Svaneetias muutuvad plaanid koos ilma ja teeoludega, kuid just see teebki matkast päris seikluse. Meie teekond kulges Mestiast läbi Tsvirmi, Adishi ja Khalde Ušgulisse – mööda lillelisi mäenõlvu, üle külma jõe ning läbi külade, kus sead jalutavad tänaval ja õhtusööki süüakse võõrustajate köögis. Matkajuhiks Merle Rallmann.
Svaneetias lähevad matkarajad läbi külade, karjamaade ja metsade ning õhtul ootab uus külalismaja, uus pere ja uus laud. Kaukasuse tipud on kogu aeg lähedal, kuid sama palju jäävad meelde väikesed argised hetked: koduküla vahel jalutavad sead, külma veega ojad, teeäärne kohvik ja pere köök-elutoas peetud pikad vestlused.
Meie matka algus andis kiiresti mõista, et mägedes on reisikava suund, mitte kivisse raiutud lubadus. Ilm, teed ja jõed võivad plaane muuta, kuid kogenud giidi ja rahuliku grupiga saavad muutustest sageli päeva parimad lood.
- matkapäev: lihtsa päeva asemel 16 kilomeetrit Mestiast
Eelmisel õhtul teadsime, et järgmine päev tuleb lihtne: umbes üheksa kilomeetrit ja neli tundi kõndimist. Hommikul ootas aga uus plaan. Autotee kavandatud stardipaika oli nii katki, et sinna sõita ei saanud. Alustasime hoopis piirkonna südamest Mestiast ning päeva pikkuseks kujunes 16 kilomeetrit.
Palavus saatis meid peaaegu kogu päeva. Mets pakkus veidi varju, kuid seda osa polnud ülemäära palju – ning sinna jäi ka päeva raskeim tõus. Kivid, juurikad ja libedad kohad nõudsid tähelepanu. Rajal liikus palju rahvast: oli selgelt rahvusvaheliste matkajate tipphooaeg.
Õnneks jäi teele kaks joogipunkti, kus sai end värskendada. Päeva mahtus ka väike sulps. Õhtul ootas küla, mille tänavatel liikusid vabalt sead, ning väga tore ja suhtlusaldis majutuse pere. Kodune toit maitses pärast pikka päeva eriti hästi. Väsimuse kõrval jäi kõige tugevamaks ikkagi üks mõte: üliilus.
- matkapäev: Tsvirmist Adishisse lillede ja külmade ojade vahel
Kolmas päev oli eelmisest kergem. Rajale jäi kohvikuid ja külmi ojasid ning mäenõlvad muutusid aina lillelisemaks. Ušba, Laila ja Koruldi suund olid selleks hetkeks juba tuttavad – peaaegu nagu kodumäed, mida oskasime silmapiirilt otsida.
Grupp kulges mõnusalt: igaüks omas tempos, kuid kõik nautisid päeva täiel rinnal. Selline rütm sobib Svaneetiasse hästi. Pole vaja võidu järgmisse külla jõuda, sest vaated, ojad ja väikesed peatused on sama olulised kui sihtpunkt.
Tsvirmi Shorena külalistemaja pererahvas oli senistest üks meeldejäävamaid. Kaheksakesi istusime pere köök-elutoas nii õhtul kui ka hommikul. Söök oli kodune ja juttu jätkus pikemaks. Adishi külas saabus päeva grande finale täiesti ootamatul kujul: kuut põrsast imetav emis keset tänavat.
- matkapäev: hobustega üle jõe ja Chkhunderi kurule
Adishist Khaldesse kulgenud umbes 14-kilomeetrine päev oli ülesehituselt nagu peegelpilt. Hommik algas pika rahuliku teekonnaga mööda orgu ja läbi lilleaasade. Siis jõudsime jõeni.
Adishi jõe ületasime hobustel. Loomad aitavad samas kohas matkajaid iga päev ning kohalike jaoks on see tavapärane töö. Osa inimesi otsustas jõest jalgsi läbi minna, kuid külm vesi ja tugev vool tegid selle silmanähtavalt ebamugavaks. Hiljem kuulsime, kui palju võib ajastus tähendada: pärastlõunal tõuseb lumesulamisvee tõttu veetase ning hobused ei pruugi enam kohal olla.
Pärast jõge algas lõputuna tunduv tõus Chkhunderi kuru poole, umbes 2700 meetri kõrgusele. Hingamispausid polnud sugugi raisatud aeg. Nende ajal sai vaadata Adishi liustikku ning kõrgemalt paistis ka Ušba. Valdav osa rododendroneid oli juba õitsenud, kuid siin kulges rada veel läbi õitevahus rodovõsa.
Mäeharjal tegime lõunapausi. Seejärel algas pikk laskumine, mis võttis oma aja, enne kui rada taas tasasemaks muutus. Umbes kilomeeter enne Khalde küla jäi teele juga. Palaval päeval joa all võetud külm dušš oli täpselt see, mida vaja.
- matkapäev: Khaldest Ušgulisse
Hommikusöögilauas kohtasime taas Šveitsi paari, kellega olime varem samas majutuses olnud. Nemad matkasid giidita ja valisid võimalikult keerulisi rajaversioone. Eelmise päeva jõeületust kirjeldasid nad kogemusena, mida korrata ei tahaks: kella kolmeks olid hobused lahkunud ja jõgi lumesulamisveest märgatavalt tõusnud.
Meie umbes 17-kilomeetrine teekond viis läbi Kala küla ja sealt mäkke. Suur osa rajast kulges mõnusalt varjulises metsas. Pärast eelnevate päevade palavust oli see tõeline kergendus.
Päeva eesmärk oli jõuda Ušgulisse, mida tuntakse Gruusia kõrgeima püsiasustusega külana. Küla asub umbes 2100 meetri kõrgusel. Meie giid Tako lisas loole väikese paranduse: veel kõrgemas paigas elab üks eakas mees, mistõttu võib Ušguli tehniliselt alles teisel kohal olla.
Ušguli erilisust see pisiasi ei vähenda. UNESCO maailmapärandisse kantud küla tunneb ära Svaneetiale iseloomulike kaitsetornide järgi. Neid pole siin üks või kaks, vaid terve külapilt on tornidega läbi põimunud. Ušguli on korraga ajalooline, elav ja veidi metsik – koht, kus tahaks niisama ringi vaadata ka pärast pikka matkapäeva.
- matkapäev: öine äike ja hommikuks sündinud jõed
Kuuenda päeva plaan viis Ušgulist mägedesse. Matka alguspunktini tuli esmalt sõita umbes kaheksa kilomeetrit, kuid enne seda jõudis öö maastikku korralikult muuta.
Eelmisel õhtul hakkas vihma kallama. Orus mägede vahel müristas ja välgutas nii, et iga heli võimendus. Öö hakul hakkas elekter jupsima ning kadus lõpuks sootuks – kuni hommikuni. Pärast kella seitset oli taevas veel hall ja vihmasabin kostis läbi akna. Igaks juhuks sai proovitud, kas vihmapüksid mahuvad matkaseeliku peale. Mahtusid küll.
Kell kaheksa, hommikusöögi ajal, ilmus esimene päikesekiir ja vihm lõppes. Vihma tehtud maastikukujundus jäi aga alles. Lühikesel autosõidul stardipaika ületasime mitu isetekkelist vooluveekogu. Siis jõudsime kohta, kus ööga oli tekkinud kaks uut jõesängi ning vesi tormas üle tee alla Enguri jõkke.
Kohalikud alustasid tee parandamist kohe. Mägedes pole aega pikalt imestada, sest tee on vaja uuesti läbitavaks saada. Meie jaoks oli see võimas vaatepilt ja hea meeldetuletus, kui kiiresti võib loodus siin plaane ümber kirjutada.
Kui lõpuks rajale jõudsime, oli kõik vihmast värske. Matkapäev kujunes megailusaks. Giid ütles, et just praegu on Svaneetias kõige kaunim aeg. Õitsvad nõlvad, puhas õhk ja öise saju järel jõulisemaks muutunud vesi andsid sellele hinnangule ainult kinnitust.
Mida Svaneetia matk õpetas?
- Päevaplaan võib muutuda. Katkine autotee lisas meie matkale seitse kilomeetrit, kuid päev sai selle võrra sisukam.
- Jõge tasub ületada varem. Pärastlõunane lumesulamisvesi võib voolu kiiresti tõsta ning hobused ei pruugi enam kohal olla.
- Vihmavarustus peab alati päevakotis olema. Isegi kui sadu lõpeb enne rajale jõudmist, mõjutab see teid ja jõgesid veel pikalt.
- Matkakepid ja sissekantud jalanõud on kivistel, juurikastel ning libedatel lõikudel suureks abiks.
- Svaneetia külalismajad on lihtsad, kuid kodune toit ja pererahvaga koos veedetud õhtud on reisi üks olulisemaid osi.
- Igaüks võib liikuda omas tempos. Hea grupp ei tähenda ühes rivis käimist, vaid seda, et päeva lõpuks jagatakse sama lauda ja samu lugusid.
Ilusaim aeg Svaneetias
Ilmaga vedas meil väga. Suuremad sajud jäid aega, mil me matkarajal polnud. Päevadel jagus palavust, kuid ka külmi ojasid ja varjulisi metsalõike. Mäenõlvad olid õites ning giidi sõnul ongi see Svaneetias aasta kõige ilusam aeg.
Reisi lõpuks jäid meelde muidugi Ušguli tornid, Adishi liustik ja Chkhunderi kurult avanenud vaated. Sama eredalt püsivad aga mälus Shorena pere köök-elutuba, joa all võetud dušš, tänaval jalutavad sead ja öise vihma järel teed parandavad kohalikud. Svaneetia ilu tulebki sellest, et suured mäed ja lihtne igapäevaelu on kogu aeg kõrvuti.
