Mai 2026
Türkmenistanist räägitakse sageli kui kinnisest, raskesti mõistetavast ja isegi veidi müstilisest riigist. Andmomentsi matkajuhi Vlad Krigeri sõnul on see kõik mingil määral tõsi, kuid kohapeal avaneb palju kihilisem pilt. Ühel päeval kõnnid valgest marmorist pealinnas, kus tänavad on laiad, hooned monumentaalsed ja inimesi üllatavalt vähe. Järgmisel päeval sööd kohaliku perega plovi, matkad dinosauruste jälgede vahel või satud küladiskole, kus rahvatantsule järgneb täiemahuline peomuusika.
„Türkmenistan on põnev ja kummaline,” ütleb Vlad. „See on üsna kinnine riik, eriti välisturistide jaoks, aga just see teebki ta omamoodi huvitavaks,” meenutab Vlad Andmomentsi matkareisi selles salapärases riigis.
Riik, kus reeglid on teistsugused
Türkmenistan ei ole koht, kus maandud, rendid auto ja sõidad oma plaani järgi ringi. Välisturistid ei tohi väljaspool pealinna omapäi liikuda. Kaasas peab olema kohalik saatja ning autorenti sisuliselt ei eksisteeri. „Riik üritab kõike ja kõiki kontrolli all hoida,” ütleb Vlad. „Hotellis ei tohi näiteks oma tuppa kedagi kutsuda ja kõikjal on kaamerad.”
Ka linnapilt allub oma loogikale. Pealinnas näeb valdavalt valgeid, hõbedasi ja kullakarva autosid. Ašgabati ümbruses peavad majad olema valged ja roheliste katustega. Presidentide kujud ja portreed on kõikjal nähtaval. „Kohati meenutab see päris tugevalt Nõukogude Liitu,” ütleb Vlad.
Ka internet ei toimi nii, nagu meie harjunud oleme. Google on lubatud, kuid Facebook, Instagram, TikTok ja mitmed teised platvormid on blokeeritud.„Kohalikud kasutavad lihtsalt VPN-e. Inimesed leiavad lahendused.”
Isegi rahaasjad käivad omamoodi. „Ametlikku rahavahetust sellisel kujul nagu meil ei ole. Raha liikus pigem leti alt.” Ja siis on hinnad, mis mõjuvad eurooplase jaoks peaaegu absurdselt.„Kütus maksab meie rahas umbes viis senti liiter. Aga Beluuga ehk tuura kaaviar. Euroopas maksab kilo umbes 3000 eurot. Meie ostsime turult umbes 60 euroga. See tuleb Kaspia mere piirkonnast, kus Türkmenistanil on oma sadamad ja kuurordialad. Ja maitses väga hästi.”
Ašgabat ehk ulmefilm
Kui Türkmenistanis mõni koht päriselt üllatab, siis on see Ašgabat. Valgest marmorist hooned, hiiglaslikud avenüüd, kuldsed monumendid ja väga täpselt kujundatud linnaruum mõjuvad korraga nii muljetavaldavalt kui ka ebareaalselt. „Ašgabati uus osa ehk valge linn on täiesti omaette kogemus,” ütleb Vlad. „Arhitektuuriliselt väga puhas, terviklik ja detailideni läbi mõeldud.”
Ašgabat on tuntud ka Guinnessi rekordite kogumise poolest, mis annab linnale veel omaette mõõtme. Kõige kummalisem ei olnudki aga ehk arhitektuur ise, vaid see, kui vähe inimesi seal näha oli. „Kõik on suur, uus ja väga korras, aga inimesi liigub üllatavalt vähe. Tekib tunne, nagu oleks sattunud kuhugi filmi võtteplatsile.” Sarnase mulje jättis ka Türkmenabat, kus pikad tänavad ja ühesugused hooned mõjusid korraga nii mastaapselt kui ka veidi sürreaalselt.
Maapiirkondades avaneb teine Türkmenistan
Kui pealinn seljataha jääb, muutub ka riik. „Pealinnast kaugemal on õhustik hoopis vabam,” ütleb Vlad. „Inimesed on väga avatud, külalislahked ja elavad oma elu. Nad ei kurda.”
Türkmenistanis kohtab kohti, kus turismitaristu on tagasihoidlik ning päris matkamist kohtab vähem, sest enamik turiste liigutatakse ringi autodega. Samas annab see loodusele omaette puutumatuse. „Riigis on väga palju vaadata. Kõrb, mäed, kanjonid, üsna puutumatu loodus, Siiditee ajaloo jäljed, kindlused.”
Nohuri kandis jõudis reis kohaliku elu juurde kõige lähemale. Sealne mägikitsede sarvedega kaunistatud kalmistu jäi Vladile hästi meelde. „Sellised detailid räägivad kohalikust maailmapildist palju rohkem kui ükski infostend.” Samuti söödi kohalike kodudes. „Istusime põrandal pika laua ümber, sõime kodust toitu ja olime päriselt kellelgi külas. Sellised hetked jäävad igaveseks meelde.”
Kesk-Aasia külalislahkus ei ole müüt
Köytendagi mägedes juhtus üks eriti ehe kohtumine. „Olime sättimas ennast lõunapiknikule, kui meie kõrval puhkas kohalik suur ja kirju perekond. Nad pakkusid meile lahkelt värskelt valminud plovi, mille nad olid just oma pere jaoks teinud.”
Vladi sõnul oli see üks neid hetki, mis jäävadki reisist kõige eredamalt meelde. „Kesk-Aasia külalislahkus on täiesti päris.”
Ka külalised ise pakkusid kohalikele palju huvi. „Maarahvas tahtis meiega rääkida ja pilti teha. Arvan, et poseerisime selle reisi jooksul vähemalt sada korda.”
Dinosaurused, kanjonid ja põlev kraater
Türkmenistani loodus osutus palju mitmekesisemaks, kui esmapilgul arvata võiks. Yangykala kanjon jäi Vladile ühe tugevaima elamusena meelde. „See näeb välja nagu kuumaastik, aga ümberringi õitseb kõrb. Väga võimas koht.” Köytendagi mäestik pakkus hoopis teistsugust kogemust. „Tõeliselt ilus kant. Mõnus maaelu, mäed ja väga avar tunne.”
Köytendagi piirkonnas käidi Kyrk Gyzis ehk Neljakümne neiu koopas, millega on seotud kohalik legend. Selle järgi pagesid nelikümmend noort naist vaenlaste eest koopasse ning palusid päästet. Pärimuse kohaselt kaitses kõrgem jõud neid nii, et koopast sai nende varjupaik. Lugu annab paigale selge kultuurilise tausta, sest mägise maastiku keskel mõjub koobas lisaks looduslikule vormile ka kohaliku pärimuse kandjana.
Samas piirkonnas asub ka Dinosauruste platoo, umbes 1200 meetri kõrgusel paiknev ala, kus on säilinud 140 kuni 150 miljoni aasta vanused dinosauruste jäljed. Vladi sõnul oli see üks neid paiku, kus ajamõõde muutub korraks üsna hoomamatuks.
„Kõnnid jälgedel, mis on vanemad kui mis tahes inimajalugu. Seda on raske päriselt tajuda,” ütleb ta.
Reisi üks tuntumaid peatusi oli Darvaza gaasikraater ehk Põrguvärav. See Karakumi kõrbes asuv maagaasikraater on põlenud alates 1971. aastast ning on kujunenud Türkmenistani üheks tuntumaks sümboliks. Päeval mõjub see juba iseenesest eriliselt, kuid pimedas muutub vaatepilt veel tugevamaks: ümberringi on kõrb ja selle keskel hõõgub suur leekiv kraater. „See on muljetavaldav. Eriti öösel,” kirjeldab Vlad.
Aga Darvaza ehk Põrguvärav ei pruugi enam väga kaua samasugusena püsida. Kui pimedas keset kõrbe see hõõguv kraater su ette ilmub, on vaatepilt tõesti muljetavaldav. Kohalikud rääkisid aga, et kraater ei ole enam nii aktiivne kui mõned aastad tagasi. Väidetavalt üritab riik maagaasi erinevate lahendustega mujale suunata ning kuna gaasivaru ei ole lõputu, arvatakse, et ühel hetkel hakkab kraater tasapisi kustuma. Kui see nii läheb, siis võib juhtuda, et see maailmakuulus vaatepilt muutub lähiaastatel hoopis teistsuguseks. Selles mõttes tundus päris eriline mõelda, et nägime seda just nüüd.
Hobused, pühapaigad ja maa-alune järv
Türkmenistani matkareis pakkus ka palju kultuurilisi peatusi. Külastati Gozli Atat, üht Türkmenistani tuntumat palverännakupaika, samuti Astana Baba mälestuskompleksi, kuhu tullakse lootuse, tervenemise ja õnnistuse pärast. Kow Ata maa-alune järv pakkus täiesti teistsugust kogemust.
Türkmenistani uhkuseks on aga ahhal-tekiini hobused. „Kuldsed, siidise kasukaga, uskumatult graatsilised. Ühed maailma kalleimad hobused.” Vladi sõnul on hipodroomid seal peaaegu igas linnas ning need mõjuvad sama esinduslikult kui paljud muud avalikud ehitised.
Mõned tähelepanekud jäävad lihtsalt meelde
Türkmenistanis jäi Vladile silma ka üks kummaline detail. „Naisi autoroolis praktiliselt ei näinud.” Ametlikult ei ole see tema sõnul otseselt keelatud, kuid tegelikkuses sõidavad peamiselt need, kes said juhiloa aastaid tagasi. Ka teeäärsed turud, arbuusivirnad, nomaadikülad ja pikad sõidud läbi stepi andsid sellest riigist hoopis teistsuguse pildi kui pealinn.
Ootamatu õhtu küladiskol
Üks ootamatumaid elamusi juhtus Köytendagis. Grupp sattus kohaliku peo peale. „Seal segunesid rahvatants, rahvamuusika ja siis tuli otsa täiesti korralik tümps.” Vlad naerab, et just sellised hetked murravad kõige kiiremini stereotüüpe. „Kohalikud oskavad elust rõõmu tunda. Nautisime ja lõime kaasa.”
Kellele see reis sobib?
Vladi hinnangul sobib Türkmenistan inimesele, kes tahab maailma ise näha. „Kui tahad uskuda ainult seda, mida meedias näidatakse, siis jääb väga palju nägemata.” Tema sõnul kujutatakse Türkmenistani sageli üsna süngetes toonides. „Tegelikkus on palju mitmekesisem. Seal on oma piirangud, aga seal on ka palju head. Ja ausalt öeldes ei ole meie asi öelda, kuidas teised elama peaksid.” Türkmenistan ei ole lihtne ega harjumuspärane sihtkoht. Seal tuleb kaasa võtta avatud meel, kannatlikkus ja uudishimu.
Aga vastutasuks saab kogemuse, mida mujalt naljalt ei leia.
