Andmoments aitab reisianeemiast vabaneda

Matkamine ja seiklemine on nagu viirus – verest teda välja enam ei saa. Võib end aastateks muude tegemiste alla matta, kuid salakaval seikluspalavik lööb välja just õigel ajal. Tegelikult võib selle saabumist mõningate sümptomite põhjal veidi ka aimata – sisemine rahutus, keskendumisraskused, pilk pidevalt kauguses uitamas, igatsus millegi kirjeldamatu järele, „kogemata“ kingariiulilt maha kukkunud matkasaapad, isegi unenäod… Kes on põdenud, see teab. Ja nii nagu igasugusesse viirusessetuleb ka reispalavikkusuhtuda tõsiselt–sümptomeid ei tohi eirata, sest haiguse süvenedes tekkivad kõrvalnähud – stress, masendus, jonn, seletamatu kurbus, rahulolematus kõige ja kõigiga. Seni tõestatult on parim leevendus (et mitte öelda ainuke abi) järgmise reisisihtkoha valimine. Uskumatu, kui kiiresti taastub silmade sära ja entusiasm ning õhinal asutakse lennupileteid otsima javarustust täiendama … ei, sellest rahast ei ole kunagi kahju 🙂

Juhuse või hoopiski saatuse tahtel osutus just Andmoments selleks „raviasutuseks“, mis mind pikemat aega vaevanud reisianeemiale tõhusat leevendust pakkus. Ma ei olnud tõsisemaks matkaks seljakotti selga saanud ligikaudu 15 aastat. Kui 2016. aasta varakevadel aga Andmomentsi kodulehele sattusin, olin nagu laps kommipoes – nii palju ahvatlevaid sihtkohti ja just mägimatkad! Tõeliselt vabastav äratundmine – mõistsin, mille järele olin nii kaua igatsenud. Kuna mul omal kaaslast ei olnud, kes sama kirge jaganud oleks, sobis igati, et Andmomentsise seltskonna kokku kogub, põnevustja seiklusi täis matkateekonna koos lahedate matkajuhtidega välja pakub ning minul jääb üle vaid otsus langetada ning retke ja lennupiletite eest tasuda. Ma olen väga tänulik, et Andmoments sellise kontseptsiooni on välja pakkunud ningpõhjaliku töö sihtkohtade valikul ja programmi kokkupanemisel ära teinud. Jah, palju käinud ja kogenud matkajatel tekib ikka soov ise oma käe järgi valida ja korraldada – täiesti loomulik, eks nii nad ju uusi sihtkohti leiavadki, kuid rännuhuvilistele, kellel endal ei ole parasjagu oma matkaseltskonda võimalik kokku ajada või soovivad uusi huvitavaid tutvusi ning usaldavad matkaklubi poolt pakutava retke sisukust, turvalisust ja ka mugavust, on Andmoments lihtsalt ideaalne valik. Mõni mu tuttav on küsinud, et aga siis ju ei tea, kes veel koos minuga matkal on. Mina aga usun, et kõik inimesed, kellega ma kokku sattun, on mu ellu ühel või teisel põhjusel saadetud ning just selline formaat, kus juhusel ja saatusel on seltskonna kokku tulemisel suur roll mängida, on väga teretulnud ja põnev. Iga matk on teiste kaudu ka enda tundma õppimine.

 

Autor: Triin Rand

 

 

 

 

 

 

Lõuna-Ameerika pärl Peruu asus meie jaoks Tallinnast kahe lennu kaugusel.

Peale ööd Limas seadsime sammud taas lennukile, et jõuda Cuscosse, kust sai alguse lühike nädalane seiklus avastamaks kohaliku elu, looduse ja ajaloo nüansse.

Kunagine Inkade pealinn Cusco asub Andide järskude tippude vahel. Linn pakub huvi mitmetlaadi turistile, enamus oli aga meelestatud nagu meiegi Machu Picchu lainele. Kohalikud mõistavad oma geograafilist eelist ja on sisse seadnud tulusad ärid, pakkudes igat laadi Peruu toite ning müües alpaka villast tehtud tooteid ja muud nipetnäpet Peruu kultuurikatlast. Ka transpordiküsimuse eest on hoolitsetud. Esimene nahk kooritakse kolm ja pool tundi sõitvas rongis; ning järgmine bussis, mis viib mäe jalamilt tippu Machu Picchule. Rongisõidu sihtkohaks on Aguas Calientes, uue nimega Machu Picchu küla. Ja kõigele lisaks on olemas pass, mis iga Machu Picchu külastaja seotama peab. Kui lisada tagasisõidud bussi ja rongiga, siis on viis nahka kooritud.

Kuigi Machu Picchu on kahtlemata üks suuremaid kohalikke vaatamisväärsusi, ei leidnud me eest tohutut inimeste massi ja saime suhteliselt rahulikult 15.sajandil ehitatud varemete vahel ringi jalutada. Keegi ei tea tänapäeval täpselt, miks see asula Inkade poolt just siia, järsule mäeseljandikule, ehitati ja miks see hiljem maha jäeti. Arvatakse, et tegu on pühapaigaga, mis oli mõeldud Inkade valitseja Pachacutile ja et 16.sajandil lahkuti hispaanlaste tuleku tagajärjel, kes Inkade tsivilisatsiooni lõppkokkuvõttes purustasid. Hiiglaslikud müürid, terrassid ja troopiline kliima annavad märku koormast, mis tõenäoliselt lasus vaese alamklassi töömehe õlgadel selle kindluse rajamisel.

Kindlasti ei olnud tegu tüüpilise keskaegse planeeritud asulaga. Koha teeb erakordseks peale asukoha ka planeeringu keerulisus, mis algas ilmselt sellest, et tehti kindlaks, kuidas juhtida allikavesi mägedest külasse. Kusjuures selle trikiga saadi nõnda edukalt hakkama, et joogivee ja kanalisatsiooni – terrasside, kanalite ja pinnase kivitamise süsteem – on töökorras tänase päevani, kuigi oli sajandeid maha jäetud.

Järgnevatel päevadel tahtsime enda jaoks avastada kunagise Inkade asuala Püha Oru -Valle Sagrado. Esimeseks peatuseks sel teel sai väikelinn nimega Ollantaytambo, kust oli kavas ratta selga hüpata, et seigelda mõni päev Andide vahel. Võtsime paraja aja, et end mentaalselt ette valmistada, ja uurisime linnakut, kuhu sattunud olime. Järjekordne perfektse planeeringuga asustus viis ajas tagasi 13.sajandisse, kitsastele munakivisillutisega tänavatele kahe massiivse Inka vareme taustal, millest üks kindlus ja teine tempel. See on üks vähestest paikadest, kus konkistadoorid pidid Inkadele lahingus alla vanduma; oluliseks põhjuseks järsk terassidega nõlvak. Põnev on mõelda, kuidas massiivsed kiviblokid selle ehitamiseks kohale tarniti. Teadaolevalt tehti seda 6km kauguselt mäeküljelt, millega kaasnes jõe ületamine. Inkade järjekindlust soosiv meetod kiviblokkide üle jõe toimetamiseks tähendas nende jõe äärde toomist ja seejärel jõesängi ümber suunamist teisele poole kive.

Sattusime Ollantaytambosse ajal, mil kohalik indiaani rahvas pidas järjekordset festivali. Ketšuad harrastavad versiooni ristiusust, mis läbi rituaalitõlgenduse ja kostüümide liidab vanad indiaani uskumused meiletuntud risti ja keebiga.

Festivalil ei tulnud puudu ka vaheldusrikkast toidust. Üks populaarne kohalik maitseelamus oli ceviche, ehk toores kergelt sidruniga marineeritud kala, mis meenutab eestipärast toore punase kala ja siia rooga. Selle puhul oli eelislisanditeks enamasti aga tšilli või koriander. Terve reisi vältel ei tulnud puudust veel värsketest vikerkaarevärvides puuviljadest. Õnneks oli meil kaasas kohalikud teejuhid, kes võtsid koka rolli väga tõsiselt ja igapäevane Peruu köögi avastamine oli tänu neile reisi lahutamatu osa. Tooraine muretseti jooksvalt ja heast ja paremast puudu ei tulnud.

Nõnda alustasime Ollantaytambost lõppematuna näivat tõusu. Rattaretke üks tipphetki oli jõudmine üle pilvepiiri 4300 meetrini, kus seadsime sisse laagri. Õhu hõredus tekitas veidi ebamugavust, ja leidsime, et üles tulles oli rattasõit peapöörituse ja peavalu suhtes kergem kui jalutamine. See kõik oli aga teisejärguline võrreldes vaadetega, mida ümbritsev loodus pakkus.

Kõige eredam mälestus on hommikusest päikesetõusust, mis värvis pilvepealsed roosadesse toonidesse. Mägede vaikust ja ilu on raske sõnadesse panna, kuid kahtlemata oli see parim võimalik algus päevale, mille pärast kõik mägiratturid kihelesid- lõputu (ehk kaks päeva) allamäge sõit ja sellega kaasnev adrenaliin! Adrenaliin tuli enamjaolt sellest, et sõit kulges kilomeetrise kuristiku veerel. Teel, mille kohalikud olid ristinud nimega ’maailma ohtlikuim tee number 2’.

400m peal läks asi rahulikumaks. Olime jõudnud Amazonase lisajõe äärde. Siin põlises eraldatuses asus Atalaya küla; ligipääsetav vaid veeteidpidi. Küla oli väike, silmasime vaid paari maja ja pubi ning hetkega leidsime kohaliku, kes meid laevareisile viiks. Meie heameeleks kutsus sõbralik peruulane  laevareisi vahepeal meid oma maalapile, kus kasvas suur hulk eksootilisi vilju – sealhulgas kakao, bataat ja papaya – mida kõike meid maitsema kutsuti. Peruu taimemaailma mitmekesisus on kahtlemata maailmakuulus, aga üks taim on eriti suure tähelepanu alla sattunud. Džunglisse laskudes olime teepeal näinud kuidas koka taimi kuivatati ja suurtes paunades ringi kanti. Kohalikud kasutavad koka lehti igapäevaselt nende ergutava toime pärast, kuid meie reisiseltskond ei täheldanud neid närida proovides erilist efekti. Sellegipoolest oli huvitav näha, kui kindlalt üks taim on end inimeste igapäevaelurütmidesse seadnud; meie puhul on selleks loomulikult kohvi.

Enne Cuscosse naasmist külastasime veel Amazonase eraloomaaeda. Kui terve reisi vältel väga palju loomi ei olnud näha, siis nüüd avanes võimalus kohtuda laisklooma, ahvide ja kapibaaraga. Kapibaara on maailma suurim näriline ja välimuselt meenutab natuke Austraalia wombatit. Mõlemal loomal on kukkurloomatasku, milles nad pisikesi üles kasvatavad. Nagu liigikaaslased hiired ja rotidki, on suured kapibaarad väga seltskondlikud ja elavad grupikesti koos.

Kui aeg hakkas sinnamaani jõudma, et oli vaja naasta Cascosse, pakkisime asjad auto peale ja kurvastasime, et peab tagasi argiellu naasma. Kuni järgmise reisini.

Üks hea viis jaanuarikuisest süngusest välja astuda on minna Kagu-Aasiasse. Kui Tai tundub liiga turistirohke, siis miks mitte kasutada hiljaaegu avanenud võimalust külastada selle maailmajao kõige avastamata osa  – Myanmari; hiljutise nimega Birma. Meie matka marsruut sai alguse Putaost, mis on riigi põhjapoolseim keskus. Sealt suundusime mööda metsa-, mägi- ja külavaheteid edasi India piiri poole. Nõnda kogesime enda jaoks pisut tolle tundmatu riigi elust-olust.

Kuna Myanmar oli pea pool sajandit militaarvalitsuse agressiivse mõju all, on turism seal alles lapsekingades. Selles suhtes võib paralleeli tõmmata ehk vaid naabruses oleva Laosega, kus külastaja kogemust raamib samuti aastasadu paljuski muutumatuna püsinud erinevate etniliste gruppide traditsiooniline elulaad. Reisi vältel tõdesime kui moonutatud on välismaailma mulje sellest puutumatu loodusega asupaigast. Tõsi, pidime taotlema eriluba, et lennata Yangonist Putaosse ja lennu toimumise üheks eelduseks oli, et on piisavalt reisijaid. Aga kuna praegune valitsus on kehtestanud ranged reeglid turistide kaitseks ja kuna kohalikud ei ole veel tüdinud võõrastest nägudest, suhtuti meisse eheda sõbralikusse ja uudishimuga, mis on tänases Kagu-Aasias aina haruldasem.

Viimane linn enne matka oligi Putao, kust liikusime edasi põhja poole. Läbisime esimesed kakskümmend midagi kilomeetrit autoga, et siseneda aina vähem defineeritud maailma, mille teed ja rajad igal aastal vihmaperioodil läbimatuks muutuvad ja millest enamus ei ole kaardi peale jõudnud. Siin ei kehtinud enam meile tuttavad süsteemid ja kohalikud elasid viisil, mis jättis ainult parasjagu põllusaadust igale kogukonna liikmele. Seega oli meile pikalt ette planeeritud kohaliku reisifirma poolt sobiv söögimoon igas peatuspunktis. Suure hulga kuivaineid ja muud riknematut kandis kaasas meie saatemeeskond.

Mitu päeva oli orientiiriks Namlami jõgi.

Esimestel päevadel möödusime mitmest tillukeset külast ja ületasime 1400 meetri kõrgusel asuva Shaunggaungi mäe tipu.

Äralõigatud asukohaga külades toimis elu omasoodu ja meil avanes näiteks mitu korda võimalus end kurssi viia sealsete laste koolieluga. Kuigi lapsed on enamasti esimesel võimalusel rakendatud kodus ja põllul, on neil võimalus istuda ka koolipingis. Õpetajaid aga tihti napib.

Kohtusime ühega neist. Tütarlaps, kes ise oli 22-aastane, andis üsna kesise keeleoskusega inglise keele tunde kõigile klassidele. Õpilaste puhul oli tunda entusiasmi, millega sellesse õppeainesse suhtuti. Õppimisviisidest jäi omakorda kõrvu ühislugemine, mil igaüks luges valjusti ja teistega üheaegselt oma materjali, tehes seda loomulikult erineva tempo ja valjudusega. Tulemuseks oli arusaamatu, kuid kaugeleulatuv sumin. Kuidas nõnda on võimalik keskenduda, on müsteerium inimesele, kes on üles kasvanud väga individualiseeritud õppevormidega; kuid mingit tajuviisi arendab kindlasti ka taoline harjutus.

Meie matka teekonda kaunistasid taamal sillerdavad lumised Himaalaja mäetipud ja ereroheline lopsakas taimestik. Olime tulnud teise maailma otsa, et imetleda siinseid metsikuid orhideesid ja põnevat ning värvikirevat džunglielanikkonda. Reisi keskpunkti tähistas igasuguse tsivilisatsiooni seljataha jätmine ja jõudmine vihmametsa mägijõgede juurde.

Imelise looduse keskel ööbisime toigastele ehitatud bambusonnides.

Olles ümbritsetud hõredate seintega, olid onnid loomulikul viisil harmoonias loodusjõududega. Ruumi äärtes sai end kenasti mattidele magama seada ja ruumi keskel oli tule jaoks betoonplaat. Kuna  puudus korsten, oli vaba tuule liikumine hütis ainult teretulnud. Metsahelide keskel suikumine võttis päevasest teekonnast väsinud ja õnnelikena vaid mõne minuti.

Tagasiteeks valisime teise marsruudi. Teepeal möödusime mõnest minnes tuttavaks saanud külast ja õige peatselt olime tagasi Putaos. Põhjapoolseima keskusena on see üks väheseid, kus edukalt toimib rahamajandus ja meiegi suundusime kohalikku turgu uudistama. Märkasime, et seal müüdi suurtes kogustes kreeka pähkleid. Ümberkaudsete külade elanikud tulid siia suurte laadungitega oma saaki müüma. Enamasti liigutakse jala ja olenevalt koduküla asukohast kestab antud palverännak mitu päeva, ületades 1200 meetrise mäejalami.

Meie tee viis aga tagasi lennujaama ja juba õhtuks saabusime Yangoni. Tähistasime kohalikus restoranis ilusa reisi lõppu, sest juba järgmisel päeval tuli Myanmariga hüvasti jätta ja argiellu naasta.

Lumise tipuga Kilimanjaro (5895m) asub Tansaanias üsna ekvaatori lähedal. Vulkaanilise mäe tipus saab ka kraatri äärele jalutama minna. Meie kuueliikmelisel tiimil võttis  matk aega seitse päeva, kuna valisime laugema ja aeglasema tõusuga Rongai marsruudi. Lisaväärtusena aitas see vältida suuremaid rahvamasse ja käia teepeal ära Mawensi harja all.

Reis algas lennuga Tallinnast Tansaaniasse, vahepeatusega Amsterdamis. Kilimanjaro lennujaamast viidi meid otse lähedalasuvasse linna Arushasse, kus ootas ees kodu kui kindlus  – suure värava, kõrge okastraadi ja kiviaiaga hotell Business Rush. Järgmisel päeval läksime linna uudistama ja nagu Aafrikas kombeks, lähenes kohe hulk pakkujaid. Kui enam muudmoodi ei saanud, pidi kas kellegi ema maali või giiditeenuse vastu võtma. Otsustasime giidi kasuks. Tema juhendamisel tiirutasime natuke aega linnatänavatel ja mõnes tagaõues. Suhtluskeeleks oli inglise keel, mis on paljudel kohalikel suus, ja ühtlasi suahiili kõrval teine riigikeel. Giidiga oli hea klapp ja leppisime kokku, et ta viib järgneval päeval meid džunglisse kose juurde. Kuigi me ei olnud kosest kuulnud, tundus see hea viis aktiivsesse puhkusesse sisseelamiseks.

Hommikul oli giidil kaasas mõned sõbrad, sugulased ja hulk lapsi, kes matkaga ühinesid. Naised oli koju jäetud. Minek oli mõneti omapärane, sest teele jäävad külaelanikud olid üllatunud nähes valgeid jala minemas. Enamasti kihutati džiipides mööda. Pärast paaritunnist käimist jõudime Meru mäe külje alla, kus rohelusse kasvanud kanjonis asus oodatud kosk. Võtsime ujumiseks palju aega, nautides vihmametsa helisid ja langeva vee lärmi.

Järgmisel päeval olime varakult kokku pakitud, vere hapnikusisalduse analüüsid statistika mõttes ära teinud ja valmis eesootavaks. Igaks olukorraks oli ette valmistunud ka meie saatemeeskond, kuhu, tuli välja, kuulus 23 tüüpi (kandjad, kokad, koka abilised telgipüstitajad jt). Pika vaidluse lõpuks tegi saatjate pealik Dismas meile selgeks, et see on kindlasti sobiv lahendus kuuele inimesele. Istusime üsna suurde vanasse ’Team Kilimanjaro’ bussi ja sõitsime Marangu värava juurde. Meid registreeriti Kilimanjaro rahvusparki ja mõned rentisid endale 10$ eest lisa joogipudelid, sest soovitatav veekogus oli kolm liitrit. Pärast lühikest sõitu raja alguspunktini, algas rahulik tõus mööda männimetsa äärt. Metsalagendikel kasvatasid kohalikud maisi ja kartulit ning eemalt paistis jõgi. Seltskonna fotograafiahuviline hoolitses selle eest, et keegi ei muretseks, kui midagi nägemata jäi.

Esimesse laagrisse jõudes sadas kerget vihma. Õnneks olid telgid end ise lahti pakkinud ja  õhtupoolik jätkus ilma oluliselt märjaks saamata. Vihmasabina saatel tinistas reisijuht veidi ukulelet ja üsna pea saime nautida õhtusööki, mis täielikult ületas me ootused. Eelroaks oli supp, põhiroaks kartul juurviljakastme ja kalaga ning magustoiduks mango. Söögist oli terve matka jooksul pigem üleküllus. Lõunasöökidel kõrvale pandud küpsisepakid täitsid varsti väiksema seljakoti.

Pärast esimesi matkapäevi jõudsime Kilimanjaro esimese mäe Mawensi alla (4330m), kus seadsime end sisse kaheks päevaks; eesmärgiga soodustada aklimatiseerumist ja suurendada võimalust tippu jõuda. Kili on ilmselt nõnda populaarne turistide seas, kuna seal ei vajata mingeid erioskusi ega varustust. Seepärast jääb teinekord tipp nägemata mitte motivatsiooni-, vaid hapnikupuudusest. Kõrgus mõjub inimestele erinevalt. Paradoksaalselt on tihti raskem neil, kel suurem lihasmass, sest vajatakse suuremal hulgal hapnikku. Statistika mõttes mõõtsime igal hommikul oksümeetriga  grupiliikmete vere hapnikusisalduse. Nii sai silma peal hoida mäehaiguse ilmnemisel, mis avaldub alguses iivelduse, peapöörituse ja -valu tekkimises ning mille ravimise peamine abinõu on üles-alla liikumises või halvemal juhul allapoole laskumises. Meie grupis hakkas neljandal päeval laagris olles ilmnema, et ühel inimesel on verehapnikuga probleeme. Mõnel teisel oli probleemiks seedimine, mis on samuti mäehaiguse üks sümptomitest. Soolane vorst võib kõrgemal mägedes muutuda vägagi vastumeelseks. Siis tuleb kivi taga ära käia ja ülejäänud päev rahulikult võtta; näiteks 500m tipu poole ja tagasi jalutada, nagu tegime meie. Õnneks magasime öösel super hästi ja olime hommikul valmis Manwesi pealt viimasesse laagrisse minema.

Viiendal päeval viis tee meid kokku peamise tõusuraja ehk Maranga marsruudiga. Teepeal oli näha palju pensionieas inimesi, kes rahulikult ent järjekindlalt eesmärgi poole liikusid. Möödusime ka lennukivrakist, mis 2005. aastal mäe külje vastu oli sõitnud. Jõudes Kili jalamile Kibo laagrisse (4703m), ootas ees tohutu rahvamass, kes kõik tahtsid järgneval päeval päikesetõusuks mäe tippu jõuda. Läksime mõneks tunniks telki magama, et öösel alustada viimast tõusu.

Äratus oli kell 23.00. Kosutasime end pudru, tee ja küpsistega ning asusime teele. Täiskuu valgusel oli rada hästi näha ning pealampi vaja ei olnud. Meiega alustas hulk teisi inimesi. Oli külm. Näpud ja varbad kui jääpulgad. Kell 4.20 olime kraatri serval umbes 5700m peal. Hingamine läks aina raskemaks ja jõud oli kadumas. Ühel grupi-liikmel tuli hapnikuvaegusest hingeldades tagasi pöörata ning üks giididest läks temaga kaasa. Meie aga kiirendasime sammu, kuna juba hakkas ka teistel pea veidi ringi käima ja liiga palav tollel hommikul kah ei olnud.

Tippu jõudsime varahommikul kell 6.10, kui idakaar juba punetas. Kuigi Aafrika külm hakkas kohe näpistama kui kindad ära võtta, tegime sellest hoolimata paar pilti. Vaatasime ümberringi kahvatutes helepunastes toonides taevast ja valget liustikku, taustal reisijuhi ukulele lauluke „Koduküla väike maja“. Meiega koos oli tipus veel 6-7 inimest, kuid eemalt oli näha pikka rivi tippu pürgijatest – olime kohale jõudnud enne tipptundi :).

Pärast kümmet minutit niiöelda hingetõmbamist alustasime laskumisega. Märkasime, et ümbritsev taevas muutus üha värvilisemaks ja olime ääretult tänulikud, et saime päikesetõusu saatel Aafrika kõrgeimast mäest alla kõndida.

Kibo laagrisse jõudsime tagasi lõpuks peale kaheksat hommikul. Pakkisime asjad kokku ja laskusime paari-tunnise jalutuskäiguna 3700m peale Horomba laagrisse, järgides seekord Marangu rada. Kili tipu liustike külmus jäi üha kaugemale seljataha kuivõrd lopsakamaks muutus loodus. Laskumisega paranes kogu reisiseltskonna enesetunne ja juba mõne päeva pärast olime igas mõttes tagasi maapeal ja saime igaühele, kes kuulas, näpuga lumisele tipule näidates selgitada, et üleeile käisime seal.

Tagasi Arushas, viis Dismas meid kohalikku külla sööma. Tähistasime mitteametlikult matka edu ja ühtlasi ümberlülitasime end eesootavaks safariks nendega, kes veel mõneks päevaks Tansaaniasse jääda olid otsustanud.

Horvaatia rannik meenutab paljuski Kreekat. Mööda rannajoont sõites jääb ühele poole lõpmatu arv Aadria mere saari ja teisele poole ulatuslikud karstialad. Edasi sisemaale minnes võib sattuda kohtadesse, kus ei jää märkamatuks hiljutise kodusõja märgid, sealhulgas mahajäetud külad. Meie jätsime sisemaa järgmiseks korraks ja võtsime seekordseks orientiiriks helesinise mere.

Kuna Horvaatia ei ole eestlasest reisihuvilise jaoks just väga kaugel, oli kõigil seltskonna liikmetel kindel soov sihtkohta Spliti lennata juba paar päeva enne rattasõidu algust. Nii sai pikemaks venitada muidu üheksapäevast aktiivset puhkust ja ühtlasi tutvuda Dalmaatsia ranniku suurima linnaga. Split on üks Horvaatia populaarsematest sihtpunktidest ja seda põhjusega. Spliti vanalinn, nagu ka Tallinna vanalinn, on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas ja seal leidub meie ajaarvamise algusperioodil ehitatud hooneid. Üsna tavalise vaatepildina oli linn täis turistide saginat, kuigi hooaja alguseni oli veel nädal-kaks aega. Meie saabumise ajal olid paljud väiksemate kohtade toitlustusasutused näiteks alles kinni ja praamiliiklus hõre. Seega väga valikut ei olnud, mis kellast linnast lahkuda ja rattamatkaga alustada. Läksime ainsa hommikuse kiirlaevaga. Sihtpunkt Vela Luca oli Splitist nelja tunni kaugusel Korčula saarel ja tahtsime hiljemalt ennelõunat rataste selga istuda. Rattaid aga laevale ei lubatud ja üks meeskonnaliige läks kaubikuga mööda maismaad. Kuna Eestist oli edukalt kohale sõidetud kogu rahva varustusega, ei olnud need lisatunnid maanteel midagi kaelamurdvat ja laeva kohale jõudes ootas saateauto juba sadamas.

Nagu meie rattamatkadel traditsiooniks on saanud, möödus esimene aktiivne päev rahulikus tempos. Keegi ei kihutanud, kuigi liiklust oli vähe. Aega jäi märgata ümbritsevaid looduse ja külaelu vaateid ning harjutada end maikuise soojusega. Ööbimiskohta jõudes tekkis enne hotelli õhtusööki vaba hetk Korčula linna peale minemiseks, aga üldiselt hoidsime endi seltsi, et grupiga paremini tuttavaks saada ja eesootavaks päevaks värsked olla.

Järgmise päeva varahommikul seadsime sammud taas praamile, seekord koos ratastega, et liikuda edasi sadamalinna Orebicusse, kust algas kohe pikem tõus. Sõitu raamisid paremal pool mäestikud ja vasakul puhas sinine meri. Taamalt hakkasid paistma pikad read tuttavaid taimi – terve regioon oli täis viinamarja iseäralike lehtedega vääte. Ilmselgelt oli siinne kliima istandusteks ideaalne ja erinevate veinifarmide kohta hakkas teeäärest vastu tulema hulk silte. Ühtse hääletusega otsustasime päevasõidu keskel kinni pidada ja pakutavat degusteerima minna. Peatuspunktiks kujunes Donja Banda, kus teiste hulgas proovisime Horvaatia kaubamärki Plavac Mali tumedat kanget veini, mille nimi on tuletatud kohalikust viinamarjasordist (plavac – sinine, mali – väike) ja mille maitset meie grupp kiitis.

Olime just teekonda jätkamas, kui tekkis idee õhtul kuskile kohalikku restorani sööma minna. Tõele näkku vaadates ei olnud eelmise päeva hotelli õhtusöök kõige paremal tasemel olnud ja ilma pikema plaanita hakkas reisijuht läbi helistama Trpanj’i restorane, et meie suurele grupile (16 inimest) teine variant organiseerida. Õnn naeratas ja telefoni võttis vastu Konoba Riveri omanik, kelle üks esimesi küsimusi oli, et mida me süüa soovime, taat läheb just merele. Milline vedamine. Mida muud soovida kui catch of the day! Tundus, et tegemist on pereäriga ja ilmselt pakutakse meile traditsioonilist toitu.

Selles suhtes oli meil õigus, nagu kohale jõudes tõdesime. Selgus ka, et Konoba River on tegelikult veel ehitusjärgus, aga see ei takistanud pererahval õhtusööki ja meelelahutust pakkumast. Uksed avati spetsiaalselt meie tulekuks ja niipea kui end lauda sättinud olime, toodi eelroad. Restorani omanikud, isa ja poeg, istusid suurema osa õhtust meie seltsis ning ühel hetkel haaras taat kitarri ja hakkas laulma. Mis siin salata, sellest sai õige pea suurem ühislaulmine. Õhtusöögi joogid muretseti vastavalt soovile lähedalasuvast poest ning naabri juurest; muu hulgas pakuti proovimiseks tolle kodukootud traditsioonilist ploomi brändit slivovitzi. Saime teada, et hulk ranniku restoranidest toimivad pereäridena. Kui arvestada lisaks kodumajutuse populaarsusega, ei ole midagi imestada, et keskmine reisija satub tihti kokku horvaatide peredega, nii nagu meiegi tol õhtul.

Järgmise päeva retked (Trpanj’st Makarskasse ja sealt Brač’i saarele) olid kogu reisi kõige nauditavamad. Tuult peaaegu ei olnud, kuigi sõitsime rannikuäärsetel maanteedel. Pikad langused, mis viisid kiirused astronoomiliste numbriteni, tekitasid korraliku sõiduekstaasi ning mõned korrad põrgukuumuses järskudel serpentiinidel sai jõutreeninguga asja tasakaalustada. Ööbisime need paar päeva väikese jahisadama ümber koondunud linnakeses nimega Bol, kus mõned grupiliikmed kasutasid ära võimalust rannas aega veeta. Bol’i rannajoonel on eraldi nimi Zlatni Rat (või, Kuldne Neem), sest see suubub puhta valge noolena merre, luues tugeva hoovuse tõttu super tingimused purjelauasõiduks.

Reisi lõpuks suundusime tagasi Spliti, kus tegime viimase sõidu linnast välja. Teepeal oli parajasti liikumas hulk rattureid, kes kõik olid teel jalgrattavõistlusele ning moodustasid omaette paraadi. Kuna olime juhuslikult paraadi lõpus kaasa sõitmas, sai meilegi osaks teeäärtel kaasaelava rahva ergutus. Mitte halb viis reisi lõpetamiseks.

Miks me Gruusiasse läksime? Peamiselt sellepärast, et ära näha mäed, Tibilisi ja nautida kohalikku veini. Siis me veel ei teadnud, et ees ootavad ka suurepärased inimesed, hea matkaseltskond ja imemaitsev söök. Kaasas eesti ja kohalik giid, võtsime sihikule Tusheti rahvuspargi, mis asub Põhja-Gruusias Venemaa piiri läheduses. Pealinna Tbilisi uudistamise ja saunad jätsime tagasiteeks.

Tušeetia rahvuspargis tuleb end registreerida, kuna tegemist on piiritsooniga. Meie bussijuht kontrollis enne üle, ega meil sealiha kaasas pole, sest olime sisenemas piirkonda, kus sellist asja nagu sealiha ei tolereerita. Kuigi tegemist on ristiusku elanikega, siis tõenäoliselt on selle kombe aluseks naabrite hulgas praktiseeritava islami tavad. Kõik, mis oli, läks üle parda kohalikku kraavi. Paberid korras, läksime edasi juba jalgsi. Matkarada kulges keset mägist loodust ja koosnes enamasti kiviklibust. Autoga neil radadel sõita poleks olnud võimalik, ent rattaga saaks läbi kiviklibu ja kohatise muda ja mulla küll, piisava kondiauru olemasolul. Jalutamise käigus on aga kõige suurem võimalus haarata endasse vaateid alpiaasadele ja teele sattuvatele varemetele. Ilmselt on tänu ligipääsmatusele regioonis säilinud palju vanu, keskaega ulatuvaid kivist ehitiste jäänukeid. Siia saab tulla ainult hiliskevadest varasügiseni, muul ajal muutuvad teed läbipääsmatuks. Meie olime oma külaskäigu sättinud kesk-suvele juulikuuse, olemaks kindlad, et kohalik temperatuur on meile sõbralik ja kontimööda.

Hobuste kasutamine on taolistel retkedel tavapärane ja ausalt öeldes ilma nende abita oleksid kotid päris rasked olnud. Meil olid kaasas nii oma varustus, sealhulgas telgid, söök-jook ning mõned pudelikujulised kingitused kohalikele, juhuks kui oli vaja teepeal abi küsida. Grusiinid on väga soojad ja loomult abivalmid, aga hea kombe kohaselt on kasulik mõni Vana Tallinn ikkagi valmis hoida. Head jooki osatakse hinnata ning ka kohalikud veinid on isikupärase maitsega. Igal söögikorral on tavaks võtta klaasike või kaks või kolm jne ja sealjuures ei tohi kunagi unustada öelda toosti. Selle tava järgimist nägid ette nii meie matka hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök. Giid tegi kohe alguses selgeks Gruusia kultuuri tavad. Näiteks juuakse pisikestest klaasidest, mis aga peavad alati joomise hetkeks täis olema. Nii saime roteeruvalt igaüks ära proovida klaasitäitja rolli. Toosti ütlemine on kohustuslik ja määrab kuidas klaasi hoida. Kui juuakse lahkunute terviseks, siis ei ole viisakas kõlistada, vaid tuleb sõrmed ümber klaasi hoida. Kuigi tavasid on neil palju, oli palju ka aega nende harjutamiseks!

Teekond kulges lõbusas meeleolus, alustasime Dartlo külast Tušeetiast (Omalo lähistelt) ja liikusime üle Atsunta mäekuru (3400m) möödusime Mutso muuseumkülast ja lõpetasime Shatili labürintkülas. Siin-seal oli mäeküngastel märgata lambakarju ja neid oli palju – nii lambaid kui karju. Neid valvasid karjakoerad, kes lambukesi ägedalt kaitsesid. Eks nad võisid inimestki rünnata ja meil soovitati nendega kohtumisel kivid või juurikad käes hoida. Õnneks jäeti meid loomade poolt peaaegu rahule, kokku oli ainult paar ebaõnnestunud rünnakut. Reisi üheks suurimaks ohuks kujunes hoopis Sosnovski karuputk, mis valgete võimsate õisikutega alumistes orgudes iga nurga peal vohas ja nahka põletada tahtis. Meie olime piisavalt ettevaatlikud, et mürgise taime teelt eemale hoida ja muretult ümbritsevat nautida.

Rahvuspargist liikusime edasi Shatilisse, kus kivisel mäeküljel kõrgub ajalooline kindlusküla. Külas on mitukümmend neljakandilist tornmaja, terrassid, lamedad katused ja käigud. 60ndatel pidid siinsed põliselanikud Nõukogude võimude sunnil ümber asuma ja koht jäi tühjana seisma, tõmmates tähelepanu kui ’kummitusküla’ ja saades mitmes kodumaa filmis ära kasutatud. Tänapäeval on küll osad majad poollagunenud, kuid enamus neist on siiski asustatud, nii inimeste kui ka koduloomade poolt. Nõnda elab müüride vahel paarkümmend perekonda. Mõnest hoonest on tehtud külalistemaja, millest ühte meiegi kasutasime.

Tagasiteel möödusime sarkofaagidest, kus aknast sisse kiigates paistsid inimeste luud ja kondid. Kohaliku giidi sõnul ei saanud inimesi mägedes matta ja põletamiseks polnud piisavalt puitu. Nii viidigi inimesed surema sarkofaagidesse oma eelkäijate juurde, kus nende luud siiamaani pleegivad. Veidi õõvastav meile, aga täitsa loogiline kohalikele…

Tagasi pealinnas Tbilisis, otsustasime ära proovida kohalikud termaalsaunud ja tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga. Gruusias on  saunakultuur lokkav ja kaasab endas vähem või rohkem loomuliku osana pesumeest, kes sind üle kere ära peseb. Kõigepealt käid kuumas väävlivees lõdvestumas ja siis lopudad ennast jaheda veega. Nii pendeldad vaheldumisi, kuniks tuleb aeg kivialusele pikali visata ja lasta end vuntsidega mehel sisse seebitada. Siis oled valmis õhtusöögile minema. Ja õhtusöögid on Gruusias vägevad.

August 2017. Vaevalt olin naasnud paarinädalaselt Altai mägimatkalt Venemaalt, kõrvus endiselt kummitamas „Moiljubimõi Barnaul“ (laul, mis meid kogu matka, alates ettevalmistustest kuni reisi lõpuni, saatis), kui teiseltööpäeval kontoris mõistsin, et ma lihtsalt pean tagasi mägedesse saama. Lihtsalt pean …. Aga et siis kuhu? Kaua pead ei murdnud – avasin Andmomentsi kodulehe (ma päriselt olengi Andmomentsi suur austaja), valisin REISID ja kohe hakkas silma kaunis valge stuupa ning sõnapaar Väike-Tiibet. Rohkem polnudki vaja. Oligi aeg Himaalajaga tasapisi tutvust teha ning uus Buddha kuju koju tuua.

Kaks nädalat puhkust, mis graafikus novembrikuule olin lükanud, tuli nüüd kenasti septembrikuiseks puhkuseks vormistada. Veidi küll närveerisin, et kuidas ma lähen, vahetult reisilt naasnuna, reetlik mägede jume näol, uue puhkuse avaldusega oma ülemuse juurde, kuid taaskord sain tõestust sellele, et kui ikka midagi väga soovid, siis maailm (antud juhul siis minu ülemus) aitab soovi täitumisele kenasti kaasa.

Põhja-India, Ladakhi piirkond. Esimene India reis. Meeles levinud ütlus, et India kas meeldib väga või sa lihtsalt ei talu seda, väljusime lennujaamast varahommikusse sooja niiskusesse, päike silmapiirilt tõusmas ning ma juba teadsin, et minule meeldib. Delhi tänavate värvikus ja kontrastsus, lõhnad, helid ja visuaal –  vastakaid tundeid tekitav olustikoma karmis ja julmas reaalsuses, samas ka sõnatuks tegevas ilus ja harmoonias. Tuleb võtta nii nagu see on – ilma hinnangute, asjatu kaastunde ja haletsuseta. Me oleme vaatlejad. Libisesin sellest kõigest läbi ja võtsin endaga, mis pidi kaasa tulema. Sellest saabki alles hiljem aru.

Aga põhiosa matkast oli alles ees ja see oli hoopis teine India – karge, kõrge, veidi kinnine, ometi heatahtlik ja sõbralik, budistlik –ees ootas Ladakhi piirkond, esimene peatus Leh. Meie kaheksaliikmeline punt võeti kohalike kommete kohaselt sõbralikult vastu ja nii jätkus see tegelikult kogu matka vältel. Tore saatjaskond, mis koosnes kuuest mehest ja 12 veoloomast (eeslid ja muulad), väärib vaid kiitust ja tänu, sest kogu retke vältel olime igati hoitud ja toetatud, alates hommikusest auravast teetassist, mis telgiukse vahelt koos äratusega sisse poetati kuni ergutavate hüüete ja laulukesteni mäel, kui üles rühkivates sammudes hoog kaduma kippus. Väga südamlikud ja abivalmid, ja täpsed. Võisime üsna kindlad olla, et kui päevase rühkimise järel laagripaika jõuame, on meie telgid juba püsti ja kuum tee (roheline-, ingveri-, masala-) küpsistega ootamas. Ja need rikkalikud söögikorrad …. Lihtsalt ime, kui mitmekesist toiduvalikut olid mehed võimelised kaasaskantavas köögis meile valmistama. Iga päev midagi veidi teistsugust. Ja suur oli meie üllatus ja tänu, kui viimasel õhtu kogu saatjaskond puhastes särkides ja pidulik-rõõmsate nägudega meile tordi tõid … ilus ….

Matka kirjeldust lugedes ma esialgu veidi pelgasin nii kõrgust (u 5300 m) kui raskusastet, mis lubas, et saab raske olema. Ma ei olnud varem isegi mitte üle 4000 m käinud ega teadnud, kuidas keha ja vaim hakkama saavad. Nüüd võin täiesti ausalt kinnitada, et keskmiselt sportliku füüsilise vormiga ja rahuliku aklimatiseerumis- ning kõndimistempo juures on see retk igati jõukohane. Vere maitset suus ei ole. Kõige nautimiseks jääb aega … ja ka endaga olemiseks.

Elamuse ja kogemuse saab igaüks isesuguse, nii see olu on – käime koos, aga ikkagi igaüks omaette. Seetõttu üksikasjalikku kirjeldust oma tunnetest ja läbielamistest siia ei laota. Küll aga ei saa ma jätta tänamata meie matkajuht Fredi, kes minu arust on selle töö peale lihtsalt ideaalne, sest ta on väga kogenud matkaja, sõbralik, kannatlik, diplomaatiline, kiire mõtlemisega, leidlik, naljasoonega, laulab ja mängib pilli, ei väsi peaaegu mitte kunagi ära ja suudab ka kõige raskematel hetkedel kaaslaseid innustada. Ja ma ei liialda põrmugi.

Ühesõnaga, oli taaskord suurepärane retk ja valgest vasest, türkiisi ja lasuriidiga kaunistatud Yab-Yum kujukese(kes teab see teab 😉 tõin ka ära!

 

Autor: Triin Rand