Kevad 2026
Kui mainisin tuttavatele oma reisi sihtkohta, Usbekistani, oldi mõõdukalt skeptilised. Ausalt öeldes ootasin isegi pigem väsinud hooneid ja prügiseid tänavaid. Poleks saanud rohkem eksida 😊.
Taškent on laiade bulvarite, imekauni metroo, muuseumide, mošeede, basaari ja parkidega puhas ning külalislahke linn. Meie viibisime seal küll ainult pool päeva, kuid jõudsime käia nii basaaril kui ka hämmastavate mastaapidega Besh Qozon Pilafi keskuses. Tegemist on söögikohaga, kus teenindatakse korraga sadu külastajaid ja pakutakse erinevate piirkondade pilaffe. Juba ainuüksi selle vaatamine, kuidas hiiglaslikes kateldes riis, liha ja porgand kokku saavad, oli omaette elamus.
Sama ereda mulje jättis kuppelkatusega basaar. Seal pidime end jõuga tagasi hoidma, et mitte juba reisi alguses kohvreid kirevate tekstiilide, maitseainete, keraamika ja muu kohaliku kraamiga pungile pakkida. Pärastlõunal algas neljatunnine rongisõit nostalgilises kupees Samarkandi.
14. sajandil poleks Samarkandiga suutnud võistelda ükski teine islamimaailma linn. Siin töötasid Aasia parimad kunstnikud, arhitektid, käsitöömeistrid ja teiste alade tipud. Tänu neile kerkisid linna uskumatult rikkaliku dekooriga kaunistatud taevasiniste kuplitega mošeed ja medresed. Kõik see ilu on tänapäeval taastatud ja huvilistele ligipääsetav.
Meil vedas tohutult hotelliga, mis asus otse vanalinna servas ning mille restoranist avanes hunnitu vaade mošeede kuplitele. Ei saa mainimata jätta ka hotelli kaunist sisehoovi – õhustik oli otse 1001 öö lugudest. Registani väljak jäi kiviviske kaugusele.
Reisi teisel päeval jätsime linna seljataha ja võtsime suuna lõunasse, mägedesse. Tee viis üle Amonkutani kuru, kust avanesid kaunid vaated Hisoraki veehoidlale. Sealt edasi algas juba hoopis teistsugune Usbekistan – mägikülad, kitsad ja auklikud teed, lihtsam elu ja palju vahetum kontakt kohalikega.
Mägedes ööbisime kolmes erinevas kodumajutuses. Esimeses kohas jõudis mägikülade reaalsus üsna kiiresti kohale, kui nägime „auk põrandas“ WC-d ja saime meelde tuletada vana head kausis pesemise tava. Järgmistes majutuskohtades rõõmustas matkalisi juba vesiklosett ja dušš. Kõik olmelised ebamugavused kompenseerisid aga kuhjaga imemaitsev söök ja lahke pererahvas.
Eraldi tuleb kiita meie mägigiidi Ahadi, kes lõbustas meid lugudega kohalikust floorast ja faunast, sekka islami legende. Alguses võtsime kõiki jutukesi imetabaste omadustega taimedest ja verejanulistest karudest puhta kullalna, aga mõne aja pärast tekkis siiski kahtlus, kas tegemist pole mitte pisut vürtsitatud versiooniga päriselust. Mine võta kinni 😊.
Pikemalt jäime pidama Gilani – linna mõõtu külasse – ja tegime sealt väljasõite ümbruskonda. Saabumispäeval võttis meid vastu sõrmeotsajämedune rahe. Õnneks jõudsime napilt varju alla. Kohalike sõnul polnud sellist ilmastikunähtust viimased 20 aastat ette tulnud. 25-kraadine soojus langes hetkega vaid paari kraadini. Jahedus jäi siiski üürikeseks.
Gilanis oli meil rohkem aega kohalike oludega tutvuda. Elu mägedes on silmnähtavalt konservatiivsem: kauplustes alkoholi (ametlikult) ei müüda, naised kannavad pearätte ja nende roll on peamiselt seotud kodu ja perega. Samas hakkas silma ka väga tugev kogukonnatunne. Mitmed ettevõtmised – veevõrgu rajamine, kastmissüsteemi kanalite kaevamine, veiste ja lammaste karjatamine jmt – tehakse ära kas talgute korras või naabritega kordamööda. Külaelu probleeme lahendab vanemate kogu. Parim transpordivahend on eesel.
Elu on lihtne ja Euroopast tulijale odav. Näiteks pidasime kohalikus baaris neljakesi maha väikest sorti olengu kõigest viie euroga.
Gilani ümbruses tõusime oma matkal kõige kõrgemal 3100 meetrini. Ületasime liustikke, lund ja jõgesid. Matkarajad olid tehniliselt lihtsad, mistõttu jäi aega ümbruse nautimiseks. Ja vaated olid tõesti kaunid. Tundus nagu ükski maailmamure siia ei ulatuks. Ahad korraldas meile koguni palju elevust tekitanud eeslisõidu. Saime ise järele proovida kas eeslisõit on ajavõit 😊.
Mägedest lahkudes jäid siiski mõned asjad kripeldama: südamekujuline mägijärv ja tervet lambakarja mahutav koobas, kuhu me seekord ei jõudnud. On põhjust tagasi tulla.
