teeb olemise palju kindlamaks:) Selgub, et mina olengi õnneks too esimene hull, kes silla pealt alla hakkab sukelduma, kusjuures 100 meetrit on vabalangemist. See olevat ka üks pikemaid vabalangemisi üldse maailmas benji hüpetel, silla kõrgus on selles pingereas maailmas 9. (kõrgeim tavakodanikele avatud benji hüppekoht on Hiina erihalduspiirkonnas Macaus asuv teletorn, mis on 233 meetri kõrgusel). See pole samuti halb tulemus. Üks sepp seob juba eraldi kaamerat mu käe peale, teine sebib rakmetega ja hakkab midagi selgitama, et ma pean ühel hetkel seda punast nööri tõmbama. Möh, kas ma pean ise veel midagi tegema peale siit alla hüppamise?? Oleks tahtnud Ülelinna Vinskist tuttava Lutikalossi laiskvorsti kombel küsida, et kas sa pekinägu oled ogaraks läinud? Juhtnöörid lasen igaks juhuks kaks korda endale ette jutustada ja kordan sama jutu siis ise veel kord üle. Vist jäi meelde – platvormi peal ajan käed laiali, pilgu suunan ette kaugusse. Seljataga loeb tüüp 1-2-3-bungy ja siis lahkun sillalt nagu pudrukuul alla. Kui kõigun edasi-tagasi köie otsas, siis kolmandal korral tõmban sääre juures olevat punast köit, mis keerab mind õigeks, seejärel saadetakse ülevalt alla veel üks ots karabiiniga, mille kinnitan minu küljes oleva karabiini külge, kontrollin üle, et on kinni ja annan käte sirutamisega üles märku, seejärel tõmmatakse mind sillale tagasi. Lihtne ja loogiline? Teoorias kindlasti, aga edasi tuleb juba praktika. Ja kamandataksegi püsti. Tõehetke-Margusena tunnen ennast. Enam pole taganeda kuskile ja tegelikult kõhklus isegi vaikselt kaob ära, kuigi pulga alt platele astumine tekitab iseäralikku kõhedust (umbes sama nagu lennukis, kui enne langevarjuhüpet uksed lahti tehakse). Tüüp seljataga muudkui sisiseb et “step on, sir” ja “step on, sir”. Tahaks talle vastata, et astu ise, raisk. Aga see on nagu surnuaiale või peldikusse minek – kui tuleb minna, siis tuleb minna. Pool jalalaba üle serva.  Kusjuures hüppamisega sel hetkel enam eriti probleemi polegi, suurem hirm on jäänud juba seljataha, ettevalmistavasse faasi. Ja siis….

I believe i can fly, i believe i can touch the sky…

Andruse kord. Step on, sir!  🙂

Hüpet ennast polegi võimalik kommenteerida, see oli võimas lihtsalt. Ulmeline.
Ühe vea tegin ka, tõmbasin nimelt seda mainitud punast nööri, mis mind õigeks keerab, liiga vara, aga sellest miskit hullu ei sünni. Ja siis ongi see läbi. Adrenaliin ei taha esialgu ära minnagi, käed pisut värisevad veel, istun ja ikka näen enda ees seda lendamist alla poole. Totaalne emotsionaalne ja psühholoogiline laks. Ma kardan ju tegelikult kõrgust. Aga suured tänud Andrusele, tänu kellele selle superelamuse osaks sain! Ise ma poleks isegi selle peale tulnud, et midagi säärast teha. Korraldaja käest näeme mõne aja pärast juba ka videot ja muidugi maksame paarkümmend kulli lisaks, et see video ka endale saada koos bungy hüppaja T-särgiga.

Olles pisut rahunenud saan nautida ka Andruse etteastet ja seejärel koos juba ka teiste sooritusi. Parim koht vaatamiseks ikkagi sillal, sest siit on näha kogu kukkumine alla välja. Vaated sillalt on eriti ägedad just pärast hüpet, tundub kuidagi teistmoodi hoopis.

Hüppeplatvorm

Pärast hüpet on erakordselt hea tunne sees. Vääris kõiki maailma küünlaid! Aga hommikupoolikut sisustame ka edasi väga mõnusalt. Läheme võttegrupi eilse viimase koosseisuga (Anu, Mäks, Andrus, Joel, mina) mäkke jalutama. Läbi külaelanike hoovide juhatatakse tee kätte ja astume treppi mööda üles, silm puhkab ümbritseva peal. Ja ka kohalikud inimesed väärivad jäädvustamist.

Külamees teel poest koju

Kella 12 paiku asjad kokku ja bussi peale, mis meid matka viimaseks päevaks tagasi Katmandusse viib, kuhu Last Resortist on umbes 100 km. See tähendab mitmed setmed tunnid sõitu, osaliselt sama teed mööda, kust eile rattaga saabusime. Mõni käis veel hommikupoole ka Hiina Tiibeti piirkonna piiri ääres, kuhu Resortist vaid üle 10 km oli minna. Paar reisiõlu kotis aitavad bussisõidu kenasti üle elada (u 5,5 h). Priit sõidab selle viimase otsa ka rattaga. Noor inimene, luud-kondid terved ja tahtmist ja jaksu on, miks mitte. Katmandus saab buss ta tihedas liikluses lõpuks kätte, püsib visalt bussil sabas, et koos hotelli jõuda.


Priit bussi tuules

Viimane ööbimine on hotellis Mandala. Õhtusöök restoranis, kus ka kohalikud tantsijad oma etteasteid teevad. Saame kätte ka Nepali mägedes matkamise kohta tunnistuse. See tuleb ära klaasida ja kodus seinale riputada. Uhkusega. Afterparty osale seltskonnast toimub samas kohaliku muusika klubis, kus mõned matkalised käisid juba matka esimesel päeval. Minu arust päris lahe ja omapärane koht. Täitsa meeldib. Diskotamist jätkatakse ka nö tavapärases tümpa-tümpa klubis, aga seal mind enam tantsupõrandale ei kisu. Magama sedapuhku kella 3 paiku.


Kohalikud džentelmenid on ikka sulejopedes tantsupõrandal

Järgmine hommik veel viimane jalutuskäik Katmandu kesklinna Thameli ja jaht suveniiridele. Üks välimuse järgi usumeest meenutav tegelane tuleb mulle hotelli lähistel tänaval vastu, jääb mu ees seisma ja surub küsimata midagi mulle otsaette selle punase täpi bindi ja ütleb selle järel: “give me money”. Libapreestreid olevat  päris palju nii Indias kui Nepalis, kes seeläbi turistidelt raha välja meelitada üritavad. Mul hakkab vanast kahju ja annangi paar sotti. Seejärel tahan teda kaameraga jäädvustada ka. Tüüp poseeribki kenasti ja seejärel ütleb muidugi samad sõnas: “give me money”.


Härra Give Me Money

KOKKUVÕTTEKS

Ma ei jõua ennast ära tänada ja kiita, et kevadel end just sellele matkale kirja panin. Kõik oli lihtsalt super. Läbitud sai palju tõuse ja laskumisi kohtades, kuhu ma ei uskunud, et kunagi võin rattaga sattuda. Kohati oli ootuspäraselt ropult raske, aga konti ei murdnud ja tuju oli ikka hea. Samas adrekas ohtratel laskumistel oli samuti väga äge. Igas mõttes ületas matk minu ootusi ja lootusi. Ma olen kindel, et see matk ei jää kindlasti minu viimaseks sellesarnaseks.

Ja muidugi, maastikuratas tuleb osta 🙂

Suured tänud matkajuht Mäksile, kõik õnnestus väga hästi. Tervitused kõigile osalistele, oli üks maruvahva matk ja mul oli au ja rõõm seal koos Teiega olla.

Erilised tervitused aga muidugi meie vanale heale võttegrupile!


Artur, Andrus, Joel, Anu, ma

 

Autor: Margus Tali

http://marghusthali.blogspot.com/2017/11/seiklus-nepalis.html