Gloria Viira, oktoober 2025
Kui maandud Sulawesi saarel, tundub kohe, et siin on maailm natuke teistsugune – aeg liigub aeglasemalt, inimesed naeratavad siiralt ja iga päev toob midagi ootamatut. Nii algas ka Gloria Viira matk koos Andmomentsi matkajuhi Fred Viiduliga.
Matkaliste teekond 2025. aasta oktoobris viis läbi mägikülade, pühvlituru ja rituaalide, mille sarnaseid mujal maailmas ei näe. Loe Gloria matkapäevikust, kuidas see kõik välja nägi.
Päev 1
Lendasime pärastlõunal Jaava saarelt Sulawesile Makassari linna, kust liigume homme siselennuga kuulsasse Tana Toraja piirkonda (tuntud oma erilise matusekombestiku ja paadisarnaste majade poolest).
Sulawesi (alates 1500ndatest kuni 1945. aastani tuntud kui Celebes – kolonialistide antud nimi) on Indoneesia suuruselt neljas saar (maailma saarte seas suuruselt 11.), kus elab üle 20 miljoni inimese ning kus räägitakse kümneid kohalikke keeli ja dialekte. Oma isoleerituse tõttu arenes siin omasoodu palju looma- ja linnuliike, roomajaid ja mardikaid, keda ei leia mujalt maailmast. Näiteks kriitiliselt ohustatud Celebesi makaak ehk tuttmakaak, kes on üks kõige karismaatilisemaid ahve maailmas; erinevad Sulawesi tarsierid (mitu liiki), kihvadega siga babirusa jpt.
Päev 2
Tana Toraja piirkonnas. Torajad on etniline rühm Lõuna-Sulawesi mägedes ning Tana Toraja tähendab tõlkes „Mägirahvaste maa“. Torajasid elab siin, esivanemate maal, veel umbes 450 000 (kogu torajade populatsioon on umbes 1,1 miljonit) ning nad on tuntud oma unikaalse kultuuri, matusekombestiku ja omapärase arhitektuuri poolest. Härjasarvi või paati meenutava katusega tongkonan-nimelise maja omamine on Toraja ühiskonnas auasi ning isegi kui on kolitud juba modernsemasse majja, kogunevad perekonnaliikmed siia rituaalideks ja tähtsateks sündmusteks. Täna oli meil õnn sattuda kontvõõrastena ka uhkesse pulma.
Samuti kuulsime lähemalt matuserituaalidest ja külastasime nii kaasaegseid kui muistseid matmispaiku, milleks kadunukeste perekonnad on loa andnud. Torajade jaoks on matus pidustus ja see on üks olulisemaid ning kõige uhkemaid sündmusi nende elus. Me juba teame, et ühed vägevad matusepidustused on toimumas mõne päeva pärast ja meil lubatakse neist osa saada.
Päev 3
Päeva suurim elamus minu jaoks oli Toraja piirkonna suurima ja tuntuima pühvlituru Pasar Bolu külastus. Ehkki polnud kauplemispäev, õnnestus meil pühvleid siiski näha ja teada saada lähemalt nende kui rituaaliloomade kohta. Siin turul müüaksegi ainult ohverdamiseks mõeldud loomi (matusteks ja muudeks tähtsateks pidustusteks). Hea pühvel maksab 15 000–25 000 € ning selle raha kogumine võib võtta perel koos suguvõsa abiga 5–15 aastat (sõltuvalt pere sissetulekust, kas elatakse linnas või maal). Torajade jaoks kvaliteetsel ohvriloomal on väga konkreetsed tunnused ning tihti tulevad pered turule koos hindamiseksperdiga. Võib osta ka odavama pühvli (2000–5000 €), aga usutakse, et mida kallim on ohvriloom, seda suurema õnne osaliseks saab perekond.
Kui pühvel on eranditult matuserituaali loom, siis siga, keda turul samuti müüakse, võib ohverdada pulmades, uue maja valmimise tähistamiseks või muudel tähtsündmustel, aga ka matustel, kuigi seal on tal pühvlist erinev roll. Vaid pühvel on piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hingedemaailma Puyasse.
Mida nad loomaga peale ohverdamist teevad? Tarbivad ära või läheb raisku? Söövad ära. Kõigi ohverdatud loomade liha jagatakse kõigi külaliste, perekonna ja kogukonna vahel – see on matusetseremoonia kõige tähtsam sotsiaalne ja kultuuriline osa. Liha jagamise protsess on väga täpselt korraldatud – loeb hierarhia ja sotsiaalne staatus, samuti lähevad teatud tükid konkreetsetele gruppidele. Lihaga tänatakse ka kõiki töölisi (nt toiduvalmistajaid, pillimehi, ehitajaid jne). Asi pole ainult lihas kui toidupoolises, vaid see on sotsiaalse tasakaalu, austuse ja kogukondliku ühtsuse sümbol.
Saime täna teada, et kogu sealiha, mida oleme Tana Torajas viimase nelja päeva jooksul söönud, on kellegi matustelt saadud liha 😃! Siga on nii hinnaline loom, et igapäevaseks söömiseks neid niisama ei tapeta (niisama söömiseks valitakse odavam kana või kala).
Peale pühvliturgu külastasime ka kahte Tana Toraja kõige ikoonilisemat matmispaika – koobashaud Londas (17.–18. saj.) ja kaljuseinahaud Lemos (mõnede allikate kohaselt juba lausa 15. saj.). Mõlemat kasutatakse jätkuvalt aktiivse matmispaigana. Nägime ka beebide puuhauda – traditsiooniline komme matta surnud imikud puutüvesse, mis aja jooksul kinni kasvas ja lapse endasse „neelas“ – laps sai tagasi looduse rüppe. Puuhauaks ei sobinud teps mitte igasugune puu. Enamasti valiti selleks kummipuu, mille valge mahl sarnanes emapiimaga – sümbol, et laps jätkab toitumist ja kasvu looduse rüpes.
Õhtupoole otsustas meid riisipõllul hirmutada üks vihane pühvel, kes korraks adrenaliini lakke viskas.
Päevad 4, 5, 6
Päeval matkasime imelisi loodusvaateid pakkuvates Lõuna-Sulawesi mägedes. Teed kulgesid riisipõldude vahel, läbi väikeste külade ja lopsaka džungli. Päikese käes oli 35 kraadi, ehkki eile saime ka pool tundi jahutavat padukat, mis muutis aga mudased ja kivised teed väga libedaks.
Kaks ööd majutusime traditsioonilistes elamutes tongkonanides. Kui esimese öö koht oli mõeldud turistide majutamiseks (ehkki ka seal olid tingimused väga askeetlikud, nt pesemiseks kopsik ja külm vesi), siis eilne öö oli meil ühe perekonna kodumajutuses, kus mõned ruumid olid meie jaoks vabastatud. Õhtuooteks olid küpsised koos kohvi ja teega, samal ajal kui saime verandalt paduvihma vaadata ja kuulata. Päeva lõpetas õhtusöök pühvli- ja sealihast, mille olime saanud külakostiks kaasa matustelt, kus hommikul käisime.
Päev 7
Traditsiooniline ja suurejooneline Toraja matusetseremoonia (Rambu Solo), millest meil avanes võimalus osa saada. Torajade surnukultuur ja matuserituaalid on ühed keerukaimad ja sümboolseimad kogu maailmas.
Kui inimene sureb, ei peeta teda kohe surnuks, vaid hoopis haigeks või puhkavaks. Lahkunu keha jääb kuni aastateks koju, kus teda hoitakse balsameeritult ning pere käib temaga iga päev juttu ajamas, süüa pakkumas jne, justkui ta oleks veel elus. Nende aastate jooksul kogub pere raha ja loomi (eriti pühvleid), et korraldada vääriline matus. (Ehkki arvestades, et vaesema inimese matus maksab umbes 50 000 USD ja jõukama või kõrge sotsiaalse staatusega inimese oma kuni 500 000 USD, siis minu arvates seda raha lihtsalt paari aastaga kokku ei kogu).
Pühvel on siin ainsana piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hing teispoolsusesse ehk Puyasse, ja selleks teekonnaks tuleb pühvel ohverdada. Vaesema inimese matustel ohverdatakse 1–5 pühvlit, aga jõukate puhul võib see olla isegi üle 100. Mida suurem on ohverdatud pühvlite arv ja mida kvaliteetsemad pühvlid, seda sujuvam on teekond hingedeilma. Kõiki loomi pole ka perekond ise muretsenud, vaid neid tuuakse ka külaliste poolt kingiks (nii pühvleid kui sigu). Perekond otsustab, kui palju neist ohverdada ja kui palju elusalt koju viia. Kõik kingid registreeritakse põhjalikult – kes tõi mida, mis on selle väärtus jne.
Torajade kinkimise ja tagasisaamise süsteem on väga täpne – kui näiteks tõid minu perekonna matusteks 8 miljonit ruupiat maksnud sea, ei tohi mina sinu pere matustele minna odavama seaga – peab maksma vähemalt 8 miljonit või rohkem. Kingid registreeritakse ka seetõttu, et kohalik omavalitsus nõuab nende pealt maksu.
Kõigi külaliste kingid ja kinkijate nimed loeb tseremooniameister vähemalt mitu korda läbi mikrofoni ette. Meie, Andmomentsi matkaseltskond, viisime kingiks samuti sea ja igaühe nimi kõlas korduvalt üle terve platsi.
Üldiselt kestavad matused neli päeva (igal päeval erinevad tegevused), kuid sõltuvalt lahkunu sotsiaalsest staatusest võivad kesta ka kauem. Neljapäevalise matuse puhul toimub põhiline pühvlite ohverdus kolmandal päeval, aga meie külastuse ajal (teisel päeval) olid mõned pühvlid juba ohverdatud. Ilmselt seepärast, et esimeste päeva külalistele ka liha külakostiks kaasa panna.
Kui lääne inimesele võib tunduda loomade ohverdamine groteskne ja brutaalne, siis torajad suhtuvad pühvlisse suure lugupidamisega – pühvel on püha olend, kellel on torajade jaoks sügav vaimne tähendus. Enne ohverdamist loetakse lühike palve, et austada looma hinge ja pühendada ta lahkunu saatjaks hingedeilma. Ohverdamine pole torajade jaoks julmus, vaid austuse ja armastuse väljendus lahkunu vastu. Pühvli veri, mis voolab maa peale, usutakse ühendavat inimeste maailma esivanemate maailmaga ja taastavat tasakaalu elu ja surma vahel.
Päev 8
Tänasest päevast moodustas suurema osa pikk autosõit – lahkusime Toraja aladelt ja jõudsime lõunapoole Wajo maakonna pealinna Sengkangi. Siin elab Bugise rahvas ehk bugid, kes on Lõuna-Sulawesi suurim etniline rühm. Bugid on kuulsad siidikudumise poolest (mille keskus Sengkang ka on) ning samuti on neil pikk meresõidu ja kalastuse ajalugu. Neil on ka sajanditepikkune huvitav viie sotsiaalse soo süsteem (mõningail andmeil ulatuvad selle juured isegi 600 või enama aasta taha), aga see oleks juba omaette teema.
Sengkangi külje all asub Tempe järv, mis on üks Sulawesi suurimaid järvi (Peipsist kümme korda väiksem), mille ujuvaid maju sõitsime paadiga vaatama. Kuna Tempe on kalarikas, kujunes sellest oluline kalapüügikeskus. Seepärast hakati järvele ehitama bambusparvedel kalurimaju, mis võimaldasid inimestel elada kalastuse keskel, otse vee peal. Kunagi oli siin terve järveküla – tippajal, varastel 2000. aastatel umbes 100 maja, kuid seoses kalade saagikuse vähenemisega ja asjaoluga, et nooremad otsivad mugavamat elu maismaal, on tänaseks alles kogu järve peale vaid umbes 30–50 maja.
Perekonnad, kellele on kalastus ainus sissetulekuallikas, elavad siin aastaringselt (nt lapsed viiakse hommikul paadiga kooli ja tundide lõppedes tagasi), aga need, kes tegelevad kalastusega vaid hooajaliselt, kolivad järvele ainult vihmaperioodiks (novembrist aprillini), kui järve pindala märgatavalt laieneb ja kalu on rohkem. Antud maja pererahvas võttis meid vastu kuuma tee, kohvi ja otse pannilt tulnud tuliste praetud banaanidega.
PS! Pool matkaseltskonnast matkas, teine pool käis RAFTINGUL!
Päev 9
Hommikul õnnestus meil Sengkangis näha siidikanga kudumist. Sengkang on juba sajandeid olnud üks Indoneesia olulisemaid siiditootmise piirkondi, siidiusse kasvatatakse linna ümbruses. Losari siid, mis on osa bugide ja makassaride rikkast tekstiilipärandist, on tuntud oma pehmuse, läike ja tugevuse poolest. Kangast kootakse traditsioonilistel kangastelgedel. Losari siid on tähtis ka tseremoniaalsetes rõivastes, näiteks pulmades ja pidulikel üritustel. Peaaegu kõik meist ostsid kaasa tuunikaid, saronge, salle jne (matkakaaslane Tiina isegi 4–5 rõivaeset), sest sellise hinnaga siidi ei näe unes ka.
Pärastlõunal külastasime Rammang-Rammangit, mis on üks suurimaid ja haruldasemaid karstimaastikke (asub Marose-Pangkepi karstipiirkonnas, mis on maailma kolmas suurim karstiala). See unikaalne kõrgete lubjakivikaljudega loodusmaastik on tekkinud karbonaatkivimite (kergesti lahustuvate kivimite) lahustumise protsessi tulemusena umbes 30 miljonit aastat tagasi. Rammang-Rammangis asub ka mitu küla, kuid maastiku iseloomu tõttu paiknevad majad hajusalt, mitte tiheda kogumina. Mõned külaosad on ligipääsetavad ainult paadiga ja seda maalilist paadisõitu palmi- ja mangroovisalude vahel õnnestus kogeda ka meil.
Rammang-Rammangis külastasime ka Firefly koobast, milles on kristalliseerunud lubjakivimoodustised ja kogu koopa sisemus sädeleb nagu tähistaevas (või nagu jaaniussikesed pimedas, millest koobas on ka oma nime saanud). Kahjuks ei õnnestu seda täies ilus pildile saada.
Päeva lõpetas meie viimane ühine õhtusöök matkakaaslastega. Meile oli korraldatud õhtusöök lõbusõidulaeval koos laulude, tantsude ja isegi ilutulestikuga. Pidu jätkus koos laulu ja naljaga hotelli katusebaaris.
Sulawesi pakkus haruldast põimikut loodusest, kultuurist ja inimestest, kelle elu rütm on sama omanäoline kui nende mägikülade tongkonan-majad. Torajade rituaalid, pühvliturg ja soojad kohtumised jätsid kustumatu mulje. See on paik, kuhu tahaks tagasi minna – et näha, kuulda ja kogeda veel rohkem.
Meie järgmisele Sulawesi matkale saab end kirja panna siin: https://www.andmoments.com/reisid/sulawesi-2
