Sügis 2024
Andmomentsi rattamatk Usbekistanis 2024. aasta oktoobris meenutas ajaloolist ekspeditsiooni. Matkajuht August “Augusto” Tillo, kes juhtis elurõõmsat ja reipat neljaliikmelist seltskonda, jagas muljeid kordumatust kogemusest. „Kõigepealt tuleb tänada head ajastust,“ meenutas ta. „Saabusime ideaalsel ajal – oktoobri keskpaigas, mil kohalikel on n-ö viljad talveks salve pandud ja kodused üritused on täies hoos.“
Ürituste rohkusest andis tunnistust juba esimene õhtu, mil eestlased kutsuti osalema ehtsasse usbeki pulma. „See oli autentne usbeki pulm, 500 inimesega, kus austati kõiki traditsioone: söögid, joogid, tantsud, kingitused,“ kirjeldas matkajuht Augusto. Külalislahkus oli piiritu, mida tõestas meeleolukas pitside põrkamine. „Enamik külalisi olid mehed ja mõistsime kiiresti, et siin pitsidega ei koonerdata,“ naeris ta. „Järgmisel päeval oli selge, et need viimased 35 pitsi võis olla veidi palju.“
Sellegipoolest ei lasknud see esimese õhtu üllatav start meie elamust kahandada vaid vastupidi, seadis lati kõrgele. Südamest nautides loodud mälestused nendest traditsioonilistest pidustustest tõestasid taas, et seiklused peituvad ootamatutes hetkedes ja uutes sõprussuhetes.
Usk paneb raamidesse
Usbekistan asub Kesk-Aasias, piirnedes selliste riikidega nagu Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Afganistan ja Türkmenistan. Riigis elab üle 33 miljoni inimese, kellest suurem osa on usbekid, kuid elanikkonnas on esindatud ka teised etnilised rühmad nagu russid, tadžikid, kasahhid ja karakalpakid.
“Usbekid on rohkem sisseelavad, mitte nii ekstravertsed,” selgitab Augusto, viidates sellele, kuidas islami usk kujundab kohalikke kombeid. Usbekistanis, kus suurem osa elanikkonnast on moslemid, on igapäevaelu sügavalt usuga seotud. “Moslemid palvetavad viis korda päevas, mis on nende päevakava oluline osa ja mõjutab oluliselt nende elurütmi,” lisab Augusto.
Haridus ja lihtne Igapäevaelu
Matka jooksul ööbisime peamiselt kodumajutustes, mis olid aja jooksul peaaegu muutumatuna säilinud. „Eluasemed on ehitatud savist ja kuigi elekter on sisse toodud, piirdub see enamasti ühe lambipirniga laes,“ kirjeldas Augusto kohalikke olusid. „Vesi tuleb allikast või kaevust ning kanalisatsioonisüsteemi pole.“ Just selline lihtsus ja autentsus ongi see, mida Andmomentsi reisidel otsime, et kogeda kohalikku ja autentset eluviisi.
Hariduse olulisust Usbekistanis näeb ka väljaspool linnakeskuseid. „Küla kõige uhkem hoone on tihti koolimaja. Näiteks ühel 60 kilomeetri pikkusel teelõigul võib leida lausa viis kooli,“ jagas Augusto. Kui kool asub liiga kaugel, käib õpetaja ise kodudes õpetamas, tagamaks hariduse kättesaadavust kõigile lastele. See süsteem näitab riigi pühendumust haridusele, mis on hädavajalik nii linna- kui ka maapiirkondades.
Kultuuriliselt on Usbekistan hakanud aina enam pöörduma tagasi oma juurte juurde, hoolimata nõukogude mõjust, mis kestis kuni 1980. aastateni. „Inimesed kannavad rahvarõivaid, tantsivad kohalikke tantse ja laulavad traditsioonilisi laule. Üha enam taaselustatakse vanu kombeid,“ rääkis Augusto. See kultuuriline taassünd on Usbekistanis eriti silmapaistev ja kinnitab rahva tugevat identiteeditunnet.
Traditsioonid elavad edasi
Matka üks eredamaid hetki juhtus päeval, kui grupi liikmed märkasid põllul suurt hulka mehi ja sama palju hobuseid. Uudishimu viis küsimuseni, mis toimub.” Tuli välja, et see on vana traditsiooniline meeste mäng, mida tuntakse kui buzkashi. See on Timuri aegadest pärinev sõjalismäng, kus osalejad peavad hobuse seljas vastast tabama.” Mängus kasutatakse lamba või kitse rümpa, mida ratsutajad peavad enda kätte rebima. “Ühes võistkonnas on umbes 30 meest ja see, kes rümba kaugemale ratsutab, on võitja,” jätkas Augusto.
Nähtud mäng oli elav ja värvikas, täis adrenaliini ja traditsioone. “See oli väga lahe vaatepilt, eriti kuna mõned nooremad osalejad olid ilmselt esimest korda mängus. Kulmud olid küll katki suurest rabelemisest, aga näod uhkusest lõhki,” kirjeldas matkajuht.
Lambaliha kui külalislahkuse sümbol
Kohalik köök on üks olulisemaid osi Usbekistani kultuurist, ja matkajatele jäi eriliselt meelde traditsiooniline lamba küpsetamine. Seal on see kogukondlik sündmus, mis peegeldab külalislahkust. Protsess algab lamba rituaalse tapmisega, kusjuures loom on suunatud näoga Meka poole. Augusto kirjeldas: “Esimene näljakustutus toimus värskelt lõigatud lihast, millele järgnes aeglane ja pikk küpsetamisprotsess.”
Tashkendis külastas matkagrupp Plovi maja, kus iga päev sööb umbes 5000 inimest ning kus pakutakse plovi neljal erineval viisil. “Pulmaversioonis on rosinad lisatud, ja keegi ei tule siia sööma üksi, vaid ikka peredega või sõpruskondadega,” kirjeldas matkajuht, rõhutades, et pikad lauad täidavad ruumi, luues maitseelamuse, mis on omaette vaatamisväärsus.
Lisaks lambale on usbekid lihasõbrad, tarbides peamiselt lammast, veist ja isegi hobuseliha. “Siin kasvatatakse hobuseid ka lihaloomadena ning saime ka seda ise pulmas proovida,” märkis Augusto. Matka osana prooviti erinevaid suppe ja toite, mis kõik olid valmistatud traditsioonilisel viisil – sageli kätega süües ja suuri portsjone nautides. “Nädala aega sellisel moel süüa, ja enam lihtsalt ei mahu,” naeris matkajuht, viidates rikkalikele einekordadele.
Usbeki köögi keskpunkt on sageli lihtne savist küpsetuskoda, kus neljast seinast ja katusest piisab, et luua maitsvaid roogasid. “Köögis, mille pindala on maksimaalselt 4 m² ja kus külgedel pole uksi, vaid aknaavad, valmistavad toidud tavaliselt naised, samal ajal kui mehed ajavad tähtsaid asju,” selgitas Augusto, avades akna usbeki traditsioonilisse eluviisi ja kultuurilisse dünaamikasse.
Vaibakunst ja vähe turiste
Buhhaara on üks neist kohtadest Usbekistanis, mis kätkeb endas rikkalikku ajalugu. “Mulle meeldib, kui ühe reisi sees on mitu reisi,” ütles Augusto. Buhhaara, oluline Siiditee linn, on suurepäraselt säilinud alates 500-600 aastatest, hoolimata Tšingis-khaani hävitustööst. “Soovitan Buhhaarat külastada, kuna arhitektuur on haruldane ja turiste on vähe,” rõhutas matkajuht. Oktoober, kuigi tippturismi kuu, pakub Usbekistanis piisavalt ruumi, et nautida vaatamisväärsusi ilma rahvamassideta, erinevalt paljudest Euroopa sihtkohtadest.
Matka jooksul külastati ka kohalikku tarbekunsti muuseumi, mis pakkus põhjalikku ülevaadet usbeki rahvakunstist. “Muuseumis on esindatud vana usbeki traditsioonide järgi tehtud vaibakunst, tübeteikade kunst, rõivad, käsitöö ning isegi uksed ja laed,” kirjeldab Augusto. Need eksponaadid demonstreerivad usbeki kultuuri tohutut detailirohkust ja rikkust, mis ulatub kaugele minevikku. Erilist tähelepanu pöörab matkajuht vaibakunstile ja miniatuuridele: “Kohalikud kunstnikud teevad väikeseid pildikesi imepeente pintslitega, mis jutustavad lugusid. Need lood võivad olla 1000 öö motiviivil, kajastades sõjalugusid, romantilisi seiklusi ja muud.”. Matkajuht rõhutab, et ostis endalegi ühe sellise kunstiteose, mis aitab tal alati meenutada Usbekistani kultuurilist sügavust ja ilu.
Vabadus vaikuses
Üks erilisemaid kogemusi Usbekistani rattamatkal oli neljapäevane periood, mil matkajad viibisid piirkonnas, kus mobiilside levi puudus. “Ma arvasin, et planeedil Maa ei ole piirkondi, kus levi pole, aga seal olime neli päeva ilma levita,” meenutas Augusto. “Loodus on siin mitmekesine ja võimas,” lisas ta, rõhutades, et erinevalt paljudest teistest turismipiirkondadest oli see koht prügist puhas. “Kõik on puhas, kilekoti rämpsu pole, mida mujal ikka ette tuleb. Prügi visatakse minema,” tõi matkajuht esile kohalike elanike keskkonnateadlikkust.
Matkarada ise oli väljakutseid pakkuv. “Meie Eesti kruusateed tunduvad nende kõrval nagu kiirteed. Paljud kohalikud teed on nii kehvad, et neid saab läbida vaid hobuse või eesliga,” tõdes matkajuht. “Aga kuna meie asjad liikusid edasi saateautoga, siis rattamatka teede olukord keerulisemaks ei teinud.” Sellised raskused lisasid matkale autentsust ja tõid esile kohaliku elulaadi eripärad.
Oktoobrikuu ilm Usbekistanis soosis rattamatka – temperatuurid olid üle 20 kraadi, päikesepaistelised päevad, välja arvatud üks vihmane päev. “Meile meenutas see mõnusat suve,” märkis Augusto naeratades. Eriti soojad olid päevad Buhhaaras, kus temperatuur tõusis üle 27 kraadi. See suurepärane ilm aitas kaasa matka nauditavusele, võimaldades matkajatel keskenduda ümbritsevale ilule ja kultuurile.
Oli tõesti jälle üle ootuste suurepärane rattamatk..
Usbekistani rattamatk Andmomentsi eestvedamisel pakkus
matkajatele võimalust kogeda kohaliku elu nüansse ja väljakutseid. Mobiililevi puudumine, keerulised teed ja erakordselt puhas loodus andsid edasi piirkonna autentse iseloomu. Kogemus oli hariv, paljastades piirkonna ajaloo ja tänapäevase elu kooskõla ning jättes matkajatele kestvaid muljeid.
