Kaili ja Meelis Kupits: meenutus Kapadookia matkast 2025

Juuni 2025

Olime ammu otsinud võimalust matkareisiks, mille koormus jääks mõõdukaks ja kus matkamise kõrvalt jaksaks ka muud ette võtta. Andmomentsi Kapadookia reisi formaat kõlas täpselt hea. Arutlesime enne reisi matkajuhi Matiga vahemaade üle ja ta kinnitas, et kerge tase tähendabki täpselt seda – absoluutselt igaüks saab hakkama. Etteruttavalt saan öelda, et jah, nii oligi.

Õhtul pimedas hotelli jõudes selgus, et meie pisihotell oli väätidesse mattunud hubane kreeka villa, kus pakuti hubaseid võlvlagedega tubasid, muinasjutulisi vaateid ja toite, mis ei jäänud alla tippkokkade pakutavale. Hoovis pidas korda kohalik erakordselt rammus kass, kes hoidis igaks juhuks ka kahtlastel külalistel silma peal. Õue seatud laud oli igal söögikorral parimast lookas ning arutelusid läätsesupi nüansside ja jogurtikastme maitselisade üle jagus igasse söögikorda. Isegi külma õlut anti 😀 Paljutõotav algus, igatahes!

I matkapäev

Esimese matkapäeva algus Rose Valleys kulges kohaliku giidi Hami jaoks aeglaselt, sest absoluutselt iga käänu tagant avanesid sürreaalselt kaunid vaated roosakatele mägedele ja orgudele. Vaatasime eemal orus asuvas vabaõhumuuseumis sagivaid turiste ja nentisime, et siit ülalt on vaade parem. Meile valitud rada pakkus kohe alguses elevust ja närvikõdi, aga Mati valitud tempo arvestas kõigiga ja edasi liikusime nii, et jõudis pildistada, ronida ja muljetada korraga.

Muhedas kambas möödusid kilomeetrid märkamatult. Teele jäi tõuse, tunneleid ja mitu koobaskirikut, mille ajalugu Hami meile põhjalikult tutvustas ja juurde muheles, et küll te peagi tüdinete. Üldiselt võis tal isegi õigus olla, aga esimesel päeval nähtud Karsibucaki koobaskirik ei jätnud kedagi külmaks. Poolel rajal liitus meiega üks kohalikest vabapidamisel koertest, kes keerulisemates kohtades abivalmilt jalus sehkendas. Selliseid abigiide kohtasime hiljem ka teistel matkaradadel.

Lõunapaus mägikohvikus oli rikkalik, boonuseks sealsamas kõrval seinamaalingutega koobaskirik ja varjulised lebolad puhkamiseks. Päeva edenedes pikenesid varjud, roosasse orgu laskus kuldsem kuma ja ühel hetkel avastan ennast ootamatult mõttelt, et kuskil on tööpäev, aga Kapadookia oli muud teemad mu peast juba mõne tunniga pühkinud. Vat just selline peabki üks puhkus olema. Pärast viimast põnevamat tõusu saigi esimene rada läbitud ja istusime otse bussi. Tehtud!

Inimene peab oma hinge eest ka hoolt kandma, seega sõitsime pärast matka vaatama  keerlevaid Dervišeid, kelle jaoks nende tants sümboliseerib hinge teekonda. Meile oli protsess ette tutvustatud ja muuhulgas antud luba etendusel tukkuda – ikka juhtub. Püüdsime pika päeva väsimust tõrjuda ja tunnikese siiski veel silma lahti hoida, aga jahedas pimedas keldris meditatiivse muusika ja tantsu saatel polnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Hotellis õhtusöögil selgus, et meie hulgas oli teisigi, kellele Sufide Sema tseremoonia une peale ajas. Ju siis töötas.

II matkapäev

Teise matkapäeva varahommikul pakiti soovijad õhupallilennule Göremesse. Juba kohalesõit võttis sõnatuks: SAJAD õhupallid, üliladus korraldus. Kohale jõudes läks vaevalt veerand tundi ja juba ronisime korvi. Päikese tõustes muutusid maastiku värvid iga minutiga. Haldjakorstnad, Armastuse Oru sambad (või olgem ausad, peenisemets), roosakad rulluvad mäed ja muidugi värviküllane õhupallimeri moodustasid kokku ühe suure maali, mille sees me sel hommikul imetluses ahhetasime. Pall tõusis nii kõrgusesse, kui (peaaegu) kriipis kaljude tippusid kanjoniseinte vahel. Ja kogu see üleelusuurune õhusõiduk maandus meie üllatuseks otse auto treilerile, nii 10 cm täpsusega. Seda peab ise kogema.

Lennukas hommik osutus nõnda inspireerivaks, et matkajuht Matilt hakkas möödaminnes värsse pudenema… “Kui pead Türgis alkopiiri, siis võid säästa mitu liiri!“.

Enne matkarajale minekut oli päeva programmis Kaymakli maa-alune koobaslinn. Hami juhendusel käisime läbi tunnelite labürindist, kuhu omapead ilmselt ei tihkaks ronida. Kohati olid käigud madalad – pikemad külastajad võivad arvestada paari muhuga – ja see vaid lisas elamusele värvikust. Maa all olles tunnetus muutub. Siin kulgeb aeg omas tempos, hämaralt valgustatud koobastikust õhkub ürgset vaikust ja aastasadadega varjupaigaks uuristatud koobastik tundub lõputu. Külastajad lubati vaid nelja korruse sügavusele, aga teadaolevalt oli seal korruseid maa alla kaevatud koguni 10.

Lõpuks peab matkareisil ka matkama, eks. lhlara oru rada oligi selline kergem matkarada, mis tegelikult pakkus puhkust nii ronimisest kui päikesest. Kõrgete kaljude vahel vaikses orus peitusid vanad koobaskirikud. Lõunat serveeriti jõeäärses kohvikus, kus lahtisel tulel küpsetatud gözleme nautimise ajal paradeerisid laudade ümber haned ja pardid ning meile huvitavad täpilised pärlkanad (“Keha on ilus, aga pea nagu raipesööjal” märkas üks matkaja).  Ja muidugi ka mõned kassid. Kilomeetreid kokku nagu polnudki, aga konnalaulu saatel jagus vaateid kuhjaga. Raja lõpus oli lisaks võimalus uudistada Selime koobaskloostri varemeid. Õhtul hotellis ootas meid kõiki tuttav hotellikass ja järjekordne meisterlik õhtusöök.

III matkapäev

Kolmanda päeva hommikul pakkisime kohvrid bussi ja leidsime end Gomeda Oru raja algusest. Vaikne ja varjuline org oli jätkuks eelmisele päevale. Rohelust täis rajalt leidsime enda üllatuseks rukkililli, kaljuseinu täitsid tuvide “korrusmajad” ja saime läbida mõned tunnelid ja kanjonid. Retke lõpus kolas teeservas üks tilluke kilpkonn, kelle imetlemisest ei saanudki isu täis. Vaata ja imesta, päris töötav mudel! Lõunasöök Ürgüpi kesklinnas oli Hami sõnul meie elu parim ja tõsi, imepehmeks hautatud veiseliha sai süüa lausa lusikaga.

Päev jätkus Göreme Vabaõhumuuseumis, kus tavaturistid saavad uudistada varakristlikku koobaskloostrit. Hiina turistidega võidu trügimine polnud meist kellegile just esimene valik ja võrdluseks hea, KUI off the track olid olnud meie eelmised päevad. Muuseumile järgnes käik keraamika töökotta, kus omanik meile pika ja lõbusa tuuri tegi. Õhtu lõpetasime Göreme linnas kokteilidega linnamelu ja üksteise reisilugusid nautides. Vapramad korraldasid hotellis veel raki testjoomise, kus vanad kalad teadsid muheleda, et “Rakiga on alati nii, et maitse on sama, aga seiklused on erinevad.”

IV matkapäev

Neljanda päeva hommik algas värskendava suplusega basseinis ja pärast rikkaliku hommikueinet viis matkapäev meid Armastuse Orgu. Kui eemalt jäävad silma dramaatilised kaljumoodustised ja erivärvilised vaated, siis lähemal vaatlusel selgub, et emake loodus on siin ikka mõnuga hullanud. Viisakalt nimetatud haldjakorstnad on tegelikult väga mehelik kivimets, mille vaade võtab igaühe veidi muhelema. No on alles koht 😀

Kõige pikem matkapäev osutus ka kõige palavamaks, juba hommikul lajatas kuklasse 28 kraadi ja lauspäike. Tõusumeetreid ja palavust jagus võrdselt ja Urchisari linna jõudes tõdes nii mõnigi meist, et mõned meist on siiski põhjamaalased. Päikesenautlejad said täisdoosi. Valitud lõunasöögikoht osutus eriti meelelahutuslikuks, kus menüüs muuhulgas ka savipottides küpsetatud road. Tseremoonia jaoks aeti köögist ka kokad välja ja õigesti kolkimise peale lagunes pott turistide kohustuslike ahhetuste saatel õigest kohast pooleks. Loomulikult ei jäänud maitse showle alla.

Kes täis kõhuga veel treppe jaksasid ronida, kasutasid võimalust, et vallutada Uchisari kindluse kõrgeim tipp. Pärastlõunane laskumine Tuvide orgu oli kiire ja elamusterohke, sai korraks ka köie abil turnimist proovida. Pulss oligi juba liiga normis.

Õhtul said soovijad hamamis end vahumassaažis läbi kloppida lasta, aga ka hotelli bassein jäi populaarseks.

V matkapäev

Viimane, viies matkapäev Zemi varjulises orus meenutas koduseid metsaradu. Kitsas ja sügavas kanjonis kasvas lopsakas rohelus, kanjonis voolas oja ja igas põõsas röökisid konnad. Suurusuguste vaadetele lisaks pakkus see tuttavlikku õdusust, mis 34 kraadi arvestades oli vist siiski kergendus. Mõned tunnelid ja mudamülkad hiljem tõdesime, et viimane matkarada sai kuidagi äkeste otsa.

Sel päeval meile lõunat ei pakutud, vaid pidime selle ise valmistama. Otahisari linna naiste ettevõte Hereni Kadin Coop pakub võimalust ise endale lõuna küpsetada ja see siis ka kohapeal ära süüa. Töö, mida need prouad seal õhtusöögi nikerdamiseks teevad, hinnati eestlaste poolt ennenägematuks ajaraisuks. Kohalike jaoks aga vastupidi – mida rohkem “miniravioole” lusikase mahub, seda tublim kokk. Tandooriahjus saia küpsetamine oli uus elamus ja tekitas kuhjaga elevust. Hoolimata lihtsusest ja tagasihoidlikkusest tundus tandoori ahjusoe sai olevat parim asi maailmas.

Kui meie grupp imetles vaikselt prouade näpuosavust, siis Türgi prouade suurimaks imetluselemendiks olid meie tublid härrased, kes kõik esirinnas toidu valmistamisele käed külge panid.

Päras imelist einet oli grupil vabakava, mis jagunes linnas kolamise ja basseini ääres peesitamise vahel. Me olime selle mõnuga välja teeninud.

VI matkapäev
Kuuenda päeva varahommikul jõudsime veel imetleda õhupallidega täidetud hommikutaevast ja sealt viis tee juba lennujaama. Reis kokku oli tegelikult ju lühike, aga selle aja sisse mahtus tõesti kõike – iga päev pakkus midagi täiesti uut. Kohalike lahkus ja suurepärased toidud, iidne ajalugu ja imetabane loodus komplektis suurepärase seltskonnaga pakkusid kokku elamuse, mis ületas kõik ootused. See reis toidab hinge veel päris mitu aega :D.

Kevad 2025

Lesotho, Aafrika lõunaosa üks vähem külastatud nurki, on maailma tähelepanu alt tihti eemal. Sellegipoolest on see üks kolmest Aafrika mandril asuvast kuningriigist täis kultuuri ja ajalugu, mis väljendub nii maastikes kui elanike kommetes.

Andmomentsi matkajuht Merle Rallmann, kelle käe all võtsid 2025. aasta märtsikuus julged rändurid ette teekonna läbi Lesotho, jagab fotoblogis oma muljeid ja kogemusi, mis viivad meid selle riigi kõige ehedamatesse ja vähemtuntud paikadesse – alates Ha Kome koobastest ja kuningatet matusepaigast Thaba (valgel) mäel. Aastatel 1884–1966 oli Lesotho nimi Basuutomaa, mis oli Suurbritannia protektoraat. Ilmselt seetõttu räägitakse seal paljudes kohtades inglise keel ja autoliikluski on inglisepärane.

Ha Kome koobas, mille 18. sajandil valis elupaigaks selle varjulise asukoha pärast üks kohalik hõim, kes põgenes kannibalide eest. Meie mõistes oli tegemist hiiglasliku kaljueendi alla rajatud savionnidest asumiga, kus isegi lastele oli ehitatud eraldi madalam onn. Praegugi elab seal üks mees, kes keeldub välja kolimast. Et tegemist on tavatu vaatamisväärsusega, on onnid tänapäeval üles vuntsitud, ent ometi annavad nad aimu, kuidas tuli elektri, vee ja akendeta onnis aastasadu hakkama saada.

Thaba mägi on pühapaik, kuhu maetakse ainult kuningliku pere liikmeid, uhkeim kalm on siin praeguse kuninga isal, kuningas Moshoeshoe II-l, kes hukkus 1996. aastal autoõnnetuses. Teised matmiskohad on sammaldunud kivikalmed koos nimeplaatidega. Ka on mäel rusudes vanu kivihooneid ajast, mil pühal mäel ka elati.

Kohalikud usuvad, et see mägi muutub öösiti suuremaks. Meie seda kontrollida ei saanud, sest meid ei tahetud omapäi mäele lasta isegi pärastlõunal, sest oli pühapäev ja treppidest lubati üles vaid kella 13-ni. Ei aidanud meid anumine ega raha pakkumine, valvur leebus, kui oli teinud ühe tähtsa telefonikõne. Arutasime hiljem, et ehk peljatakse kuningahaua rüüstamist ja noh, ühtegi valvurit üleval mäel polnud.

See on Lesotho viisa vormistamise protsessi algus pealinnas Maserus migratsiooniametis, kus passid ja paberid viisime kell 9 ning kätte saime kell 14:30, tänu kohalikule Thaba Toursi partnerile Rayle, kes meid kohapeal usinasti aitas. Papist dokumendimapid piltidel seisavad koridoris, mida keegi ei valva. Selline arhiiv siis.

Kõik vajalikud dokumendid olid saatkonda saadetud 3 kuud enne reisi. See tagas vaid n-ö saatekirja, et me üldse Lesothosse siseneda võime. Ja muidugi me saabusime laupäeval, ent migratsiooniamet avas uksed esmaspäeval. Viisata maale sisenemise luba tuli ette näidata vaid pisikeses inimtühjas Maseru lennujaamas. Sinises särgis härra Ray näitab paberi pakki, mis kaheksa eestlase viisatempli saamiseks kohalikus ametis ikkagi ette näidata ja läbi uurida tuli.

Viisa vormistamise ajal külastasime kohalikke käsitöölisi, kes teevad tellimustöid kangastelgedel. Selline kena näputöö maksis kõrval asuvas suveniiripoes vaid paarkümmend eurot.

Lesotho sümbol on õlgedest müts ehk “mokorotlo”, mis on vormitud isegi maja katuseks. Eelnimetatud käsitöölised tegutsevad just selles majas. Mokorotlo on aga meeste seas üsnagi populaarne peakate, valmistatakse seda kuivatatud õlgedest ja minikübarad kaunistasid kahel õhtul isegi meie voodikatet, analoogselt nagu mujal pannakse tekile tervituskomm või volditud luik.

Vaatasime üle Lesotho parlamendihoone, mis asub kõrgel mäel ja kuhu võõraid ligi ei lasta. Valvuri jutu kohaselt ehitasid hoone hiinlased, ja tõele au andes, krohv pudises. Lesotho parlament koosneb kahest kojast: senatist ja rahvusassambleest, kokku 153 saadikuga. Seda vaeses riigis, mis on Eestist kolmandiku jagu pisem. Olgu lisatud, et kuningal on riigis meie presidendiga sarnane staatus.

Teekond Semonkongi, kust matk algas ja lõppes, oli väga põnev: lapsed tulid koolist ja ratsamehed läksid võistlustele. Piilusime ka elektrivabasse koolimajja, kus kahjuks tunnid juba läbi olid. Koolis puudub veesüsteem ja eemal oli suuremat sorti ehitis, mis tõenäoliselt on see koht, kus kuningaski jala käib.

Semonkongi lodge oli justkui pärl, kuhu enne jõudmist tuli läbida suuremat sorti küla, kus nii baare kui igasugu müügiputkasid ning ületada siis jõeorg ja voilà, kaminaga ümarad õlgkatustega majakesed ootasid meid!

Esimene matkapäev oli meie ainus vihmapäev, aga siis me seda ei teadnud. Matkarajad olid vee all ja porised. Lõunapauski tuli teha kerge sabina saatel. Päikest nägime tunnikese pärastlõunal  ja sel hetkel võtsime aja maha, et veidigi kuivada. Samuti kohtasime Lesotho kuninga hobuse- ja veisekarju. Meie matka suurim “accident” juhtus just sel päeval ja vihma tõttu: üks meie üheksast saatehobusest, see kõige väiksem, komistas ja rullus ümber oma telje paar meetrit kallakust alla. Ehmatus oli suur, sest loom ei liigutanud. Saatetiim võttis loomal kotid seljast ja peale väikest toibumist oli hobune taas jalgel, huuh! Minu peas käis juba hädatapu film silme eest läbi.

Enne laagrisse jõudmist hakkas taas sadama, hullemini kui seni, kuid meile oli rajatud omapärane neljatelgiline asum, mille alla kahjuks kogunes ka vesi, sest olime oja kaldal orus. Eesti mehed asusid peagi oja suunas trenaaži kaevama, mis päästis olukorra. Saatemeeskond vaatas ja imestas.

Õnneks öösel laius peade kohal piiritu selge tähistaevas koos kuuga ning hommikust alates ei saanud me rohkem vihma.

Teisel matkapäeval kuivasid märjad riided ja päev pakkus maastiku mõttes korralikku väljakutset. Jõgede ületusi, kus jalad lahti tuli võtta, oli neli-viis ja need muutusid tavaliseks. Seekord asus me telklaager küla serval ühe pere koduõuel kukkede ja kanade keskel. Peatselt selgus, siin on ka külarahva jaoks pood. Poehoone nägi välja nagu iga teine maja siis, ainult, et selle sinine uks käis tabasse ja aegajalt tuli mõni kohalik selle ukse taha. Õhtul võtsime ette meie telklaagrist ligi kilomeetri kaugusel asuva joa külastuse, mis langes üle 90 meetri kõrguselt.

Kolmas matkapäev pidi olema kõige raskem ja see algaski matka kõige laiema jõe, mil nimeks Ketane, ületusega. Selleks moodustasime giid Thuso näpunäidete järgi turvalise aheliku. Suurem osa päevast kulgeski nimetatud jõe naabruses, kus tee viis vaheldumisi ikka üles ja alla. Teel kohtasime kohalikke koolilapsi, kes olid teel mitmete kilomeetrite kaugusele teise külla spordivõistlusele, ilma ühegi täiskasvanud saatjata!

Laager pandi püsti järjekordse küla vahetuses läheduses  karjamaal, milleks oli vaja külavanema luba. Külarahvas uudistas meid eemalt tundide kaupa, kuna valge inimene on siinkandis harv külaline. Selle päeva õhtuks jõudsid laagripaika ka värsked külmad joogid kohalikust Malutist (õlu) Coca-Colani. Õhtusöögiks serveeriti sealsamas sütel küpsetatud lambaribisid koos maisipudruga, mis maitsesid imeliselt. Hügieeni eest hoolitsemise protseduurid tegime väikeses ja külmas jõekeses.

Neljas matkapäev jätkus tõusude ja langustega ja kerge see kindlasti ei olnud, sest päike kuumutas hästi. Õnneks sattusime lõunapausiks puude alla ja jahe vesi ojas andis mõnelegi jalapaarile hõlpu. Lõunaeine huvitavaimaks osaks oli alati väike pakike kuivatatud liha või vorstikestega, lisaks puuvili, pähklid, kreekerid ja juust ning kõrrejook. Muu karastav “plaaster” ilmus välja matkajate päevakottidest.

Sel päeval kogunes kilomeetreid sarnaselt eelmisele päevale 18 kilomeetri kanti ja teekond sai otsa keset küla oja kaldal, kus meid taas kümned silmapaarid eri ilmakaarest ainiti piidles. Käisime lähimas onnis ka kohaliku inimese argielu uudistamas: kolme lapsega naine oli leseks jäänud, kui tema mees miski tõve kätte hinge heitis. Kaks last olid parasjagu kaugemal koolis ja vanem poeg elas naaberonnis. Lesel oli suisa kaks onni, üks magamiseks, teine, ilma korstnata ümarakujuline maja oli köögi eest. See tähendas, et keset onni oli lõke ja kogu suits levis majakeses ning väljus vaid välisukse kaudu. Talvel, kui maad katab lumi, kolib pere kööki ka oma magamisaseme, sest siin on tuli.

Õhtusöök erines varasemast ja koosnes riisist ning hautatud lambalihast ning köögiviljadest. Et see oli meie matkal viimane telgiõhtu, ei olnud palju vaja, kui nii eestlased kui kohalikud võtsid üles lauluviisid, ühes giidide ja saatjatega tuli ettekandele Kaera-Jaangi. Tõeline laulu- ja tantsupidu.

Viies matkapäev algas traditsioonilselt päikesetõusuga, meie olime valmis kokkulepitud ajal kell 7.40. Aga nagu ikka, meie saatjaskond nii akuraat ei olnud ja teele asusime 8.30. Rada keris tasahilju külast välja ja siis ikka üles ja siis veel üles. Aga midagi hullu polnud, sest keha oli koormusega selleks ajaks kohanenud. Külasid oli üha sagedamini, mis andis märku, et hakkame oma matka algus- ja lõpupunktile Semonkongile lähenema. Ühes külas köitis meie tähelepanu rahvakogunemine ja kostev laul. Selgus, et juhuslikult sattusime mööduma matusetseremooniast, kus naised kandsid kauneid kleite ja isegi sukkpükse võis märgata. Aafrikas! Läheduses kogunesid puna-valgetesse kaunistustega kaetud hobused, seljas uljad ratsanikud. Need olevat kadunukese sõbrad, kes nüüd tema mälestuseks lagendikul auringe tegid.

Lõunapikniku tegime pea 200 meetri kõrguse joa juures, mille kohal lendas arvukalt kotkaid, kelle pesapaigad samadel kaljudel. Muide sel seinal on Guinessi rekordi sertifikaat, just siin tehakse kommerts-köiel-laskumist, mis 200 meetrit kõrge.

Viimane tõus, põllumaad ja juba paistiski tuttav küla, meie seiklus hakkas lõppema. Semonkong lodges ootas meid imemaitsev õhtusöök.

Lõpetuseks. Kuigi mõnel päeval esines raskemaid ilmastikuolusid ja füüsilisi väljakutseid, ei heidutanud need matkajaid, pigem tugevdasid grupi ühtekuuluvustunnet ning aitasid luua ühiseid mälestusi ja lugusid, mida tulevikus meenutada.

Saadud kogemused võimaldasid Andmomentsi seiklejatel mõista Lesotho rahva ja riigi eripära kui kultuuriliselt rikast ja eraldiseisvat riiki. Taaskord leidis tõestust, et märkimisväärsed avastused asuvad sageli kaugel peatänavatest ja turistilõksudest.

Kevad 2025

Keset lõputuna näivaid ettevalmistusi, kus puusad ja pahkluud said tunda oma koduseid “raskusi” ning Eesti kapriisne ilm pakkus treeninguks parimaid tingimusi, sai alguse Karin Ossipova kauaoodatud seiklus – matk Patagooniasse.

Tema lapsepõlve unistus muutus reaalsuseks, kui astus vastu Patagoonia metsikule ilule ja vaheldusrikkusele, mida Karin kaamera läbi jäädvustas. Alates hingematvatest liustikest ja rahututest koskedest kuni igapäevaste väljakutseteni, mida pakuvad kohalikud ilmastikuolud ja maastik – see kõik on nüüd pildis ja sõnas.

Käib ettevalmistus Patagoonia retkeks. Puusad ja pahkluud pole peaaegu 1,5 aastat pidanud “maja” raskust taluma. Poja hantlid tagavad vajaliku raskuse kotis ja Eesti ilm on ka väga kohane harjutamiseks. Seekord on teostumas lapsepõlveunistus rännakust Patagooniasse.

Reis algas Iguazu jugadel seiklemisega enne kui jahedamasse lõunassse suuna võtsime. Paadisõit viis otse koskede alla.

Argentino liustikujärv.

Argentiinas vaatame ära Petito Moreno ujuva liustiku Los Glaciarese rahvuspargis. Saame esimest korda tunda, milline hull tuul võib meid oodata matkarajal. Liustik ulatub 74 m üle veepinna ja 100 m allapoole. Serv on 5 km pikk ning see liigub iga päev 2 m meetri jagu. Liustik pakub meile nii kuulde- kui vaatemängu: paugub ja praksub ning suuri tükke murdub ning variseb järve meie silme all.

Kaeme liustikku ka järve pinnalt paadist.

Ja nüüd läheb lahti sõit Tšiilisse, Torres del Paine rahvusparki, kus plaanime kolada tervelt nädal aega ümber selle mäemassiivi.

Üllatusena mulle moodustab 80% Patagooniast kõrb. Just selline igav liiv ja tühi väli, okkalisi tutsakaid täis. Ja kuigi seal sajab korralikult, on vist tugev tuul see, mis niiskuse viib.

Teispool Tšiili piiri ei saa turist käppasid eemale fotokast, kui tee pervedele ilmuvad guanako karjad ja nandud.

Umbes 7 tundi sõitu ja olemegi esimeses telklaagris. Seekord on Andmoments rentinud telgipaketi. Ja see sisaldab, kujutage pilti, umbes 5 cm paksust matti, enamasti korralikku magamiskotti ning PATJA!!! Need auto-katusetelgid on vastupidavad hullunud tuulele ja vihmale. Superluks elamine kahele, kuhu võiks ka veel lapsed majutada. Ja hoiab ka hiired eemale. Need pidada matkakotist ööga läbi närima. Ühte sellist näeme ka meie.

Plaan on teha 7 päevaga ring peale. Matkame O-ringi, mitte W-ringi. Kokku umbes 120 km vist, päevateekond 12-20 km. Esmapilgul tundub tšill.

Läheb lahti. Kogu nädalane trall käibki taamal paistva mäekogumiku ümber.

Kollase, pruuni ja punase varjundid läbisegi punetavate ja roosatavate jõhvika- ja pohlalaadsete puhmastega saadab meid terve nädala. Sekka muudki. Riiete selgapanek ja äravõtmine on üsna tüütu, sest niipea kui päike väljas, on palav ja kui tuul lõõtsuma kukub, siis vaja koorikjope välja otsida. Riietuse valik on siin paras pähkel.

Kodust juba tuttavad fuksiapõõsad.

Kõiksugu vulinat hakkab meid saatma tervel matkal. Matka lõpuks kasvad oma seljakotiga nii kokku, et pausi ajal ei viitsi seda enam seljast äragi võtta

Hobuseid kasutatakse porteritena, tuuakse laagrimoona ja matkajate varustust.

See kana teadis turiste oodata. Päevapajuk sisaldas meil ohtralt kõiksugu seemnelisi ja pähkleid.

Seekordne telklinnak on maa peal. Mulle meeldivad need katusetelgid siiski rohkem. Öine marutuul mind ei sega, olen juba selgeks saanud matkates, et sellistes laagrites tuleb tropid kõrvas hoida, kui magada tahad.

Mõni laager on ligipääsetav vaid jalgsi või helikopteriga. Hobused sinna ei saa. Siin veetakse ära laagri prügi.

Süüa ei pea me seekord ise tegema, vaid telklaagrite infra pakub väga rikkalikku ja maitsvat hommiku- ning õhtusööki. Samuti päevapajukit teele kaasa järgmisesse laagrisse. Need lihakehad süüakse sel õhtul siiski ära laagri endi töötajate poolt.

Kolmnurgal paistab meie järjekordne laager. Rahvusparki sisenedes loeti sõnad peale, et ujuma ei tohi mingil juhul minna.

2011 paiku laastas Patagooniat paar kuud kestnud tulekahju. Sellist vaatepilti on kahjuks hektarite viisi.

Rippsildu ootasin kõige enam. Esimese ületamine võtab pisut põlve värisema, räige tuul lisab pinget. Aga edasised sillad ei paku enam erilist närvikõdi. Inimene harjub kõigega.

Tuul 25-30 meetrit sekundis, vihma sajab alt ja ülevalt, paremalt ja vasakult.

Teekond üle John Gardneri kuru (1200m) ei ole lihtne, kuigi kõrgus ei tundu ju suur. Tuul on niisugune, millist ma varem kogenud ei ole.

Seekord kõige kõrgem punkt 1200, kuid matkaja teab, et piisab 500 meetrist kõrguste vahest ja suurest seljakotist, et end korralikult ära väsitada.

Meie armas grupijuht Fred trotsib vapralt marutuult-traditsiooni ei saa rikkuda. Tipus tuleb kaasa võetud pilli saatel laulda.

Kurule jõudes avaneb meile suursugune Grey liustik. Ja see jääb meid saatma terve ülejäänud päeva. See on 6 km laiune ja 28 km pikkune hiiglane. Ka see liustik, nagu Morenogi, on osa Lõuna -Patagoonia jääväljast.

Tuleb aga tunnistada, et laskumine sellelt kurult on veelgi raskem ning meie põlved ja reielihased pannakse korralikult proovile.

Need olid väljakutsuvad hetked. Hullunud tuul peksis meie seljakotte kust aga tahtis. Mingil hetkel võttis isegi minul, kes ma kõrgust ei karda, seest kõhedaks. Kui tuuleiil ootamatult mäepoolsest küljest sind tabas, oli tegemist, et kuristikku mitte veereda.

Igal õhtul telklaagrisse jõudes ootas meid enda valitud tervitusnaps.

Ikooniline Mirador Base Las Torres. Selle nimel saigi pingutatud. Viimast päeva alustame kell 3 hommikul pealampidega, et jõuda kõige kuulsamate “hammasteni” päikesetõusuks. Need tornid on ühtlasi ka Patagoonia õlle brändil. Vaev tasus end kuhjaga.

Päikesetõus.

Hommikusöök miljonidollari vaatega.

Hüvasti Grey liustik.

Järgmine võimalus Andmomentsiga Patagooniasse matkama tulla on 2026. aasta talvel. Kirja saad panna ennast siin: www.andmoments.com/reisid/patagoonia/

Gloria Viira, veebruar 2025

Meie matkareis Aafrika külje all asuvatele Cabo Verde saartele algas jaanuari viimastel päevadel, mis on seal matkamiseks priima aeg – keskmiselt 25 °C ja jahutav ookeanibriis. Kogenud matkajuhi Mati Terestali eestvedamisel oli Cabo Verde rohkem kui nädalaks ühe vahva reisiseltskonna koduks.

Cabo Verde ainulaadne identiteet

Cabo Verde kultuur on rikkalik segu Aafrika, Portugali ja Brasiilia mõjudest. Esimese päeva veetsime maalilise São Vicente saare pealinnas Mindelos, mille munakivitänavad on ääristatud värviliste koloniaalajastu hoonete, omapäraste poodide ja kohalike toidukohtadega, mis pakuvad maitsvat kreooli kööki. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, värvilised kalapaadid sadamas, otsatud letid kauplemiseks väljapandud soolakalaga, loiult põõnutavad tänavakoerad, kõnniteedel külg külje kõrval istuvad ja köögivilju müütavad naised, kusagilt kõrvu kostuv traditsiooniline meloodia – see on Cabo Verde kütkestav lumm, mis häälestas meid eesootavale seiklusele.

Sel pärastlõunal nägime kontrastiks pulbitsevale südalinnale ka üsnagi unises rütmis tiksuvat äärelinna, kus armetutes plekkhüttides askeldavad elanikud ei lasknud end uudistavatest turistidest liigselt häirida. Aga just siin ootas meid üllatava elamusena värskendavaid caipirinha´sid pakkuv katusebaar, kus õhtust meeleolu aitasid luua mõnusad Cabo Verde tantsumuusika rütmid.

Santo Antão saar – matkajate maiuspala

Lõviosa meie matkast kulges Cabo Verde saarestiku suuruselt teisel, Hiiumaast väiksemal Santo Antão saarel, mille võlu seisneb selle dramaatilises topograafias – kõrguvad mäed, lopsakad orud ja vapustavad rannikukaljud. Me rajad kulgesid usjalt rohetavate terrasspõldude vahel, varju pakkuvates banaanisaludes, siis jälle kõrges suhkruroos ning kontrastiks ka kuivadel mäenõlvadel vulkaanilises kiviklibus. Ahhetamapanevaid ookeanivaateid pakkus piki rannikut kulgev rada Ponto do Solist Cruzinhasse, kuhu viib tee läbi piltpostkaardiliku Fontainhase küla. See kõrguvate nõlvade rüpes asuv värviküllane külake on valitud ka National Geographicu poolt maailma nende top 10 küla hulka, millest avaneb kauneim vaade ümbritsevale maastikule.

Hästi elamise kunst on siinne elustiil

Küladest läbiviivatel matkateedel avanes meile tõeline maaidüll – majaehitusel kõpitsevad peremehed, maniokki, jamssi ja muid põllukultuure harivad külaelanikud, koolist tulevad lapsed, kandameid tassivad eeslid ja majade ees istumisega aega parajaks tegevad kohalikud, kes möödujaid laisa pilguga saadavad. Selline igal pool silma hakkav muretu ja rahulik suhtumine kõigesse on saanud ka Cabo Verde tunnuslauseks – „No stress“, mida võib endale ka külmikumagnetil või T-särgil koju kaasa osta.

Filosoofia „stressivabalt“ ei ole siiski pelgalt ütlus – see on eluviis, mis julgustab inimesi aeglustama, end argimuredest välja lülitama, võtma elu pingevabalt ja hindama lihtsaid naudinguid.

Kohalikud maitseelamused

Meie matka ajal oli Cabo Verdes pihta hakanud suhkruroo koristus. Ilmselt ei möödunud päevagi, ilma et suhkruroog ja sellest valmistatavad traditsioonilised alkohoolsed joogid poleks jututeemaks kerkinud – niivõrd keskne osa on sellel kohalikus kultuuris. Või siis olime meie liigselt huvitatud. Suhkruroo mahlast valmistatakse kohalikku rummi ehk grogue´i ja selle baasil valmib ka magus naps pontche, mille puhul on grogue´ile lisatud paks karamelline suhkruroosiirup.

Meie matkateele jäi ka päris mitu rummivabrikut, mille roopeksumasina mürin oli juba kaugelt kuulda ja tulel huugav kääritatud suhkruroomahl kandis ninna kodust puskarilõhna. Et aga pontche pole ainus liköör, mida grogue´ist valmistada saab, viidi selle tõestuseks päevamatkast roidunud seltskond ühte rummikotta, kus ootas mekkimist pikk letitäis erinevaid grogue´i baasil valmistatud magusaid napse. See oli just särtsakas turgutus, mida enne õhtusööki vajasime.

Kogu reisi ajal olid meie söögilaual peamiselt erinevad kohalike tavade järgi valmistatud kala- ja kanaroad, hautised, lisandiks kohalikud juurviljad (jamss, maniokk), riis, oad, ja magustoiduks kõige sagedamini traditsiooniline puding pudim de leite, puuviljad või kohalikud koogid.

Et aga piiluda siinse köögikunsti kardina taha, saime võimaluse kohalikus ökofarmis ka ise paljutki valmistada. See terve päeva kestev elamus koos mõnusa muusika ja lõõgastusega osutus kindlasti üheks reisi tipphetkeks. Ökofarmi saabudes läks töö kohe lahti – korjasime papaiasid moosi keetmiseks (papaiamoos koos kitsejuustuga on ka Cabo Verde rahvusdessert), granadille caipirinha valmistamiseks, keetsime hiigelkastruli täie Cabo Verde rahvusrooga cachupa´t (toekas hautis maisist, ubadest, lihast ja kalast), tampisime maisi maisikoogi valmistamiseks, vormisime kitsejuustu, kohvi valmistasime enda röstitud ubadest ning kohvipiimagi lüpsime ise kitse seest välja.

Et aga maitsev caipirinha meeleolu juba veelgi lustlikumaks oli kütnud, pakkusid meile suurt rõõmu kohale saaabunud muusikud, kelle hoogsate rütmide saatel õppisid virgemad ka kohalikke tantsusamme. Kui palju me tõstsime sel päeval klaase tervitusega „À nossa!“ ehk „meie jaoks!“, ei suutnud ilmselt keegi kokku rehkendada.

Hüvasti, Cabo Verde!

Meie viimasel matkapäeval oli varuks veel päris mitu elamust. Praamisõidul Santo Antãolt tagasi São Vicente saarele saime tunda tõsiseid Atlandi ookeani laineid, mida suutsid stoilise rahuga võtta meist ilmselt vaid mõned. Kui enamuse arvates sajandi ohtlikuim merereis seljataha sai, saime rehabilitatsiooni korras minna San Pedro randa kilpkonnadega ujuma. Lained olid küll rahutud, kuid see ei takistanud ei meid ega kilpkonni. Ere punkt kogu reisile. Kui end vastu su kõhtu pressiv kilpkonn pole veel piisav Cabo Verde elamus, siis ei tea, mis on.

P.S. Meie reisiseltskonna noorim liige oli 12-aastane ja vanim 65-ne ning Mati juhatuse all kulgesime kõik mõnusalt ühtlases tempos. Kellelgi midagi tegemata ei jäänud ja matk oli kõigile jõukohane. Ööbimine oli korraldatud kõigi mugavustega majutusasutustes.

Detsember 2024

Oktoobrikuus, mil kõrbeõhk hakkab jahenema, astus Margot Sooäär, uudishimulik seikleja, kes on oma elus külastanud mitmekümmneid riike, vastu uuele väljakutsele. Ta osales Andmomentsi korraldatud jalgsimatkal Alžeeria kõrbes, otsides uusi mälupilte ja kogemusi Põhja-Aafrika südamest. Alžeeria, tuntud oma avarate ja müstiliste Sahara kõrbete poolest, pakkus Margotile ja teistele reisikaaslastele ainulaadse võimaluse sukelduda kultuurilisse mitmekesisusse ja kogeda maastikke, mis ulatuvad hingematvatest liivadüünidest kuni kiviste platoodeni. Selle Põhja-Aafrika riigi muljetavaldavad maastikud panid Margoti neid kirjeldama kui “kuumaastikke”, nagu oleksid need pärit teiselt planeedilt.

Aafrika suurim riik Alžeeria ulatub Vahemere rannikult kuni sügavale Sahara kõrbe südamesse. Sealne ajalugu on keerukas, hõlmates ka Prantsuse koloniaalperioodi, mis on jätnud jälje nii riigi keelele kui kultuurile. Kuigi prantsuse keel on laialdaselt kasutusel, märkis Margot, et kohalikud ei pruugi seda meelsasti rääkida, eelistades säilitada oma kultuurilist identiteeti.

Riigis elab umbes 44 miljonit inimest, mis teeb sellest ühe rahvarohkeima riigi Aafrikas. Suur osa elanikkonnast on alla 30 aasta vanad, mis kajastab kõrget sündimust ja noort ühiskonda. Enamik alžeerlasi on moslemid, ja islam on sügavalt juurdunud nii Alžeeria kultuuris kui ka traditsioonides, kujundades selle ühiskonna tuumväärtusi ja igapäevaelu.

Erakordne ekstreemsus
Seekordne Andmomentsi matk algas Margoti jaoks teisiti. Teisel päeval kukkus ta mägedes ja murdis käeluu, mis oleks võinud vähem otsustava matkaja teekonna peatada. Kuid kõrbe lummav vaatepilt ja soov kogeda midagi erakordset andsid talle piisavalt motivatsiooni valu ületada ja matkaga jätkata. Margot oli varem matkanud Marokos ja Egiptuses, kuid Alžeeria, seekordne sihtkoht, paistis silma oma ainulaadsete maastike, kultuuri ja ajaloo poolest. „Alžeeria erineb tõepoolest pisut Marokost ja Egiptusest. Siinsed kõrbemaastikud ja kultuur on väga eripärased,“ rõhutas Margot.

Ühtlasi kujunesid džiipidega sõidud läbi liivakõrbete, kus teed puuduvad, üheks matka tipphetkeks. Margot meenutas: „Ühel päeval oli liiv nii kollane ja sillerdav, et tundus, nagu oleks päike maapinnale langenud.“ Neid päevi, mil nad ei kohtunud ühegi teise inimesega, jäädvustas ta eriti eredalt oma mälestustes.

Mujal maailmas sellist elamust ei saa
Alžeeria kultuuriline elu on rikas, kuid keeruline. “Pealinn Alžiir on avatum, seal on grand mošee, kus ka naised saavad palvetada. See oli mulle väga eriline kogemus,” jagas ta. Kuid kõrbealadel on elu palju konservatiivsem, eriti naiste jaoks, kelle sõnaõigus on piiratud. Siiski, nagu Margot märkis, on pealinn Alžiir märkimisväärselt avatum ja seal on turistid rohkem omaks võetud.

Toitlustus matka jooksul oli lihtne, kuid sümboliseeris kohalikku eluviisi. “Istusime liivapeal vaipadel, ümber liua, ja nautisime kohalikku toitu. See oli väga maitsev, ehkki vürtsideta ja soolata, kohalike arvates, et vältida kõrbe tingimustes terviseriske,” selgitas Margot. Ööbiti telkides keset kõrbe ehk tähistaeva all magamine oli väga ainulaadne ja eripärane kogemus.

Kohalikud kombed ja traditsioonid olid samuti harivad. Näiteks kohalike poiste ja giididega suheldes sai selgeks, et nad on väga heatahtlikud ja uudishimulikud, kuid samas säilitavad oma kultuurilisi tavasid, nagu pea rätikuga katmine. “Kuid matka lõpuks võtsid nemad ka vabamalt ja rätikuid enam pähe ei pannud”, muigas Margot. “Kui tegelikult oleks ka meilt kõrbes eeldatud enda ülenikatmist, siis ikkagi tehti meile erand, kuna kõrbes teisi hingelisi peale meie matkaseltskonna väga ei kohta,” kirjeldas Margot sealset kultuuriruumi.

Teistmoodi Aafrika
Alžeerias ei kohanud me eriti teisi turiste, kuid pealinnas ringi liikudes juhtus midagi tähelepanuväärset. “Kõndisime tänaval, kui meie juurde pöördus härra, kes istus oma uhkes Mercedeses otse keset teed. Uhkes pikas valges maani rüüs ehk Gandourasse riietatud mees keris autoakna alla ja hakkas meiega sõbralikult juttu tegema. Ta istus autos, ilmselgelt haritud ja kõrgemas seisuses inimene, ning päris siiralt, kuidas meile Alžeeria meeldib,” meenutab Margot. “Ta arutles, et ehk muutub Alžeeria tulevikus turistidele avatumaks, kuigi praegu see veel riigi prioriteet ei ole.”

Margoti meenutused pakuvad pilguheitu riigi karmidele maastikele ja rikkalikele kultuuritraditsioonidele, mis kõik koos moodustavad Alžeeria ainulaadse iseloomu. See retk tõestas, et ka kõige ekstreemsemad tingimused võivad anda reisil ilu ja inspiratsiooni.

PS! Tundub, et Margot on tõeline seiklushimuline hing! Sel aastal on ta osalenud Andmomentsi korraldatud matkadel nii Colombias rattaga, Alžeerias kõrbes ja Rwanda jalgrattamatkal ilma rattata, kuna Rwandas polnud tema luumurd veel täielikult paranenud. Selline järjepidevus ja julgus jätkata matkateed vaatamata vigastusele näitab tõelist kirge ja pühendumust matkamisele.

Detsember 2024

2024. aasta detsembri alguses, just aasta kõige kiirematel päevadel astusime eemale igapäeva elu saginast ning läksime seiklema. Meie valik langes Rwandale, tuntud oma erilise maastiku poolest ja täiesti erinev ülejäänud Aafrikast. Ehk käisime 2024. aasta detsembrikuus Rwandas rattamatkal.

Marsruut oli põnev – igal päeval midagi uut ja huvitavat. Tee peal kohtasime palju sõbralikke kohalikke, kes olid alati valmis juttu puhuma või meid uudistama. Sõitsime läbi põldude, džungli ja külateedel, kokku umbes 30-60 km päevas.

Puhas Aafrika

Lõuna-Aafrika ühes väikeses riigis avaneb külalistele haruldane pilt: maa on peamiselt lapsi täis ja vanemaid inimesi peaaegu ei näe. Rwanda on ka väga tihedalt asustatud – seal elab umbes 14 miljonit inimest, mis on tunduvalt rohkem kui kaks korda Eesti rahvaarv, hoolimata sellest, et riigi pindala on poole väiksem. Enamik maast on haritud põllumaaks, vaid rahvusparkides näeb looduslikku metsa, mis on säilitatud loodus- ja loomakaitse eesmärgil. Võite siis ette kujutada, kui tihedalt asustatud see riik on.

Vaatamata piiratud ressurssidele paistab Rwandas silma erakordne puhtus, mis eristab seda paika paljudest teistest Aafrika regioonidest. Namiibia ja teised naaberriigid võivad küll jagada mõningaid sarnasusi, kuid just see riik on loonud endale unikaalse identiteedi läbi kogukondliku korra ja riiklike algatuste.

Innovatsioon läbi kohustuse

Riigi valitsus on kehtestanud riikliku koristuspäeva, mis toimub iga kuu viimasel laupäeval, meenutades mõneti Eesti “Teeme ära” algatust. Lisaks pakutakse sotsiaalabi programmi raames töötutele ja vaesematele inimestele kahe tunni jagu päevatööd, mille käigus tegeletakse nii teede ehituse kui ka põhjaliku koristamisega. Selline lähenemine mitte ainult ei aita hoida keskkonda puhtana, vaid ka vähendab töötust ja parandab elukvaliteeti. Meie oma rattamatkal nägime näiteks, kuidas näppudega teeääres muru rohiti. Lible, lible haaval..

Haridus ja tervishoid eeskujuks

Rwandas on haridus sügavalt väärtustatud ja riik on teinud märkimisväärseid investeeringuid tagamaks, et kõik lapsed saaksid kohustusliku hariduse. Sama kõrgel tasemel on ka tervishoid, mis võrreldes teiste Aafrika riikidega paistab silma erakordse kättesaadavusega – ravikindlustus on tasuta kõigile elanikele, sõltumata nende sissetulekust. Lisaks on meditsiiniline jälgimine pärast sünnitust riiklikult tagatud, mis rõhutab Rwanda pühendumust oma inimeste heaolule. Kuigi väidetakse, et kõik naised sünnitavad haiglas, jääb küsimus, kas maapiirkondades elades on haiglasse jõudmine alati võimalik.

Demokraatia piiril

Kuigi Rwanda valitsus on autokraatlik, näib, et nad suunavad riiki siiski õiges suunas. Majanduslikud ja sotsiaalsed edusammud on märgatavad, näiteks on oluliselt paranenud põhimaanteed, mis on asfalteeritud ja isegi valgustatud, mis näitab riigi investeeringuid taristusse.

Haridus on samuti prioriteet – riik panustab märkimisväärselt, et kõik lapsed saaksid hariduse, tagades kohustusliku koolikohustuse. See kõik viitab sellele, et riigi juhtimine keskendub oluliste teenuste ja struktuuri arendamisele, mis toetab üldist heaolu ja arengut.

Enamik elanikest tegeleb põllumajandusega, kasvatades toitu nii endale kui ka müügiks. Kuigi täpset sissetulekut on raske hinnata, on lihtsate tööliste päevapalk vaid 1-2 dollarit. Vaatamata sellele, et Rwanda on suhteliselt vaene riik, on selle SKP võrreldes mõnede naaberriikidega üsna korralik, mis viitab stabiilsele majanduskasvule ja arengule.

Kliima ja loodus

Kui rääkida ilmast, siis Rwanda kliima on mõõdukas tänu kõrgele asukohale, mis muudab seal viibimise meeldivaks. Kuigi vihma sajab tihti, on ilm enamasti soe ja niiske, mis on ideaalne põllumajanduse jaoks ning võimaldab riigil ekspordiks kasvatada kohvi ja teed. Ka rattamatkaks on selline ilm suhteliselt ideaalilähedane.

Tee ja kohvi istandused, samuti vähesed mineraalivarud on peamised ekspordiartiklid. Vaatamata metsade vähenemisele, mis on tingitud nõudlusest ehitusmaterjalide ja küttepuude järele, leidub rahvusparkides endiselt looduslikke metsi.

Toit ja kultuur

Toit on elav segu kohalikest ja rahvusvahelistest maitsetest. Riis, oad ja kassava on igapäevased toiduained, millele lisanduvad kohalikud eripärad nagu aurutatud kassava jahust pallid ehk ugali, ka seda saime tihti maitsta. Meie jaoks on need klimbilaadsed tooted, aeg-ajalt olid need meile isegi maitseelamuseks.

Rwandas saime nautida mitmekesist toiduvalikut, mille kvaliteet varieerus heast väga heani, kuigi mõnikord oli see ka keskpärane. Traditsiooniliseks roaks oligi seal kassava lehtedest tehtud roog, mis sarnaneb oma maitse poolest India karrile, kuid tavaliselt serveeritakse seda ilma lihata, lihtsalt kastmena.

Traagiline ajalugu

1994. aastal leidis Rwandas aset traagiline genotsiid, mille käigus hukkus umbes 1,3 miljonit inimest. See genotsiid kestis 100 päeva ja põhjustas ulatuslikke kannatusi. Toona moodustasid Tutsid umbes 15% ja Hutud 85% rahvastikust, kes rääkisid sama keelt ning jagasid paljuski ühist kultuuri, kuid erinesid sotsiaal-majanduslikult. Genotsiidi ajal põhjustasid etnilised pinged massilist vägivalda, kus Hutud valdavalt ründasid Tutsisid.

Pärast genotsiidi on Rwanda teinud suuri pingutusi lepituse ja rahvusliku ühtsuse nimel. Täna on Rwanda üks turvalisemaid riike Aafrikas. Linna peal võib vabalt jalutada, kohalikud on sõbralikud, kuigi võõrastele pööratakse palju tähelepanu, mis võib tunduda Põhjamaa inimesele üsna intensiivne.

Teistmoodi Aafrikasse lähme tagasi ka veel

Kogu see kogemus – alates linnade puhtusest ja kohalike eluviiside kaasahaaravast avastamisest kuni riigi looduslike vaatamisväärsuste ja ajalooliste paikade külastamiseni – teeb Rwandast ainulaadse ja meeldejääva reisisihtkoha.

Kes järgmise reisi sinna tahab kaasa teha, saab end kirja panna siin: www.andmoments.com/reisid/rwanda/

Detsember 2024

Novembris asusime Andmomentsiga mootorratastel vallutama Colombia mäestikke. Startisime Medellínist, mis on end kurikuulsast minevikust irdunud ja tõusnud tõeliseks kultuuripealinnaks. Teekond viis meid edasi läbi maaliliste külade, kus elu pulbitses kohalikest traditsioonidest ja legendidest. Eriti märkimisväärne oli see, et meie mootorrattamatk matkajuht Toomas Triisa eestvedamisel kulges mööda radu, mida enamik turismiraamatuid isegi ei maini, pakkudes seeläbi avastamisrõõmu ja autentseid elamusi.

Marsruut ja teekond
Alustasime Medellínist – sellest mõnusast “Igavese kevade linnast”, kus temperatuur püsib aastaringselt umbes 22 kraadi juures. Medellín ise on täiesti omaette maailm. Kunagisest kurikuulsast kartellilinnast on saanud kaasaegne ja elav kultuurikeskus.

Edasi viisid teed meid mööda Andide mäestikke. Kruusateed, pinnasrajad, natuke asfalti sekka – iga kurv pakkus uusi vaateid, millest oleks võinud postkaarte teha. Keskmiselt sõitsime päevas umbes 200–300 km. Esimesed sihtkohad, nagu Norcasia ja selle hiiglaslik tamm, olid juba korralikud vaatepunktid, aga kui jõudsime Floriani 300-meetrise kose juurde, oli tunne, et oleme Jurassic Parki eksinud.

Barichara, see imeilus koloniaallinn, oli midagi täiesti teistsugust. Munakiviteed, andaluusia stiilis majad ja selline atmosfäär, et tahaks lihtsalt jalutada ja elu nautida. Kui jõudsime Doradali, “Colombia Santorinisse”, oli tunne, nagu oleks Kreekasse sattunud. Ja seal samas oli ka Pablo Escobari vana villa – näha, kuidas mees oskas luksust nautida.

Ilm ja sõidukogemus
Ilmad olid Colombias meie reisi ajal mõnusad – päeviti 25–28 kraadi, öösiti natuke jahedam. Natuke vihma tuli ka, aga soe troopiline vihm pole mingi probleem. Libedamatel teedel pidi lihtsalt veidi ettevaatlik olema, eriti vihmametsas, aga muidu – ainult lust ja rõõm.

Päevakava ja seiklused
Kõige suurem kontrast oli Medellín – kunagi üks maailma ohtlikumaid linnu, nüüd koht, kus kunst, kultuur ja moodne linnamelu kõik kokku saavad. Plaza Botero kujud, muuseumid ja linna köisraudtee viisid meid uude kõrgusesse – sõna otseses mõttes. Mägiteed andsid tunde, et iga päev on uus seiklus. Üle jõgede ja läbi vihmametsade ning istanduste vaated tegid sõidud nauditavaks.

Colombialased on imelised – sõbralikud, külalislahked ja igal võimalusel valmis sinuga vestlema, olgu teemaks kohv, jalgpall või nende koduküla ajalugu. Tänavatel on alati muusika ja elu, eriti õhtuti, kui inimesed kogunevad sööma ja jalutama. Mõned tähelepanekud Colombia ja Colombialaste kohta:

✅ Kohalik kohv on maailmatasemel. Hommikuti ei saanud ilma tassi kohvita alustada – see on seal rituaalne tegevus.

✅ Kohalikud road olid lihtsad, aga maitsvad. Kolm korda päevas sai korralikult kõhu täis, ja – arepad (maisijahust küpsetised) võiksid vabalt Eestisse jõuda.

✅ Katoliiklus on sügavalt juurdunud. Isegi väikestes külades olid kirikud uhked ja inimesed soojad.

✅ Colombia ja jalgpall – see on nagu Eesti ja saun. Mängupäevadel kogunevad inimesed staadionitele või suurte ekraanide ette avalikes kohtades. Meiegi sattusime jalgpallikultuuriga kokku, ja ausalt, see energia tõmbas kaasa!

✅ Pärast õhtusööki on väga tavaline, et inimesed teevad oma naabruskonnas rahuliku jalutuskäigu. Jalutades tunnetad linna või küla elu kõige paremini – lapsed mängivad tänaval, naabrid jutustavad.

✅ Käsitööõlled ja aguapanela (kuivatatud suhkruroost valmistatud jook) on viimasel ajal tohutult populaarsust kogunud. Iga linna ja küla väike pruulikoda või kohvik pakub midagi erilist. Proovisime mitut sorti õllesid – mõni kergelt tsitruseline, teine rikkalikult karamelline. Aguapanela, mida valmistatakse ka sooja joogina, andis justkui uue energia – ideaalne mägiteedel sõitmiseks.

✅ See oli tõeline üllatus – bussipeatuses ootavad inimesed ei vaata lihtsalt kella ega telefonis tühja ekraani, vaid lobisevad. Kohalikud kasutavad igat võimalust suhtlemiseks, isegi võõrastega. See soe ja avatud suhtumine andis Colombiale täiesti oma näo.

✅ Kõik, kes on Kolumbia väikelinnu külastanud, teavad, et sealne rahvas on uskumatult avatud ja lahke. Kui jalutad mööda kitsaid tänavaid, tervitab sind naeratus, ja tihti tekib võimalus paar sõna juttu puhuda. Neil on kombeks omavahel pidevalt uudiseid jagada ja koos aega veeta, olgu see kohvikus, turul või kodu ees verandadel.

Kui mootorratas on su kirg ja sa ei pelga natuke füüsilist pingutust, siis selline reis on ideaalne. Kolumbia maastikud, põnev ajalugu ja soe kultuur on ideaalne kombo. Ratta saad kohapealt rentida ja kogu matk on nii hästi organiseeritud, et saad kulgeda ja nautida elu.

Sügis 2024

Andmomentsi rattamatk Usbekistanis 2024. aasta oktoobris meenutas ajaloolist ekspeditsiooni. Matkajuht August “Augusto” Tillo, kes juhtis elurõõmsat ja reipat neljaliikmelist seltskonda, jagas muljeid kordumatust kogemusest. „Kõigepealt tuleb tänada head ajastust,“ meenutas ta. „Saabusime ideaalsel ajal – oktoobri keskpaigas, mil kohalikel on n-ö viljad talveks salve pandud ja kodused üritused on täies hoos.“

Ürituste rohkusest andis tunnistust juba esimene õhtu, mil eestlased kutsuti osalema ehtsasse usbeki pulma. „See oli autentne usbeki pulm, 500 inimesega, kus austati kõiki traditsioone: söögid, joogid, tantsud, kingitused,“ kirjeldas matkajuht Augusto. Külalislahkus oli piiritu, mida tõestas meeleolukas pitside põrkamine. „Enamik külalisi olid mehed ja mõistsime kiiresti, et siin pitsidega ei koonerdata,“ naeris ta. „Järgmisel päeval oli selge, et need viimased 35 pitsi võis olla veidi palju.“

Sellegipoolest ei lasknud see esimese õhtu üllatav start meie elamust kahandada vaid vastupidi, seadis lati kõrgele. Südamest nautides loodud mälestused nendest traditsioonilistest pidustustest tõestasid taas, et seiklused peituvad ootamatutes hetkedes ja uutes sõprussuhetes.

Usk paneb raamidesse
Usbekistan asub Kesk-Aasias, piirnedes selliste riikidega nagu Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Afganistan ja Türkmenistan. Riigis elab üle 33 miljoni inimese, kellest suurem osa on usbekid, kuid elanikkonnas on esindatud ka teised etnilised rühmad nagu russid, tadžikid, kasahhid ja karakalpakid.

“Usbekid on rohkem sisseelavad, mitte nii ekstravertsed,” selgitab Augusto, viidates sellele, kuidas islami usk kujundab kohalikke kombeid. Usbekistanis, kus suurem osa elanikkonnast on moslemid, on igapäevaelu sügavalt usuga seotud. “Moslemid palvetavad viis korda päevas, mis on nende päevakava oluline osa ja mõjutab oluliselt nende elurütmi,” lisab Augusto.

Haridus ja lihtne Igapäevaelu
Matka jooksul ööbisime peamiselt kodumajutustes, mis olid aja jooksul peaaegu muutumatuna säilinud. „Eluasemed on ehitatud savist ja kuigi elekter on sisse toodud, piirdub see enamasti ühe lambipirniga laes,“ kirjeldas Augusto kohalikke olusid. „Vesi tuleb allikast või kaevust ning kanalisatsioonisüsteemi pole.“ Just selline lihtsus ja autentsus ongi see, mida Andmomentsi reisidel otsime, et kogeda kohalikku ja autentset eluviisi.

Hariduse olulisust Usbekistanis näeb ka väljaspool linnakeskuseid. „Küla kõige uhkem hoone on tihti koolimaja. Näiteks ühel 60 kilomeetri pikkusel teelõigul võib leida lausa viis kooli,“ jagas Augusto. Kui kool asub liiga kaugel, käib õpetaja ise kodudes õpetamas, tagamaks hariduse kättesaadavust kõigile lastele. See süsteem näitab riigi pühendumust haridusele, mis on hädavajalik nii linna- kui ka maapiirkondades.

Kultuuriliselt on Usbekistan hakanud aina enam pöörduma tagasi oma juurte juurde, hoolimata nõukogude mõjust, mis kestis kuni 1980. aastateni. „Inimesed kannavad rahvarõivaid, tantsivad kohalikke tantse ja laulavad traditsioonilisi laule. Üha enam taaselustatakse vanu kombeid,“ rääkis Augusto. See kultuuriline taassünd on Usbekistanis eriti silmapaistev ja kinnitab rahva tugevat identiteeditunnet.

Traditsioonid elavad edasi
Matka üks eredamaid hetki juhtus päeval, kui grupi liikmed märkasid põllul suurt hulka mehi ja sama palju hobuseid. Uudishimu viis küsimuseni, mis toimub.” Tuli välja, et see on vana traditsiooniline meeste mäng, mida tuntakse kui buzkashi. See on Timuri aegadest pärinev sõjalismäng, kus osalejad peavad hobuse seljas vastast tabama.” Mängus kasutatakse lamba või kitse rümpa, mida ratsutajad peavad enda kätte rebima. “Ühes võistkonnas on umbes 30 meest ja see, kes rümba kaugemale ratsutab, on võitja,” jätkas Augusto.

Nähtud mäng oli elav ja värvikas, täis adrenaliini ja traditsioone. “See oli väga lahe vaatepilt, eriti kuna mõned nooremad osalejad olid ilmselt esimest korda mängus. Kulmud olid küll katki suurest rabelemisest, aga näod uhkusest lõhki,” kirjeldas matkajuht.

Lambaliha kui külalislahkuse sümbol
Kohalik köök on üks olulisemaid osi Usbekistani kultuurist, ja matkajatele jäi eriliselt meelde traditsiooniline lamba küpsetamine. Seal on see kogukondlik sündmus, mis peegeldab külalislahkust. Protsess algab lamba rituaalse tapmisega, kusjuures loom on suunatud näoga Meka poole. Augusto kirjeldas: “Esimene näljakustutus toimus värskelt lõigatud lihast, millele järgnes aeglane ja pikk küpsetamisprotsess.”

Tashkendis külastas matkagrupp Plovi maja, kus iga päev sööb umbes 5000 inimest ning kus pakutakse plovi neljal erineval viisil. “Pulmaversioonis on rosinad lisatud, ja keegi ei tule siia sööma üksi, vaid ikka peredega või sõpruskondadega,” kirjeldas matkajuht, rõhutades, et pikad lauad täidavad ruumi, luues maitseelamuse, mis on omaette vaatamisväärsus.

Lisaks lambale on usbekid lihasõbrad, tarbides peamiselt lammast, veist ja isegi hobuseliha. “Siin kasvatatakse hobuseid ka lihaloomadena ning saime ka seda ise pulmas proovida,” märkis Augusto. Matka osana prooviti erinevaid suppe ja toite, mis kõik olid valmistatud traditsioonilisel viisil – sageli kätega süües ja suuri portsjone nautides. “Nädala aega sellisel moel süüa, ja enam lihtsalt ei mahu,” naeris matkajuht, viidates rikkalikele einekordadele.

Usbeki köögi keskpunkt on sageli lihtne savist küpsetuskoda, kus neljast seinast ja katusest piisab, et luua maitsvaid roogasid. “Köögis, mille pindala on maksimaalselt 4 m² ja kus külgedel pole uksi, vaid aknaavad, valmistavad toidud tavaliselt naised, samal ajal kui mehed ajavad tähtsaid asju,” selgitas Augusto, avades akna usbeki traditsioonilisse eluviisi ja kultuurilisse dünaamikasse.

Vaibakunst ja vähe turiste
Buhhaara on üks neist kohtadest Usbekistanis, mis kätkeb endas rikkalikku ajalugu. “Mulle meeldib, kui ühe reisi sees on mitu reisi,” ütles Augusto. Buhhaara, oluline Siiditee linn, on suurepäraselt säilinud alates 500-600 aastatest, hoolimata Tšingis-khaani hävitustööst. “Soovitan Buhhaarat külastada, kuna arhitektuur on haruldane ja turiste on vähe,” rõhutas matkajuht. Oktoober, kuigi tippturismi kuu, pakub Usbekistanis piisavalt ruumi, et nautida vaatamisväärsusi ilma rahvamassideta, erinevalt paljudest Euroopa sihtkohtadest.

Matka jooksul külastati ka kohalikku tarbekunsti muuseumi, mis pakkus põhjalikku ülevaadet usbeki rahvakunstist. “Muuseumis on esindatud vana usbeki traditsioonide järgi tehtud vaibakunst, tübeteikade kunst, rõivad, käsitöö ning isegi uksed ja laed,” kirjeldab Augusto. Need eksponaadid demonstreerivad usbeki kultuuri tohutut detailirohkust ja rikkust, mis ulatub kaugele minevikku. Erilist tähelepanu pöörab matkajuht vaibakunstile ja miniatuuridele: “Kohalikud kunstnikud teevad väikeseid pildikesi imepeente pintslitega, mis jutustavad lugusid. Need lood võivad olla 1000 öö motiviivil, kajastades sõjalugusid, romantilisi seiklusi ja muud.”. Matkajuht rõhutab, et ostis endalegi ühe sellise kunstiteose, mis aitab tal alati meenutada Usbekistani kultuurilist sügavust ja ilu.

Vabadus vaikuses
Üks erilisemaid kogemusi Usbekistani rattamatkal oli neljapäevane periood, mil matkajad viibisid piirkonnas, kus mobiilside levi puudus. “Ma arvasin, et planeedil Maa ei ole piirkondi, kus levi pole, aga seal olime neli päeva ilma levita,” meenutas Augusto. “Loodus on siin mitmekesine ja võimas,” lisas ta, rõhutades, et erinevalt paljudest teistest turismipiirkondadest oli see koht prügist puhas. “Kõik on puhas, kilekoti rämpsu pole, mida mujal ikka ette tuleb. Prügi visatakse minema,” tõi matkajuht esile kohalike elanike keskkonnateadlikkust.

Matkarada ise oli väljakutseid pakkuv. “Meie Eesti kruusateed tunduvad nende kõrval nagu kiirteed. Paljud kohalikud teed on nii kehvad, et neid saab läbida vaid hobuse või eesliga,” tõdes matkajuht. “Aga kuna meie asjad liikusid edasi saateautoga, siis rattamatka teede olukord keerulisemaks ei teinud.” Sellised raskused lisasid matkale autentsust ja tõid esile kohaliku elulaadi eripärad.

Oktoobrikuu ilm Usbekistanis soosis rattamatka – temperatuurid olid üle 20 kraadi, päikesepaistelised päevad, välja arvatud üks vihmane päev. “Meile meenutas see mõnusat suve,” märkis Augusto naeratades. Eriti soojad olid päevad Buhhaaras, kus temperatuur tõusis üle 27 kraadi. See suurepärane ilm aitas kaasa matka nauditavusele, võimaldades matkajatel keskenduda ümbritsevale ilule ja kultuurile.

Oli tõesti jälle üle ootuste suurepärane rattamatk..
Usbekistani rattamatk Andmomentsi eestvedamisel pakkus

matkajatele võimalust kogeda kohaliku elu nüansse ja väljakutseid. Mobiililevi puudumine, keerulised teed ja erakordselt puhas loodus andsid edasi piirkonna autentse iseloomu. Kogemus oli hariv, paljastades piirkonna ajaloo ja tänapäevase elu kooskõla ning jättes matkajatele kestvaid muljeid.

Kui rääkida selle aasta seiklustest, ei saa mööda Andmomentsi korraldatud matkast Balkani poolsaarel Kosovos ja Albaanias, kus märkamatult satuti Montenegrossegi. “Chernogoriyasse,” täpsustas üks vene keelt tonkav matkaja. 

Sügisesel teekonnal Dinaaride mäestiku, inglisekeeli Dinaric Alps,  südamesse jõudsid meie matkajad avastada paiku, mis on peidus igapäevaelu kiirteede ja internetiühenduse taga ehk nagu Andmomentsi matkadel ikka ette tuleb, kogesid teelised elu ka elektri, sooja toa ja vee ning intenetita. 

Eriilmelised matkarajad viisid grupi läbi rohkem või vähem mägiste maastike, ikka ja jälle võeti pea kilomeetri jagu tõusumeetreid, et siis teist sama palju orgudesse laskuda. Ka kunagiste liustike sulamise järel jäänud liustikujärved ja jäise kristallselge veega mägijõed ning kosed ei jätnud kedagi külmaks. “Iga päev oli uus seiklus. Mägedes liikudes ei tea kunagi, milline vaade sind järgmise nõlva taga üllatab. See teebki mägedes matkamise nii põnevaks,” jagab matkajuht Merle Rallmann oma kogemust.

Peale looduslike vaatamisväärsuste on Dinaaride mäestiku alad rikkad kultuuriliseltki. Matka päevad muutsid elamuste rohkemaks läbitud karjusekülad, kus kevadest sügiseni kariloomi karjatatakse. Mitmed neist on muust maailmast eraldatud ja sinna ei vii autoteid. Matkajad said osa kohalikust eluolust, külastades ka vaid mõne majapidamisega külasid, kus elu on püsinud muutumatuna sajandeid. “Külalislahkus on siin midagi enamat kui viisakus – see on eluviis,” ütleb Merle ja meenutab ühel vihmasel päeval teele jäänud vanapaari, kes matkajad tuppa teele-kohvile kutsus. “Kui olime jalga puhanud, tuli päike välja. See oli paljudele päeva kõrghetk!” 

Dinaaride mäestik, mis kulgeb läbi mitme Balkani riigi, on Albaaniasse jõudes eriti muljetavaldav. “Dinaaride kõrgemad tipud kaovad sageli pilvelaamade vahele, ent ka siis on nõlvadelt avanevad hingematvad vaated midagi, mida pildid ei suuda edasi anda,” meenutab matkajuht.

Selle piirkonna iseloomulikud tunnused hõlmavad mitmekesist maastikku, mille moodustavad sügavad kanjonid, kõrged karstilised mäetipud ja ulatuslikud metsaalad, kus eestlastele väga palju tuttavaid liike, ent mõistagi ka üllatusi. “Kollamusta salamandrit ei olnud meist keegi näinud!” imestab Merle. Kohaliku matkajuhi Enise jutu kohaselt on salamandreid tegelikult mitu liiki ja need piirkonnas sama levinud kui konnad Eestis. 

Alustuseks ajalooline Peci patriarhi klooster
Meie matkaseiklus Andmomentsiga üle Dinaaride algas ajaloolisest Peci patriarhi kloostrist, mida valvasid politseinikud. Seda põhjusel, et klooster kuulub serblastele. Poliitikast tuli retke käigus juttu mitmel korral. Serbia riik ei ole Kosovot iseseisva riigina siiani tunnustanud ja serblasi elab Kosovos väga vähe, õigupoolest on enamus rahvastikust albaanlased ja Albaania lippe lehvib riigis ehk rohkemgi kui Kosovo omasid. Mõnda võis näha inimtühjal väljal mägedeski.

Esimesel matkapäeval alustati tõusu, mis viis kuni 1950 meetri kõrgusele ja pakkus kohe nii imelisi vaateid kui ka

tuttavat taimeriiki. Matkajuht Merle kirjeldas seda kui suurepärast ettevalmistust eesootavaks nädalaks täis avastusi.

Teekond kulges läbi muutlike ilmastikuolude, kus kuivad perioodid asendusid vihmasajuga, mis muutis maastiku müstiliselt uduseks. Kõmisev äike ja vihmahood lisasid päevadele kontraste. Kõrgeim paik, kuhu jõudsime küündis ligikaudu 2200 meetrini, tol päeval läbisime pea 17 kilomeetrit. Kahel ööl peatusime elektri ja wifita külakestes, mis talveks tühjaks jäävad – kohalikud kolivad pudulojustega talveks alla orgu. Nendes peatuspaikades jagasime majutust matkajatega Tšehhist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Inglismaalt ja Austraaliast.

Pilvede vahelt paistev päikesekiir

Matkapäevad olid täis looduse muutlikkust ja kohalike elanike soojust. Tore mälestus jäi meeltesse udusest ja vihmasest hommikust, mis muutus peale lõunast kohvipausi karjuseperes päikesepaisteliseks, matkajatele avanesid lummavad vaated, mis andsid energiat jätkata teekonda avaratel mäenõlvadel ja puujuurtega kaetud metsaradadel. See marsruut osutus üheks lihtsamaks, kuid oli siiski rikas kultuurikohtumiste ja loodusilu poolest.

Puhkepäev ja paadisõit Komani järvel ja Shala jõel pakkus matkajatele võimaluse taastuda ja ka üliägedat vaheldust. Ümbritsevate mägede ilu veepinnalt pakkusid mõnusat tausta hinge tõmbamiseks, mida täiendasid ideaalselt kohalikud maitsed – külm õlu ja sütel küpsenud forell. Ehkki see päev nõudis vähem füüsilist koormust, olid visuaalsed elamused rikkalikud, pakkudes silmadele põhjalikku “trenni” ning südamele ja meelele rahu.

Viimane tõus ja matkareisi lõpp

Kuues ja viimane matkapäev algas teekonnaga Valbonest Trethi, mille jooksul kogunes tõusumeetreid ligi 900. Matka eripäraks oli see, et suur osa tõusust mäeharjale toimus järjestikku, nii, et võttis korralikult võhmale ka kogenud matkasellid. Samas tippu jõudes oli võimalus kiigata mäeharjast mõlemale poole orgu. Lõõmav päike ei teinud eluolu lihtsamaks, mistõttu rühkimist oli omajagu. Matkajad said teel lehvitada hobustele, kes vedasid suuri seljakotte üle 1800 meetri kõrguse mäe. Ka nende enda kotte. Pärast tipus tehtud pilte algas teekond teisel pool mäge, ikka alla orgu. Lõpuks kogunes langusmeetreid 1100 meetrit, mis kulgesid suures osas juba varjulistes pöögi- ja männimetsades.

Teekonna lõpp-punktis, Trethi orus asuvas külalistemajas, ootas matkajaid soe dušš, renoveeritud külakirik ja kohalike karjuste lamba- ja veisekarjad.

Seiklus vabas looduses
Reisi korraldajate jaoks on oluline, et osalejad tunneksid end turvaliselt, kuid saaksid samas kogeda autentset seiklust. Andmomentsi matkareisid on tuntud oma hoolikalt valitud marsruutide poolest, mis on piisavalt väljakutsuvad, kuid samas jõukohased. “Meie eesmärk on näidata inimestele kohti, kuhu nad muidu ei satuks,” sõnab Merle.

“Kogu kogemus teeb tugevamaks nii keha kui vaimu, ja kuigi matk oli väljakutsuv, pidasid kõik grupiliikmed kenasti vastu ning vajadus villiplaastrite järele oli minimaalne,” võtab Merle reisi kokku. Tema sõnadest õhkub tõelist kirge ja austust nende maade ja kultuuride vastu, mis tervitavad iga matkajat avasüli, pakkudes rohkem, kui esmapilgul paistab. Dinaaride mäestik on kahtlemata üks Euroopa peidetud aardeid, mille avastamine rikastab iga seikleja elu.