Oktoober 2025
Sõda Ukrainas on kestnud juba üle üheteistkümne aasta ning massipealtungi algusest on möödas kolm ja pool aastat, kuid Lääne-Ukrainas, mägede ja orgude vahel, käib elu omas rütmis. Sinna viis 2025. aasta septembris Andmomentsi rattamatkajate teekond. Mitte lihtsalt sportima, vaid näitama toetust riigile, mis elab ja hingab edasi ka sõja ajal.
Matka juhtis kogenud rändur Mart Reimann, kes on Ukrainas käinud korduvalt ja teab, kuidas selle maa inimesed vaatamata kõigele oma eluga edasi liiguvad. Küsisime temalt, kuidas rattamatk möödus, milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal ja kas risk oli õigustatud.
Kas enne starti oli tunda ka kõhklust – arvestades, et sihtkoht on Ukraina? Kuidas grupp sellesse suhtus?
Kõhklust tegelikult ei olnud. Pigem vastupidi – paljud tundsid, et nad teevad midagi olulist. See oli Ukraina toetusreis ja oli tunda, et ka osalejad pidasid end kangelasteks. Üldine meeleolu oli ülev, mitte hirmutav. Võib-olla kellelgi oli hinges väike kartus, aga seda ei näidatud välja.
Mina ise käin Ukrainas sageli ning käisin ka lastega kaks suve tagasi Zaporiizhies lastelaagris just selleks, et näidata, kui normaalne elu seal tegelikult on. See pole nii hirmus, kui kõrvalt tundub, kui tead kuhu lähed.
Kuidas teid Ukrainas vastu võeti? Kas inimestel oli hea meel, et välismaalased üldse tulevad?
Igasugune kohalolek on seal oluline. See meenutas mulle natuke aega 1980. aastate lõpus, kui Eestisse hakkasid esimesed välismaalased tulema. Me ise arvasime siis, et oleme maha jäänud ja et meil pole midagi erilist näidata, aga nemad ütlesid: „Teil on siin nii äge!“ See oli tohutu egotõuge ja andis eneseusku. Sama tunne oli nüüd Ukrainas – kohalike reaktsioon, kui nad tänasid ja ütlesid, et on hea näha välismaalasi. Meie kohalolu mõjus neile täpselt samamoodi nagu välismaalased meile eestlastele iseseisvusaja alguses.
Rahvast käib seal endiselt, kuigi mitte nii palju kui enne sõja algust. Me ei olnud üldsegi mitte ainsad turistid seal. Eriti Taga-Karpaatias, mis on ainus oblast, kus puudub komandanditund. Saime isegi peale keskööd ööklubis viibida, kui mujal Ukrainas suletakse kõik kohad kell 23.00.
Samas oli sõda siiski tajutav – kalmistutel olid kõikjal värsked kangelaste hauad, mida tähistasid Ukraina lipud. Ükskõik kui väike küla, ikka oli näha, et sõda on jätnud oma jälje. Naisi oli tänavatel tunduvalt rohkem näha kui mehi.
Kuidas kulges reisi praktiline pool – piiriületus?
Piiriületus kujunes omaette seikluseks. Ukraina giid ootas meid piiril, aga mina jäin piirile kuueks tunniks kinni. Teised said ilusti üle, kuid minu puhul tekkis kohe küsimusi – ilmselt seetõttu, et ma käin seal sageli, umbes poole oma ajast veedan seal. Piirivalvurid uurisid, miks ma nii palju Ukrainas käin ja mida ma seal teen.
Siis tuli päevavalgele vana lugu, miks mind piiril üldse kinni peeti. Jaanuaris olin rindele autot viimas ja rinde lähistel pidas politsei mu kinni – olin 70 alas sõitnud kohta, kus märk muutus äkitselt 50 peale. Trahv oli 300 grivnat, umbes kaheksa eurot. Kui lõpuks rindemeeste juurde jõudsin ja vabandasin, et hilinesin, said nad politsei peale pahaseks, võtsid trahvi endale ja ütlesid, et maksavad ise ära. Nüüd, mitu kuud hiljem, selgus piiripunktis, et nad olid selle tasumise siiski ära unustanud. Õnneks sain ühendust rindemeestega, kes piirivalvele selgeks tegid, et rindemehed kaitsevad Ukraina vabadust ning mõttetu piirivalve ei tohiks vabaduse kaitsja abistajaid eestlasi kottida. Rindemehed tasusid trahvi kiirelt ära ning seejärel muutus ka piirivalve suhtumine. Kui enne suhtuti minusse nagu kurjategijasse, siis nüüd pakuti viisakalt isegi kohvi ja toon muutus sõbralikumaks.
Aga, kui tundus, et kõik on lahendatud, selgus, et edasisõiduks on vaja veel piirivalve ülema erikorraldust. Seal käib kõik läbi pitsatitega dokumentide – ilma templi ja allkirjata ei juhtu midagi. Pidin uuesti helistama ja selgitama, kes ma olen. Ütlesin, et pean ülikoolis loenguid ja olen külalisprofessor ning pidin veel templiga dokumendi hankima ka vabatahtlike organisatsioonist kellega koos autosid rindele viin. Lõpuks siis leidsid piirivalvurid, et tegid mulle SUURE teene, kui lahendasid muidu kolm päeva kestva protseduuri kuue tunniga.. Siis ütlesin neile otse, et nad ei teinud minule teene vaid Ukrainale. Selle asemel, et politsei, piirivalvele ja sõjaväle pidevalt kaikaid kodarasse loopida peaksite kõik koos võidu nimel töötama nagu täna. See kokkuvõtlikult ongi Ukraina – palju bürokraatiat, palju emotsiooni, aga lõpuks saavad asjad tehtud.
Kui palju inimesi rattamatkal lõpuks osales?
Osalejate seltskond oli üsna kirju. Oli neid, kes on Andmomentsi püsikliendid ja väga pühendunud jalgrattamatkajad, aga ka paar meest, kes tulid puhtalt Ukraina toetamise pärast – mitte niivõrd matka, vaid just selle eesmärgi tõttu.
Kokku oli grupis kaks eestlasest naist ja ka viis Ukrainlast Kiievist, nende seas samuti kaks naist. Nad andsin seltskonnale palju juurde. Väga huvitav oli nendega juttu ajada ja küsida, kuidas nemad olukorda näevad. Nad olid positiivsed ja tänulikud, et me Ukrainasse üldse tulime.
See eestlaste ja ukrainlaste kooslus töötas suurepäraselt. Grupp sai omavahel hästi läbi ja tänu kohalikele saime Ukrainat palju paremini tundma õppida – mitte ainult turistina, vaid päriselt inimeste kaudu. Kui giid midagi rääkis, siis neilt saime üle küsida ja kontrollida, kas nende meelest on ka nii.
Milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal?
Taga-Karpaatia on olnud läbi aegade turismist elatuv piirkond. Sealne elu käib nii, et mehed käivad välismaal tööl ja saadavad koju raha, millega naised ehitavad maja ja tegelevad seal turismiga. Külad olid kenasti korras – räämas maju ei näinud. Oli nii ungarlaste, russiinide kui ka ukrainlaste külasid.
Kui keegi tuli juurde ja küsis, kes me oleme, siis suhtuti alati hästi. Inimesed olid siirad ja sõbralikud. Kui mõnesse kohalikku kõrtsi astusime, tuldi kohe juttu puhuma meiega. Kontakt kohalikega oli väga hea, nad olid huvitatud, kust me tuleme ja miks.
Mina ise veedan pool ajast Ukrainas ja ütlen alati, et seal läheb hästi. Taga-Karpaatia on ainus piirkond, kus on tõesti turvaline olla. Mingit otsest sõjahirmu ei olnud – pigem oli tunda, et elu käib edasi. Ebaturvaline tunne oli ainult mõnel järsemal rattaga laskumisel, kui tee oli auklik.
2022. aastal oli õhkkond Ukrainas veel ettevaatlik, kui inimesed olid nagu matusemeeleolus. Nüüd on olukord palju rahulikum. Mu sõber, kellel on suvila Lvivi lähedal, ütleb sama – elu on seal praegu stabiilne ja rahulik, isegi hoolimata sõja kestmisest.
Milline hetk või paik rattamatkal jäi sulle kõige eredamalt meelde?
Vaated olid muidugi võimsad, aga üks kõige meeldejäävamaid hetki juhtus ühes väikeses ungari külas, kus meil oli kohaliku giidiga ringkäik. Ta rääkis sealse kogukonna ajaloost ja identiteedist, väga huvitav inimene.
Sel päeval sadas korralikult vihma, olin täiesti läbimärg. Ühes vabaõhumuuseumis andis giid meile selga proovida riideid üleelmisest sajandist ja tõi mulle vildist jaki. Panin jaki selga ja see oli nii hea materjal – hingas, hoidis sooja ja oli uskumatult mugav. Käisingi kogu muuseumi ekskursiooni nii ja ausalt öeldes ei tahtnudki seda lõpuks ära anda. See näitas hästi, et vanaukrainlaste praktiline tarkus toimis endiselt suurepäraselt.
Kuidas kulges rattasõit ise?
Teed olid väga vahelduvad. Kohati oli täitsa uus asfalt, aga siis jälle lõik, kus tuli hoolikalt aukude vahel laveerida. Meie kohalik giid hoiataski enne starti, et „olge ettevaatlikud, teed on auklikud“, ja siis selgus, et need olid just äsja korda tehtud. Sile asfalt ja suurepärane sõit.
Ukrainas on see üsna tavaline, et teid parandatakse järk-järgult, ilma et keegi sellest palju teaks. Mõni lõik oli nii uus, et isegi kohalikud polnud veel harjunud, et seal enam raputamist pole. Loodus oli muidugi võimas. Karpaatide mäed, metsad ja orgude vaated tegid iga päeva eriliseks, isegi kui teeolud vahepeal proovile panid.
Reisil oli ka heategevuslik eesmärk – Ukraina toetamine. Kuidas see osa seekord teoks sai? Kuhu annetused suunati ja kuidas neid vastu võeti?
Andmoments panustas iga osaleja eest 200 € ning matkajad lisasid ise veel omalt poolt juurde. Iga osaleja panus läks konkreetsele drooniüksusele, kelle kontakt tuli meie kohaliku giidi kaudu.
See oli väga sihtotstarbeline abi – mitte lihtsalt sümboolne annetus, vaid midagi, mida nad päriselt vajasid. Kui annetuse üle andsime, tänasid nad siiralt ja kinkisid meile oma üksuse lipu. See lihtne, aga sümboolne žest jäi kõigile meelde. See lipp jääb selle reisi üheks kõige väärtuslikumaks mälestuseks.
Kui mõelda tagasi, kas risk oli õigustatud? Kas tundsid, et kõik läks turvaliselt ja kontrollitult, või oli hetki, mil mõtlesid, et see võib olla liiga julge samm?
Ausalt öeldes oli risk Ukrainas väiksem kui mõnel teisel Euroopa reisil. Olen kogenud Pariisis, Barcelonas ja Kreekas nii röövimisi kui ka kallaletunge – Ukrainas ei ole midagi sellist. Seal on tänavatel rahulik, keegi ei tule sind tülitama ega vaata viltu.
Taga-Karpaatias on elu täiesti normaalne. Seal pole komandanditundi ja õhtuti käib elu edasi. Ühel õhtul käisime isegi ööklubis, kus tantsisime hommikuni. See tundus uskumatult tavaline, arvestades, et riigis on samal ajal sõda.
Mina ega keegi grupist ei tajunud Ukrainas viibimist kordagi ohuna. Inimesed on seal sõbralikud, tasakaalukad ja elavad oma elu edasi nii hästi, kui olud võimaldavad.
Seepärast ongi sellised reisid olulised. Need aitavad näha, et riik toimib ja elu jätkub, peab jätkuma. Mõned osalejad olid Ukrainas esimest korda ja ütlesid pärast, et nende eelarvamus oli olnud hoopis teistsugune. Ka Karpaatide reisi võib soovitada kõigile – loodus ja kultuur on seal mitmekesised, inimesed soojad ja külalislahked.
Ja lõpetuseks – milline hetk reisilt võiks kõige paremini kokku võtta selle, miks see retk üldse aset leidis?
Üks kõige eredamaid hetki oli viimasel õhtul, kui kohalikega läks tantsuks ja peoks. Varsti tantsisime kõik koos. Meie õpetasime neile Kaerajaani ja nemad meile omi tantse. Selline siiras kultuurivahetus oli tohutult äge.
Sarnaseid hetki oli veel. Mõnel õhtul võttis keegi lõõtsa välja, teisal tulid inimesed lihtsalt juttu ajama või kutsusid kaasa tantsima. Kuurortlinnades käis samal ajal suvine möll: firmade suvepäevad, sajad inimesed pidutsemas, muusika ja rõõmus melu.
Need õhtud näitasid kõige paremini, miks me sinna läksime. Et näha, et Ukrainas käib elu edasi. Inimesed töötavad, laulavad, tantsivad. Ja selles kõiges on tohutult jõudu ja lootust.
