Kilimanjaro 5895 m by bicycle SUB 9,5h. Non stop to the TOP!

Olen Margus Püvi alias Mäx. Olen &Moments seiklusreiside giid. Minu filosoofia on lihtne – seiklused on need, mis minu maailma põnevaks teevad. Õige seiklus on see kui asjad juhtuvad täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Need hetked on täiuslikud!

Olen seikleja kes teeb elus asju mis meeldivad ja mis aitavad hoida meele erksa ja vaimu noore. Näiteks olen jooksnud üle 70 -e maratoni, sest mulle lihtsalt meeldib joosta, teinud elus kokku ligikaudu 250 triatloni, nii täispikkuses IRONMAN, kui poole lühemaid triatlone. Olen viiel erineval alal võitnud EMV medaleid, olnud Tartu Nelikürituse neljakorde võitja. Ajaliselt pikim ettevõtmine on olnud rattaga Paris -Dakar 7600 km, Trondheim – Oslo 560 km 14 tunniga, südatalvine Classic testride polaarjoonele 1600 km. Mulle meeldib matkamine ja see kui saan olla abiks inimestele nende unistuste täitumisel, seega olen seiklusreiside giid nii mäel kui rattaseljas Hiinas, Nepaalis, Gruusias kui ka Etioopias ja paljudes teistes riikides. Aafika on eriti südamelähedane, olen tervenisti kaheksa korda käinud Kilimanjaro tipus, ühekordselt käinud erinevaid mägede tipus üle maailma. Olen saanud osa taliujumise võludest, osalenud Eesti tiitlivõistlustel ning esindanud Eestit väljaspool erinevatel distantsidel.

Plaanisin viibida terve veebruari kuu Tansaanias, et olla &Momentsi grupile abiks Kilimanjaro tippu tõusmisel ja lisaks oli plaan ka osaleda Kilimanjaro maratonil. Mul oli palju vaba aega, seega otsustasin Aafrikasse kaasa võtta ka oma armastatud Classic ratta – hea ringi vurada ja elu-olu vaadata. Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks, ekstreemsemaks.

Esimeselt tõusult tagasi jõudes tegin rattaga mõned avastusretked ­-­ värske õhk ja kaunis loodus. Saatsin paar ilusat pilti ka heale sõbrale, Priit Salumäele ehk Salule, et näed „vana hea Classic„ ikka veereb kui kulda. Olgu siinkohal öeldud, et sõber Saluga on tehtud nii mõnigi väljakutseid nõudev tripp, pikemaajalisem neist oli Paris–Dakar Classic ride, kus siis Classic rattamark sai korralikult testitud.

Kes Salumäed tunneb, see teab, et mees genereerib väljakutseid  välgu kiirusel. Nii saingi temalt  intrigeeriva sõnumi: „Kuule, kui sa seal kord oled, käi Kilimanjaro tipus ka rattaga ära! Mis see suts sul teha on!“.

Mõte mulle meeldis ja sõber utsitaks takka. Peale 12 tunnist mõtlemist ja uneta ööd sündis otsus – proovin! Põlv värises, sest tagasiteed enam polnud. Salumäe poolt pakitud ja Eestist Tansaaniasse teele pandud rattavarustus jõudis paari päeva pärast minuni. Hawaii parimad ja edevamad riided mis olla said – ikkagi Aafrika, värvide maa, black and white poleks kohane. Eriti tore ja südamelähedane oli rariteetne 15 aastase vanuse disainiga Hawaii tagi, mida ilmselt ihkab omale pool Eestit.

Sõber Salumäe ei jätnud mind ka nälga. Pakis olid Powebari kummikad, energia kummikommid mis on energia taastamiseks üliolulised, samuti batoonid, hüdrogeelid jms. Enda poolt kaasa võetud varudest oli mul alles mõni pakk Tactical Food toitu. Lootust oli, et saame oma paarilisega, see tähendab mäegiidiga, nälga tundmata hakkama.

Nüüd jäi üle veel ratast tuunida, tagumine rehv tuli vahetada, sättimist ja timmimist vajasid ka käigud. Seega võtsin kiirelt suuna kohalikku poodi ONE BIKE, kus osavad meistrimehed  armsa Calssicu üles vuntsisid.

Tehnilised ettevalmistused tehtud, oli jäänud viimane osa – kontrollida giidi sõiduoskust. Isegi kui sooviks, siis Kilimanjaro Rahvuspark ei lase kedagi üksinda tippu ehk alati peab olema giid kaasas. Minu kokkusaamine giidiga oli suhteliselt napp, tunnike rääkimist ja siis praktiline test. Peale mõnda kilomeetrit pidin ta kahjuks koju saatma. Mõlema turvalisuse huvides palusin ka temal enne tipuvallutamist ratas korda teha. Ühtlasi andsin märku, et mina teda järgi ei oota ja kui miskit juhtub, siis panen lihtsalt minema. Eks kohalik härra arvas, et olen niisama turist.

Mägi ise ehk mis mind ootas ees

Plaan oli selline, et esimest kolme tundi iseloomustab suahiili keeles öelduna pole-pole mis tähendab „võta rahulikult“, elame sisse ja seda kuni kõrguseni 3600 meetrit. Sealt edasi oli plaan liikuda natukene kiiremini, oli soov jõuda n.ö baaslaagrisse ligikaudu nelja ja poole tunniga. Peale seda soe söök-jook, ratas selga ning kuni Gilmans pointini liikuda ühtlases tempos. See tähendab, et jätaks südamelöögi sageduse alla anaeroobse läve. Miks? Sellepärast, et kui minna üle piiri siis toimuks taastumine õhtuni.  Peale Gilmans pointi ehk 5600 meetri peal oli plaan ratas uuesti kokku panna ja üritada sõita.

Tundus, et see saab olema päris huvitav katsumus, pole ju varem sellisel kõrgusel sõitnud. Tavapärasel jalgsimatkal kulub sellest punktist tippu jõudmiseks mõnusalt astudes umbes tunnike. Ja lõpu, viimased 500 meetrit, oli plaan sõita. Üleval tipus 5895 meetri peal kiired pliksud-plõksud-pildid ja alla tagasi.

Allatulek tekitas natukene hirmu, tegemist on ikka eheda downhilliga, mõtlesin, et pean olema ettevaatlik, et ise elusalt lõpetaksin ja Classicuce terveks jääks. Esimene pool allatulekut tähendab kivist klibu, sinna juurde suuremad kivid ning kaldenurk selline et ohhhohhooo. Ühesõnaga allatulek Kiboni 4800 meetri peale oli hull, üles on kergem minna kui alla tulla. Kibos jälle soe söök, väike kohvi-shott ja edasi. Sealt maalt peaks olema juba minu pärusmaa, mõtlesin, sest suures plaanis on alla kihutatud päris palju ja siiamaani saanud rattaga päris hästi hakkama. Seega planeerin Kibost alla Marangu väravani kulutada mitte rohkem kui tunnike. See  tähendab, et kui hästi läheb, peaks kogu tripp kestma alla üheksa tunni. Ehk siis alt väravast kell 6.30 start tippu ja tagasi väravas üheksa tunni pärast, seega 15.30.

Meie teeme plaane, aga saatus itsitab

Esialgu planeerisin rattal mäkke tõusu teha 24. veebruaril kuid mõni ööpäev enne seda tabas mind kummaline haigushoog, kõrge palavik ja väga nõrk enesetunne. Plaanid muutusid, sest keha vajas taastumist – kaks järjestikust Kilimanjaro tiputõusu jätsid jälje. Samas ei saanud ju head vormipõhja, aklimatti raisku lasta, viimase kolme nädala jooksul ikkagi kaks 5895 meetrise tipu vallutust all.

Uskusin, et mäejumal on minu poolel ja minu kaheksas tripp Kilimanjarole õnnestub. Paraku on nii, et sel ajal kui meie teeme plaane, itsitab saatus pihku. Mõned päevad enne 24.veebruari, kui oli plaan teha rattal mäkke tõus, tabas mind öösel palavik – 39 kraadi, meeletud unenäod ja tohutu higistamine. Ega järgmistel gi päevadel midagi head ei olnud, kõik „lõõrid kinni“ ja liikusin nagu udus, ei miskit head. Koroonat polnud. Õnneks tuli Kilimanjaro Rahvuspark mulle vastu ja lükkasime tripi 26. veebruari peale. Paraku ei olnud 25. veebruarilgi piisavalt parenemise märke ja palusin veel ajapikendust. Last call  määrati looduspargi poolt 28. veebruari peale  kella 6.30ks. See oli ka minu viimane võimalus.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kaks väikese vahega ligemale 6000 meetrist tipu vallutust tõmbasid keha energiavarudest tühjaks ning palju polnud vaja, et tippvorm pauguga tükkideks lasta. Aga ilmselt vajas keha puhkust, head süüa, kosumist, hingele pai tegemist. Igal hommikul 1,5 liitrit värsket  mango mahla ning öko kanamunadest  omlett – see päästis minu maailma ja jalgrattal Kilimanjarole tõusu.

26. veebruaril oli otsustamise koht – kui minu vana keha mootor tuksub õiges rütmis, siis tean, et ta hakkab järjest paremini tööle. Tegin koos jooksjatega 45 minutilise maratoni eelse soojenduse, et saada keha ja ainevahetus tööle, kondid, ihuliikmed liikuma ja see parandas enesetunnet juba märgatavalt. Viimane test valmisolekuks oli plaanis teha 27. veebruaril Tansaania poolmaratonil ning siis esmaspäeva hommikul otsustada, kas tuleb minna või jääbki plaan plaaniks.

Poolmaratonil läks mootor õigesti tuksuma, 21 kilomeetrit kulges mõnusalt, aeg 1:50 pulss 150-160 vahel. Enesetunne tipp-topp, seega tuleb 28. veebruaril plaan teoks teha ja võtta  ette tripp Kilimanjaro tippu armsa jalgrattaga Calssic.

Tavaliselt käiakse mäel ja vallutatakse tipp 5-8 päevaga, selle sees on ka ülimalt oluline aklimatiseerumise aeg. Sõltumata kõigist ettevalmistustest ütleb kohalik statistika, et kõigist alustanutest 25% tippu kahjuks ei jõua. Seda lihtsalt seetõttu, et keha ei kohane kõrguste vahega, mõnel juhul ei ole ka vaim piisavalt sitke.

Ja lõpuks on tipp

Hommikul oli äratus kell neli, kott selga ratas kaasa ja minek. Kilimanjaro Rahvuspargi väravasse jõudsime  varavalges. Ratturid  kasutavad Kilema küla rada ja sealt väravatest hakkab liikumine tipu suunas.

Esimesed paar tunnikest on rada täitsa sõidetav kuid ega see tõusunurk halasta, kasvab kõrgus kasvab kaldenurk, peab rattalt maha ronima ja vahelduseks sõitmisele kõndima. Oli selline kombo matkamisest, jooksmisest, triatlonist ja duatlonist, kus erinevad lihasgrupid töös. Mida kõrgemale, seda rohkem rattaga koos astumist ja koormust saab siis kõige rohkem nelipealihas. Valus värk! Algusest peale oli kohalik giid nö seljatagune vend, tema tuules sõidust polnud juttugi, pidin teda järgi ootama. No mis teha, ju siis oli see hea, et sai vähe rahulikumalt tiksuda.

Horombo laagri juures 3800 meetri peal oli esimene supi-paus, lisaks mõned Powerbar batoonid. Liigume edasi, aga mida kõrgemale, seda kaugemale mu giidipoiss jääb. No ma ei tea, kui ta 150 korda tipus käinud, peaks nii joostes, rattaga, kui matkates unepealt tulema see mägi. Aga noh, ju ei olnud tema päev.

Viimane baaslaager oli 4800 meetri peal. Kahjuks olin sunnitud jälle tunnikese ootama kuna giid Rummi (panin talle sellise nime) oli kadunud. No selge, eks mul on siis aega rahulikult süüa jälle, nautida peale surutud puhkust ja küllaga aega ratas lahti võtta – valmistusin põhitõusuks.

Tehniliselt oli siis nii, et ratas läks köitega vana seljakotiga selga, selline 13 kg korraliku Classicut seljas, no ikka kannad ju oma armsamat kukil. Selleks ajaks oli ka Rummi juba söönud, joonud, pissil käinud.

Vot see, mis nüüd algas, seda ei soovita ka vihavaenlasele! Nelipealihas juba enne tulitas, aga see, mis nüüd toimus, oli karm. Lihased lausa karjusid piimhappest, lisaks juurde väike kõrguse moment ja koormus. Jälgisin oma südamelöögi sagedust ja kohati tundus, et ma lausa seisan, absoluutselt ei liigu edasi. Aga adreka laksu sain ikka kui poolel tõusul vaatasin, et kus on minu giid? Ennäe, minust tagapool pool tunnikest. No vot ma ei tea, kes keda saatis ja kes kellele giid oli.

Gilmans point orienteruvalt 5600 meetri peal on  koht, kus kõik, kes sinnani jõudnud,  on sertifikaadi ära teeninud. Mul polnud sellest aga ei sooja ega külma, sest minu eesmärk oli ikkagi tipp. Mis seal salata, kiire tulek oli teinud oma töö, tunda andsid kerged tasakaaluhäired.

Kui olime Stella point´i juures, oli jäänud vähem kui 30 minutit. Pagan, läheb ikka karmiks, mõtlesin. Tasakaaluhäired võimenduvad ja kaheksa-tunnine tööpäev on jätnud mu nelipealihasele ka jälje. Lõpp tuleb tegelikult vägagi raskelt. Külm on, kraade -10 C  ja tohutu tuul. Powerbari kummikad on ülimalt sureks abiks. Südames saadan toitjale soojad soovid, Olge tervitatud ja õnnistatud!

Ja lõpuks on tipp! Olen üksinda, panen ratta n.ö statiivile ja teen pilti. Mina, Kilimanjaro tipp 5895 meetril ja armas Classic. Jõuab ka Rummi kohale, kes peale 150-ndat tipus käimist ütleb et ta on surnud, tema keha ei tööta. Arusaadav, minu oma ka mitte, teeme kiirelt pildid ja alla minek, sest päike hakkab loojuma ja temperatuur langeb veelgi.

Ülesminek kestis 9 tundi ja 31 minutit. On seda vähe või palju? Arvan, et sellist trippi ei soovitaks vaenlaselegi, sest see on nii pagana karm! Tõusta 1800 meetri pealt ülesse Uhuru tippu 9,5 tunniga – meiesugustele nö merepinna inimestele on see väga suur katsumus. Isegi kohalikud rahvuspargi vahid ütlesid, et ega me normaalsed pole.

Allatulek

Seiklused ei  lõppenud tippu tõusuga, allatulekuga hakkas nalja saama.

Kuna kellaaeg oli juba selline kus väljas läks üha pimedamaks, tuli ruttu tegutseda. Esialgu sai allapoole tulles natuke maad sõita, aga siis algas kivine laava ja seal tuli ratast jälle vedada. Üle kivide oli seda keeruline teha – enda jalad pidid eelkõige terveks jääma. Pimenes, lisandusid pilved ning tekkis tohutu udu. Alla sõitmisest ei olnud enam juttugi, tuli vaadata kuidas üldse ellu jääda ja õige teeots leida. Kahjuks sõber Rummi jalad ka enam ei pidanud ja nii me järjest aeglasemaks jäime.

Mingil hetkel jõudsime tagasi Kibo baaslaagrisse, toitusime seal kiirelt sellest, mida leidus Tactical Foodback kotikeses, teevesi koos Powerbar geeliga otsa ja edasi. Ega kellelgi polnud kerge, mida kiiremini alla saad, seda paremaks läheb. Paraku oli udu, tuul ja jahedus need faktorid, mis järjest rohkem tunda andsid. Tagatipuks pani Rummi veel kaks korda rattaga külili ja ta keeldus kategooriliselt edasi sõitmast. Väike psühholoogiline nõustamine, „lappisin“ ta kuidagiviisi kokku ning jätkasime vaikselt veeremist. Kõik, kes Kilil käinud, teavad, mis tunne on seal kivide vahel astuda, meie aga laveerisime pimedas ja udus.

Horombo laagri juures 3800 meetri peal teatas giidipoiss, et ta ikka ei ole valmis edasi sõitma ja nii keerasimegi boksi, magasime seal hommikuni ära ja liikusime edasi. Loomulikult polnud ma arvestanud sellise käiguga, polnud ühtegi magamisvahendit. Tuli sättida ennast lavatsile ja jope peale tõmmata.

Külm öö oli, aga ega ma siis papist poiss pole. Hommikul kella kuuest hakkasime allamäge veerema nii, et piduriklotsid suitsesid. Terve teekond allamäge oli väljakutse, kaldenurk oli korralik, lisaks kruus, kivid ja eelnevatel päevadel vihmasajust kraavid. Kogu protsess oli ülimat tähelapanu ja keskendumist nõudev.

Aga lõpuks me alla jõudsime – elusate ja tervetena. Soov oli nonstop trip, kuid reeglid ja ligemisearmastus seekord seda teha ei lasknud. Üksi, see tähendab ilma sertifitseeritud giidita ehk antud juhul Rummita, rahvuspargis liikuda ei tohtinud ning inimlikult ei saanud ju teiselt rohkem nõuda, kui tema inimvõimete piir lubas. Alatine arusaam, et teekond kaaslasega sõltub suuresti ka partnerist, peab olema kontrollitud ja usaldusväärne, Rummi oli tubli, ta lihtsalt ei jõudnud.

Miks ma selliseid asju teen?

Usun, et sellelaadsed kogemused, kus keha ja vaim teevad koostööd, kus tunned lähedaste inimestega hingelist ühendust väga sügaval tasandil, on midagi, mida saame võtta kaasa. Materiaalsed asjad on olulised täna, siin ja praegu, kuid kogemused ja hingesugulus on väärtus igavikulises tulevikus.

Non stop to the top toimis! See oli üliraske ja nõudlik ettevõtmine, aga Classic on Classic ja Powerbar on Powerbar, Rummi on Rummi ja mina olen mina. Olen tänulik &Momentsile, kes aitas organiseerida aklimatiseerumise J Olen tänulik elule ja oma perele, et mul on olnud võimalus teha spontaanseid ja teistsuguseid asju!  Mõelge enne, kui sama teekonda alustate! Mina vist homme kohe uuesti ei läheks. Soovin teile unistuste täitumist!

Rattaga sai rajast sõita ca 30-40%, ülejäänud aja tuli 13 kilogrammist ratast kaasas vedada, seega lisaraskus päris suur. Ligikaudu 3 kilo andsid raskust juurde söök, jook ja lisariided.

Palun ärge seda pulli järgi tehke sest normaalsed inimesed käivad Kilimanjarol 5-8 päeva matkamas, nautimas. Ülimalt oluline on aklimatiseerumise päevad, sest kehal on vaja kohaneda kõrgusega.

Tänud #andmoments ; #hawaiiexpress ; #tänudsalule

Margus Püvi

01.03.2022

Miks me Gruusiasse läksime? Peamiselt sellepärast, et ära näha mäed, Tibilisi ja nautida kohalikku veini. Siis me veel ei teadnud, et ees ootavad ka suurepärased inimesed, hea matkaseltskond ja imemaitsev söök. Kaasas eesti ja kohalik giid, võtsime sihikule Tusheti rahvuspargi, mis asub Põhja-Gruusias Venemaa piiri läheduses. Pealinna Tbilisi uudistamise ja saunad jätsime tagasiteeks.

Tušeetia rahvuspargis tuleb end registreerida, kuna tegemist on piiritsooniga. Meie bussijuht kontrollis enne üle, ega meil sealiha kaasas pole, sest olime sisenemas piirkonda, kus sellist asja nagu sealiha ei tolereerita. Kuigi tegemist on ristiusku elanikega, siis tõenäoliselt on selle kombe aluseks naabrite hulgas praktiseeritava islami tavad. Kõik, mis oli, läks üle parda kohalikku kraavi. Paberid korras, läksime edasi juba jalgsi. Matkarada kulges keset mägist loodust ja koosnes enamasti kiviklibust. Autoga neil radadel sõita poleks olnud võimalik, ent rattaga saaks läbi kiviklibu ja kohatise muda ja mulla küll, piisava kondiauru olemasolul. Jalutamise käigus on aga kõige suurem võimalus haarata endasse vaateid alpiaasadele ja teele sattuvatele varemetele. Ilmselt on tänu ligipääsmatusele regioonis säilinud palju vanu, keskaega ulatuvaid kivist ehitiste jäänukeid. Siia saab tulla ainult hiliskevadest varasügiseni, muul ajal muutuvad teed läbipääsmatuks. Meie olime oma külaskäigu sättinud kesk-suvele juulikuuse, olemaks kindlad, et kohalik temperatuur on meile sõbralik ja kontimööda.

Hobuste kasutamine on taolistel retkedel tavapärane ja ausalt öeldes ilma nende abita oleksid kotid päris rasked olnud. Meil olid kaasas nii oma varustus, sealhulgas telgid, söök-jook ning mõned pudelikujulised kingitused kohalikele, juhuks kui oli vaja teepeal abi küsida. Grusiinid on väga soojad ja loomult abivalmid, aga hea kombe kohaselt on kasulik mõni Vana Tallinn ikkagi valmis hoida. Head jooki osatakse hinnata ning ka kohalikud veinid on isikupärase maitsega. Igal söögikorral on tavaks võtta klaasike või kaks või kolm jne ja sealjuures ei tohi kunagi unustada öelda toosti. Selle tava järgimist nägid ette nii meie matka hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök. Giid tegi kohe alguses selgeks Gruusia kultuuri tavad. Näiteks juuakse pisikestest klaasidest, mis aga peavad alati joomise hetkeks täis olema. Nii saime roteeruvalt igaüks ära proovida klaasitäitja rolli. Toosti ütlemine on kohustuslik ja määrab kuidas klaasi hoida. Kui juuakse lahkunute terviseks, siis ei ole viisakas kõlistada, vaid tuleb sõrmed ümber klaasi hoida. Kuigi tavasid on neil palju, oli palju ka aega nende harjutamiseks!

Teekond kulges lõbusas meeleolus, alustasime Dartlo külast Tušeetiast (Omalo lähistelt) ja liikusime üle Atsunta mäekuru (3400m) möödusime Mutso muuseumkülast ja lõpetasime Shatili labürintkülas. Siin-seal oli mäeküngastel märgata lambakarju ja neid oli palju – nii lambaid kui karju. Neid valvasid karjakoerad, kes lambukesi ägedalt kaitsesid. Eks nad võisid inimestki rünnata ja meil soovitati nendega kohtumisel kivid või juurikad käes hoida. Õnneks jäeti meid loomade poolt peaaegu rahule, kokku oli ainult paar ebaõnnestunud rünnakut. Reisi üheks suurimaks ohuks kujunes hoopis Sosnovski karuputk, mis valgete võimsate õisikutega alumistes orgudes iga nurga peal vohas ja nahka põletada tahtis. Meie olime piisavalt ettevaatlikud, et mürgise taime teelt eemale hoida ja muretult ümbritsevat nautida.

Rahvuspargist liikusime edasi Shatilisse, kus kivisel mäeküljel kõrgub ajalooline kindlusküla. Külas on mitukümmend neljakandilist tornmaja, terrassid, lamedad katused ja käigud. 60ndatel pidid siinsed põliselanikud Nõukogude võimude sunnil ümber asuma ja koht jäi tühjana seisma, tõmmates tähelepanu kui ’kummitusküla’ ja saades mitmes kodumaa filmis ära kasutatud. Tänapäeval on küll osad majad poollagunenud, kuid enamus neist on siiski asustatud, nii inimeste kui ka koduloomade poolt. Nõnda elab müüride vahel paarkümmend perekonda. Mõnest hoonest on tehtud külalistemaja, millest ühte meiegi kasutasime.

Tagasiteel möödusime sarkofaagidest, kus aknast sisse kiigates paistsid inimeste luud ja kondid. Kohaliku giidi sõnul ei saanud inimesi mägedes matta ja põletamiseks polnud piisavalt puitu. Nii viidigi inimesed surema sarkofaagidesse oma eelkäijate juurde, kus nende luud siiamaani pleegivad. Veidi õõvastav meile, aga täitsa loogiline kohalikele…

Tagasi pealinnas Tbilisis, otsustasime ära proovida kohalikud termaalsaunad ja tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga. Gruusias on  saunakultuur lokkav ja kaasab endas vähem või rohkem loomuliku osana pesumeest, kes sind üle kere ära peseb. Kõigepealt käid kuumas väävlivees lõdvestumas ja siis lopudad ennast jaheda veega. Nii pendeldad vaheldumisi, kuniks tuleb aeg kivialusele pikali visata ja lasta end vuntsidega mehel sisse seebitada. Siis oled valmis õhtusöögile minema. Ja õhtusöögid on Gruusias vägevad.

August 2017. Vaevalt olin naasnud paarinädalaselt Altai mägimatkalt Venemaalt, kõrvus endiselt kummitamas „Moiljubimõi Barnaul“ (laul, mis meid kogu matka, alates ettevalmistustest kuni reisi lõpuni, saatis), kui teisel tööpäeval kontoris mõistsin, et ma lihtsalt pean tagasi mägedesse saama. Lihtsalt pean …. Aga et siis kuhu? Kaua pead ei murdnud – avasin Andmomentsi kodulehe (ma päriselt olengi Andmomentsi suur austaja), valisin REISID ja kohe hakkas silma kaunis valge stuupa ning sõnapaar Väike-Tiibet. Rohkem polnudki vaja. Oligi aeg Himaalajaga tasapisi tutvust teha ning uus Buddha kuju koju tuua.

Kaks nädalat puhkust, mis graafikus novembrikuule olin lükanud, tuli nüüd kenasti septembrikuiseks puhkuseks vormistada. Veidi küll närveerisin, et kuidas ma lähen, vahetult reisilt naasnuna, reetlik mägede jume näol, uue puhkuse avaldusega oma ülemuse juurde, kuid taaskord sain tõestust sellele, et kui ikka midagi väga soovid, siis maailm (antud juhul siis minu ülemus) aitab soovi täitumisele kenasti kaasa.

Põhja-India, Ladakhi piirkond. Esimene India reis. Meeles levinud ütlus, et India kas meeldib väga või sa lihtsalt ei talu seda, väljusime lennujaamast varahommikusse sooja niiskusesse, päike silmapiirilt tõusmas ning ma juba teadsin, et minule meeldib. Delhi tänavate värvikus ja kontrastsus, lõhnad, helid ja visuaal –  vastakaid tundeid tekitav olustikoma karmis ja julmas reaalsuses, samas ka sõnatuks tegevas ilus ja harmoonias. Tuleb võtta nii nagu see on – ilma hinnangute, asjatu kaastunde ja haletsuseta. Me oleme vaatlejad. Libisesin sellest kõigest läbi ja võtsin endaga, mis pidi kaasa tulema. Sellest saabki alles hiljem aru.

Aga põhiosa matkast oli alles ees ja see oli hoopis teine India – karge, kõrge, veidi kinnine, ometi heatahtlik ja sõbralik, budistlik –ees ootas Ladakhi piirkond, esimene peatus Leh. Meie kaheksaliikmeline punt võeti kohalike kommete kohaselt sõbralikult vastu ja nii jätkus see tegelikult kogu matka vältel. Tore saatjaskond, mis koosnes kuuest mehest ja 12 veoloomast (eeslid ja muulad), väärib vaid kiitust ja tänu, sest kogu retke vältel olime igati hoitud ja toetatud, alates hommikusest auravast teetassist, mis telgiukse vahelt koos äratusega sisse poetati kuni ergutavate hüüete ja laulukesteni mäel, kui üles rühkivates sammudes hoog kaduma kippus. Väga südamlikud ja abivalmid, ja täpsed. Võisime üsna kindlad olla, et kui päevase rühkimise järel laagripaika jõuame, on meie telgid juba püsti ja kuum tee (roheline-, ingveri-, masala-) küpsistega ootamas. Ja need rikkalikud söögikorrad …. Lihtsalt ime, kui mitmekesist toiduvalikut olid mehed võimelised kaasaskantavas köögis meile valmistama. Iga päev midagi veidi teistsugust. Ja suur oli meie üllatus ja tänu, kui viimasel õhtu kogu saatjaskond puhastes särkides ja pidulik-rõõmsate nägudega meile tordi tõid … ilus ….

Matka kirjeldust lugedes ma esialgu veidi pelgasin nii kõrgust (u 5300 m) kui raskusastet, mis lubas, et saab raske olema. Ma ei olnud varem isegi mitte üle 4000 m käinud ega teadnud, kuidas keha ja vaim hakkama saavad. Nüüd võin täiesti ausalt kinnitada, et keskmiselt sportliku füüsilise vormiga ja rahuliku aklimatiseerumis- ning kõndimistempo juures on see retk igati jõukohane. Vere maitset suus ei ole. Kõige nautimiseks jääb aega … ja ka endaga olemiseks.

Elamuse ja kogemuse saab igaüks isesuguse, nii see olu on – käime koos, aga ikkagi igaüks omaette. Seetõttu üksikasjalikku kirjeldust oma tunnetest ja läbielamistest siia ei laota. Küll aga ei saa ma jätta tänamata meie matkajuht Fredi, kes minu arust on selle töö peale lihtsalt ideaalne, sest ta on väga kogenud matkaja, sõbralik, kannatlik, diplomaatiline, kiire mõtlemisega, leidlik, naljasoonega, laulab ja mängib pilli, ei väsi peaaegu mitte kunagi ära ja suudab ka kõige raskematel hetkedel kaaslaseid innustada. Ja ma ei liialda põrmugi.

Ühesõnaga, oli taaskord suurepärane retk ja valgest vasest, türkiisi ja lasuriidiga kaunistatud Yab-Yum kujukese (kes teab see teab 😉 tõin ka ära!

Autor: Triin Rand

India Vabariik (hindi keeles Bhārat Gaṇarājya)

Iseseisvus – 15.08.1947
Pindala – 3,28 miljonit km²

Rahvaarv – 1,35 miljardit inimest

Pealinn – alates 1911 New Delhi

Religioon – hinduism (79%), islam (14 %)

Rahaühik – ruupia (1 euro = 81 ruupiat)

Sissejuhatus

“Aastas on kaks päeva, kus me ei saa teha midagi: eile ja homme!” (Mahatma Gandhi)

2017. aastal võtsin julguse kokku ja panin ennast kirja seiklusturismiga tegeleva ettevõtte Andmoments korraldatavale rattamatkale Nepalis. Sellelt matkalt sain kamaluga ülivingeid mälestusi ja kogemusi, aga ka enesekindlust, et saan minagi mägismaal sõidetud küll.Raske on, aga mõnus ka. Nepali lendasin tookord vahemaandumisega New Delhis Indira Gandhi nimelisel lennuväljal. Lennujaam on seal muidugi pirakas ja selle teenindajad häid mälestusi esimesel korral ei jätnud. Mõni seltsimees meenutas oma käitumisega pigem lipsuga ahvi, kuigi see oleks tüübile pigem kompliment ilmselt, sest ahvid on Indias pühad loomad, nagu lehmadki. Lubasin endale pärast seda, et New Delhi lennujaama mina enam oma jalga ei tõsta.

Ometi läks teisiti ja see on järjekordne tõestus, et ära never ütle never. Käesoleva aasta alguses kutsusid Nepali matkakaaslased mind ootamatult osalema rattamatkal Nepali naabruses asuvas piirkonnas Kirde-Indias, Sikkimi osariigis. Sikkimi osariiki sisenemiseks on muuseas vaja lisaks India viisale ka eriluba. Lähtudes eelmise matka mälestustest võis oodata päikeselisi mägiseid matkapäevi heas seltskonnas. Lisaks pakkus suurt huvi India väikseim osariik Sikkim ise ka, mis oli varem hoopis iseseisev kuningriik, kuid 1975. aastal astus India osariikide rahuarmastava kollektiivi liikmeks. See oli aasta, mil juhtus teisigi olulisi sündmusi – näiteks suri meie male suurmeister Paul Keres ja sündis… noh, sündisin mina, kibe tõde, läks elu edasi me maal 😊

Jõudsin Sikkimi piirkonna kohta juba välja mõelda ka hellitusnime – Sikimikimaa. Sanskriti ehk vanaindia keeles tähendab Sikkim „õnnelikku maad“, nii et tõotas palju head see matk. Ja siis tuli nagu välk selgest (ok, võib-olla mitte päris selgest, aga poolpilvisest) taevast uudis, et seoses kurikuulsa koroonaviiruse kiire levimisega on Sikkimi osariigi valitsus keelanud alates 5. märtsist välismaalastel osariiki sisenemise. Seega ei olnud meil nüüd ühtäkki võimalik sinna piirkonda enam matkama minna ja eriluba selleks kohalikul reisikorraldajal ei õnnestunud saada. Matk aga õnneks päris ära ei jäänud ja meile leiti teised rajad, kus rattaga ringi sõita. Kui aus olla, siis ei tekkinud sel ajal kordagi sellist mõtet, et äkki oleks mõistlik matk üldse ära jätta, sest olukord koroonaga ei olnud siis veel üldsegi nii hull. Sikkimi asemel saime nüüd reisida hoopis teise piirkonda, Põhja-Indias asuvatesse Pandžabi (Punjab) ja Himachal Pradeshi osariikidesse. Aga ka uus marsruut hõlmas väntamist Himaalajas, nii et häda polnud veel midagi.

10. – 11. märts – seikluse algus

Alles paar kuud tagasi tehtud otsus reisil/matkal osalemise kohta saigi üsna pea tõeks. 10. märtsi õhtul pärast tööpäeva lõppu võtsin taksoga suuna lennujaama, et jõuda kell kuus väljuvale lennule Varssavisse. Varssavist viis Poola Õhk ehk LOT mind juba suviselt sooja Delhisse. Andmoments reiside eripära on see, et igaüks peab seikluse alguskohta sihtriigis ise jõudma, seepärast nüüd ka üksinda selle tee ette võtsin. Delhis maandus lennuk kella 11 paiku hommikul ehk tund aega plaanitust hiljem. Varssavis istusime lihtsalt tund aega lennuki peal ja vaatasime lakke. Meeskonnale ei paistnud õhkutõusmisega erilist kiiret olema. Kui küsisin stjuardessilt, et milles probleem, siis vastas ta, et kogu pagas pole veel lennukisse jõudnud. Ei tea, kui palju aega neil selleks siis vaja on. Aga Delhi lennujaamas läksid kõik protseduurid (tervisekontroll ja ankeedi täitmine, viisakontroll ning pagasi kättesaamine) üllatavalt kiiresti ja 45 minutit pärast õhulaeva maandumist olin juba mulle lennujaama vastu tulnud kohaliku džentelmeni juhatusel teel takso poole. Enne taksosse istumist riputati mulle kaela oranžidest peiulilledest punutud pärg ja öeldi “tere tulemast Indiasse!”.  Lõhnas see kaelas päris tugevalt kolmveerand tundi kestnud sõidul hotelli. Hotellis aga ootasid mind juba ees Nepali matkast tuttavad Anu ja Margus alias Mäx. Mäx oli ühtlasi meie karjatamise eest vastutav isik. Matka ametlik algus oli plaanitud järgmisele päevale, nii et see esimene päev oli puhtalt meie enda sisustada.

New Delhis hakkas mulle esimese asjana silma lõunamaale omane hullumeelne liiklus, mis on nagu kirsiks tordil muidugi vasakpoolne. Päris tõsiselt häiriv oli see kohutav lärm tänaval, kõik signaalitavad nagu viimsepäeva laupäev oleks kätte jõudnud, olgu sel tuututamisel mingi mõte ka või mitte. Väga palju hakkas linnapildis kohe silma hulkuvaid koeri, kes igal pool külitamas varjus. Energiasäästlik eluviis on Indiasse jõudnud! Muidugi oli väljaspool pealinna näha ka hulgaliselt pühasid lehmi stoilise rahuga ringi kooserdamas. Ühed söövad seal rohtu, teised tuhnivad prügi hulgast, mida kätte saavad (Delhist rongiga välja sõites hakkas see eriti silma), kolmandad jalutavad niisama tee peal. Härjarakendki ei jäänud nägemata esimesel päeval New Delhis.

Delhi vs New Delhi?

Sellega on pisut segased lood. India pealinnaks on New Delhi, mis on Delhi linna osa. Samas on seal ka samanimeline liiduterritoorium. Kui Delhi liiduterritooriumil elab kokku pea 18 miljonit inimest, siis Delhis sellest ligi 12 miljonit ja pealinnas New Delhis vaid alla 260 000. Ehk New Delhi on nagu linn Delhi linna sees. Umbes nagu Mustamäe oleks meil Eesti pealinn.

Delhi on teadaolevalt olnud üks reostunuma õhuga linnu. Linna ülemkohus on aga kehtestanud ühistranspordile (bussid, autorikšad, metroo) vesinikkütuse kasutamise kohustuse, mis peab vähendama õhureostust. Kasutatav kütus on ka põhjus, miks tavatakso on Uberist kordades kallim.

India ja koroonaviirus

Koroonaviirusest tuleb käesolevas kirjatükis loomulikult veel palju juttu, aga Indias üldiselt sellega seoses mingit lamenti keegi ei löönud, vähemalt linnapildis ei torganud midagi erilist silma. Ainult poliitikud muutusid üha aktiivsemaks meie sealviibimise ajal, sest osariike hakati riburadapidi kinni panema (nagu Sikkim juba varem oli jõudnud teha). Siiski oli Indias (ja on ka praegu) ametlikel andmetel nakatunute ja COVID-19 haiguse tõttu surnute arv üsna tagasihoidlik, arvestades nende rahvaarvu, eriti suurlinnades rahvastiku tihedust ja mitte just parimal tasemel hügieeni.

Kogu selle jutu peale tuleb aga nüüd hiljem tagantjärgi tõdeda, et India valitsus võttis kasutusele eriti radikaalsed inimhulkade isoleerimise meetmed ja keelas inimestel üldse kodust väljuda 21 päeva kestel. See põhjustas paraja kaose nagu oli Eestis mõned päevad tagasi, kus poode tühjendati massiivselt kõigest.

Niisiis, on aeg asuda asja juurde. Tšekkisin ennast hotelli Jivitesh sisse, et seejärel minna koos kamraadidega linnaga tutvust sobitama. Hotellist õnnestus meil saada erakordselt soodne pakkumine – auto koos autojuhiga anti terveks päevaks meie kasutusse. Juht viis meid kuhu soovisime ja ootas, kuni vaatamisväärsusega tutvusime. Maksma läks see meile kambapeale vaid 3000 ruupiat ehk ca 12 eurot näkku. Sohver oli ise ka aldis pakkuma meile kohti, kuhu tasub minna.

Indias tahab kohalik turistilt igal sammul võimalikult palju raha välja meelitada. Iseenesest aktsepteeritav on aga see, et nendes kohtades, kus pileti eest sisse saab, küsitakse kohalikult elanikult 30 ruupiat, aga välisturistilt 500 (0,3 € vs 6 €). Olen nõus kohalikku kultuuri selle mõne euroga toetama küll.

Esimesed vaatamisväärsused olid siiski tasuta. Kõigepealt viis sohver meid omapärase hoone juurde, kuhu ise poleks kindlasti osanud minna – Agrasen ki Baoli. 60 meetrit pikk ja 15 meetrit lai kaevu eesmärki täitev mitmekorruseline ehitis (treppkaev), kus vesi tõsteti härga ja ratast kasutades korruse kaupa üles. Päris huvitav süsteem. Nagu näha, siis käivad inimesed seal praegu niisama astumas, istumas ja käest kinni hoidmas.

Agrasen ki Baoli

Järgmisena viis autojuht meid kunagise mogulite imperaatori Humayuni hauakambrit vaatama, mis on ümbritsetud kauni aia ja erinevate suurejooneliste hoonetega. Sissepääsu juures oli kohati isegi raske astuda, ilma et oleks mõnele lamavale koerarakatsile peale astunud. Ilma pingutamata lugesin neid aelemas seal tükki 15. Tegemist oli suurepärase kohaga, kus oli väga mõnus rahulikult jalutada ja imetleda sajandite tagust meistritööd. Hauakambri laskis härra auks ehitada tema lesk 14 aastat pärast mehe surma, aastail 1569-1570. Hiljem maeti sinna teisigi pereliikmeid ja nüüd on seal üle 150 haua. Kohta nimetatakse seetõttu tabavalt ka mogulite dünastia nekropoliks. Muuseas, ehitis inspireeris hiljem muuhulgas ka tänapäeval üheks india sümboliks oleva Taj Mahali ehitamisel sajandijagu hiljem.

Hauakambri lood

Pärast kogu selle kompleksi nautimist sõidutati meid suure betoonist ehitatud ja marmoriga kaetud lootoseõie kujulise templi juurde, mida ümbritses tohutu ala ilutaimede ja põõsastega. Seda mürakat nimetataksegi Lootose templiks. India rahvuslille tiitlit kandva valge lootose õis on vaimse ja hingelise rahu sümbol.

Lootose tempel

Kuigi selle 34 meetrit kõrge ehitise näol on tegu bahai usuliste (hinduismist eraldiseisev religioon) jumalateenistuse majaga, siis on see koht mõeldud siiski kõigile, religioonist olenemata. Päikeseenergiat kasutavasse templisse seekord inimesi ei lubatud, aga ümber templi kõndisid meeletud rahvahordid, kellest enamus ka endast ja kivilillest selfisid tegi. Väidetavalt külastab seda Lootose templit aastas isegi rohkem inimesi kui Taj Mahali.

Enne kui oma päevasele Delfi tuurile punkti panime, vaatasime eemalt veel omapärast punasest liivakivist 73 meetrit kõrget „torni“, mis kannab nime Qutub Minar. Sisse ei hakanud enam minema, aga tegu on eriti kõrge minaretiga. Ühtlasi nimetatakse seda ka võidutorniks, sest püstitati see moslemite poolt pärast võitu hindude üle 12-13. sajandil.

Sõites niimoodi mööda Delfit ringi, erinevates piirkondades nägime, kui mitmekihiline ja eripalgeline on see suur linn. Kohati väga korralik ja isegi üllatavalt puhas, samas täielik agul, kus teeäärne täis vastu aeda kinnitatud koormakilesid, mille all inimesed hulgakesi elavad ja tee ääres kerjavad.

Päeva lõpetasime õhtusöögiga mitmekorruselise meelehutus- ja söögikoha Social katusekorrusel. Teisele korrusele oli millegipärast pandud eraldi nimi Antisocial. Ei tea, kas seal saab vaikuses ja rahus einestada. Saime kokku algselt samuti matkale tulema pidanud Dianaga, kes aga sihtkoha muutuse tõttu sellest loobus. Ta elab ise Delhis ja töötab Eesti saatkonnas. Lisaks Dianale oli viimasel minutil reisist loobunud veel kaks reisiselli, nii et seekord kujunes matkaseltskond üsna õhukeseks – 6 inimest + kohalik giid. Õhtune istumine oli igati tore ja meeleolukas seal katusel, kuni väike vihmahoog sundis hotelli ära minema ning päevale lõpliku joone alla tõmbama.

Siinkohal tahaksin küll veel lisada, et ma pole kunagi aasia köögi suur austaja olnud, aga india söögid olid sel õhtul ja ka edaspidi tõesti head. Eriti üllatav oli minu jaoks see, et ka taimetoit võib täitsa maitsev olla😊

12. märts – matka ametliku osa algus

„Enda vihast kinni hoida on nagu hoida kuuma sütt, et sellega kedagi visata – põletada saad ikka sina“ (Mahatma Gandhi)

Hommikul saabusid hotelli ka kolm ülejäänud vanderselli – Merike, Priit ja Kristjan. Mõne aja pärast kohtusime ka oma kohaliku giidiga, kes järgnevad päevad meile teed hakkas juhatama. Tema nimi on Tapesh. Tutvusringis Tapesh hääldas Kristjani nime meie reisi sihtkohta arvestades tabavalt – Krišna, kes on ühtlasi üks paljudest hinduistlikest jumalustest. Tapesh ristiti omakorda koheselt ümber, et tema nime lihtsam meeles oleks pidada. Nii sai Tapeshist mõneks ajaks Mart. Hiljem selgus, et Mart sai teada, et ta meie gruppi juhtima peab hakkama, alles paar päeva enne matka algust. Algselt pidime ju hoopistükis  Sikkimis seiklema ja sel juhul oleks meid keegi teine juhtinud ja juhatanud. Nii et tänud tulemast ja olemast meiega, Tapesh-Mart.

Esimeseks päevaks nägi ajakava ette väikest ekskursiooni New Delhis ja Old Delhis. Külastasime India üht suurimat mošeed Jama Masjid, mis rajatud 1656. aastal.

Jama Masjid

Päris uhke ehitis on, aga ise ma sinna sisse ei läinudki. Selleks oleks pidanud oma lühikestele pükstele mingi kohaliku ürbi ümber tõmbama, sest sisse ei lubata sinna mehi lühikestes pükstes ja naistel ei tohi üldse midagi paljastatud olla, sh pea. Imetlesin hoonet väljastpoolt. Ühtlasi pidasin maha pika ja huvitava vestluse Mardiga, seda nii India poliitilisest süsteemist, Euroopa Liidust, eesti majandusest (millega jäin pisut hätta), reisimisest ja loomulikult ka sellest kurjast viirusest, mis liikvel on. Indiat see veel suures mahus kimbutama polnud jõudnud ja Mardi arvates oli põhjus selles, et nemad söövad värsket sööki (suuresti taimetoitu) ja seal on soe kliima. Mine võta kinni. Ka Eestis oli meie reisi alguseks nakatunud vaid kaks inimest.

Pärast mošeed läksime vaatama kohta, kus India suurkuju Mahatma Gandhi põrm kunagi tuhastati. India poliitik ja filosoof Mahatma Gandhi (ehk Mohandas Karamchand Gandhi) on vägivallatu vabadusvõitluse sümbol, kes viis India ka iseseisvusele Briti Impeeriumi võimu alt 1947. aastal. Üks hull ekstremist ta ilmselt selle eest 1948. aastal New Delhis ka maha tappis. Mahatma Gandhi sünnipäev 2. oktoober on kuulutatud rahvusvaheliseks vägivallatuse päevaks. Väga meeldiv ja rahulik oli see koht, kus inimesed käivad oma palveid lugemas. Hoopis erinev eile külastatud Lootose templist, mis oli nagu sipelgapesa.

Mahatma Gandhi tuhastamispaika külastavad paljud hindud. Tuhk ise heideti aga Gangese jõe voogudesse.

Pärast väikest jäätiseampsu istusime tagasi bussi ja tegime veel väikse tiiru mööda linna, näidati ära ümar parlamendihoone ja ka teisi valitsusasutusi. Lisaks sõitsime mööda veel ühest olulisest ehitisest – India värav (Indian Gate), mis meenutab triumfikaart.

India värav

See on püstitatud 1921. aastal kümnete tuhandete india sõdurite mälestuseks, kes sõdisid ja langesid Briti armee ridades I Maailmasõjas ja 3. Inglise-Afgaani sõjas. Aga need tohutud pargid ja rohealad, mis selliseid monumente ümbritsevad on omaette muljetavaldavad. Lisaks saime vaadata argipäeva New Delhi liikluses.

Pärast ringsõitu ootas meid mõnus külm õlu ühes nooblis puhvetis. Oli aeg jalga ja tagumikku puhata ning mekkida head Jäälinnu humalanektarit, mida tuntakse ka Kingfisheri nime all.

Ühtlasi vestis Mart meile jutu jätkuks pikalt hindude pulmakommetest. Oli ta ju hiljuti isegi pulmad maha pidanud. Ja seal on mida rääkida ja kuulata, sest erinevad pulmarituaalid kestavad neil 7 päeva ja külalisi võib tulla isegi kuni 2000. Võib arvata muidugi, et säärast pulma ei saa teps mitte kõik hindud endale lubada. Kuigi kinni maksavad selle pulma nii pruudi kui peigmehe perekonnad ja see ei jää ainult pruutpaari enda kanda. Väga põnev oli kuulata. Tavaliselt käib sealkandis pruutpaari kokku sobitamine vanemate algatusel, kes viivad noored pärast usinat eeltööd kokku ja annavad algatuseks lühikese aja kohtumiseks ja tutvumiseks, et vaadata, kas võib asja saada.

13. märts – Delhist Amritsari 

13 ja reede algas varakult – äratus kell 5.30, et jõuda 7.30 väljuva rongi peale. Kurikuulus India raudtee ootas avastamist. Rong viis meid sikhide linna Amritsari, Pandžabi osariigis.

Natuke lähemalt ka Pandžabist, sikhidest ja nende tähtsamast linnast Amritsarist. Sikhid väärivad küll pisukest tutvustamist.

Pandžabi osariik  

Ca 50 000 km² alal elab  27,7 miljonit inimest, kellest 58 % sikhid ja 39 %  hindud. Kõneldakse seal ametlikult pandžabi keelt. Pandžab või Punjab tähendab pärsia keeles 5 jõge. Sel lihtsal põhjusel, et osariik asubki viie jõe vahel, mis Himaalaja mäestikust alla voolab.

Sikhid tunduvad olevat üks põnev rahvas. Nad on ajalooliselt olnud sõdalased, kelle eesmärgiks on õiglane elukorraldus. Kusjuures nad peavad ka tänapäeval ennast väidetavalt sõdalasteks või vähemalt nende järeltulijateks. Sikh tähendab pandžabi keeles õppijat, kes usub vastavalt pühakirjale ainujumalasse, kümne guru õpetusse ning kes käib ainujumala õpetust ilmutavate gurude (vaimutarkuste edasiandjad ja kogukonna juhid) näidatud teed. Sikhide kõige püham koht maailmas on Amritsaris asuv ja üldse sikhismi sümboliks olev Kuldne Tempel, mille külastamine ka meil ees seisis.

Sikhe on kerge ära tunda, sest sikhi mehed kannavad peas turbanit, selle all on aga juuksed, mida traditsiooniliselt sikhi mehed kunagi ei lõika. Juuksed annavad elujõu ja turban peaks sümboliseerima hingepuhtust. Sikhism on välja arenenud hinduismist ja islamist ning on täna suuruselt viies religioon maailmas. Nad eemaldusid hinduismist, sest neile ei meeldinud kummardada nii palju erinevaid jumalaid, samuti ei olnud neile vastuvõetav Indias levinud kastisüsteem, kus inimese tegevusala ei ole sageli vastavuses tema võimetega. Sikhe arvatakse olevat maailmas umbes 25 miljonit, neist Indias elab ca 20 miljonit.

Sikhide jaoks on 5 olulist ususümbolit (pandžabi keeles algavad need kõik „k“ tähega) – puutumatud juuksed (kesh), raudne käevõru (kara), vööl olev mõõk (kirpan), puuvillased põlvpüksid (kachera) ning väike puidust kamm juustes (kanga).

Aga tagasi meie sündmuste juurde. Niisiis rongis möödusid tunnid. Delhist väljudes saime aknast näha juba hoopis teistsugust Indiat – lõppematud prügimäed, prügi sees ringi patseerivad koerad, kitsed ja lehmad, räiged hurtsikud, mis vaevu püsti püsivad. Rong tuhises lisaks tavapärastele linna moodi linnadele mööda ka tõelistest slummidest. Inimesed sellistes „magalarajoonides“ on sama armetud kui nende eluasemed. Lebavad koos elukatega kõikjal. Vahepeal läbis rong linna nimega Jalandar, kus asub eestlastele naljaka nimega paik, mis tagasihoidlikumad ehk punastama paneb – Niku park.

India Raudtees töötab muide rohkem inimesi kui Eestis on elanikke – ca 1,4 miljonit. India raudteest oleme ju nii mõndagi kuulnud ja pilte näinud, sestap oli rongisõit üllatavalt inimlik ja rong polnud sugugi inimesi pilgeni täis pressitud. Isegi süüa ja juua tassiti nina ette. Pea 7 tundi kestnud rongisõit viis meid niisiis Pakistani piiri lähistel asuvasse 1,1 miljoni elanikuga Amritsari, mis on peamiselt asustatud sikhidega.

Rongis polegi nii kitsas

Privet, Amritsar! Prekrasnõi gorod!

Raudteejaama juures taksod juba ootavad

Amritsaris viis suur juht ja õpetaja Mart meid kõigepealt kohalikku söögikohta einestama. Kohta, kus just kohalikud söömas käivad ja kus ühtegi turisti peale meie näha polnud. Ukse ees saime käed pestud ja laua taha. Söök oli tõesti hea ja ehe, ei oska seda õieti kirjeldadagi. Ülepanni valge leib (hindi keeles roti) ja kõrvale pisut vürtsikas soum. Peale sai limpsida jogurti ja kohupiima vahepealset kraami, mis oli samuti igati maitsev ning tasalülitas veidi teravat maitset suus.

Jätku leiba ehk rotit!

See on näritud roti

Pärast sööki viisime oma kodinad hotelli ära, seadsime end sisse, et siis juba kauaoodatud Kuldset Templit kaema minna.

Kuldne Tempel aastast 1589 (Harmandir Sahib = Jumala asukoht).

Templisse minekuks saime ka mitusada meetrit jalutada läbi Amritsari tänavate, kus igal sammul keegi midagi müüa pakkus.

Teel templisse (Amritsar)

Siseneda tohib  templi kompleksi territooriumile ainult kaetud peaga ja paljajalu. Külalised saavad jalanõud enne väravat „kingahoidu“ anda, samuti jagatakse nii meestele kui naistele peakatteks rätte. Tempel asub keset roheka veega tiiki, mille puhastamine on automatiseeritud, selles elavad oma püha ja puutumatut elu ka päris pirakad kalad. Amritsar (Amrit Sar) ise tähendabki tõlkes „nektari tiiki“.

Nagu eelpool juba öeldud, on Kuldne Tempel sikhide jaoks kõige püham koht üldse. Ainult ööseks peatub seal pühakirja ettelugemine palvuste saatel. Et palvetama jõuda peab sikh end tiigi püha veega puhastama ja seejärel ootama tohutus järjekorras, mida templi sissepääsu ees näha oli. Puhastamine näeb välja nii, et nad võtavad peaaegu paljaks ennast (strateegiline koht jääb kaetuks siiski ja turban pähe) ja astuvad tiiki sisse ning uhavad endale kätega vett peale.

Need odamehed juuresoleval pildil on oma elu pühendanud usule ja Templis teenimisele. Muud elu neil ei ole. Sinised “ürbid” ongi nende pühameeste äratuntavaks tunnuseks, lisaks kannavad templi territooriumil sikhi sõdalasele omaseid relvi – odasid. Ilmselt pigem sümboolselt.

 Kuldne Tempel – kullapoleerijad on tööhoos

Mardiga poseerimas

“Abihooned” – keskmine seal torni all on söökla

Nagu kalad vees

Tagareas Anu, Krišna, Priit, Merike ja mina, ees Mart ja Mäx

Alati rõõmsameelne ja tore matkakaaslane Merike

780 kg kulda on selle maja külge pandud

Tuhanded vabatahtlikud annavad templis oma vaba aega teiste teenimiseks (Mardi sõnul umbes 1000 inimest iga päev). Päevas antavat seal tasuta süüa (taimetoitu) ligi 100 000 inimesele (ma ei küsinud, et kas nad loetakse ninapidi üles kõik) ja selleks on seal suisa 4-korruseline hoone suurte lagedate saalidega, kus istutakse söömiseks põrandal. Lisaks söögisaalidele on ka abiruumid, kus Sikhid käivad vabatahtlikuna köögitoimkonnas nii söögi valmistamisel kui pärast nõude pesemisel. Õnnestus seda protsessi ka näha ja tõesti väga palju inimesi toimetab seal, sama palju ootab oma järjekorda, et ka oma panus anda.

Kõik protsess on paika pandud, mis järjekorras seal toimetatakse. Kusjuures giidi sõnade järgi ka paljud rikkad käivad seal vabatahtlikuna abiks, et neile osaks saanud õnne eest midagi ühiskonnale tagasi anda (a la parema käega saad endale, vasakuga annad vastu).

Oluline on ka see, et palverändurid võivad seal igal ajal istuda ja mõelda oma mõtteid, palvetada või mis nad parajasti tahavad. Ja nad ongi seal pikka aega varjus istumas ja magamas.

Vanad sikhid templi väravas

Üks ajalooline seik ka vahele seoses Amritsari ja Kuldse Templiga. Nimelt otsustas 1982. aastal keegi sõjapealik Jarnail Singh Bhindranwale koos oma võitlejate ja pühameestega ennast sulgeda Kuldsesse Templisse ja kuulutada välja iseseisev sikhide riik. Tuhanded inimesed järgnesid nende püüdlustele. India valitsus eesotsas peaminister Indira Gandhiga ei suutnud neid rahumeelselt alistuma sundida ning 1984. aasta juunis alustas India armee operatsiooni „Blue Star“, mille käigus rünnati Kuldset Templit, sh tankidega. Sõjapealik tapeti, kuid lisaks temale hukkus veel ligi 500 inimest. Mõned kuud hiljem, 31. oktoobril, järgnes sellele sikhide kättemaks – Indira Gandhile tehti õnnestunud atentaat tema enda ihukaitsjate poolt, kes „juhuslikult“ olid sikhid.

Jalutuskäik templi ümbruses venis päris pikale, aga vaatamist väärt oli, igatahes. Siirdusime pärast seda tagasi hotelli õhtusöögile. Mekkisime söögi kõrvale ka India kõige populaarsemat vägijooki, milleks on kohalik rumm Old Munk. Legendi kohaselt esindavat see keelekaste jumalate ja kuningate jooki. Ja tõesti on see hea ja mahe kraam.

Pärast õhtusööki siirdusime Mäxi ja Krišnaga õhtusele jalutuskäigule, mingi kindla eesmärgita. Vaatama, kas seal ka öös asju on. Tundub, et on.

Öös on asju

Ühel hetkel kuulsime kutsuvaid helisid kuskilt baarist. Läksime kontrollima, et mis siis toimub. Trepist alla minnes tervitas meid esimesena silt „Lets get fucked up“. Kui nii lahkesti kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda. Õlut müüdi baaris kaks ühe hinnaga, 630 ruupiat (7,5 eurot) + mingi maks lisaks 5%. Baaris kõlas aga kohalikus keeles bänd, selline mõnus kitarriga india pop. 

India popmuusika

India tarkuseteri õllesõpradele (mind ongi päris raske ära röövida!)

Ja oh seda lusti, mis seal toimuma hakkas. Pärast seda kui bänd oli järjest, st ühegi pausita lugude vahel, oma pool tundi esinenud läks mürts kõvemaks ja üks kohalik džentelman sisuliselt tõmbas meid tantsule, vastuvaidlemise võimaluseta. Platsil olid ainult mehed ja meri põlvini. Vägev kütmine oli. Üks kohalik autoriteet ilmselt tundis, et on liiga tahaplaanile jäänud ja läks sosistas sellele initsiaatorile, kes väljamaalased tantsule tõi, midagi kõrva sisse. See tõmbas ka koheselt tagasi, ilmselt ei olnud öeldud sõnad kuigi sõbralikud. Peagi bänd ka lõpetas ja edasi läks pidu juba tüüpilise ööklubi tümaka saatel. Kui enne oli baar mõnusalt hõre ja liikumisruumi oli, siis nüüd valgus baar tihedalt noori hindusid täis (kell võis olla 23-23.30). Meile oli see märguandeks, et aeg on lahkuda.

Päeva jooksul selgus tõsiasi, et Finnair on tühistanud enamuse meie reisiseltskonna tagasisõidu piletid, kuigi mingeid riike või lennujaamu otseselt suletud sel hetkel veel ei olnud. Eestis hakkas reisikorraldaja kohe usinalt toimetama ja neile õnnestus broneerida piletid teisele Finnair reisile. Etteruttavalt võib öelda, et hiljem ka see tühistati. Mina polnud Poola LOT-st mingeid teateid saanud, nii et püsisin rahulikuna õndsas ja naiivses teadmises, et minu pilet 21.03. lennule on kehtiv.

Turban peas teeb mehe sikhiks

Turbanit ta pühaks peab

Turbaniga nii Pandžabis

Kõik ta kätte saab.

Turban peast teeb lahti juuksed

Mis on kasvand eluteel

Ei turbanite vastu saa

Seal maal küll keegi veel.

/H. Käo “Kikilips” ainetel/

14. märts – kohtumine rataste ja Himaalajaga

“Sa ei tea kunagi ette oma tegude tagajärgi, aga kui sa midagi ei tee, siis ei saa olla ka tulemusi.” (Mahatma Gandhi)

Hommikul saime taas 5 h bussisõidu võlusid, kui sõitsime Amritsarist külla nimega Garli, mis asus juba hoopis teises osariigis – Himachal Pradesh. Tee hakkas Himaalaja piirkonda jõudes meeldivalt ülesmäge kerima, tee ääres nägime aknast hulganisti pärdikuid ringi sebimas – kes istus posti otsas, kes kivi peal, kes siiberdas niisama edasi-tagasi, tagumikku nokkides. Ahve peetakse sarnaselt mitmetele teistele loomadele Indias pühaks loomaks. Hinduismis on palju jumalaid, nii kummardatakse jumalusena ka erinevaid loomi, sh ahve. Sellest tulenevalt on suur osa hindusid ka taimetoitlased, sest nad on vägivallatud loomade suhtes. Lisaks võisid loomad nende uskumuse kohaselt olla eelmises elus inimesed. Kuidas sa siis ikka kunagise võimaliku naabrimehe või sugulase pintslisse paned. Eriti püha on neile aga muidugi lehm, kes on Maa sümboliks. Lehm sümboliseerib hindudele kõike elavat ja vähenõudlikku andjat. Seetõttu ei tapa hindud lehmi mitte kunagi. Surnuks nälgimine samas nii suur probleem vist pole, sest kui tee ääres neist mõningaid vaadata, ei jää neist kuu valgel varjugi maha. Toidu hankimine pole mitte kõigi jaoks neist seal meelakkumine.

Bussis läks vahepeal aga päris mürgliks kätte, kui üritasin vaikselt tukkuda ja klappidest muusikat nautida. Meie seltskonnadaamid ja bravuuritarid Anu ja Merike ei saanud istmetel enam niisama püsitud ja asusid mu nina all tantsu vihtuma vahekäigus. India umpa-lumpa musa voluum keerati muidugi põhja ka, nii et ma ei kuulnud enam isegi oma kõrvaklappidest tulevat muusikat.

Himachal Pradesh

Bussidisko saatel olimegi vahepeal jõudnud järgmisesse osariiki – Himachal Pradesh. Õigupoolest see „pradesh“ tähendabki hindi keeles osariiki. Pisut hiljem selgus, et meil oli nende osariikidevaheliste sõitude ajastamisega päris täkkesse läinud. Nimelt oli Pandžabi osariiki just pärast meie lahkumist kehtestatud sissesõidu piirangud ja mõni aeg hiljem oleks olnud takistatud ka Himachali sisenemine. Aga meie saime nüüd nii ühes kui teises mõnusalt ringi liikuda.

Himachal Pradesh on 55 673 km² suurune osariik Põhja-Indias, Lääne-Himaalajas. Seal elab ligi 6,8 miljonit inimest. Kõneldakse seal suuresti hindi ja sanskriti ehk vanaindia keelt (need on ametlikud keeled vähemalt). Kuna tegu on juba Himaalajaga, siis ei puudu seal muidugimõista ka mäed, kõrgeim tipp on Reo Purgyil 6816 meetrit. Imelised vaated lumistele tippudele juba hakkasid ka vaikselt avanema meile.

Tsiki-tsiki-põrr, Himaalaja!

Lõunapaiku jõudsime hotelli, mil nimeks Chateau Garli. See on tõesti suurepärane hotell pisikeses asunduses, isegi võiks öelda muinasjutuline.

Asjad tõstsime tubadesse ära (minu tuba oli erakordselt laia voodiga ja seal oli kiiktoolgi!) ja siis oli aeg rattad vastu võtta ja sõidukorda sättida. Esimene tiir ümbruskonnas ootas tegemist, vaatamata sellele, et väike vihmahoog oli koos meiega külla saabunud.

Mu sõber Veelik ja mina ka

Rattasõidu alguseks läks vihm aga üle ja saime esimesel rattasõidupäeval rattaga lähemalt tuttavaks ning jalad soojaks. 17 km oli selline paras soojendus. Ridley firmamärki kandev laia rehviga ratas oli võrreldes Nepali matkaga oluliselt uuem ja parem, kerge raamiga ja hea jooksuga. Kõrgus merepinnast oli täna parimal hetkel 654 meetrit ehk ei midagi erilist, aga väikseid tõusunukke ikkagi kaasa tõi. Esimesed tehnilised probleemid ei lasknud ennast samuti liiga kaua oodata – juba esimese paari kilomeetri järel läks Mäxi rattal kett pooleks. Lihtsalt heast peast. Sellisteks puhkudeks oli meil aga kaasas veel teinegi tähtis kohalik poiss – rattadoktor Arvin, kes eestipäraselt muidugi Arviks muundus.

Hey, ho Lets go!

Pärast mõnusat õhtusööki (supp ja parim lambaliha, mida vist üldse söönud olen) läksime külavahele kondama. Kõikjal oli maad võtnud sügav vaikus ja pimedus. Mõni peni vaid klähvis kuskil majade vahel. Ootamatult aga sattusime pimedal tänaval viinapoe manu, mis kujutas ennast pisikest boksi, kus kanget kärakat üllatuslikult kuni kella 11-ni õhtul müüakse. Ka hotellist oli seltskond mootorratturhiiri kanget kraami juurde ostma saabunud hotelli peremehe juhatusel. Ostsin ka ise seal ühe 375 ml Vana Munga, mine tea, millal vaja läheb. Maksis suisa 250 ruupiat ehk 3 eurot.

Kalla kallis Ema käsi, ära nüüd koonerda, klaasike veel!

 Garli küla kärakapood. Kliente on.

Õhtu lõpetasin mõnuledes üksinda oma hotellitoas kiiktoolis ja lugedes Rein Siku kirjutatud raamatut „Minu Ugrimugri“, kõrvale võtsin paar lonksu Vana Munka. Küll oli mõnus olemine.

Hiigelvoodi ja kiiktool

Matk ja kuri viirus

Paratamatult mõjutas ülehelikiirusega üle ilma juuri ajav koroonaviirus meie matka ja omavahelisi jututeemasid. Rääkimata sellest, et matk lõpuks seetõttu 2-3 päeva võrra plaanitust lühemaks jäigi. Niisiis, mida matka kestel olukorrast kuulnud olime ja mis perspektiivid terendasid:

1) Paar päeva pärast meie pundi Indiasse saabumist tühistas India valitsus kõik turistiviisad kuni 15. aprillini (esialgu). Seega üle noatera me riiki üldse jõudsime siseneda.

2) Üle noatera läks ka meie sisenemine ja lahkumine Pandžabi ja Himachali osariikides.

3) Saime vahepeal info, et paljud Finnairi lennud on tühistatud ja enamuse seltskonna piletid ühes nendega.

4) Lugesime uudiseid, et Eestis oli valla pääsenud tõeline koroonapaanika ja ostuhullus. Kõige populaarsemaks müügiartikliks sai WC paber, ühtlasi sai see kaubaartikkel ka enamiku naljade inspiratsiooniallikaks mõneks ajaks.

5) Ministrihärra Reinsalu oli andnud soovituse kõikidel eestlastel väljamaalt kohe koju tagasi tulla. Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Aga see üleskutse meid veel ei kõnetanud. Kuna olime kusagil mägede vahel suurtest inimhordidest eemal sportlikku tegevust harrastamas, siis koju ei kippunud. Suurlinnadest eemale pääsenuna oli looduses ja mägedes sadulas sel hetkel hea olla.

6) Samas läks iga päevaga olukord maailmas üha hapumaks, ei tahtnud uudiseid lugedagi. Täna käis vestlustel läbi ketserlik mõte (mitte küll liiga tõsiseltvõetav), et sõidaks rattaga Lõuna-Indiasse (ainult ca 3500 km) ja seilaks sealt mööda ookeane ja meresid siis tagasi Eestisse.

7) Muremõtteid hakkas pigem tekitama see, et lennutransport oli kiiresti halbu pöördeid võtmas ja lennuvõimalused koju hakkasid kahanema iga päevaga.

Võitlus käib!

Olukorra tõsiduse mitte kõige adekvaatsemale tajumisele aitas kaasa pilt India teedel ja tänavatel, kus inimesed jätkasid rahumeeli oma igapäevaelu ega ilmutanud mingit paanikat või hüsteeriat seoses viirusega. Jõudsin arusaamisele, et ülejäänud maailm on nakkava vaimuhaiguse küüsi langenud ja selle sümptomiteks on köha, palavik, kurgukipitus ja hingamisraskused.

15. märts – esimene päris sõidupäev. Garli – Kangra

Käes on õhtumaa viimased tunnid

Kaunis ja kohutav loojang

Õhtumaal õhtu on käes

Ja õhtu ei tõota ju sooja

/Villu Tamme/

Hommikul saime siis lõpuks päriselt sõitma hakata, ega pidanud niisama jalgu soojaks väntama moepärast, nagu tõestamaks, et oleme ikka rattamatkale tulnud. Esimene stopp oli juba 10 km hiljem, 500 elanikuga külas nimega Pragpur. Mart tahtis meile demonstreerida sealset koloniaalajastust pärit arhitektuuri ja tänavaid. Päris vaatamist väärt asula oli kindlasti. Seda, et tegemist on erilise külaga, näitab asjaolu, et osariigi valitsus on 16. sajandil asutatud Pragpuri esimesena osariigis kuulutanud pärandkülaks (Heritage Village). Ja oli ka muhedaid vaateid läbi küla üle mägede. Lisaks erinevatele jumalustele viitavaid elemente, palvekohti, altareid.

Pragpur

Palvekoda

Pragpuri kitsastel tänavatel

Jätkasime keerutamist mõnusatel mägede vahel vooklevatel kitsastel asfaltteedel. Isegi mõned augud teekattes ei olnud liiga häirivad. Samas on esimene sõidupäev minu jaoks traditsiooniliselt üpris raskelt tulnud ja nii ka seekord. Ajasin käigud pikkadel laugetel tõusudel liiga madalale ja nõnda käisid põlved peaaegu lõua alla välja. Sahmisin nagu poolearune, jalad sõtkusid suuresti tühja. See omakorda ajas pulsi kiiresti punasesse. Neetud amatöör. Puhkepeatuses, kus sai vähe õhku kopsudesse tagasi hingata ja vett sisse luristada, oli küll selline tunne, et miks mind siia kutsuti. Õnneks tegin pärast pausi sõiduviisis mõned korrektuurid ja edaspidi läks juba ladusamalt väntamine. Peatuskoha kõrval silkasid mõned lapsed ringi, eemalt uudishimulikult  veidraid väljamaalasi luurates. Läksin võtsin bussist just sellisteks puhkudeks kotti pandud eesti komme ja tahtsin lastele anda. Nad aga selgelt pelgasid mind ega kippunud sugugi alguses komme vastu võtma. Mart siis rahustas neid ja kommid leidsid ikkagi uued õnnelikud omanikud. Väikseid kriimusilmseid hindu lapsi on päris tore vaadata. Aga kui kommid lastele antud jooksid teiselt poolt küngast välja nagu paisu tagant valla pääsenuna veel hulk rüblikuid lähemale kommiootuses, aga no mis sa teed – kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Bravuuritaridel jäi energiat ülegi

Lõunasöögi tegime suvalises teeäärses „tänavarestoranis“. Oodatud külma õlut seal loomulikult saada ei olnud, seega tuli leppida külma Coca-Colaga. Hulk suhkrut otse veeni. Söögiga hoidsin end tagasi, sest mingi sisemine hirm ikka oli, et mine tea, mis teha võib ja vähemalt enne hotelli jõudmist ei tahaks kuidagi, et põhi alt minema lendab.

Kui jutt õlle peale läks, siis Mart rääkis loo, kuidas ühel varasemal tema poolt juhitud matkal oli üks matkasell endale selga võtnud camel-back tüüpi koti. See on selline kott, millega seljas vett kaasas tassitakse rännakutel, kus voolik vedelikuga jookseb kotist otse suhu. Aga see tüüp olla kotti vee asemel õlut hoopis valanud ja jäänud selle liigmanustamise tõttu mingi hetk sadulas sisuliselt magama. Arusaadav, miks Mart üritas õllejoomise pause teepeal vältida. Hiljem mul õnnestus teda siiski veenda, et üks külm õlu ei tee eesti mehele miskit ja selle higistab vana paks kiirelt välja.

Sõit kulges pärast einestamist endiselt ikka üles ja alla, üles ja alla. Meile avanesid oivalised vaated mägedele, orgudele ja sügaval oru põhjas looklevale mägijõele. Tee ääres leidus meile ka hulgaliselt publikut – erinevas suuruses pärdikud sebisid ringi. Mõni passis niisama tee ääres kivi otsas, mõni jooksis mäekünkast üles metsa ja tagasi. Üks aga hüppas erilist osavust üles näidates tee pealt paari meetri kaugusel asuva puu otsa, vahetult enne puuni jõudmist viskas keha vibusse ja sai osavalt oksale end vinnata. Päris vaimustav sooritus oli, mille tunnistajaks sattusin!

Keegi pole öelnud, et publik peaks sportlaste poole näoga olema

Teele jäi lisaks ahvidele ja mägedele ka muud põnevat. Näiteks väike tunnel läbi mäe.

Tunneli alguses paistab valgus

Kas me oleme ikka õigel teel?

Päeva lõpuks oli eesmärgiks jõuda Kangrasse, kunagise kuningriigi keskusesse. Seal ootas avastamist vana kindlus ehk Kangra Fort. Sinna jõudes saime ka tõsise mägironimise osaliseks, sest kindlus oli kõrgele mäe otsa ehitatud. See arvatakse olevat ehitatud algselt juba 4. sajandil e Kr. Ideaalne asukoht oli kindlusele valitud, sest lisaks kõrgetele kaljuseintele kaitses kindlust ka selle eest mööda voolav jõgi, milles kunagi teiste hulgas ka krokodillid turvameeskonna rolli täitsid. Aga kindluse „katuselt“ avanesid taas meeliülendavad vaated ümbrusele. Kindluse müüride vahele oli üle 1000 aasta tagasi asutatud ka Lakshminarayana tempel, kus pühenduti Višnu kummardamisele.

Kuna omal ajal oli kombeks neid väravaid elevandiga maha joosta, siis tehti väravaid mitu ja teed sik-sakki, et elevant ei saaks sees lihtsasti liikuda

Sealt tagant sai ennist rattaga sõidetud

Ma olen tegija, tegija. Miks mind ei märgata, märgata 🙂

Fragment Lakshminarayana  templist

Nägime ka rohelisi papagoisid puudeokstes sidistamas omavahel. Ilusad väikesed linnukesed madalamal toimetamas, uhked kullid ja kotkad vähe kõrgemal taeva all liuglemas, on see vast ilus vaadata silmale. Ikka ja jälle meenuvad legendaarse Saalomon Vesipruuli surematud read: „…ja linnud laulsivad ilusasti puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud…“.

Kindlus vaadatud, suundusime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli Grand Raj. Kangra. Selleks päevaks olid juba kella kolmeks päeval sõidud sõidetud, sest hotellis saime teada, et võib-olla peame kohalikku haiglasse koroonatesti minema tegema. Valitsus nõudvat, et kõik riigis viibivad välismaalased peavad seda tegema. Võisime ringi kolada, et andvat teada. See asi siiski kuhugi ei jõudnud ja haiglasse meid keegi viima ei tulnud. Ükski meist mingeid sümptomeid polnud ilmutanud ja kõik tundusid olevat täie tervise juures (vastasel korral oleks olnud keeruline sealsetest tõusudest üles rühkida ka). Nõnda Mart ka valitsejatele kinnitas ja meil lubati lahkesti oma teekonda jätkata.

Ulmelised vaated Kangras, meie hotelli kõrvalt

Päevaga läbitud tee pikkuseks tuli 53 km, sõiduaeg 3,5 tundi umbes. Tõusumeetreid kogunes 890, laskumisi 720. Nii et asi oli parlanksis, sai nii tõusta kui laskuda. Lühikeseks jäi lihtsalt päev natuke.

Õhtul selgus kurb tõsiasi, et ka mina ei pääse algselt ostetud lennupiletiga koju, sest Poola on transiidi Varssavi lennujaamas kinni keeranud. Ametlikult mulle lennufirma ega ka pileteid vahendanud firma esindaja midagi ei teatanud. Alles tagasi Eestis olles sain lõpuks kirja, milles teatati, et sa vist oma piletiga ei saa ikkagi koju tagasi. Mul ei olnud mingit tahtmist ennetähtaegselt hakata kodu poole tüürima. Maailm on hulluks läinud, näis mulle. Kaevatakse endale auku, millest välja ronimine võib üle jõu käia. Ega ma päris adekvaatselt ei osanud või suutnud siis asju muidugi näha. Püüdsin head tuju säilitada, ja ümisesin mõtteis  laulusõnu: „Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee“.

16. märts – ülestõus. Kangra – Dharamsala

Esimene ülestõus toimus hommikul. Ajasime endale kargud alla ja kooberdasime sööma. Rajale saime kella poole üheksa paiku. Sellest päevast võis loota nii mõndagi head, kuid peale selle olid tal ka väikesed vead. Liitrite kaupa vanalt ja vaevatud ihult maha tilkunud higi iseloomustab päeva hästi. Vaated mägedele üles ja ülevalt mäelt alla kompenseerisid muidugi kogu vaeva. Nägime või siis oleks olnud võimalus näha teel Dhuala Dhar mäestiku lumiseid tippe, mis ulatuvad pea 6000 meetrini. Ei kujuta vaimusilmaski ette, et keegi inimene nende otsa kasvõi sel samal silmapilgulgi võis olla roninud. Aga mägironijatele on see 6000 alles eelmäng.

Alguses olid väiksed tõrked ka siiski, sest bussijuht ei osanud Mardi valitud teed mööda järgi tulla ja Mart pidi jalgsi vastu minema. Seni saime nautida külanaise tööd, kes mingi looma sitta kuivama ladus paljakäsi.

Korvpallis on väljend möödavisete kohta: viskas nagu sitta vastu lauda seina. Siin ongi sitt seina peale visatud. Viskaja ise ka pildil.

Tõusu järel tõus, vahel kerge laskumine ja jälle üles. Nõnda see läks. Vahepeal tuli hingenatukese turgutamiseks teha puhkepause ka. Üks selline oli järjekordse teekasvatuse juures. Ma pole varem teekasvatusi nii vahetult näinudki ja see  pilt oli muljetavaldav küll, taamal veel paistmas lumised mäetipud. Kasutasime võimalust ja ostsime otse kasvatajalt kohalikku teed ka koju kaasa. Ruupiad vahetasid omanikku, teepakid bussi ja taas sadulasse, et mäkketõusu jätkuda.

India on muidugi kuulus ka oma tee poolest. Õiget india teed nimetatakse masalaks. Masala tee ehk chai on India traditsiooniline vürtsitee. Ja see on juba üle 5000 aasta vana!

Teekasvatus

Sadulas vaikselt, aga kindlalt edasi rühkides tekib ikka mõtteid. Teinekord kuulad mis ümberringi sünnib. Kuulsin ees Anu ümisemas tuntud lauluviisi, et ikka korraks vaid ainult nanananaa… Vaikselt hakkasid sellele refräänile sõnad ise juurde tulema. Mõne aja pärast ümisesin juba ise:

Korraks vaid ainult saime veidi puhata

Korraks vaid küllap nii siis pidi olema

Korraks vaid saime hinge tõmmata

Korraks vaid, et siis tõusu jätkata

Gäng on koos

Mulle jõudis kohale elementaarne teadmine, et seda kilomeetrite kaupa jätkuvat pikka tõusu on kõige arukam üksinda võtta, saan iseendale kõige sobivama tempo valida (kuigi see sõna „tempo“ selles kontekstis väga kohane ei ole). Nii ma siis seal serpentiinidel üksinda ülespoole kulgesin. Üks hetk sõitis kohalik võimumees oma autoga minust mööda, kuid peatas siis mind kinni. Küsitles, et kuhu teel, miks ja kui kauaks plaanin sinna eesolevasse McLeod Ganj linnakesse minna. Tundis muidugi ka mu tervise pärast muret. Selgitasin, et oleme matkal ja ainult üheks ööks jääme. Meie vana hea Mart oli minust mõnisada meetrit eespool ja sinna politseihärra ja juhatasin vastuste saamiseks. Minu vastustega jäi rahule ja läks edasi, et meie Mardile mõni täpsustav küsimus esitada välismaalaste matkamise kohta. Mingeid probleeme ei tekkinud, haiglasse kontrolli ei saadetud ja sõiduluba ei tühistatud. Aga mägedevaated olid ikkagi unustamatud kõrval.

Ja  meie muudkui ronisime ja ronisime…

sportlane Mäx

sitke Anu

Pikad tõusud olid kulgenud üldiselt päris hõreda liiklusega teel, aga siis jõudsime Dharamsala linna ja seal oli liiklus juba väga tihe. Tegu on eriti värvikirevate hoonetega linnaga (eriti torkab värviküllus silma ülevalt poolt vaadates, kuhu hiljem jõudsime), kus resideerub ca 20 000 elanikku. Dharamsalas tegime ka peatuse, et lõunat süüa. Selleks viidi meid mingi kohaliku turismiarendaja hotelli restorani, kus saime laua väliplatvormile. Sealt avanes taaskord suurepärane vaade alla, terve ilm oli kui peopesa peal. Üks parima vaatega söögikohti, kus kunagi sööma olen sattunud. Ja siin sai härra velorokkar ka väljateenitud külma humalanestega oma kurku kasta ja hinge turgutada. Lisaks värskele kurgile ja tomatile, mida Priit oli tee äärest ostnud ja lahkesti pakkus. Kuigi hing hõiskas nagunii juba seda vaadet nautides, kotkad peakohal tiirlemas.

Vaade restoranilauast

Hoitakse silm peal turistidel

Kohalikud restorani ees puhkamas

Kõhud täis pargitud hea ja paremaga, jätkasime teed läbi raskuste tähtede poole, sest ega tõus veel lõppenud polnud, oh ei. Varsti aga jõudsime mingisse täiesti ülerahvastatud linna. Selgus, et see oligi meie vana hea McLeod Ganj. Kitsas peatänav inimesi pungil täis. Olimegi kohale jõudnud, parkisime rattad eemale parklasse ära ja panime oma kodinad hotelli. Päeva läbisõit kilomeetrite poolest miskit erilist polnud, vaid 40 km, kuid viimased 20 km oli peaasjalikult tõus ja ega enne sedagi meelakkumine see sõit polnud.

40 km on petlik number, arvestades, et päeva keskmiseks sõidukiiruseks saime tubli 11 km/h. No kohati oli see vaevu 3-4 km/h ka, nii et kogu see aeg nii hirmsasti ei õnnestunud ikkagi kihutada. Maksimaalseks kiiruseks tuli 49 km/h, kuigi see jäi eelmise päeva parimale tulemusele alla, kui korra sain kätte ka 58 km/h. Polegi elus veel enne ratta seljas sellist kiirust kätte saanud. Olime sõitnud päevaga umbes 680 meetri pealt merepinnast õhtuks minu kellaarvamise järgi 1700 meetri peale. Tõusumeetreid tuli päeva lõpuks kokku 1289 ja laskumist 325 meetrit. Kuigi hommikul lubas Mart, et päevadistantsiks saab olema 48 km ja tõuseme 2000 meetri kõrgusele merepinnast, siis tegelikud numbrid osutusid mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Aga mina ei kurtnud sellegi üle.

Mart (Tapesh) ja tema moto

McLeod Ganj – dalai-laama residents

Duncan McLeodi, va surematut mägilast, me sealkandis mõõgaga vehkimas ei kohanud. Hoopis dalai-laama residentsi tahtsime kaema minna. Tegelikult see McLeod Ganj pole omaette linn, vaid on Dharamsala linna osa – Ülem-Dharamsala. Ja seal allpool, kus me ennist lõunatasime, on järelikult Alam-Dharamsala. Elementaarne, Watson. Dharamsalades liigub ringi arvukalt tiibeti munkasid. Põhjus peitub selles, et McLeod Ganj on see koht, kus elab eksiilis esibudist, praegune ehk 14. dalai-laama Tenzin Gyatso, kes põgenes Indiasse 1959. aastal. Koos temaga on piirkonnas varjupaiga saanud veel tuhanded mungad. Lisaks on dalai laama ka sealsamas resideeruva Tiibeti valitsuse juht eksiilis.

84 aastane Tenzin Gyatso, dalai laama juba aastast 1940

Kui olime end Citruse nimelisse hotelli sisse kirjutanud ja kotid tuppa vedanud või lasknud vedada, mõne korra rahulikult sisse-välja hinganud, läksimegi vaatama, kus see vana hea dalai-laama siis elab. Kõigepealt nägime templit, kus mungad palvetamas käivad.

Tempel

Üht munka nägin oma palverituaali tegemas nii, et viskas end templi poole kõhuli ja ajas kohe püsti, niimoodi korduvalt ja korduvalt. Palvetamine näib sel moel ühtlasi olevat väikse trenni eest ka. Ikka keha ja vaimu harmoonia vms. Tegime tiiru ka templile peale, päripäeva nagu kord ette näeb, pööritasime ka palverattaid, et õnn meile reisi lõpuni päris selga ei keeraks ja saatus natukenegi halastaks (peab siinkohal etteruttavalt ütlema, et see ka töötas ja õnne meil reisi lõpus ka oli). Templi kõrval oli veel üks maja ja seal dalai-laama elabki. Selgus ootamatult, et peremees oli sel hetkel ka kodus. Kusjuures tavaliselt olla ta väidetavalt isegi turistidega kohtumas käinud, aga käesolevas kriitilises olukorras viirusega see loomulikult võimalik pole. Väga põnev oli igatahes teada, et mingi paarisaja meetri kaugusel minust asub maailma üks populaarsemaid ja olulisemaid inimesi. Seda miljonite inimeste jaoks.  

Templi asukoht ei ole pahasti valitud

Kuna hotell, kus majutusime, oli end täiesti alkoholivabaks kuulutanud, aga väikest õhtust õlut oli ju ometi vaja keha ja vaimu lõõgastuseks, siis siirdusime ühiselt enne õhtusööki väikesesse õdusasse baari mõnusat ja väsitavat päeva vääriliselt tähistama. Pärast õhtusööki ei toimunudki enam midagi. Küll aga oli veel arutamist ja mõtlemist seoses reisi edasise kulgemisega ja kodumaale naasmise võimaluste vaagimisega.

Pool seltskonnast ehk Merike, Priit ja Mäx otsustasid järgmisel päeval otse tagasi New Delhisse sõita, et esimesel võimalusel lennukile minna. Neil õnnestuski varasemaks ajaks piletid saada. Kuna tagasi pealinna oli mitusada kilomeetrit vaja sõita, siis kulus neil selleks terve päev. Anu, Krišna ja mina  võtsime väikese riski ja otsustasime ühe päeva veel matkata ja alles siis tagasi pöörduda. Mina pean mäest alla rattaga sõita saama! Ostsin hotellis ka endale uue lennupileti – 300 euro eest sain pileti Qatar Air lennule läbi Doha Helsingisse. Paar päeva hiljem oleks selle pileti eest juba märkimisväärselt (loe: sadu eurosid) rohkem pidanud maksma, sest kõik lennupiletite hinnad kallinesid tundidega. Selle plaani järgi tuli Helsingist edasi Tallinna juba laevaga sõita. Risk oli see, et kas viimase laeva peale (22:30) jõuame või mitte, umbes tund aega oli puhvrit, et Vantaa lennujaamast Läänesadamasse jõuda. Kuidas see kõik õnnestus, sellest pisut edaspidi.

Lõpuks oli stress ja pinge ka meie seltskonna kätte saanud. Asi oli transpordi mõttes päris hapuks läinud globaalselt ja tagasisõiduvõimalused jäid aina väiksemaks. Päeva võtaks aga kokku pisut kohendatud laulusõnadega (kaunite baleriinide asemel on see ood läbitud serpentiinidele):

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Muinasjutulised tõusud seisavad meil ees.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Graatsilised pikad kurvid väiksel mägiteel.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Sadulates hõljume kui lilled tuulehoos.

Kaunid serpentiinid, kaunid serpentiinid

Sport on läinud moodi, kui siin väntame me koos.

/Heldur Karmo ainetel/ 

17. märts – veere, veere rattakene. Dharamsala – Palampur

Hommikul toimis esialgu kõik nagu tavaliselt – hommikusöök, asjad kotti ja kotid bussi peale. Algas laskumine mäe otsast jälle maa peale tagasi. 3 km hiljem jõudsime mingi tankla juurde ja siin lõppes see „nagu tavaliselt“ osa, sest tuli jätta hüvasti Merikese, Priidu ja Mäxiga, kes istusid nende jaoks tellitud auto peale ja  alustasid tagasiteed Delhisse. Anu, Krišna ja mina koos Mardiga tegime aga ühe sõidupäeva veel enne naasmist karmi reaalsusse. Kui naljaga pooleks öelda, siis terad eraldusid sõkaldest ja võttegrupp jätkas teed uuenenud koosseisus (tervitused siinkohal võttegrupi asutajaliikmetele Andrusele ja Joelile!), rahulikult ja head tuju säilitades.

Mõnisada meetrit tuli tagasi üles rühkida, et siis teist teed mööda uuesti alustada pikka laskumist mäest alla.

Värvikirev Alam-Dharamsala ülevalt

Alam-Dharamsala alt

1700 meetri pealt oli vägevat laskumist pikalt, kohati päris järskude ja keerutavate kurvidega.  Pea 10 km saime jutti alla tuhiseda. Sealt edasi jätkus tee samuti valdavalt langevas trendis, mõnede päris arvestatavate tõusudega ka siiski sekka. 1700 meetrilt olime korraga “kukkunud” 1100 peale, siis kerkisime uuesti 1270 peale, siis taas allamäge 970-le ja lõpetuseks tõus tagasi 1200 meetri peale. Mis see 300 meetrit siia sinna, üles või alla siis ära ei ole, eks ole. Ja nii saime päeva lõpuks 72 km kokku. Laskumist tuli 1433 meetrit, aga ka tõusumeetreid kogunes ikkagi päris palju – 990. Äärmiselt mõnus sõidupäev oli. Kohati tuhisesime hoogsalt allapoole, nii et tuul sasis minu hõrenevaid juuksesalke kiivri all. Ja sellele järgnesid taas ronimine ja higi valamine. Üks paar lisajalgu oleks vahepeal marjaks ära kulunud. Vaateväljas ikka need vanad head lumiste tippudega mäed. Suured tänud meile, et veel üheks päevaks endale matka nautimise võimaluse andsime.

Siiski saime lisaks mägede vaadetele ka inimloomaga seotud vaatamisväärsusi veel külastada. Andretta külas asus savikoda, kus inimestele tehakse käsitöö koolitusi, lühemaid ja pikemaid. Andretta näol on tegemist sisuliselt kunstnike külaga, mis rajatud juba 1920-ndatel aastatel. Ka India kuulsamaid kunstnikke Sobha Singh tegutses siin. Mõningaid tema teoseid saime ka külas asuvas majakeses näha, kus ka suveniire ja muud pudi-padi turistidele müütatakse.

Savikoja ees rõõmustas möödakäijate silmi üks saksa lambakoer, kes maadles suure kivimürakaga. Nagu oleks tegemist olnud Kalevipoja koera Irmi, Armi või Mustukesega. See vaatepilt meenutas Kiirt filmis „Suvi“, kui ta Tootsi juures põllumehe praktikal olles suuri põllukive veeretada üritas.

Kohalik tsunft ehk käsitööliste vennaskond

Käsitööpunker üle vaadatud, kus lühike tutvustuski meile ette kanti, siirdusime viimasesse ööbimiskohta Palampuris. See on üsna pisike linnake 3500 elanikuga. Õigupoolest olime sealt juba ka varem läbi sõitnud, aga nüüd siis panime tõesti lõpliku punkti seekordsele rattamatkale. Loomulikult ootasid meid maasikana tordi otsas lõpetuseks ees ka mahlakad pikad tõusud. Matk sai otsa kaks päeva ettenähtust varem. See ei ole üldse tore, aga tõele au andes oleks saanud ka oluliselt halvemini minna. Võime selle matka tituleerida vist koroona eri aunimetusega, sest kõvasti mõjutusi see matkale jättis. Kuna pool seltskonnast oli sunnitud varem lahkuma, siis selleks ööks saime igaüks endale hotellis privaattoa. Mingi hotellitegelane tuli ja lülitas esimese hooga hindikeelsete selgituste saatel mu toas konditsioneeri sisse. Pulti ma ei leidnud, millega toatemperatuuri soovikohaselt reguleerida. Kui temperatuur oli kukkunud 16 kraadini, siis ühendasin konditsioneeri uuesti seinast lahti ja inimsõbralik temperatuur toas taastus.    

Kell 10 õhtul oli linn juba täiesti välja surnud ja pimedusse mattunud, vähemalt see linnaosa, kus meie hotell paiknes. Siiski oli tänaval üks pisike urgas, kus oli võimalik kaks õhtust õlut lunastada, 160 ruupiat tükk. Ja oligi pidu läbi jälle.

18. – 19. märts – tagasi koju 

Nii pikk, nii pikk on ratturil tee kauge kodu poole minna

Kuid musta muretaeva all, kui raske ka ei oleks tal

Ta jõuab, ta jõuab sinna…

Pudrust, omletist ja kohvist koosnev hommikusöök kell 7, et siis juba pikemaks ajaks bussi peale kolida. Kella 12 ajal saime teada, et buss vahetatakse välja auto vastu, sest bussijuhil oli tervisega probleemid tekkinud. Õnneks ei köhinud ta ja seega ilmselt polnud tegu koroonaga. Lisaks bussijuhile, kes meid Amritsarist saadik saatnud oli, jätsime hüvasti ka rattadoktor Arviga. Mehine käepigistus neile koos tänusõnade, mõningate kupüüride ja eesti kommidega ja jätkasime teed juba uues ja kiiremas sõiduvahendis.

Peatusi tegime vahepeal nii einestamiseks kui niisama jala sirutamiseks. Tee ääres nägime jälle kanepit vabalt vohamas. Lisaks isetekkelised prügimäed ja hulkuvad lehmad, nagu ikka Indias. Üks tüüp laotas otse meie silme all kotitäie oma paska tee äärde maha.

Kaubanduskeskus

Mardil läks bussisõidu ajal lõpuks süda haledaks ja õhtu saabudes hakkas peatuste ajal meile kuskilt õlut ette kandma. Ega ta isegi patust puhas polnud, maitses temalegi see pärast matka. Sõit läks vähe lõbusamaks küll, ei saa salata. Ole meheks, Mart, Tapesh.

Hommikul oli Mart öelnud, et sõit Delhisse kestab umbes 12 tundi, aga kohale jõudsime 15 tunniga. Eks oli ettenägematuid asjaolusid, mis ei võimaldanud kiiresti jõuda ja ka liiklus oli metropolile lähenedes üpris umbes. Kuna Anu ja Krišna lennuk väljus juba öösel kell 3, siis nemad viskasime Delhisse jõudes kohe lennujaama ära, mina aga sain veel minna mõneks tunniks hotelli külitama, sest minu lend läks alles hommikul 9.40. Lendude osas oli meil olnud väike segadus, sest ma teadsin, et nemad ka selle lennuga lähevad, aga võta sa näpust.

Mõne tunni sain niisiis hotellis pikali olla ja 4.30 juba äratus. Kohaliku aja järgi 11.30 maandus lennuk Dohas ja 16.10 väljus järgmine lend juba Helsingi suunal. Doha lennujaamas oodates oma lendu kuulsin kõrvalt ka eesti keelt, noored kaasmaalased olid samuti koduteel. Küsisin nende plaane Helsingist edasi jõudmise osas, sest tõsine kahtlus oli, kas ikka jõuan viimasele Tallinna suunduvale laevale. Nemad plaanisidki ööseks Helsingisse jääda.

Maandudes Helsingis sain teada, et Tallinki kiirlaev Megastar väljumine oli pool tundi edasi lükatud, et koju kiirustavad eestlased peale ikka jõuaks. Kuulsin, et ka Eesti konsul Indias, New Delhis, oli esitanud Eestisse vastavasisulise palve. Nüüd oli rahu majas, sest enam polnud vaja muretseda laevale jõudmise pärast. Pealegi jõudis ka lennuk pool tundi ettenähtust varem Helsingisse. Nüüd oli ainuke mure Vantaas asuvast lennujaamast sadamasse jõuda, mis pole just väike maa. Ainuke moodus oli nagunii takso võtta. Õnneks eestlased üksteist ikka vajadusel  toetavad ja nii ka need noored kaasmaalased. Arvestades soodsaid asjaolusid olid nemadki otsustanud ikkagi samal päeval Eestisse jõuda. Lennujaamas said nad mul ka sabast kinni ja võtsid punti, et ühiselt sadamasse minna taksoga. Ehk 43 euro asemel pääsesin nüüd 15 euroga. Olen neile tänulik, et mind üles korjasid lennujaamas.

Tuleb vist arvata, et dalai-laama juures McLeod Ganj templis käik ja palverataste pööritamine tasus ennast ära, sest kuidagi hästi soodsalt kulges meie tagasitee koju.  Praegu aga on Indias olukord mitmekordselt karmistunud ja inimestele on kehtestatud 21 päevast kodust väljumine. Ja sealt veel edasigi. Kes keelust kinni ei pea, saavad nuudiga piki jalgu või tagumisi põski. Nii et oli tõesti viimane aeg sellest riigist lahkuda ja koju ära tulla. Kodus oli aga ees ootamas karantiin 14 ööpäeva.

Karantiin, karantiin

Istume me täna siin

Õhtul kodus paksu teki all

Karantiin, karantiin

Vabadus on möödas siin

Varakevadisel tänaval

/T. Trubetsky ainetel/

Fotosid saab veel  näha siin: 

https://www.flickr.com/photos/162189912@N02/albums/72157713724218843

Autor: Margus Tali

https://marghusthali.blogspot.com/2020/04/rattamatk-indias-2020-koroona-eri.html?m=1

Matkaseltskond. Ees vasakult – Antti, Artur-Suraj, Pille, Teet, Andrus, matkajuht Margus alias Mäks. Taga vasakult – Regina, Kati, Meelis, Priit, Joel, Mart, Anu, Margus, Merike, Volli-Janga. Pildilt puudub Juhan.

EESSÕNA

Alustaksin sellest, kuidas sai minu jaoks üldse võimalikuks selline esialgu  ebareaalsena tunduv üritus nagu rattamatk mägises Nepalis. Kevadel tärkas nimelt mõte, et võiks jälle üle pika aja rattaga väljapoole Eestit seiklema minna, sest viimasest korrast on juba õige mitu aastat möödas. Kuna sõber, kellega alati on matkal käidud, täidab perekondlikke kohustusi, siis hakkasin uurima internetist võimalusi. Juhuslikult sattusin AndMomentsi kodulehele, mis tegelebki seiklusreiside korraldamisega. Alguses hakkas silma rattamatk Kreekas, kuid mida aeg edasi, seda vähem see mõte mind ahvatles. Tahaks ikkagi midagi enamat, sest kui juba minna kuhugi, siis nii, et oleks mindud. Nõnda uurisin pakkumisi edasi ja jõudsingi Nepali matkani, mis pidi toimuma novembrikuus. Uurisin matka kohta AndMomentsi esindajatelt ka Matkamessil, et saada lähemat infot toimuva kohta. Ja siis sündiski otsus – kuna rattaga matkamine Himaalaja mäestikus kõlas sel ajal minu jaoks üpris absurdse mõttena, siis oli otsus kiire tulema, et just sinna tulebki nüüd minna. Regasin end kohe matkale ära ning sellega oligi sõrm antud  ja plaan lukus. Jäi üle hakata ootama sügise saabumist.

NEPAL

Mul on juba tavaks saanud, et enne kui mingit riiki külastama lähen, teen  eelnevalt ka sellega lähemalt tutvust. Seega enne matka enda juurde asumist olekski siinkohal paslik pisut Nepalist rääkida.

Nepal piirneb Hiina (õigemini asub Nepali piiri ääres Tiibeti autonoomne piirkond) ja Indiaga, selle territoorium on ca 147 000 km² ning Nepali rahvaarv on 2016.a. seisuga ca 29 miljonit. Riigis räägitakse 92 erinevat keelt, kuid ametlikuks riigikeeleks on nepali keel. Nepali lähiajaloos on esinenud ohvriterohkeid relvastatud konflikte. 1996.a. veebruaris alustas Nepali Kommunistlik Partei (maoistid) riigi 75-st maakonnast 50-s mässu (mida nimetatakse ka kodusõjaks) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese, mõnedel andmetel aga üle 13 000.  Kodusõda lõppes 2006.a. Erakordne ja verine oli  aasta 2001, mil tapeti terve kuninglik perekond, sh rahva seas armastatud kuningas Birendra. Kuni 2008. aastani oli Nepal veel kuningriik, kuid siis kaotas Nepali Asutav Kogu riigis monarhia. Nüüd on riigi ametlik nimetus Nepali Demokraatlik Liitvabariik.

Religioonidest on Nepalis selgelt valdav hinduism, kuid rohkearvuliselt on esindatud ka budism (Lõuna-Nepalis asub Siddhârtha Gautama ehk Buddha sünnikoht) ja natuke vähemal määral islam. Hindudel on üks huvitav uskumus Nepalis – nö “elava jumalanna” Kumari kummardamine. Kumari on puhtuse ja süütuse ehk neitsilik jumalanna, kelleks valitakse üks tütarlaps 4–7 aastaste laste hulgast, kes kuuluvad kõrgemasse Sakya kasti ja kes vastavad 32-le erinevale nõudele – nt peavad neil olema veatu nahk, mustad juuksed, tumedad silmad. Sobilikul tüdrukul peavad olema põsed nagu lõvil, keha nagu viigipuul ja kael nagu merikarbil. Kumari elab eraldatult ja kodust võib väljuda ainult suurte pidustuste ajal, kuid ka siis ei tohi tema jalad maad puudutada. Usutakse, et kui kumari kõikenägev kolmas silm avaneb, näeb ta kaugemale meie maailmast. Nende nö jumalannaks olemise aeg lõpeb esimese verekaotusega, sest uskumuse kohaselt lahkub siis jumaluse hing tütarlapse kehast ja ta naaseb tavaellu. Naasmine tavaellu on aga sageli problemaatiline ning päris tavapärast elu  ei pruugigi nad saavutada.

Nepal on üks vaesemaid riike maailmas, kuid see ei peegeldu sealsete inimeste nägudelt. Siiski tuleb lisada, et igal aastal sureb tuhandeid lapsi ainuüksi alatoitumise tagajärjel, sest vaesuse tõttu ei jätku paljudel laste hooldamiseks raha. Sotsiaalabi on aga olematu. Üle 80% Nepali elanikest elab maapiirkonnas, seega on loogiline, et peamine majandusharu seal on põllumajandus. Kuigi mõned käivad paljajalu ja elavad tagasihoidlikes hüttides (peamiselt muidugi maapiirkonnas), siis võib sellegi poolest nende silmades näha sära, rõõmu ja huultel naeratust. Silma torkab, et rasket tööd teevad peamiselt naised, kes samas näevad seejuures igati head välja. Lapsed kilkavad ja tulevad valgeid turiste uudistama. Tänaval võib inimestelt kuulda tervituseks sõna “namaste”. Kuigi see kõlab nagu tavapärane soe tervitus külalisele (sageli see muidugi nii ongi), siis tegelikult omab see väljend hinduismis hoopis sügavamat tähendust, eriti kui seda öeldakse käed enda ette rinnale asetatuna. Namaste tähendab nimelt, et ma tervitan sind sellisena nagu sa sügavaimal tasandil oled, kummardan sind ja jumalikkust sinu sees.

Nepalis kehtib nagu Indiaski kastisüsteem. Inimesed ka tõsimeeli usuvad, et et igaühe elu on jumalate poolt ette määratud, mille järgi ühed on valitud kõrgema, teised madalama kasti seisusesse. See tähendab ühiskondlikku korraldust, kus ühiskonna liikmed sünnivad teatud kasti ja nende võimalused elus on ette määratud vastavalt kastile ettenähtud rollide, reeglitega, sh on paika pandud nt elukutse ,partnerite valiku ja hariduse võimalused jms.  Nepali kultuuris on inimese nimi väga olulise tähendusega, mille järgi saab teada tema etnilise kuuluvuse ja kasti kõige selle juurde kuuluvaga.

Paljudel hindudel on silmatorkav punane täpp otsa ees, mida nimetatakse bindiks. See tuleb sanskriti keeles sõnast bindu ja tähendab kolmanda silma tšakrat (so teadlikkuse ja naiseliku vaistu tšakra, mis näitab sulle tõde tema täielikul kujul). Punane värv esindab seejuures au, armastust ja heaolu. Bindu on punkt, mille ümber luuakse mandala, mis omakorda tähendab vaimset ja rituaalset sümbolit hinduismis (ka budismis) ning esindab universumit. Paraku liigub sealmail ringi ka hulgaliselt nö libapreestreid, kes bindude kaudu üritavad turistidelt raha välja meelitada.

Nepali sümboliks on loomulikult Himaalaja mäestik maailma kõrgeimate mäetippudega. Himaalaja nimi tähendab sanskriti keeles “lume paika”. Nepalis on 8 mäetippu, mis asuvad kõrgemal kui 8000m merepinnast, sh kõrgeim mäetipp Mount Everest (8848m). Rohkem kui 90 mäetippu on kõrgemal kui 7000m, üle 40% Nepali territooriumist on kõrgemal kui 3000m merepinnast. Nepali loodus on mitmekesine – seal on nii kõrgeid mägesid, kärestikulisi jõgesid kui ka troopilist džunglit.  Kliima kõigub arktilisest troopikani. Loomadest on esindatud kuninglik Bengali tiiger, lumeleopard, ühe sarvega ninasarvik, elevant, punane panda, tiibeti rebane jne.

2015. aasta aprillis tabas Nepali 7,8-8,1 magnituudine maavärin, millele järgnes suur hulk tugevaid  järeltõukeid. Maavärina tagajärjel tekkis Mount Everestil laviin, mis tabas baaslaagrit. Mäepäästjad leidsid Everestilt 19 hukkunut. Kokku hukkus maavärinate tagajärjel Nepalis üle 8800 inimese, nende seas ka üks eestlane. Kosmoseagentuuri satelliidipildid näitasid, et riigi pealinn Katmandu kerkis maavärina mõjul pea meetri võrra, Mount Everest kaotas aga oma kõrgusest umbes kolm sentimeetrit.Maavärina tagajärgede likvideerimine toimub tänaseni. Riigis on loodud sadu organisatsioone ja algatatud abiprojekte, et abistada kohalikke inimesi, kes kaotasid kodu. Valitsus pole suutnud ise piisavalt abivajajaid toetada ning seetõttu pole abi veel siiani tuhandete inimesteni jõudnud,  seda eriti mägistes külapiirkondades, kuhu ligipääs on piiratud.

      Nepali suurim linn on pealinn Katmandu. Katmandu nimi tuleb sanskriti keeles sõnadest kaasth mandap, millest esimene sõna tähendab puitu ja teine katet või vaipa.  Linnas oli kunagi palju puitehitisi ja templeid, nii et maapind tundus olevat kaetud puiduga. Sellest ka nimi. Vaatamata sellele, et linn asub orus Bagmati jõe ääres, siis on ta ikkagi veel 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Elanike arv on 1,2 miljonit, kellest 70% on nepaallased ning 30% Nepali vähemusrahvad gurungid, nevarid, šerpad, limbud jt. 1979. aastast alates kuulub Katmandu vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Paar huvitavat fakti veel Nepali kohta. Nt Nepali rahvuslill on punane rododendron. Nepali aasta algab 14. aprillil ning nende kalender on meie kalendrist 57 aastat ees, seega on Nepalis praegu aasta 2074.

SAABUMINE KATMANDUSSE

Iga matkast osavõtja peab oma jõududega Katmandusse jõudma ja ise ka vastava lennumarsruudi valima. Jäin pisut sellega hiljaks, sest lootsin liialt &Momentsi inimeste abile, kes algselt lubasid lendude planeerimisel abiks olla. Valin lõpuks lennud läbi Helsingi ja Delhi. Minu seiklus algab 10. novembril Tallinna lennujaamas, esimene vahepeatus Helsingis ja siis juba Delhi lennuki peale. Öösel kell 01:45 olen kusagil 12 000 meetri kõrgusel Afganistani pealinna Kabuli kohal. Õues on pisut jahedavõitu, -70 kraadi. Und ei ole. Kohaliku aja järgi kell 06:35 maandub lennuk Delhis, Eesti aja järgi oleks kell alles 3 öösel. See tähendab, et 3,5 tundi on nagu ära virutatud. Magamine jääbki see öö vahele.

Delhi lennujaama transiidialas saan au osaliseks suhelda India ametimeestega. Nad jätavad pehmelt öeldes üleoleva mulje, kel üsna suva reisijatest. Kui väljenduda ebapehmelt, siis on nad nagu lipsuga ahvid, kes peavad ennast kõige tähtsamaks inimeseks maa peal ja kelle inglise keel on sama arusaadav nagu Nepali kodukitsel. Sama soojad sõnad neile tagasilennu ajal. Aga las nad seal siis olla. Mina saan lõpuks omad asjad korda, ees ootab 6 tundi vahtimist Delhi lennujaamas. Veedan ühes lennujaama puhvetis aega sulgpalli India Open vaatamisega naiste üksikmängus, kohtuvad keegi Nehwal ja Pusarla.  Rüüpan ajaviiteks ja lennujaama stressi maandamiseks india õlunaadi nimega Kingfisher erilise kirve hinna eest. Saan teada, et siin baaris müüakse alkoholi alates 25. eluaastast. Õlletootja on pudeli sildile märkinud, et alkoholi sisaldus ületab 5,25%, aga ei ületa 8%. Väärtuslik ja selge informatsioon. Vahetult enne lennule minemist enam maha istuda ei julge, sest silm tikub vägisi kinni vajuma magamata öö tõttu, ei tahaks lendu kuidagi maha magada ja siia lennujaama kauemaks jääda. Taarun ühest ruumi otsast teise lihtsalt, aga kõik sujub lõpuks hästi ja varsti kannabki rauast lind nimega Air India mind juba Nepali poole.

Katmandu Tribhuvani lennujaamas (kui aus olla, siis lennujaam ise ei jäta küll muljet, et tegu võiks olla riigi pealinna lennujaamaga) läheb kõik isegi pisut ootamatult sujuvalt. Tribhuvani nimi on lennujaamale pandud kuningas Tribhuvan Bir Bikram Shah järgi, kes valitses neil aladel 1911-1950 ja 1951-1955. Natuke rohkem kui pool tundi, 25 $ ja viisa juba käes. Ei lähe teab mis kaua ka pagasi kättesaamisega ja siis saab minna õue otsima tegelast, kes mind siit lennujaamast hotelli transfeeriks nagu meid eelnevalt instrueeritud oli. Õues on oi kui meeldivalt soe. Kohe kui lennujaama hoonest väljun lendab nagu herilaste parv minu suunas taksojuhte ja muid kohalikke ärimehi oma teenuseid pakkuma. Tänan viisakalt ja siirdun läbi kammima tohutut rivi nimesilte lennujaama ees, sest kuskilt peaks seal tuttavad sõnad leidma. Rivi lõpus märkangi ühel paberil lõpuks oma nime ja siis kuulen ka sulaselges eesti keeles “tere!”. Nii kohtun Nepalis juhuse tahtel esimesena Anu ja Andrusega. Andrusest saab terveks matkaks mu toanaaber hotellides.  Kui lisada siia veel üks tore vandersell nimega Joel, siis saamegi matkaks korraliku võttegrupi kokku. Olgu siinkohal juba ette ära öeldud, et võttegrupp ei oma seost kärakavõtmisega (mitte et keegi meist otseselt pitsi sülgaks), vaid pärineb ühest kunagisest populaarsest reklaamist. Aga see seltskond on väga tore, sõbralik ja rõõmsameelne ning kihutamise asemel pühendub matka nautimisele. Anu aga on lihtsalt üks soe inimene, tundub isegi pisut lillelaps (nemad on alati üks tore sort inimesi!) ja ma arvan, et just tema mõjutas vaata et kõige rohkem meie matkaseltskonda oma positiivsuse, ja muljetavaldava visadusega. Nagu Juhan hiljem tabavalt märkis, siis Anu võib ilmselt ka kiviga väga hästi läbi saada. Rääkimata väikesest kitsetallest enne üht ööbimiskohta, kes talle ise sülle ronis ja kellega Anu omad jutud ära vestles. Igatahes koos viiakse meid Katmandu hotelli nimega Sampade Garden, kuhu riburadapidi saabuvad kõik matkast osavõtjad. Pärast asjade lahtipakkimist kostitame Andrusega end esimese Nepali kesvamärjukesega, milleks on “tillukene” 650 ml pudel, millel nimeks, ja oh seda üllatust, Everest. Teine populaarne ja täitsa tarbitav õllemark siin on Gorkha, mille nimi on pandud kunagise Gorkha kuningriigi järgi, mis 16.-18. sajandil peamiselt Lääne-Nepali aladel eksisteeris. Pärast väikest keelekastet teeme mõne matkakaaslasega jalutuskäigu isetolmleval Katmandu uulitsal. Kohalikku raha oleks vaja rahamasinast saada. Katmandu tänavad on ikka väga tolmused ja siinne õhk hingamiseks päris ettenähtud ei ole, sestap ka paljud kohalikud näomaske kannavad.

Pärast jalutuskäiku nuumatakse meie kõhud hotelli sisehoovis pika laua taga mitmekäigulise õhtusöögiga korralikult täis, enne veel asetatakse meile kaela ümber valge õhuke sall kirjaga Mountain Šerpa Trekking ja kingiks saame ka T-särgi tõestuseks, et oleme kohaliku ettevõtja teenuseid kasutanud. Uhke värk, üldse ei ole oluline, et need sallid juba valmimisest alates kõvasti narmendavad ja hargnevad. Heatahteavaldus loeb rohkem.

Õhtusöök söödud saabuvad pärast mõnetunnist viibimist hotelli juurde ka meie kaherattalised tulevased sõbrad, kes meid järgnevad päevad ustavalt ja streikimata teenima peavad. Minu sõbra nimi on Polygon Premiere. Etteruttavalt võib öelda, et tema teenib mind matkal igati hästi. Arvestades seda vett ja vilet, liiva, pori ja kiviseid teid mööda tõuse ja eriti laskumisi, mida need rattad matka jooksul tunda saavad, siis on hea saavutus see, et vaid ühel päeval on mul väikesed probleemid käiguvahetusega, aga needki lahendab mehaanikuisand Volts õhtuses majutuskohas  kõigest 10 minutiga.

Minu armas veelik Polygon

Pikka istumist pärast ratta ülevaatust minu jaoks ei ole, kuna ära näpistatud peaaegu 4 tundi päevast (ajavahe Eesti ja Nepali vahel on 3 h ja 45 minutit) ja magamata öö tõttu lennukis saadab organism selgeid signaale, et kuule härra, ole nüüd hea mees ja mine tuttu. Eks tuleb kuuletuda, et oma kehaga juba enne matka algust mitte tülli pöörata. Mõningad matkakaaslased siirduvad aga õhtut jätkama kohalikku klubisse.

1. MATKAPÄEV KATMANDU – KAKANI

lähme sõidame
kui ratas läeb käima
kui ei lähe ta
siis me lükkame
ilgelt pikk on tee
nendest mägedest üles
kuid meil aega on
kogu päev on veel ees

Äratus on 6:55 ja hommikusöök kell 7. Nii hakkabki see iga päev olema, sest startida on plaanis kella 8 paiku. Enne teeleasumist tuleb hotelli baaris ära klaarida ka eilse õhtu arved. Tubli pool tundi sahmimist oma paberarvete ja nende koopiate kuhilas, et minule kuuluvad üles leida. Kusjuures kõik ostud kirjutatakse käsitsi üles kaustikusse, et bilanss ikka klapiks päeva lõpuks.

Esimene sõidupäev tõotab kohe mehist ülestõusu – 1300 meetri pealt Katmandust kuni 2000 meetri peale Kakanis. Vaim on värske ja kondid ka loodetavasti valmis. Vaatame ka rattad veel üle – pumpame rehve, tilgutame ketile õli, sätime sadulaid jms nipet-näpet. Enne teeleasumist tutvume ka oma teejuhtide Suraj ja Jangaga. Ehk eesti keeles siis Artur ja Volli. Artur on tegelik teejuht, grupi taga viimasena sõidab Volts, kes peab jälgima, et kogu punt ikka rajal püsiks. Ühtlasi täidab Volts mehaaniku ülesandeid. Selles vallas tööpuuduse üle ta matka jooksul kurta ei saa. Artur tutvustab lühidalt, mis meid ees ootab ja kuidas on mõistlik teedel liikuda, pidades meeles, et siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks mainib ta, et kõikjal kooserdavad teedel erinevad pudulojused – koerad (koer on nepali keeles muuseas kukkur), kitsed, kanad, lehmad. Penisid lösutab päevasel ajal päikese käes tõesti palju või hulguvad karjakesti sinna-tänna. Ja kanade kohta hoiatas Artur, et kui keegi peaks mõnega kokku põrkama nii, et kana taevasele õrrele peab kolima, siis tuleb hukka saanud linnu omanikule valuraha maksta 25000 ruupiat (so u 200 €. 1 € = u 120 ruupiat). Mine võta kinni, kas tüüp tegi huumorit või ongi siin kanad erilise kaitse all.

Tee peale tuleb kaasa võtta seljakott, kuhu lähevad igaks juhuks pikad püksid ja kilekas (ei seda ilma ette tea), peegelkaamera (proovin alguses seda kaasa vedada, hiljem võib väiksema vastu vahetada, kui enam ei viitsi), lisaks mõni batoon nälja kustutamiseks ja energia taastamiseks ning väike esmaabi paunake, kui peaks plaasterdamist vaja olema näituseks. Ja siis võib sõit alata.

Start Sampade Garden hotelli juurest

Katmandu kitsastel tänavatel ei ole just eriti mõnus liigelda, tolmu lendab igal pool, liiklus on idamaiselt kaootiline. Üks punane autorääbis üritab kõrvalteelt hooga välja sõites meid rammida, õnneks jõuame Mardiga õigel ajal kõrvale põigelda. Küll aga saab esimese tutvuse osaliseks kohalike teedega Anu. Ta sõidab siin klippidega ja ei jõudnud piisavalt kiiresti jalga kätte saada ning kukub külili. Õnneks viga ei saa ja sõit võib jätkuda. Oma pool tundi võtab aega enne kui jõuame linnast välja. Seejärel alustame kohe tõusude mõõtmist. Erinevalt järgnevatest päevadest on tänane etapp enamasti asfaltteel või vähemalt mis kunagi seda oli. Nii et saab esialgu sisse elada sõidule, kuna minu eelnev maastikuratta kogemus on ümmargune null. Tõusegi olen viimasel ajal saanud võtta vaid peamiselt Lõuna-Eesti maastikul. Alguses möödub kõik sujuvalt, jaksu on ja ilm on ka hea. Kohe alguses paistab, et matkaseltskond jaguneb erinevateks sektsioonideks. Eelpool mainitud võttegrupile vastandiks tekib nö spordiosakond, kes tahaks võimalikult kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Mahutrenn tahab ju tegemist, sest toorest jõudu on kõvasti ja jääb ülegi. Artur jääb ka juba liidergrupist vaikselt maha. Grupi tagumine ots lähtub mõistlikumast põhimõttest – tark ei torma.  Või nagu ütles teo vanaisa ühes lastesaates: “ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi!”.

Nõnda see sõit tasapidi edasi läheb, rühime kõrgemale ja vaated tagasi Katmandu orgu lähevad aina kaunimaks. Teel teeme lühikesi hingetõmbe pause, mis võimaldab pärast rassimist pulssi normaliseerida ning organismi vedelikuvajadust rahuldada. Ühes peatuskohas, kus saame mäest alla voolavast nirest end jahutada, jalutab pisike paljasjalgne poisiklutt (Mäks nimetab neid hiljem tabavalt nunnudeks rosinateks) oma emmega. Saame lahke loa väike pilt klõpsida, vastutasuks maandub poisi pihku paar eestimaist komput.

Nunnu rosin

Hakkavad vaikselt paistma ka muljetavaldavad lumised mäetipud. Teeme peatuse ja alustame esimese tõsisema fotosessiooniga. Saame teada, et üks taamal paistvatest teravikest on maailma kõrguselt 8. mäetipp Manaslu (8163m).

Vasakul pool suurem tipp on Manaslu

Päeva viimased 3 km, mis majutuspaika Kakanis jäänud on, lähevad eranditult ülesmäge. Paar korda olen sunnitud korraks jala maha toetama ja pudelist suutäie vett kuukama. Ähkides ja puhkides nagu vana sepikoja lõõts jõuan lõpuks õnnelikult üles välja, kus kuulen rõõmusõnumit, et paarisaja meetri pärast ongi juba tänane öömaja. Ei tulnud see lõpp teps mitte kergelt, aga ta vähemalt tuli ja selle üle on küll hea meel. Tuju on raskustele vaatamata väga hea, ilm päikeseline ja soe ning üks külm Nepali Ice voolab juba peagi mulinal lipsu taha. Oleme jõudnud 2045m kõrgusele merepinnast, sõidetud täna 27 km (kilomeetrite arv siinkandis on ikka vägagi petlik, peab nentima), seda natuke rohkem kui 4 tunniga. Huvitav tähelepanek, et Google Maps näitab autoga Katmandust Kakanisse sõiduajaks lausa 1 h 28 min, kuigi vahemaad pole ollagi.

Lõunasöök on minu jaoks liialt vürtsikas ja ei julge tervise huvides sellele eriti panustada, nokin niisama moe pärast. Pärast einestamist lösutame päikese käes ja naudime imelist vaadet, mis otse hotelli hoovist meile avaneb. Hotell ise on ka igati ontlik ja mõnus.

Tagasihoidlik vaade hotelli eest vahetult pärast 1. päeva lõppu 🙂

Tagumine meie hotell Kakanis

Et kogu õhtupoolikut mitte niisama istudes raisata, teeme ümbruskonnas ka väikese jalutuskäigu. Satume kohe ühte memoriaalparki, mis rajatud mälestamaks  lennuõnnetuses hukkunuid. Nimelt 31.07.1992 kukkus siit pisut põhja pool alla Thai Airlines`i lennuk, milles hukkus 99 reisijat ja 14 meeskonnaliiget. Kusjuures ainult 59 päeva hiljem toimus Nepalis ka teine lennuõnnetus, kui 28.09.1992 kukkus Pakistan Airlines`i lennuk A300 Katmandule lähenedes vastu Bhatti Danda mäge ja kõik pardal olnud 167 inimest hukkusid. Karm värk.

Jalutame natuke edasi ja meile avanevad suurepärased vaated metsaga kaetud mägedele, taamal näeme ka Katmandu linna, kust hommikul alles ratastega tulema sai hakatud. Päris müstiline on sellele mõelda, sest linn paistab tõesti päris kaugel ja madalal orus olevat. Peade kohal hakkavad tiirutama kotkad. Esialgu vaatame, et korraldavad meile kambakat, kogunevad igatahes vaikselt punti (loendan neid seal oma 8-9 tükki kokku). Hõljuvad taeva all kuninglikult, tiivaga kordagi hoogu andmata. Väga mõistlik, ei rapsi tühja! Uhke vaatepilt. Lõpuks üks kotkas sööstab maapinna suunas ja haarab sealt ühe roomaja küüniste vahele. Lendab saagiga üles ja hakkab otse õhus seda konsumeerima. Egas midagi, jätku leiba! või pigem siis jätku ussi!

Kotka lend, taamal Katmandu

Taeva valitseja

Päikesekümblus Kakani küngastel

Istume Anu, Pille, Andruse, Joeli, Juhani ja Meelisega jupp aega mäenõlval päikesevanni võttes ja vaadet imetledes, ümbritsetuna kohalikest omavahel purelema kippuvatest penidest, kukkedest ja paarist lehmast. Seejärel siirdume hotelli tagasi.

Päikeseloojang siin mäe otsas on lihtsalt liiga ilus, et tõsi olla. Õhtu poole koondub matkaseltskond ühise laua taha ja igaüks räägib endast midagi. Ehk siis tutvumisõhtu, nagu moodsas keeles öeldakse. Päris huvitav seltskond on matkale kogunenud, igaühel on midagi huvitavat rääkida ja kõik on päris erinevad isiksused.

Loojuva päikese kiired mägede tippudele

Kadunud 60 sekundiga

2. MATKAPÄEV KAKANI – KATMANDU 

Minge üles mägedele
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!

Äratus on kell 7 nagu ikka. Hommikuks ei ole mäe otsast vaade kehvemaks läinud. Väike lahustuv kohv jaki piimaga, praekartulid, omletilaadne toode ning röstsai maasikamoosiga aitavad korralikult üles ärgata.

Kui esimesel päeval ronisime Katmandust Kakani, siis teine päev lõpeb uuesti Katmandus. Kui loogiliselt võiks eeldada, et kui siia tulles saime peaasjalikult ülesmäge sõita, siis tagasi peaks enamus ajast laskumine olema, aga võta näpust. Tegelikult teisel päeval alles tõeline mägirattasõit algab. Pärast mõnesaja meetrist laskumist hakkame nagu ämblikmehed mööda seinu üles ronima, järsud lõigud mööda mäenõlva keerutades üles vaheldumisi kivisel ja liivasel teel tunduvad olevat lõputud.

Sellised teeolud ja tõusud

Kuid ka see ei ole veel kõik. Kui esimene ehmatus tundub olevat üle elatud, siis jõuame kohe põhimõtteliselt džunglisse, kus niinimetatud teed (spetsialistid ütlevad vist nende kohta singlid või midagi) on Mäksi sõnul ülitehnilised. Ei vaidle vastu ja suurem osa sellest tuleb amatööridel ratta kõrval kõndides mööda saata. Laskumised ei ole teps mitte kergemad kui tõusud, need nõuavad juba suuremaid oskusi, mida hetkel küll kuskilt võtta ei ole. Siin on raja ääres ka mingid taimed, mis päris ebamugavust tekitaval moel ennast inimkehale meeldejäävaks üritavad teha.

Kui muidu saame üldse suure osa ajast sõita nii, et vasakut kätt on päris suur ruum alla kukkumiseks, siis üks koht metsa vahel on eriti ekstreemne – rada praktiliselt pole, ilmselt veega ära uhutud vms. Seega tuleb ratas vasakusse kätte võtta ja parema käega toetada end vastu mäenõlva, et kitsas äär ületada. Üsna erutav üleminek.

Vahepeal näen oma targa kella pealt, et ca 7 km läbimiseks on kulunud tagasihoidlikud 1,5 tundi. Parimal hetkel olime 2300 meetri kõrgusel merepinnast, teavad veel targemate kellade omanikud rääkida. See on  kindlasti koht, kus võimalus õiget maastikusõitu õppida, seda nii laskumistel kui tõusudel. Mütsiga ei tasu neid tõuse-laskumisi lööma minna, võib haprasti lõppeda. Kui kogemused puuduvad, tuleb tasapisi neid siin seega omandada. Õnneks ei ole Mäks ka kitsi juhtnööre andma, eriti kuidas peaks laskumisi võtma. Ühtlasi manitseb mitte liiga endale tegema, sest enamus matkast seisab veel ees ja ei ole kuigi tark end ära katkestada kohe alguses. Samas peab tunnistama, et isiklikult minu sõiduvorm läheb iga päevaga paremaks ja paranevad ka oskused rattavalitsemisel.

Päeva esimene osa oligi kõige keerulisem ja raskem. Pärast seda saab hakata ka natuke lustima, kui jõuame Shivapuri Nagarjuni rahvusparki. Tegemist on suuruselt 9. rahvuspargiga Nepalis (160 km2) ja on oma nime saanud Shivapuri mäetipu järgi (2732 m). See piirkond varustab suuresti Katmandu orgu puhta veega. Rahvuspargi territooriumil elab päris palju erinevaid loomi – näiteks india leopard, reesusmakaak, himaalaja must karu, läänepoolses osas leidub isegi kobrasid. Meie teele neist ühtegi õnneks või õnnetuseks ei satu.

Aga selle rahvuspargi teid on juba tõeline nauding sõita. Teed voolavad üles-alla, vahel saab natuke ronida ja siis jälle mõnusa kiirusega laskuda. Spordiosakond on liikunud omas tempos, võttegrupp kulgeb omasoodu. Samas tehakse pidevalt peatusi, kus kogu grupp vähemalt korraks kokku saab, seega on kõik hästi ja gruppide vahele suuri ajalisi vahesid ei teki. Kell 11 on tee ja küpsise paus väikeses teemajas või misiganes selle hüti nimi on.  Läbitud natuke üle 12 km (!). Lisaks teele (mis on tõesti maitsev) manustan ka puhast suhkrut  kohaliku limonaadi Mountain Dew näol.

Esimene ratas on nüüd lagunema hakanud. Merikese rattal läks kassett, võimaldades sõita  vaid kõrgemate käikudega. Aga Merikese kaasa Priit on nii kõva vana küll, et sõidab sellega ise päeva lõpuni. Õhtul on mehaanikul käed tööd täis nagunii.

Pärast teemaja pidi Arturi esmase info kohaselt olema mingi 40 minutit tõusu ja seejärel minek alla Katmandu orgu. Tegelikkuses on tõusu vaevalt veerand tundi, nii et laskumine algab üllatuslikult varakult. Võib öelda, et esimesed kaks päeva on olnud tõeline maastikusõidu eluülikool. Õppimist on kõvasti, aga areng on ka silmaga nähtav ja jalaga tuntav.

Katmandu äärelinnas viib Artur meid hindude pühapaika kaema ja saame ka nende pühasid toiminguid kõrvalt vaadata. Mõni saab endale punase bindigi otsaette.

Hindude uskumuse järgi vabastab tuli lahkunute hinged

Pühapaiga kõrval aeleb kits, keda ei morjenda seegi, et kohalikud lapsed teda torkimas käivad.

Pärast väikest ringkäiku kinnitame keha kohalikus toitlustusasutuses. Taldrikutäis nuudleid kanaga erilist maitseelamust ei paku, aga tuleb see sisse kihutada, sest keha ei ole nõus muidu koostööd jätkama. Pärast einestamist teeme rattaga väikse kaare veel mööda mäenõlva, tee peal vaatame üle jumalanna Kali (teiste nimedega ka Parvati või Durga) kuju.

Jumalanna Kali, jalg oma kalli kaasa Šiva peal

Kālī on jumalanna, keda seostatakse igavese energiaga. Teda on peetud kurja jõu ja deemonite hävitajaks. Kali altarile ohverdatakse koduloomi, kes tapetakse altari juures kohapeal. Usutakse, et need ohvriannid lepitavad Kalit ja toovad perele õnne. Arturgi teeb oma väikese usurituaali kuju juures.

Pärast peatust Kali juures sõidame juba põldude vahelt Katmandu citisse.  Saame taas veereda pealinna tolmustel teedel. Enamus tänavatel puuduvad kõnniteed, nii et teel jalutavad inimesed segamini autode ja tsiklitega. Joelil õnnestub otse minu nina all valepidurduse tõttu kukkuda täpselt auto ratta ette, aga õnneks ei juhtu midagi hullu, sest auto vaevalt liikus ja Joelile otsa ei sõida. Väga õnnelik õnnetus.

Kell 15.00 oleme samas hotellis tagasi, kust eile lahkusime. Enesetunne polegi eriti hull ja jalad ei tudise all. Kõik on väga suurepärane. On olnud erakordselt äge, mitmepalgeline ja emotsiooniderikas päev. Seame ennast uuesti sisse hotelli ja siis on vana eesti kombe kohaselt paras aeg üheks külmaks Everestiks. Seejärel läheme Andruse, Joeli ja Katiga linna peale uitama. Vaataks natuke peatänavalt kõrvale kah.

Ohutus ennekõike!

Punane ruulib

Koduaia pomelod

3. MATKAPÄEV KATMANDU –  NAGARKOT
   Mul püksisäär on kääritud ja jalad väntavad
   On laagrid hästi määritud ja kiirelt möödub maa
   Ja nikeldatud leistang punast taevast peegeldab
   Nii kiirusega tuul mul hellalt juukseid silitab

   Igapäevaseks rutiiniks kujunenud tegevused hommikul tehtud asume taas pisut peale kella 8 sadulasse. Artur lubab, et täna on pool päeva suht tasast teed (flat) ja päeva teisel poolel saavad soovijad jälle mägedes mürada. Katmandust liigume seekord teises suunas välja ja esialgu tundubki kõik minevat ladusalt ja kergelt. Aga siis virutatakse tee peale ette ikka korralik tõus. No nii, et kõrguste vahe merepinnast muutub + 200 meetri võrra. Peast käib läbi mõte, et kui see nüüd flat on, mis siis edasi tulema hakkab. Aga hea soojendus päeva alustuseks, saame jalad “lahti” sõita. Kuna grupi esimene ots kipub pahatihti Arturi seljataha jätma, siis otsustab matkajuht Mäks, et aeg on seltskonda natuke sõbralikult korrale kutsuda, mainides, et eesmärgiks pole giidile kohta kätte näidata, vaid sõita nii, et kõik saavad matka nautida. Selles mõttes kõik õige, et ega meil ju kiiret pole ja me ei tulnud siia siiski spordilaagrisse. Oleks aeg nautida kulgemise protsessi rohkem ja kiirustada punktist A punkti B vähem. Samas saan aru ka sellest, et igaühel on mäkketõusu lihtsam võtta just enda tempoga, mis loomulikult on seltskonna lõikes üpris erinev.

Edasi läheb juba taas lõbusamaks. Hakkame keerutama mägistel teedel üles ja alla, päris hoogsalt. Teed on kohati liivased, kohati kivised ja kohati midagi vahepealset. Läbime mägikülasid, kus elu käib täie hooga. Ühes külas näeme valju muusika saatel ja lippude lehvides marssimas kohalikke terve rivi tõenäoliselt poliitikahärrasid. Valimised on tulemas, sest kõik kohad on valimisreklaami (paberplakatid seintel) täis. Ilmselt käisid külas valijatega kohtumas. Külainimesed jälle naeratavad ja lehvitavad meile. Naeratamisega hakkab siin üldse juba täitsa ära harjuma. Vahepeal saame siiski mehisemaid tõuse ka võtta, et see maitse päris meelest ei läheks. Mäksi hinnangul oli üks selline mõnesajameetrine tõus oma 16%.

Liigume läbi külast, mille kohta ütleb Artur, et see on nevaride (üks paljudest Nepalis elavatest rahvastest) piirkond ja siitkaudu läheb tee Tiibetisse. Wikipedia teab rääkida, et nevarid moodustavad ca 5 % Nepali elanikkonnast (võrreldav Eesti rahvaarvuga ehk u 1,3 miljonit), kuid nevarid on moodustanud enamuse kogu Katmandu oru elanikkonnast. ÜRO inimarengu programmi aruande kohaselt on nevaride piirkond nii majanduslikult, poliitiliselt kui sotsiaalselt pikka aega olnud Nepali enim arenenud piirkonnaks.

Priit, võta kett maha, on kergem vändata!

Päeva edenedes hakkabki tee, nagu lubatud, järjest enam ülespoole kerkima. Viimased kilomeetrid enne lõunapausi on üpris aega ja higi nõudvad, minimaalsest käigust kõrgemat pole ohtugi siin kasutada. Vahepeal ei taha ratas kuidagi üle kivide minna ja siis tuleb kasutada kand-ja-varvas tehnikat edasi liikumiseks.

Näiteid elust enesest

Vaev saab ükskord ka tasutud. Järjekordse kurvi tagant väljudes näen meie matkahunte rõõmsalt künka otsas jalga puhkamas. Sätin ka ennast sinna. Mart on parajasti “kohvikus” külma Everesti ostmas ja saab jutule, et kaks tükki 700 raha eest. Alguses ei saagi aru, kas proua tahab 700 ühe või kahe õlle eest. Jääb kaks. Nii et ühe saan 350 ühiku ehk ligi 3 € eest endale. See läheb nagu kerisele, nii et kõrvad suitsevad. Ühtlasi annab üks kohalik tiivuline (ilmselt harilik sinikael-varblane värvuliste seltsist) mulle ka väikse personaalse kontserdi. Hea lõõgastav puhkehetk.

Maestro

“Päikese kiired kuldasivad puude latvasid nii et need just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, tuul kiigutas puude latvasi mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suvel enamasti on ja mitte teist viisi…” (Saalomon Vesipruul). 

Enne kui miskit kõhusoppi saab tuleb siiski üks tõusukene veel maha murda ja siis saab korraks natuke pikemalt hinge tõmmata. Kell saab kohe 2, oleme 1750 meetri kõrgusel ja läbinud 34 km.

Kui ports riisi peaaegu sisse higistatud (isu on siin kuidagi närb) ja rahvas vaikselt liikvele läheb, alustame võttegrupi meespoolega rahulikult ratta kõrval jalutamist. Ööbimiskohta peaks vaid mõni loetud kilomeeter tõusu olema jäänud, et kiiret pole ja naudime parem avanevaid vaateid mägedele. Volli ütleb, et need mäed on parimal juhul “ainult” 7500-sed umbes. Jalutame edasi, samal ajal tuleb alluda sisemisele käsklusele – vasakule vaat! Loodetavasti kael kõveraks ei jää. Tasa sõuad, kõrgele jõuad ja ükskord me jõuame kohale niikuinii!

Tänane finiš Nagarkoti hotellis 15.40, seljataga kusagil 36 km vast (täpselt ei tea, sest oskasin kuidagi kella pealt kogu päevainfo ära nullida. Hea, et olin enne söömist olulisema info päevaraamatusse ümber kirjutanud). Asume 2175 meetri kõrgusel merepinnast. Siin avaneb tõeliselt avar vaade Himaalaja mäestikule, muu hulgas võib näha ka Everesti ennast. Kunagi oli Nagarkot strateegiliselt väga tähtis piirkond, siia rajati kindlus, et jälgida väljaspoole Nepali Kuningriigi territooriumi jäävate teiste kuningriikide tegevust Nepali suhtes (et keegi mingeid sigadusi ei plaaniks). Hiljem oli siin ka kuningliku perekonna suveresidents.

Tänase päevaga võib kokkuvõttes taas rahule jääda – ära ei kukkunud (samuti ei kukkunud ümber), palju ilusaid vaateid ja mõnusaid mägiseid külavaheteid, päikesepaiste jms. Jäsemed hakkavad vist ka aru saama, kuhu nad toodud on ja mida peremees neilt ootab.

Hotell on siin uhke, ainult üldruumid on kole külmad, nii et õhtul laua taga istudes ilma jopeta läbi ei aja. Iga päev on hotellid olnud sellistes kohtades, et hoia mütsi kinni. Siin ka, astud oma toast rõdule ja vaatad lihtsalt Himaalaja taustaga panoraami.

Hotell Nagarkotis

Õhtupoole saab pilte klõpsida, nii et seda nägu. Hotelli terrassilt avanevad uskumatud vaated. Ei jõua enam ära imetledagi.

Vaade Nagarkoti hotelli terrassilt (päikeseloojang)

Seal kuskil sõrme suunas peaks asuma ka vana hea Everest ise

Hotelli kõrval käivad usinad tööd, ilmselt uue hotelli ehitusel. Muidu on ehitus nagu ehitus ikka, aga silma torkab, et raskemad füüsilised tööd nagu näiteks tsemendikottide (vms) ja suures selgavõetavas korvis telliskivide üles tassimine on jäänud naiste teha. Järjekordne näide tööjaotusest ühiskonnas. Mehed samal ajal sahistavad kelluga mööda põrandat või peavad nõu.

… ja niimoodi 4-5 korrust

4. MATKAPÄEV NAGARKOT – DHULIKHEL

Seisan ma mäel
hüüan ja sealt
kajab mu hääl
küngaste pealt.

Nõnda see saab
Suure hoo
Minusse toob
Võimsa voo

Uus päev algab kell 6.24 päikesetõusu vaatamisega. Päikesetõusu on mägedes umbes sama mõnus vaadelda nagu rabas või mere ääres. Kõik need on kuidagi isemoodi, kuigi tõuseb ju ikka see sama päike. Lisaks on orgu katmas tihe udu, mis teeb vaate veel maagilisemaks.

Hommik mägedes

Pärast lummavat päikesetõusu on hommikusöök eriti mokkamööda –

hea omlett, vorstikesed,  muidugi praekartul ja lahustuv kohv jaki piimaga. Tänane päev tõotab jälle põnev tulla, peaksime kolm mäekuru ületama.

Esimene peatus on hotellist juba 800 meetri kaugusel. Siin avaneb võimalus hommikul kell pool üheksa sisse libistada kohv rummiga. Ja seda rummi pole teps mitte vähe selles joogis, nii et saab üsna ebatavalise särtsaka suutäie. On vast julgem neid mägesid vallutama minna. Seejärel jätkame teed, aga jälle mitte eriti pikalt. Vaja külastada kohalikku meiereid. 300 meetrit laskumist ja oleme meierei juures, kus võimalik kohalikku juustu proovida ja osta. See kraam tundub maitsetu võrreldes selle juustuga, mida Antti eile õhtusöögi ajal pakkus ja mille ta kuskilt külavahelt oli saanud osta. See juust oli õllekõrvale küll eriti hea.

Meierei juurest tuleb siis mäe otsa tagasi sõita. Ühe posti otsas näeme lösutamas üksikut makaaki, kes paistab ümbritseva sagina suhtes üsna apaatne olevat, isegi fotoaparaatidega nina all vehkimine ei näikse teda häirivat. Samas ajab see Arturil vererõhu üles ja ta üritab seltskonda elukast kiiresti eemale ajada, kuna väidetavalt 70-80% neist pärdikutest levitavad imepäraseid haigusi. Võib arvata, et neid ilmselt pole kellelgi soovi koju kaasa võtta.

Vist reesusmakaak

Järgneb sõit mäest alla, seda ikka päris-päris pikalt. Uljust tuleb laskumistel iga päevaga juurde, kuigi mingi ohutunne peab kukla taga ikkagi ka säilima. Vahepeal on peatus, kus täidame oma kotid Mäksi poolt välja kaubeldud pomelotega (kuigi kauplemine on siinkohal vale sõna, piisab kui küsida ja natuke kohalikke ruupiaid tasuks anda). Minu seljakotti maandub 3 sellist parajat poissi. Väga pikalt ei peagi seda kandamit vedama, kuna juba poole 12 paiku saabume ühte mägikülla, kuhu Artur on meile lõunapausi planeerinud. Seekord õnneks ilma nuudlite ja riisita. “Puhveti” perenaine aitab mäekünkale istumise alla alusmatid ja tekid laiali laotada, lisaks hõivame omaniku lahkel loal hütist ka pingikese. Volts lõikab lahti pomelod ja Arturi käest saame kohupiimaga täidetud pirukat ja fantat. Tõeline matkalise eine! Mõnus vaheldus ja lebo päikese paistel. Praegu on küll elu lill. Kõrval mängivad väikesed lapsed tolmusel teel ning maja ees istuvad kaks taati, kes viivad läbi mingit usulist rituaali oma hüti ees.

Värsked pomelod otse puu otsast

Väikesed lahedad hindu mardikad 🙂

Rituaal täies hoos

Kui oleme einestamise lõpetanud rändavad ülejäänud pomelod kohalikele prouadele, kes vaikselt meie lähedale kogunenud olid. Nad tunnevad sellest ikka silmanähtavat rõõmu ja see tekitab ka meile sellise hea ja sooja tunde. Lisaks pakutakse meile lahkelt pontšikulaadseid tooteid. Üldse pole oluline, et need taignatooted on pisut söögikõlbmatud, sest juba selle pakkuja siirast ja rõõmsat nägu nähes saan piisavalt hea emotsiooni, mida siit külast teele kaasa võtta.

Tee viib seejärel juba pigem budistlikumasse piirkonda. Artur selgitas juba hommikul, et siin võib märgata looduses 5 erinevat põhivärvi (punane, sinine, roheline, valge, kollane), mis tähistavad 5 elementi – vesi, tuli, maa, puu ja metall. Edasi läheb tee suuresti mägistel teedel, laskumistel tuleb paras adrenaliin sisse. Taaskord hea ja huvitav rada läbimiseks. Nagu matkalised teavad, siis järgneb igale laskumisele tõus. Seega loomulikult on peagi võimalus oma võimeid ka korralikel järskudel liivastel ja kivistel, kohati punakat tooni mägiradadel proovile panna. Ja peab tunnistama, et paar korda annan ahvatlusele järgi ja üritan samuti koos spordiosakonna aktivistidega üles välja murda, nui neljaks. Seejärel aga lasen rihma pisut lõdvemaks ja ühinen uuesti võttegrupi tööka ja rahuarmastava kollektiiviga. Käib töö ja vile koos.

Vaateid matkateelt

Tõusvas trendis edasi

Kella 14 paiku maandume tänases ööbimispaigas Dhulikheli nimelises linnas Eco Resort hotellis.  Vahetult enne hotelli jõudmist avastab Mart, et tagumine ratas on täiesti lahti, nii et võta käega alt ära. Hea, et niigi läits ja seda asjaolu sõidu ajal kusagi laskumisel ei avastanud. Dhulikheli puhul on tegemist veelgi tolmusema linnaga kui Katmandu. Linna peatänava ääres kasvavate puude tegelikku värvi mäletavad selles linnas ilmselt ainult vanemad elanikud, sest siin näeme ühtlast halli tooni igal pool ja rohelisest pole jälgegi. Pole siis ime, kui keset linna näeme väikest kaevandustki. Seda hämmastavam on lugeda, et siinne joogivesi on vaata et üks puhtamaid Nepalis.

Veel pisut Dhulikheli linnast. See on pisike ca 16 000 elanikuga linnake või siis külake Araniko kiirtee ääres, mis asub 30 km kaugusel Katmandust kagu suunas ning on 1550 meetri kõrgusel merepinnast. Ajalooliselt on Dhulikhel aga sajandeid asunud olulisel kaubandusteel, mis viis Nepalist Tiibetisse.  Praegugi peatuvad Tiibetisse reisijad tee peal sageli just siin linnas. Tegemist on vana nevaride asundusega. 1934 tegi tugev maavärin siin kõva hävitustööd, osad majad pole sellest ajast tänaseni päriselt taastatud.

Täna on sõidetud 26 km, sõiduaeg 3 h 30 minutit. Hotelli saabudes panen ratta puu najale, võtan retseptsioonist meie toa võtme ja siis asume päeva lõõgastavama osa juurde – külm Gorkha on igati ausalt välja teenitud ja vääriline punkt tänasele sõidule. Õlle manustamise käigus näeme, kuidas suur paakauto hoovi manööverdab, et hotellile vett tuua. Voolikud keritakse lahti ja ühendatakse mingit klambrit kasutades (st mingeid liitmikke ei kasutata) paagi taga traatidega (nagu pealtnäha tundub) metallraami külge kinnitatud pumba külge. Paistab küll üsna ausõna peal seal püsivat. Hiljem selgub, et hoovist lahkumine käis poistele natuke üle jõu ja see võtab neil aega tubli mitu tundi. Nad nimelt suutsid ennast täiesti kinni sinna aiapostide vahele tagurdada. Juba on pime, kui nad lõpuks appi tulnud kopa abiga sealt välja saavad. Mõni majapidamine jäi vist täna kuivale.

Pärast väikest kümblust peamiselt külma vee all siirdume linna peale tutvuma kohalike oludega. Jõuame mööda suurt teed vaevalt mõnisada meetrit edasi minna, kui ühes veokite ja busside parklas tõmbab enamuse seltskonna tähelepanu pakutav tänavatoit. Endal pole vähimatki isu, aga kiiret pole. Muuhulgas müüakse kohalikke pelmeene momosid. See paistab matkaseltskonna seas üldse väga pop teema olevat. Üks osa seltskonnast peatub pikemalt kohaliku “kiirtoidu restorani” ees, teised jalutavad edasi. Siirdume suvalisse kõrvaltänavasse lootuses ehtsat agulit näha. Selle asemel aga jõuame hoopiski Dhulikheli kitsaste tänavatega vanalinna. Need tänavad on tüüpilised keskaegsele Nepali linnale, mis on asustatud juba vähemalt 5 sajandit. Linnaplaan oma majade, templite ja avalike väljakute asendi ja kujuga põhineb iidsele hindu õpetusele ja sellel kõigel on oma tähendus ja harmoonia. Vanalinna keskel asub Narayana tempel, mis on pühendatud hindu jumalus Krishnale.

Narayana tempel Dhulikhelis

Maja vanalinnas

Teine tiir enne õhtusööki pimedas linnas (tänavavalgustus on ootuspäraselt minimaalne) on juba kaubandusliku eesmärgiga. Ainukene meditsiiniline abivahend, mida mul reisil vaja kasutada lõhkiste huulte ebamugavustunde leevendamiseks, on huule hügieenipulk, mille siin apteegis 50 raha eest ostan. Joel seevastu ostab hulgi erinevat meditsiinivarustust, seda kõike samuti kopikate eest.  Ise ütleb, et ega tal neid ilmselt tegelikult vaja ei olegi. Lisaks lunastame kohvikust nimega Rukhi Cafe endale kodumaale kaasa võtmiseks paki väga mõnusalt aromaatset kohalikku kohvi. Õhtuseks tarbimiseks lisan pauna 2 õlut ka poest (esimest ja viimast korda), mis maksab täpselt 2 x vähem kui hotellis pakutav ehk kui hotellis saab 400 ruupia (u 3,5 €) eest ühe õlle, siis siin poes kaks. Väga odav pole kumbki.

Tänane õhtu kujuneb üsna meeleolukaks. Pärast õhtusööki libiseb kohalik rumm Khukri (alkoholisisaldus 42,8 %) ja õlu ning tuju ja seltskond on hea. Muide, see Khukri ei ole ka niisama suvaline sõna, vaid tähendab suurt sissepoole kumerat nuga, mis kuulub Nepali palgasõdurite gurkade (Gurkha, mis tuleb kunagise kuningriigi Gorkha järgi) relvastusse, kuid mida kasutatakse ka tööriistana. Nagu juuresolevalt pildilt näha, saab sääraseid väitsasid vabalt poest osta.

Khukrid

Ühel hetkel tekib protsessi loomuliku jätkuna tahtmine minna vaatama, kas linnapeal ka mingit meelelahutust toimub. Mäks on isegi juba hüüdmise peale üle aia roninud (osa seltskonnast ööbib eraldi hoones, mis aiaga eraldatud), et pundiga ühineda. Ootamatult selgub, et me hotellist välja ei pääsegi, kuna hotelli uksed on lihtsalt lukus, kuigi kell on alles 21:30. Kas nad teevad siin nalja vää või kui moodsamalt väljendada, siis wtf ? Hotelli teenindava personali hulka kuuluvat noorhärrat, keda trepil näeme, meie soovid ei paista huvitavat või ei saa ta meie soovist arugi. Ilmselt pole ka tema võimuses meid välja lasta. Seega oleme jäänud hotelli luku taha. Nagu filmis  “Mehed ei nuta”, kus paks mees püüab selgitada Pärnu miilitsajaoskonnas, et tal on inimesed saare peal vangis. Ühtlasi leiame, et kõlaks uhkelt ka sellekohane pealkiri Delfis – Eesti turistid Nepali hotellis vangis. Või lõksus. Seega pidu läbi ja tuttu.

5. MATKAPÄEV DHULIKHEL – BALTHALI

Verdtarretav lumi tuhandel mäetipul 
Möllav tuul kümnest tuhandest orust 
Ärgates sügaval teki all unustan
Et mu keha on vaikiv tühjus

Kella 5-st kuulen juba tänavalt korralikku müra, eesotsas tutulutu-signaalitavate veokite ja bussidega. Neil ongi selline spetsiaalne signaal, mille tunneb juba kaugelt ära, eriti tore on muidugi see, kui ta täpselt sinu kõrval seda laskma hakkab. Samas mägedes serpentiine võttes on sellised märguanded hädavajalikud, eriti kui vastu juhtub ka samasugune “mölakas” tulema.

Millegipärast on veokijuhtide seas Bob Marley populaarne tegelane. Ei tea, kas teevad enne rooli istumist väikse popsu ka, et oleks rahulikum sõita. Esiklaasi topivad nad ka kõiksugu jama täis, et ikka võimalikult vähe välja näeks ette.

Peaaegu kõik on nad siin sellist karva

Hommikusöök sisse aetud on aeg taas tegudele asuda. Dhulikheli linnast väljudes saame kohe umbes kilomeetrise tõusuga naha mõnusalt märjaks. Täna esimest korda hakkab mul ratas jonnima, käiguvahetus ei taha enam korralikult teatud hetkedel töötada ja loobib üle. Eriti kehv on see siis, kui vaja laskumiselt kiirelt käigud tõusu jaoks ümber vahetada, siis saab jupp aega ragistada, enne kui saab jõuga väntama hakata. Erinevalt näiteks Joelist ja ka mõnest teisest, kes on ka pidanud käiguvahetusega maadlema, saan mina kuidagimoodi kõige väiksema käigu siiski sisse vahetada ja see on juba isegi hea boonus.

Sõit jätkub pärast pikka tõusu üsna mõnusa laskumisega. Ja siis jälle üles. Nii see käib siinkandis. Järjekordsel tõusul jalutab üks punases kleidis proua vastu, jääb korra seisma, teeb käega enda ees mingi huvitava liigutuse ja naeratuse saatel ütleb midagi omas keeles, aga võib aru saada, et soojad tervitused tulid minu suunas sealt. Kuidagi hea tunne tekib sellest ja jalad hakkavad nagu nõiaväel kiiremini liikuma.

Teepeal kohtame täna hulgaliselt koolilapsi. Matkaseltskonna kommikotirauad avanevad ja maiustused rändavad väikestesse pruunidesse pihkudesse. Laste näod on muidugi naeru täis.

Täna on vist koolis spordipäev

Samal ajal püüab üks külamees seltskonnale ka oma käsitööd maha kaubelda, aga see tal siiski ei õnnestu. Lisaks lastele näeme teel ka seda, kuidas tööd tehakse. Mõned matkalised saavad lähemalt tutvuda riisipõllu töödega (pannes korraks ka ise käed külge), hiljem näeme meest kõrge puu ladvas pika latiga ilmselt mingeid vilju alla peksmas, samuti suure kandamiga naist oma teed kulgemas. Naised kannavad siin seljas ka üüratuid heinakoormaid, nii et väga vintsked peavad nad olema, et selle kõigega hakkama saada.

Töö kiidab tegijat

No ja kõigele lisaks saame muidugi ikka ja jälle unustamatuid mäevaateid nautida. Iseasi on see, et kas väga viitsib iga kord enam fotoaparaati välja otsida, nende vaadetega on saanud juba päris ära harjuda. Aga no kus sa pääsed!

Mägede hääl

Täna ootab meid matkal esmakordselt kohtumine budistliku kloostriga, mis asub Namo Buddhas. Algse kava kohaselt pidi siin ka ööbimine meil olema, aga see esialgne plaan teatud põhjustel muutus ja täna saame siin lisaks kloostrikülastusele ka lõunat süüa. Klooster ise asub mäe otsas ja on budistidele üks olulisemaid kohti Nepalis. Legendi järgi on see koht, kus Buddha ennast ohverdas, et toita nälgivat tiigriema ja tema viit poega, et tiigriema ei peaks omaenda poegi ära sööma.

Tagaseinal bareljeef Buddha ja tiigriga

Tee mäe otsa on täis viit värvi lipukesi, mis siis tähistavad 5 elementi, nagu eelnevalt juba mainisin. Lisaks riputatakse trepi äärde puude külge oma lähedaste pilte, kes on siit ilmast lahkunud.

Kohalik naiskoor

Kohalik stuupa

Pärast kloostri juures käiku kinnitame natuke keha. Valikus on seekord nuudlid (ilma hapupiimata).  Huvitav, et just pärast kloostri külastust hakkavad juhtuma erinevad äpardused ja kohe järjest. Kahtlustan, et siin lasub oma süü ka minul, kuna keerutasin kloostri juures õnnetoovaid tünnikesi esialgu valepidi.

Kuna eelnevalt planeeritud tee on vist mingi kõvema võlli kohaloleku tõttu suletud otsib Artur võimalust, kuidas siiski soovitud suunas jätkata. Leiab kitsa raja otse mäenõlvast alla, kus tuleb rattad käeotsas alla vedada. Siinkohal ka äpardused algavad. Juhan paneb väheke julma ja lendab koos rattaga külg ees kukerpallitades nõlvast alla (vedas, et nõlv eriti kõrge polnud, kuid paar meetrit siiski). Õnneks jäävad kondid terveks, kuid sellele vaatamata saab Juhan ikkagi nii palju viga, et viimast sõidupäeva enam kaasa sõita ei saa. Käed ja jalad tahavad ka pisut plaasterdamist ja ülejäänud keha taimeokastest vabastamist. Need okkad on ka mulle tuttavad, sest kõikvõimalikes kohtades need enda riietele hankida suuda, nii et pärast on tükk tegemist nende ära nokkimisega. Üldiselt võib juhtunut pidada siiski üsna õnnelikuks õnnetuseks.

Peagi hakkab liivasel teel üsna kiire laskumine. Järgmine kukkuja on Merike, kes üht kurvi võttes kaotab tasakaalu ja maandub paraja matakaga otse minu ees külili maha, tehes oma käele päris tublisti haiget. Veereme vaikselt edasi, lootuses, et sellega on tänased õnnetused lõppenud. Paraku see nii ei lähe. Jõudes ühe rippsilla juurde, paneb omakorda Joel külje asfaldile. Klipid on saatanast. Aga rippsild on päris kõrgel jõe kohal. Paljud läbivad kõikuva silla sadulas, mina nii vägev vähk pole ja kõnnin üle ratas käe kõrval. Sild ise on päris pikk ja see lõppeb paraja tõusuga, et teisele poole välja jõuda.

Kohalik sillaületajanna. Ämber on igaks juhuks kaasas, et äkki antakse midagi.

Enam ei tohiks palju maad ööbimispaika olla. Aga ikka tuleb mõnigi kord veel üles turnida nii sadulas kui ratas käekõrval, et siis mürinal lokkide lehvides jälle alla tuhiseda. Läheme ühest külast läbi lootuses, et hotell peaks kohe-kohe ka tulema. Paraku avaneb meil enne veel suurepärane võimalus üks sügav org läbida – ühelt poolt hooga alla ja teiselt poolt hoota jälle üles. Pikal tõusul kukub Anu ratta tehnilise viperuse tõttu taas külili, aga nii õnnetult, et saab lenksuga otse roietesse paugu. Anu on siiani väga visalt kõiki temaga juhtunud äpardusi ja kukkumisi välja kannatanud tegemata sellest suuremat numbrit (jalgadel on tal ohtratest kriimustustest suisa muster tekkinud), aga eks iga kannatus saab ükskord otsa. Siit edasi Anu rattaga sõita ei saagi ning tema ratta peavad mäest üles hotelli juurde korraldama Artur ja Volli. Viimase etapi lähen ka mina solidaarsusest ratas käe kõrval. Seevastu võttegrupi ülejäänud härrad leiavad endas tohutud energiavarud ja tuiskavad mäest üles sadulas nii et tolmu lendab. Tasapisi jalutades ja orgu avanevaid vaateid imetledes jõuame meiegi viimaks finiši lävele. Viimane takistus veel. Pisikesed määgivad kitsetalled. Ja Anu. Rohkem polegi vaja öelda 🙂 Algab dialoog ja üks kitsetall tormab Anule sülle.

Kitsemammi 🙂

määää !

Väikesed kitsebeebid nunnutatud rühime ülespoole, sest hotell pole enam mägede taga! Piisab trepist üles minna ja kohal me olemegi. Kell on kolm läbi natuke.  Oma 4 tundi sõiduaega. Parimal juhul oli kõrgust merepinnast peaaegu 1800 meetrit. Järjekordselt asub hotell mäe otsas, millelt avanevad sellised vaated, et hoia ja keela… no igale poole avanevad.

Hotell Balthali Eco Hill Resort. Ehtne ja hea.

Sellest külast taamal sõitsime enne läbi ja homme läheme sinna tagasi 🙂

Kui on olemas ALPIKANNID, siis miks mitte ka HIMAALAJAKANNID

Kui ratas trepist üles veetud ja ilusasti “lasila külge seotud”, ringutan korralikult ja naudin seda tõelist vabaduse tunnet, mis siin mägedes viibides valdab. Tiir baari, kus 500-lise eest valatakse klaas külma kihisevat kesvamärga täis. Otsaesine leemendab endiselt higist kui humalanektar hellalt kurku silitab. Istume helikopteri maandumisplatsi kõrval murule ja naudime päeva. Oi kui hää lihtsalt on olla. Võib end päris kuningana tunda. See on nagu pidu iseeneses, värske õhu ja õllega 🙂

Korraks tundub, et tahab veel täna vihmaga üllatada, aga peale paari piiska siiski midagi enamat taevast alla ei tule. Nii et saab rahulikult natuke ringi vaadata. Igaks juhuks tõstame kõik rattad tuppa, et äkki muidu hakkab vihma sadama ja teeb rattad tolmust puhtaks või midagi 🙂 Ja siis õhtusöök. Ostsin kloostri juurest ka kohalikku keelekastet, mis on üpris lahja ja näeb välja nagu spordijook. Vist nimetati seda isegi koduõlle moodi asjaks. Eks ta üks lurr ole.

Õhtusöök ammu kõhus, pannakse hotelli köögi võimekus proovile. Tellime 20 pannkooki. Ja etskae imet, veerand tundi ja tõstetaksegi koogid lauale. Tsiteerides klassikuid, siis: pole paha!

6. MATKAPÄEV DHULIKHEL – LAST RESORT

Miski siin ilmas on lõputa,
miski siin ilmas on lõplik.
Mõnigi mägi siin tiputa,
mõnigi jõgi liig tõtlik.
Languste-tõusude vahel
hetk, millal korraks on aega –
see on see üksainus viivitus,
mis tasub kõik meie vaeva.

Ja ongi käes viimane rattasõidu päev Nepalis. See nädal on lennanud päris väleda linnu tiivul. Juhan sõidab tänase päeva saateautos, kuna jalg väntamist ei kannata. Teised kannatanud on saanud natuke haavu lakkuda ja viga saanud kehaosi turgutada või siis ka kinni siduda ja püüavad viimase päeva ikka kaasa teha. Hommikul tuleb oma hütist longates lisaks ülejäänud laatsareti kandidaatidele ka Regina, kes olevat juba pärast Balthali jõudmist õhtul põlvele häda teinud. Ei saa see sõita talle kerge olema, aga küllap peab vastu oma südikusega.

Keegi täpselt ei tea, kui pikk tänane distants tuleb. Mina kuulen ühest suust ca 70 km ja teisest lausa 110 km. Igatahes sihtkohaks on Last Resort, kus oma matkale punkti paneme. Et asja põnevamaks ajada palutakse pealambid kaasa võtta, kuna olevat oht pimeda peale jääda. Kui nii, siis nii, kuigi loodaks, et läheb teisiti. Hommikul toimub väike lahkheli, kuna Priit ja Mäks räägivad ilmselt üksteisest natuke mööda, mis tõttu Priit sõidab teist radapidi kui ülejäänud. Kui meie sõidame sama teed pidi tagasi, mida mööda eile tulime, siis Priit läheb otse alla ja jõuab õigupoolest samasse külla välja, kuhu meiegi. Nii et kõik on bueno.

Kuid enne tuleb meil uuesti läbi selle oru külasse jõuda. Täna tunnen end olevat juba piisavas vormis, et alates oru põhjas olevast sillast üles sõites (hoomamatu vahemaa) kordagi sadulast maha ei roni. Ma arvan, et see on minu kohta igati hea saavutus, sest kohati tuleb ikka niimoodi peale pressida, et silmad jooksevad pingutusest nina juure peale kokku. Aga pärast on sigahea tunne ka, et midagi ikka suudan.

Pärast orust üles jõudmist hakkab pikk asfaldisõit, külast külla – linnast linna viib me tee. Läbime uuesti Dhulikheli linna ja siirdume teele, mis täis veoautosid. Tolmu tõttu on nähtavus üsna kesine. Õnneks läheb see osa päris libedalt. Ja siis saabub aeg, kui hakkame laitmatul asfaltteel serpentiine mööda laskuma. Muudkui laskume ja laskume. Ja laskume. Oma 30-40 minutit vist saab vahepeal vaid pedaale sättida kurvide läbimiseks, ise mingit tööd tegemata. Laskumisel üksteise seljataga mõnemeetrise pikivahega tuleb kogu aeg pidurihoobasid näppude vahel survestada, nii et lõpuks hakkavad sõrmed ja peopesad kangeks minema. 1700-1800 meetrilt merepinnast laskume rohkem kui kilomeetri jagu alla kuni jõuame 600 meetri peale Dolalghatis. Läbitud kilomeetreid selleks võis vast 10-15 olla. Siin on ka meie lõunapaus. Menüüks on mõned momod, lisaks saab maitsta ka praekala.

Näidisroad

Ei poolt nii armas olnud see, kui külatänavas

Targemad pead räägivad, et siit kuni Last Resorti peaks oma 1000m ülespoole tõusma. Kilometraažist ei tea keegi midagi, nii et sellega pole mõtet oma pead vaevatagi. Saab vahva pärastlõuna olema.

Üks tark hiidlane vastas kord küsimusele “kuhu see tee viib, taat?”, et see ei vii kuhugi, kui ise ei lähe. Nii ka siin. Tuleb ennast jälle liikuma saada, mäed ootavad kannatamatult. Ei jää lootma sellele tarkuseterale, et kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde.  Mis seal ikka, paneme väikseima käigu sisse ja hakkame mäest üles veerema vaikselt mööda Araniko kiireteed. “Ta liigub siiski”, nagu olevat öelnud Galileo pärast seda, kui ta 1633. a inkvisitsioonikohtu ees pidi loobuma Koperniku õpetusest Maa liikumise kohta ümber Päikese.

Tee jookseb mööda üsna kärestikulist Sunkoshi jõge, pakub head vaatepilti.  Mingi hetk hakkab maastik lisaks pidevale tõusule ka muud põnevat pakkuma ja sõit läheb vaheldusrikkamaks. Millegipärast olen sattunud juhtgruppi ja tilbendan siin neil sabas, eriti raskusi ei ole küll õnneks tekkinud. Siis tõmmatakse aga tuurid üles ja läheb vähe paugutamiseks. Ei viitsi ennast ribadeks päris tõmmata, sest ilmselt tuleb veel päris pikalt pedaale täna sõtkuda. Siiski märkan varsti, et juhtgrupp ei jäägi liiga kaugele ja tõmban väikese vahespurdiga vahe kinni, püsin grupis kuni puhkepausini. Minu sõbrad võttegrupist Andrus ja Joel võtavad asja oluliselt rahulikumalt ja nemad jõuavad kohale ca 15-20 minutit hiljem. Edasi otsustan strateegiat muuta ja liidergrupi vahetada võttegrupi vastu. Aeg on sadulas tšillima (kui mägedes kulgemist nii võib muidugi nimetada) hakata. Mingi hetk ootab meid ühel ristimikul Mäks, sest see pidi viimane koht olema, kus oleks teoorias võimalik vales suunas minna. Aga nüüd jätkame siis neljakesi, lisaks on seljataga veel Volts.

Nii me vaikselt kulgeme. Järjekordses külas otsustame oma kurnatud keha ja rõõmust pulbitsevat hinge premeerida külma õllega, kahe peale üks suur pilku sobib täitsa hästi. Ja maitseb hää!

Andrus leti taga, kohalikud noorsandid vaba aega veetmas. Seinal valimisplakat sirbi ja vasara ning tagurpidi haakristiga

Jätkame teed. Varsti saab asfalt otsa. Keegi ütleb mingi hetk, et 10 km veel, siis keegi teine, et umbes tunnike veel sõitu, lisaks oli kindel teadmine, et oma 600 tõusumeetrit on veel vaja võtta. Ühesõnaga ei olnud aimugi, kaua veel vändata tuleb. Lihtsalt kulgeme, vaatame mägesid ja mühisevat jõge ning ega see Last Resort ka tulemata ei jää. Kusjuures füüsiliselt ei valmista mulle see sõit enam mingeid raskusi. Lihtsalt tahaks juba Last Resortis pakutavaid karastusjooke ja head dušši nautima jõuda pärast neid tolmuseid tõuse. Tee peale aga vaatamist väärt kohti jagub.

Bhote Kosi

Üks hetk märkab Mäks eespool mingit kuju liikumas ja tuvastab, et tegu on Anuga. Selgub, et ta on juba 2 tundi ihuüksi sõitnud. Mingit tusameelt või tülpimust ma tema näost või sõnadest välja ei loe. Sitke tsikk, peab nentima! Koos sõidame edasi. Ja jõuamegi kell 17 üle jõe viiva rippsilla juurde. Parajal ajal jõuame, sest poole tunni pärast on juba päris hämar õues. Saateauto juht juba tee ääres silla juures lehvitab meile, aga Anu kihutab seda märkamata täie lauluga edasi. Kuna meie hüüetele mingit reaktsiooni ei järgne, on Mäks sunnitud ise talle järgi kihutama. Päris pikalt jõudis uhada, enne kui Anu kätte sai.

Lähme ratastega tipa-tapa üle rippsilla (kõvemad mehed muidugi ei hakka jala käima sillal), mis 160 meetri kõrgusel Bhote Kosi kohal. Bhote tähendab nepali keeles Tiibeti ja kosi jõge, seega tähendab Bhote Kosi Tiibeti jõge. Bhote Kosi on populaarne raftingu ja kajakiga laskumiseks. Kiireima vooluga kohad on märgitud 4.-5. kategooriaga kärestikeks. Olgu öeldud, et 5. kategooria on suurim, kuhu turiste üldse lubatakse. 6. kategooria on proffidele ja 7. kategooria nendele, kes on nõus eluga riskima.

Selle silla pealt hüpatakse ka neid kuulsaid bungy hüppeid. Eriti kindlalt sellel sillal ennast ei tunne, kui vahepeal pilte üritan klõpsida. Selle peale, et keegi hull inimene siit sillalt vabatahtlikult alla tahab hüpata, ma hetkel isegi ei taha mõelda. Rääkimata siis sellest, et see keegi hull peaks ma ise olema (tule taevas appi).

Teisel pool silda tervitab meid naerusuine Pille ja pakub juba enne sillalt maha astumist värskendava õllesõõmu. Oeh! Ja see tähendab, et olemegi kohal. Tehtud! Võttis aega mis võttis, aga aega võttis. Oma 8 tundi alates hotellist lahkumisest hommikul. 85-88 km, täpsem info puudub. Kõrgus merepinnast umbes 1260 meetrit.

Huvitav koht see Last Resort. Tõlkes peaks see tähendama nagu mingit viimast võimalust teatud eesmärgi saavutamiseks. Ilus koht on, looduse keskel. Ööbimiseks on katuste alla paigutatud safaritelgid (vooditega), eraldi ruumid pesemiseks. Toitumiseks on katusega nö söögisaal ning lisaks on siin avatud baarimaja. Õnneks on baar ise ka avatud.

Eluase

Avatud baar ja baar on avatud

Tutvume siinse ümbrusega, käime duši all ja seame end sisse. Pakutakse ka sauna võimalust, aga pärast duši ei viitsi enam, tahaks niisama istuda ja olla. Internetti siin ei ole (mis kurvastab pigem matkakaaslasi kui mind, sest ma olen nagunii selle nädala kuulutanud internetivabaks). Põhjuseks, miks internetti ei ole, on paari aasta tagune võimas maavärin, mille purustuse tagajärgi likvideeritakse endiselt ja mis võib siin võtta aega veel aastaid. Lisaks hävitustööle Resorti territorriumil jäid ka paljud siinsed töötajad ilma koduta. Nii et see maavärin oli ikka väga karm pauk ja päris suurel maa-alal. Maavärina jälgi nägime ka teel siia.

Mõnus on vaikselt tiksuda avatud baarimajas, hinges suur-suur rahulolu seljataha jäänud matkast. Klaasike Kukhrit või Everesti on igatahes vääriline tasu vaevanägemise eest. Keegi tinistab juba kitarri, ühendkoorid laulavad pillimängu saatel. Kitarr on siin baari poolt nö avalikuks kasutamiseks.

Vahetades muljeid matkast ütleb Andrus äkki, et kavatseb homme selle va benji või bungy hüppe ära teha. Esialgu ei tee ma sellest suuremat numbrit ega pööra liigset tähelepanu, aga paar õlut hiljem hakkab vaikselt seest kraapima. Kurat, kas ma ise saaks sellega hakkama? Kuraas hakkab vaikselt kogunema, sisestan endale, et kui üldse kunagi kuskil benjit hüpata siis just nimelt siin fantastilise vaatega kanjonis. Kunagi varem pole sellinsele tobedale mõttele isegi tulnud, pigem vastupidi – olin kindel, et mina seda benji vigurit kunagi ei tee. Õhtu möödub mõnusalt ja väliselt rahulikult, aga sees jääb midagi ikkagi torkima. Ühest küljest tundub ilmvõimatu, et võtan kätte ja lihtsalt heast peast kargan sellelt neetud sillalt alla, mille eile sääreväristades rattaga kuidagi ületasin. Teisest küljest üha rohkem kripeldab, et why the hell not. Samas on selline eksprompt mõte ka päris punk ja meelierutav.  Öörahu.

VIIMANE PÄEV LAST RESORT – KATMANDU (bussiga)

Bungy Nepal-style

Kuniks päike veel varjutab päeva

Kuniks öös kumab kollane kuu

Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kell 5 äratavad džunglihääled mind üles ja enam sõba silmale ei saagi. Eilsed mõtted pole ööga kuhugi haihtunud, kõditab seest. Valik on aus – kas oma eelmisel õhtul uljalt öeldud sõnadest (ma ka hüppan, ojee!) vaikselt häbinäoga taganeda või minna ja teha see kuradi hüpe ära. Algselt kell 7 olema pidanud hommikusöök hilineb pool tundi, viskan veel natukeseks pikali. 7.30 liigun sööma. Kui eile mainis Andrus, et hüppamine peaks mingi 10-11 vahel olema, siis minul võetakse kontori juures nööbist kinni ja uuritakse, et kas teil keegi tahtis hüpata. Et kui jah, siis käige söömas ära ja pärast seda teeme lühikese briifi, siis juba sillale ja alla. Sel hetkel langebki lõplik otsus – teeme ära! Seda enam, et väidetavalt on nad hüppeid siin korraldanud 18 aastat ja ühtegi õnnetust pole juhtunud. Eks natuke kindlust sisendab. Iseasi, et kas kohe pärast sööki on seda kõige parem mõte teha. Väljendan oma muret ka korraldajale, vastuseks saan, et “no problem, sir”. Samas lohutan end sellega, et mida varem ära teeme, seda parem.

Teavitan saadud infost Andrust ja teisi ka, vastates küsimuse peale, et “kas lähed siis ka?” enesekindlust teeseldes, et no eks ikka. Aga hommikusöök on väga hea (ei jäta hüppe tõttu söömata), igaühele tehakse eraldi tellimisel munarooga ja kõik muu kraam on ka oivaline. Pärast sööki läheme kirjutame oma otsusele alla ja maksame  tasu ära. Hind väga hull pole – 80 USD ehk umbes 73 €. Seejärel suunatakse meid juba kaalumisele (käe peale kirjutatakse eluskaal) ning edasi ongi sillale minek. Sillal seisan esialgu nagu vaene sugulane, külm higi tekib seljale. Matkaseltskond tuleb ka vaatama, kuidas kaks hullu oma tempe tegema hakkavad.

Meeleolu on meil hiilgav, terve sild meil mängumaa!

Lenda Juri Gagarin, lenda, Lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi…

Korraldajad tunduvad igati professionaalsed, eks nad ole kümneid minusuguseid näinud siin kõheldes sillal seismas. Oskavad oma küsimustega isegi pisut rahustada. Vähemalt seniks kuni hakatakse trakse selga tõmbama. Siis tuleb küll korraks mõte, et kuhu kurat sa, oinas, nüüd roninud oled?! Veel läheb Priit mööda, surub käe pihku ja sõnab kaastundlikult, et oli meeldiv tunda. No tänud, teeb olemise palju kindlamaks:) Selgub, et mina olengi õnneks too esimene hull, kes silla pealt alla hakkab sukelduma, kusjuures 100 meetrit on vabalangemist. See olevat ka üks pikemaid vabalangemisi üldse maailmas benji hüpetel, silla kõrgus on selles pingereas maailmas 9. (kõrgeim tavakodanikele avatud benji hüppekoht on Hiina erihalduspiirkonnas Macaus asuv teletorn, mis on 233 meetri kõrgusel). See pole samuti halb tulemus. Üks sepp seob juba eraldi kaamerat mu käe peale, teine sebib rakmetega ja hakkab midagi selgitama, et ma pean ühel hetkel seda punast nööri tõmbama. Möh, kas ma pean ise veel midagi tegema peale siit alla hüppamise?? Oleks tahtnud Ülelinna Vinskist tuttava Lutikalossi laiskvorsti kombel küsida, et kas sa pekinägu oled ogaraks läinud? Juhtnöörid lasen igaks juhuks kaks korda endale ette jutustada ja kordan sama jutu siis ise veel kord üle. Vist jäi meelde – platvormi peal ajan käed laiali, pilgu suunan ette kaugusse. Seljataga loeb tüüp 1-2-3-bungy ja siis lahkun sillalt nagu pudrukuul alla. Kui kõigun edasi-tagasi köie otsas, siis kolmandal korral tõmban sääre juures olevat punast köit, mis keerab mind õigeks, seejärel saadetakse ülevalt alla veel üks ots karabiiniga, mille kinnitan minu küljes oleva karabiini külge, kontrollin üle, et on kinni ja annan käte sirutamisega üles märku, seejärel tõmmatakse mind sillale tagasi. Lihtne ja loogiline? Teoorias kindlasti, aga edasi tuleb juba praktika. Ja kamandataksegi püsti. Tõehetke-Margusena tunnen ennast. Enam pole taganeda kuskile ja tegelikult kõhklus isegi vaikselt kaob ära, kuigi pulga alt platele astumine tekitab iseäralikku kõhedust (umbes sama nagu lennukis, kui enne langevarjuhüpet uksed lahti tehakse). Tüüp seljataga muudkui sisiseb et “step on, sir” ja “step on, sir”. Tahaks talle vastata, et astu ise, raisk. Aga see on nagu surnuaiale või peldikusse minek – kui tuleb minna, siis tuleb minna. Pool jalalaba üle serva.  Kusjuures hüppamisega sel hetkel enam eriti probleemi polegi, suurem hirm on jäänud juba seljataha, ettevalmistavasse faasi. Ja siis….

I believe i can fly, i believe i can touch the sky…

Andruse kord. Step on, sir!  🙂

Hüpet ennast polegi võimalik kommenteerida, see oli võimas lihtsalt. Ulmeline.
Ühe vea tegin ka, tõmbasin nimelt seda mainitud punast nööri, mis mind õigeks keerab, liiga vara, aga sellest miskit hullu ei sünni. Ja siis ongi see läbi. Adrenaliin ei taha esialgu ära minnagi, käed pisut värisevad veel, istun ja ikka näen enda ees seda lendamist alla poole. Totaalne emotsionaalne ja psühholoogiline laks. Ma kardan ju tegelikult kõrgust. Aga suured tänud Andrusele, tänu kellele selle superelamuse osaks sain! Ise ma poleks isegi selle peale tulnud, et midagi säärast teha. Korraldaja käest näeme mõne aja pärast juba ka videot ja muidugi maksame paarkümmend kulli lisaks, et see video ka endale saada koos bungy hüppaja T-särgiga.

Olles pisut rahunenud saan nautida ka Andruse etteastet ja seejärel koos juba ka teiste sooritusi. Parim koht vaatamiseks ikkagi sillal, sest siit on näha kogu kukkumine alla välja. Vaated sillalt on eriti ägedad just pärast hüpet, tundub kuidagi teistmoodi hoopis.

Hüppeplatvorm

Pärast hüpet on erakordselt hea tunne sees. Vääris kõiki maailma küünlaid! Aga hommikupoolikut sisustame ka edasi väga mõnusalt. Läheme võttegrupi eilse viimase koosseisuga (Anu, Mäks, Andrus, Joel, mina) mäkke jalutama. Läbi külaelanike hoovide juhatatakse tee kätte ja astume treppi mööda üles, silm puhkab ümbritseva peal. Ja ka kohalikud inimesed väärivad jäädvustamist.

Külamees teel poest koju

Kella 12 paiku asjad kokku ja bussi peale, mis meid matka viimaseks päevaks tagasi Katmandusse viib, kuhu Last Resortist on umbes 100 km. See tähendab mitmed setmed tunnid sõitu, osaliselt sama teed mööda, kust eile rattaga saabusime. Mõni käis veel hommikupoole ka Hiina Tiibeti piirkonna piiri ääres, kuhu Resortist vaid üle 10 km oli minna. Paar reisiõlu kotis aitavad bussisõidu kenasti üle elada (u 5,5 h). Priit sõidab selle viimase otsa ka rattaga. Noor inimene, luud-kondid terved ja tahtmist ja jaksu on, miks mitte. Katmandus saab buss ta tihedas liikluses lõpuks kätte, püsib visalt bussil sabas, et koos hotelli jõuda.

Priit bussi tuules

Viimane ööbimine on hotellis Mandala. Õhtusöök restoranis, kus ka kohalikud tantsijad oma etteasteid teevad. Saame kätte ka Nepali mägedes matkamise kohta tunnistuse. See tuleb ära klaasida ja kodus seinale riputada. Uhkusega. Afterparty osale seltskonnast toimub samas kohaliku muusika klubis, kus mõned matkalised käisid juba matka esimesel päeval. Minu arust päris lahe ja omapärane koht. Täitsa meeldib. Diskotamist jätkatakse ka nö tavapärases tümpa-tümpa klubis, aga seal mind enam tantsupõrandale ei kisu. Magama sedapuhku kella 3 paiku.

Kohalikud džentelmenid on ikka sulejopedes tantsupõrandal

Järgmine hommik veel viimane jalutuskäik Katmandu kesklinna Thameli ja jaht suveniiridele. Üks välimuse järgi usumeest meenutav tegelane tuleb mulle hotelli lähistel tänaval vastu, jääb mu ees seisma ja surub küsimata midagi mulle otsaette selle punase täpi bindi ja ütleb selle järel: “give me money”. Libapreestreid olevat  päris palju nii Indias kui Nepalis, kes seeläbi turistidelt raha välja meelitada üritavad. Mul hakkab vanast kahju ja annangi paar sotti. Seejärel tahan teda kaameraga jäädvustada ka. Tüüp poseeribki kenasti ja seejärel ütleb muidugi samad sõnas: “give me money”.

Härra Give Me Money

KOKKUVÕTTEKS

Ma ei jõua ennast ära tänada ja kiita, et kevadel end just sellele matkale kirja panin. Kõik oli lihtsalt super. Läbitud sai palju tõuse ja laskumisi kohtades, kuhu ma ei uskunud, et kunagi võin rattaga sattuda. Kohati oli ootuspäraselt ropult raske, aga konti ei murdnud ja tuju oli ikka hea. Samas adrekas ohtratel laskumistel oli samuti väga äge. Igas mõttes ületas matk minu ootusi ja lootusi. Ma olen kindel, et see matk ei jää kindlasti minu viimaseks sellesarnaseks.

Ja muidugi, maastikuratas tuleb osta 🙂

Suured tänud matkajuht Mäksile, kõik õnnestus väga hästi. Tervitused kõigile osalistele, oli üks maruvahva matk ja mul oli au ja rõõm seal koos Teiega olla.

Erilised tervitused aga muidugi meie vanale heale võttegrupile!

Artur, Andrus, Joel, Anu, ma

Autor: Margus Tali

http://marghusthali.blogspot.com/2017/11/seiklus-nepalis.html

Matkamine ja seiklemine on nagu viirus – verest teda välja enam ei saa. Võib end aastateks muude tegemiste alla matta, kuid salakaval seikluspalavik lööb välja just õigel ajal. Tegelikult võib selle saabumist mõningate sümptomite põhjal veidi ka aimata – sisemine rahutus, keskendumisraskused, pilk pidevalt kauguses uitamas, igatsus millegi kirjeldamatu järele, „kogemata“ kingariiulilt maha kukkunud matkasaapad, isegi unenäod… Kes on põdenud, see teab. Ja nii nagu igasugusesse viirusessetuleb ka reispalavikkusuhtuda tõsiselt–sümptomeid ei tohi eirata, sest haiguse süvenedes tekkivad kõrvalnähud – stress, masendus, jonn, seletamatu kurbus, rahulolematus kõige ja kõigiga. Seni tõestatult on parim leevendus (et mitte öelda ainuke abi) järgmise reisisihtkoha valimine. Uskumatu, kui kiiresti taastub silmade sära ja entusiasm ning õhinal asutakse lennupileteid otsima javarustust täiendama … ei, sellest rahast ei ole kunagi kahju 🙂

Juhuse või hoopiski saatuse tahtel osutus just Andmoments selleks „raviasutuseks“, mis mind pikemat aega vaevanud reisianeemiale tõhusat leevendust pakkus. Ma ei olnud tõsisemaks matkaks seljakotti selga saanud ligikaudu 15 aastat. Kui 2016. aasta varakevadel aga Andmomentsi kodulehele sattusin, olin nagu laps kommipoes – nii palju ahvatlevaid sihtkohti ja just mägimatkad! Tõeliselt vabastav äratundmine – mõistsin, mille järele olin nii kaua igatsenud. Kuna mul omal kaaslast ei olnud, kes sama kirge jaganud oleks, sobis igati, et Andmomentsise seltskonna kokku kogub, põnevustja seiklusi täis matkateekonna koos lahedate matkajuhtidega välja pakub ning minul jääb üle vaid otsus langetada ning retke ja lennupiletite eest tasuda. Ma olen väga tänulik, et Andmoments sellise kontseptsiooni on välja pakkunud ningpõhjaliku töö sihtkohtade valikul ja programmi kokkupanemisel ära teinud. Jah, palju käinud ja kogenud matkajatel tekib ikka soov ise oma käe järgi valida ja korraldada – täiesti loomulik, eks nii nad ju uusi sihtkohti leiavadki, kuid rännuhuvilistele, kellel endal ei ole parasjagu oma matkaseltskonda võimalik kokku ajada või soovivad uusi huvitavaid tutvusi ning usaldavad matkaklubi poolt pakutava retke sisukust, turvalisust ja ka mugavust, on Andmoments lihtsalt ideaalne valik. Mõni mu tuttav on küsinud, et aga siis ju ei tea, kes veel koos minuga matkal on. Mina aga usun, et kõik inimesed, kellega ma kokku sattun, on mu ellu ühel või teisel põhjusel saadetud ning just selline formaat, kus juhusel ja saatusel on seltskonna kokku tulemisel suur roll mängida, on väga teretulnud ja põnev. Iga matk on teiste kaudu ka enda tundma õppimine.

Autor: Triin Rand

Lõuna-Ameerika pärl Peruu asus meie jaoks Tallinnast kahe lennu kaugusel.

Peale ööd Limas seadsime sammud taas lennukile, et jõuda Cuscosse, kust sai alguse lühike nädalane seiklus avastamaks kohaliku elu, looduse ja ajaloo nüansse.

Kunagine Inkade pealinn Cusco asub Andide järskude tippude vahel. Linn pakub huvi mitmetlaadi turistile, enamus oli aga meelestatud nagu meiegi Machu Picchu lainele. Kohalikud mõistavad oma geograafilist eelist ja on sisse seadnud tulusad ärid, pakkudes igat laadi Peruu toite ning müües alpaka villast tehtud tooteid ja muud nipetnäpet Peruu kultuurikatlast. Ka transpordiküsimuse eest on hoolitsetud. Esimene nahk kooritakse kolm ja pool tundi sõitvas rongis; ning järgmine bussis, mis viib mäe jalamilt tippu Machu Picchule. Rongisõidu sihtkohaks on Aguas Calientes, uue nimega Machu Picchu küla. Ja kõigele lisaks on olemas pass, mis iga Machu Picchu külastaja seotama peab. Kui lisada tagasisõidud bussi ja rongiga, siis on viis nahka kooritud.

Kuigi Machu Picchu on kahtlemata üks suuremaid kohalikke vaatamisväärsusi, ei leidnud me eest tohutut inimeste massi ja saime suhteliselt rahulikult 15.sajandil ehitatud varemete vahel ringi jalutada. Keegi ei tea tänapäeval täpselt, miks see asula Inkade poolt just siia, järsule mäeseljandikule, ehitati ja miks see hiljem maha jäeti. Arvatakse, et tegu on pühapaigaga, mis oli mõeldud Inkade valitseja Pachacutile ja et 16.sajandil lahkuti hispaanlaste tuleku tagajärjel, kes Inkade tsivilisatsiooni lõppkokkuvõttes purustasid. Hiiglaslikud müürid, terrassid ja troopiline kliima annavad märku koormast, mis tõenäoliselt lasus vaese alamklassi töömehe õlgadel selle kindluse rajamisel.

Kindlasti ei olnud tegu tüüpilise keskaegse planeeritud asulaga. Koha teeb erakordseks peale asukoha ka planeeringu keerulisus, mis algas ilmselt sellest, et tehti kindlaks, kuidas juhtida allikavesi mägedest külasse. Kusjuures selle trikiga saadi nõnda edukalt hakkama, et joogivee ja kanalisatsiooni – terrasside, kanalite ja pinnase kivitamise süsteem – on töökorras tänase päevani, kuigi oli sajandeid maha jäetud.

Järgnevatel päevadel tahtsime enda jaoks avastada kunagise Inkade asuala Püha Oru -Valle Sagrado. Esimeseks peatuseks sel teel sai väikelinn nimega Ollantaytambo, kust oli kavas ratta selga hüpata, et seigelda mõni päev Andide vahel. Võtsime paraja aja, et end mentaalselt ette valmistada, ja uurisime linnakut, kuhu sattunud olime. Järjekordne perfektse planeeringuga asustus viis ajas tagasi 13.sajandisse, kitsastele munakivisillutisega tänavatele kahe massiivse Inka vareme taustal, millest üks kindlus ja teine tempel. See on üks vähestest paikadest, kus konkistadoorid pidid Inkadele lahingus alla vanduma; oluliseks põhjuseks järsk terassidega nõlvak. Põnev on mõelda, kuidas massiivsed kiviblokid selle ehitamiseks kohale tarniti. Teadaolevalt tehti seda 6km kauguselt mäeküljelt, millega kaasnes jõe ületamine. Inkade järjekindlust soosiv meetod kiviblokkide üle jõe toimetamiseks tähendas nende jõe äärde toomist ja seejärel jõesängi ümber suunamist teisele poole kive.

Sattusime Ollantaytambosse ajal, mil kohalik indiaani rahvas pidas järjekordset festivali. Ketšuad harrastavad versiooni ristiusust, mis läbi rituaalitõlgenduse ja kostüümide liidab vanad indiaani uskumused meiletuntud risti ja keebiga.

Festivalil ei tulnud puudu ka vaheldusrikkast toidust. Üks populaarne kohalik maitseelamus oli ceviche, ehk toores kergelt sidruniga marineeritud kala, mis meenutab eestipärast toore punase kala ja siia rooga. Selle puhul oli eelislisanditeks enamasti aga tšilli või koriander. Terve reisi vältel ei tulnud puudust veel värsketest vikerkaarevärvides puuviljadest. Õnneks oli meil kaasas kohalikud teejuhid, kes võtsid koka rolli väga tõsiselt ja igapäevane Peruu köögi avastamine oli tänu neile reisi lahutamatu osa. Tooraine muretseti jooksvalt ja heast ja paremast puudu ei tulnud.

Nõnda alustasime Ollantaytambost lõppematuna näivat tõusu. Rattaretke üks tipphetki oli jõudmine üle pilvepiiri 4300 meetrini, kus seadsime sisse laagri. Õhu hõredus tekitas veidi ebamugavust, ja leidsime, et üles tulles oli rattasõit peapöörituse ja peavalu suhtes kergem kui jalutamine. See kõik oli aga teisejärguline võrreldes vaadetega, mida ümbritsev loodus pakkus.

Kõige eredam mälestus on hommikusest päikesetõusust, mis värvis pilvepealsed roosadesse toonidesse. Mägede vaikust ja ilu on raske sõnadesse panna, kuid kahtlemata oli see parim võimalik algus päevale, mille pärast kõik mägiratturid kihelesid- lõputu (ehk kaks päeva) allamäge sõit ja sellega kaasnev adrenaliin! Adrenaliin tuli enamjaolt sellest, et sõit kulges kilomeetrise kuristiku veerel. Teel, mille kohalikud olid ristinud nimega ’maailma ohtlikuim tee number 2’.

400m peal läks asi rahulikumaks. Olime jõudnud Amazonase lisajõe äärde. Siin põlises eraldatuses asus Atalaya küla; ligipääsetav vaid veeteidpidi. Küla oli väike, silmasime vaid paari maja ja pubi ning hetkega leidsime kohaliku, kes meid laevareisile viiks. Meie heameeleks kutsus sõbralik peruulane  laevareisi vahepeal meid oma maalapile, kus kasvas suur hulk eksootilisi vilju – sealhulgas kakao, bataat ja papaya – mida kõike meid maitsema kutsuti. Peruu taimemaailma mitmekesisus on kahtlemata maailmakuulus, aga üks taim on eriti suure tähelepanu alla sattunud. Džunglisse laskudes olime teepeal näinud kuidas koka taimi kuivatati ja suurtes paunades ringi kanti. Kohalikud kasutavad koka lehti igapäevaselt nende ergutava toime pärast, kuid meie reisiseltskond ei täheldanud neid närida proovides erilist efekti. Sellegipoolest oli huvitav näha, kui kindlalt üks taim on end inimeste igapäevaelurütmidesse seadnud; meie puhul on selleks loomulikult kohvi.

Enne Cuscosse naasmist külastasime veel Amazonase eraloomaaeda. Kui terve reisi vältel väga palju loomi ei olnud näha, siis nüüd avanes võimalus kohtuda laisklooma, ahvide ja kapibaaraga. Kapibaara on maailma suurim näriline ja välimuselt meenutab natuke Austraalia wombatit. Mõlemal loomal on kukkurloomatasku, milles nad pisikesi üles kasvatavad. Nagu liigikaaslased hiired ja rotidki, on suured kapibaarad väga seltskondlikud ja elavad grupikesti koos.

Kui aeg hakkas sinnamaani jõudma, et oli vaja naasta Cuscosse, pakkisime asjad auto peale ja kurvastasime, et peab tagasi argiellu naasma. Kuni järgmise reisini.

Üks hea viis jaanuarikuisest süngusest välja astuda on minna Kagu-Aasiasse. Kui Tai tundub liiga turistirohke, siis miks mitte kasutada hiljaaegu avanenud võimalust külastada selle maailmajao kõige avastamata osa  – Myanmari; hiljutise nimega Birma. Meie matka marsruut sai alguse Putaost, mis on riigi põhjapoolseim keskus. Sealt suundusime mööda metsa-, mägi- ja külavaheteid edasi India piiri poole. Nõnda kogesime enda jaoks pisut tolle tundmatu riigi elust-olust.

Kuna Myanmar oli pea pool sajandit militaarvalitsuse agressiivse mõju all, on turism seal alles lapsekingades. Selles suhtes võib paralleeli tõmmata ehk vaid naabruses oleva Laosega, kus külastaja kogemust raamib samuti aastasadu paljuski muutumatuna püsinud erinevate etniliste gruppide traditsiooniline elulaad. Reisi vältel tõdesime kui moonutatud on välismaailma mulje sellest puutumatu loodusega asupaigast. Tõsi, pidime taotlema eriluba, et lennata Yangonist Putaosse ja lennu toimumise üheks eelduseks oli, et on piisavalt reisijaid. Aga kuna praegune valitsus on kehtestanud ranged reeglid turistide kaitseks ja kuna kohalikud ei ole veel tüdinud võõrastest nägudest, suhtuti meisse eheda sõbralikusse ja uudishimuga, mis on tänases Kagu-Aasias aina haruldasem.

Viimane linn enne matka oligi Putao, kust liikusime edasi põhja poole. Läbisime esimesed kakskümmend midagi kilomeetrit autoga, et siseneda aina vähem defineeritud maailma, mille teed ja rajad igal aastal vihmaperioodil läbimatuks muutuvad ja millest enamus ei ole kaardi peale jõudnud. Siin ei kehtinud enam meile tuttavad süsteemid ja kohalikud elasid viisil, mis jättis ainult parasjagu põllusaadust igale kogukonna liikmele. Seega oli meile pikalt ette planeeritud kohaliku reisifirma poolt sobiv söögimoon igas peatuspunktis. Suure hulga kuivaineid ja muud riknematut kandis kaasas meie saatemeeskond.

Mitu päeva oli orientiiriks Namlami jõgi.

Esimestel päevadel möödusime mitmest tillukeset külast ja ületasime 1400 meetri kõrgusel asuva Shaunggaungi mäe tipu.

Äralõigatud asukohaga külades toimis elu omasoodu ja meil avanes näiteks mitu korda võimalus end kurssi viia sealsete laste koolieluga. Kuigi lapsed on enamasti esimesel võimalusel rakendatud kodus ja põllul, on neil võimalus istuda ka koolipingis. Õpetajaid aga tihti napib.

Kohtusime ühega neist. Tütarlaps, kes ise oli 22-aastane, andis üsna kesise keeleoskusega inglise keele tunde kõigile klassidele. Õpilaste puhul oli tunda entusiasmi, millega sellesse õppeainesse suhtuti. Õppimisviisidest jäi omakorda kõrvu ühislugemine, mil igaüks luges valjusti ja teistega üheaegselt oma materjali, tehes seda loomulikult erineva tempo ja valjudusega. Tulemuseks oli arusaamatu, kuid kaugeleulatuv sumin. Kuidas nõnda on võimalik keskenduda, on müsteerium inimesele, kes on üles kasvanud väga individualiseeritud õppevormidega; kuid mingit tajuviisi arendab kindlasti ka taoline harjutus.

Meie matka teekonda kaunistasid taamal sillerdavad lumised Himaalaja mäetipud ja ereroheline lopsakas taimestik. Olime tulnud teise maailma otsa, et imetleda siinseid metsikuid orhideesid ja põnevat ning värvikirevat džunglielanikkonda. Reisi keskpunkti tähistas igasuguse tsivilisatsiooni seljataha jätmine ja jõudmine vihmametsa mägijõgede juurde.

Imelise looduse keskel ööbisime toigastele ehitatud bambusonnides.

Olles ümbritsetud hõredate seintega, olid onnid loomulikul viisil harmoonias loodusjõududega. Ruumi äärtes sai end kenasti mattidele magama seada ja ruumi keskel oli tule jaoks betoonplaat. Kuna  puudus korsten, oli vaba tuule liikumine hütis ainult teretulnud. Metsahelide keskel suikumine võttis päevasest teekonnast väsinud ja õnnelikena vaid mõne minuti.

Tagasiteeks valisime teise marsruudi. Teepeal möödusime mõnest minnes tuttavaks saanud külast ja õige peatselt olime tagasi Putaos. Põhjapoolseima keskusena on see üks väheseid, kus edukalt toimib rahamajandus ja meiegi suundusime kohalikku turgu uudistama. Märkasime, et seal müüdi suurtes kogustes kreeka pähkleid. Ümberkaudsete külade elanikud tulid siia suurte laadungitega oma saaki müüma. Enamasti liigutakse jala ja olenevalt koduküla asukohast kestab antud palverännak mitu päeva, ületades 1200 meetrise mäejalami.

Meie tee viis aga tagasi lennujaama ja juba õhtuks saabusime Yangoni. Tähistasime kohalikus restoranis ilusa reisi lõppu, sest juba järgmisel päeval tuli Myanmariga hüvasti jätta ja argiellu naasta.

Lumise tipuga Kilimanjaro (5895m) asub Tansaanias üsna ekvaatori lähedal. Vulkaanilise mäe tipus saab ka kraatri äärele jalutama minna. Meie kuueliikmelisel tiimil võttis  matk aega seitse päeva, kuna valisime laugema ja aeglasema tõusuga Rongai marsruudi. Lisaväärtusena aitas see vältida suuremaid rahvamasse ja käia teepeal ära Mawensi harja all.

Reis algas lennuga Tallinnast Tansaaniasse, vahepeatusega Amsterdamis. Kilimanjaro lennujaamast viidi meid otse lähedalasuvasse linna Arushasse, kus ootas ees kodu kui kindlus  – suure värava, kõrge okastraadi ja kiviaiaga hotell Business Rush. Järgmisel päeval läksime linna uudistama ja nagu Aafrikas kombeks, lähenes kohe hulk pakkujaid. Kui enam muudmoodi ei saanud, pidi kas kellegi ema maali või giiditeenuse vastu võtma. Otsustasime giidi kasuks. Tema juhendamisel tiirutasime natuke aega linnatänavatel ja mõnes tagaõues. Suhtluskeeleks oli inglise keel, mis on paljudel kohalikel suus, ja ühtlasi suahiili kõrval teine riigikeel. Giidiga oli hea klapp ja leppisime kokku, et ta viib järgneval päeval meid džunglisse kose juurde. Kuigi me ei olnud kosest kuulnud, tundus see hea viis aktiivsesse puhkusesse sisseelamiseks.

Hommikul oli giidil kaasas mõned sõbrad, sugulased ja hulk lapsi, kes matkaga ühinesid. Naised oli koju jäetud. Minek oli mõneti omapärane, sest teele jäävad külaelanikud olid üllatunud nähes valgeid jala minemas. Enamasti kihutati džiipides mööda. Pärast paaritunnist käimist jõudime Meru mäe külje alla, kus rohelusse kasvanud kanjonis asus oodatud kosk. Võtsime ujumiseks palju aega, nautides vihmametsa helisid ja langeva vee lärmi.

Järgmisel päeval olime varakult kokku pakitud, vere hapnikusisalduse analüüsid statistika mõttes ära teinud ja valmis eesootavaks. Igaks olukorraks oli ette valmistunud ka meie saatemeeskond, kuhu, tuli välja, kuulus 23 tüüpi (kandjad, kokad, koka abilised telgipüstitajad jt). Pika vaidluse lõpuks tegi saatjate pealik Dismas meile selgeks, et see on kindlasti sobiv lahendus kuuele inimesele. Istusime üsna suurde vanasse ’Team Kilimanjaro’ bussi ja sõitsime Marangu värava juurde. Meid registreeriti Kilimanjaro rahvusparki ja mõned rentisid endale 10$ eest lisa joogipudelid, sest soovitatav veekogus oli kolm liitrit. Pärast lühikest sõitu raja alguspunktini, algas rahulik tõus mööda männimetsa äärt. Metsalagendikel kasvatasid kohalikud maisi ja kartulit ning eemalt paistis jõgi. Seltskonna fotograafiahuviline hoolitses selle eest, et keegi ei muretseks, kui midagi nägemata jäi.

Esimesse laagrisse jõudes sadas kerget vihma. Õnneks olid telgid end ise lahti pakkinud ja  õhtupoolik jätkus ilma oluliselt märjaks saamata. Vihmasabina saatel tinistas reisijuht veidi ukulelet ja üsna pea saime nautida õhtusööki, mis täielikult ületas me ootused. Eelroaks oli supp, põhiroaks kartul juurviljakastme ja kalaga ning magustoiduks mango. Söögist oli terve matka jooksul pigem üleküllus. Lõunasöökidel kõrvale pandud küpsisepakid täitsid varsti väiksema seljakoti.

Pärast esimesi matkapäevi jõudsime Kilimanjaro esimese mäe Mawensi alla (4330m), kus seadsime end sisse kaheks päevaks; eesmärgiga soodustada aklimatiseerumist ja suurendada võimalust tippu jõuda. Kili on ilmselt nõnda populaarne turistide seas, kuna seal ei vajata mingeid erioskusi ega varustust. Seepärast jääb teinekord tipp nägemata mitte motivatsiooni-, vaid hapnikupuudusest. Kõrgus mõjub inimestele erinevalt. Paradoksaalselt on tihti raskem neil, kel suurem lihasmass, sest vajatakse suuremal hulgal hapnikku. Statistika mõttes mõõtsime igal hommikul oksümeetriga  grupiliikmete vere hapnikusisalduse. Nii sai silma peal hoida mäehaiguse ilmnemisel, mis avaldub alguses iivelduse, peapöörituse ja -valu tekkimises ning mille ravimise peamine abinõu on üles-alla liikumises või halvemal juhul allapoole laskumises. Meie grupis hakkas neljandal päeval laagris olles ilmnema, et ühel inimesel on verehapnikuga probleeme. Mõnel teisel oli probleemiks seedimine, mis on samuti mäehaiguse üks sümptomitest. Soolane vorst võib kõrgemal mägedes muutuda vägagi vastumeelseks. Siis tuleb kivi taga ära käia ja ülejäänud päev rahulikult võtta; näiteks 500m tipu poole ja tagasi jalutada, nagu tegime meie. Õnneks magasime öösel super hästi ja olime hommikul valmis Manwesi pealt viimasesse laagrisse minema.

Viiendal päeval viis tee meid kokku peamise tõusuraja ehk Maranga marsruudiga. Teepeal oli näha palju pensionieas inimesi, kes rahulikult ent järjekindlalt eesmärgi poole liikusid. Möödusime ka lennukivrakist, mis 2005. aastal mäe külje vastu oli sõitnud. Jõudes Kili jalamile Kibo laagrisse (4703m), ootas ees tohutu rahvamass, kes kõik tahtsid järgneval päeval päikesetõusuks mäe tippu jõuda. Läksime mõneks tunniks telki magama, et öösel alustada viimast tõusu.

Äratus oli kell 23.00. Kosutasime end pudru, tee ja küpsistega ning asusime teele. Täiskuu valgusel oli rada hästi näha ning pealampi vaja ei olnud. Meiega alustas hulk teisi inimesi. Oli külm. Näpud ja varbad kui jääpulgad. Kell 4.20 olime kraatri serval umbes 5700m peal. Hingamine läks aina raskemaks ja jõud oli kadumas. Ühel grupi-liikmel tuli hapnikuvaegusest hingeldades tagasi pöörata ning üks giididest läks temaga kaasa. Meie aga kiirendasime sammu, kuna juba hakkas ka teistel pea veidi ringi käima ja liiga palav tollel hommikul kah ei olnud.

Tippu jõudsime varahommikul kell 6.10, kui idakaar juba punetas. Kuigi Aafrika külm hakkas kohe näpistama kui kindad ära võtta, tegime sellest hoolimata paar pilti. Vaatasime ümberringi kahvatutes helepunastes toonides taevast ja valget liustikku, taustal reisijuhi ukulele lauluke „Koduküla väike maja“. Meiega koos oli tipus veel 6-7 inimest, kuid eemalt oli näha pikka rivi tippu pürgijatest – olime kohale jõudnud enne tipptundi :).

Pärast kümmet minutit niiöelda hingetõmbamist alustasime laskumisega. Märkasime, et ümbritsev taevas muutus üha värvilisemaks ja olime ääretult tänulikud, et saime päikesetõusu saatel Aafrika kõrgeimast mäest alla kõndida.

Kibo laagrisse jõudsime tagasi lõpuks peale kaheksat hommikul. Pakkisime asjad kokku ja laskusime paari-tunnise jalutuskäiguna 3700m peale Horomba laagrisse, järgides seekord Marangu rada. Kili tipu liustike külmus jäi üha kaugemale seljataha kuivõrd lopsakamaks muutus loodus. Laskumisega paranes kogu reisiseltskonna enesetunne ja juba mõne päeva pärast olime igas mõttes tagasi maapeal ja saime igaühele, kes kuulas, näpuga lumisele tipule näidates selgitada, et üleeile käisime seal.

Tagasi Arushas, viis Dismas meid kohalikku külla sööma. Tähistasime mitteametlikult matka edu ja ühtlasi ümberlülitasime end eesootavaks safariks nendega, kes veel mõneks päevaks Tansaaniasse jääda olid otsustanud.