Kütkestav Cabo Verde ehk matkameistrite unistuste sihtkoht

Gloria Viira, veebruar 2025

Meie matkareis Aafrika külje all asuvatele Cabo Verde saartele algas jaanuari viimastel päevadel, mis on seal matkamiseks priima aeg – keskmiselt 25 °C ja jahutav ookeanibriis. Kogenud matkajuhi Mati Terestali eestvedamisel oli Cabo Verde rohkem kui nädalaks ühe vahva reisiseltskonna koduks.

Cabo Verde ainulaadne identiteet

Cabo Verde kultuur on rikkalik segu Aafrika, Portugali ja Brasiilia mõjudest. Esimese päeva veetsime maalilise São Vicente saare pealinnas Mindelos, mille munakivitänavad on ääristatud värviliste koloniaalajastu hoonete, omapäraste poodide ja kohalike toidukohtadega, mis pakuvad maitsvat kreooli kööki. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, värvilised kalapaadid sadamas, otsatud letid kauplemiseks väljapandud soolakalaga, loiult põõnutavad tänavakoerad, kõnniteedel külg külje kõrval istuvad ja köögivilju müütavad naised, kusagilt kõrvu kostuv traditsiooniline meloodia – see on Cabo Verde kütkestav lumm, mis häälestas meid eesootavale seiklusele.

Sel pärastlõunal nägime kontrastiks pulbitsevale südalinnale ka üsnagi unises rütmis tiksuvat äärelinna, kus armetutes plekkhüttides askeldavad elanikud ei lasknud end uudistavatest turistidest liigselt häirida. Aga just siin ootas meid üllatava elamusena värskendavaid caipirinha´sid pakkuv katusebaar, kus õhtust meeleolu aitasid luua mõnusad Cabo Verde tantsumuusika rütmid.

Santo Antão saar – matkajate maiuspala

Lõviosa meie matkast kulges Cabo Verde saarestiku suuruselt teisel, Hiiumaast väiksemal Santo Antão saarel, mille võlu seisneb selle dramaatilises topograafias – kõrguvad mäed, lopsakad orud ja vapustavad rannikukaljud. Me rajad kulgesid usjalt rohetavate terrasspõldude vahel, varju pakkuvates banaanisaludes, siis jälle kõrges suhkruroos ning kontrastiks ka kuivadel mäenõlvadel vulkaanilises kiviklibus. Ahhetamapanevaid ookeanivaateid pakkus piki rannikut kulgev rada Ponto do Solist Cruzinhasse, kuhu viib tee läbi piltpostkaardiliku Fontainhase küla. See kõrguvate nõlvade rüpes asuv värviküllane külake on valitud ka National Geographicu poolt maailma nende top 10 küla hulka, millest avaneb kauneim vaade ümbritsevale maastikule.

Hästi elamise kunst on siinne elustiil

Küladest läbiviivatel matkateedel avanes meile tõeline maaidüll – majaehitusel kõpitsevad peremehed, maniokki, jamssi ja muid põllukultuure harivad külaelanikud, koolist tulevad lapsed, kandameid tassivad eeslid ja majade ees istumisega aega parajaks tegevad kohalikud, kes möödujaid laisa pilguga saadavad. Selline igal pool silma hakkav muretu ja rahulik suhtumine kõigesse on saanud ka Cabo Verde tunnuslauseks – „No stress“, mida võib endale ka külmikumagnetil või T-särgil koju kaasa osta.

Filosoofia „stressivabalt“ ei ole siiski pelgalt ütlus – see on eluviis, mis julgustab inimesi aeglustama, end argimuredest välja lülitama, võtma elu pingevabalt ja hindama lihtsaid naudinguid.

Kohalikud maitseelamused

Meie matka ajal oli Cabo Verdes pihta hakanud suhkruroo koristus. Ilmselt ei möödunud päevagi, ilma et suhkruroog ja sellest valmistatavad traditsioonilised alkohoolsed joogid poleks jututeemaks kerkinud – niivõrd keskne osa on sellel kohalikus kultuuris. Või siis olime meie liigselt huvitatud. Suhkruroo mahlast valmistatakse kohalikku rummi ehk grogue´i ja selle baasil valmib ka magus naps pontche, mille puhul on grogue´ile lisatud paks karamelline suhkruroosiirup.

Meie matkateele jäi ka päris mitu rummivabrikut, mille roopeksumasina mürin oli juba kaugelt kuulda ja tulel huugav kääritatud suhkruroomahl kandis ninna kodust puskarilõhna. Et aga pontche pole ainus liköör, mida grogue´ist valmistada saab, viidi selle tõestuseks päevamatkast roidunud seltskond ühte rummikotta, kus ootas mekkimist pikk letitäis erinevaid grogue´i baasil valmistatud magusaid napse. See oli just särtsakas turgutus, mida enne õhtusööki vajasime.

Kogu reisi ajal olid meie söögilaual peamiselt erinevad kohalike tavade järgi valmistatud kala- ja kanaroad, hautised, lisandiks kohalikud juurviljad (jamss, maniokk), riis, oad, ja magustoiduks kõige sagedamini traditsiooniline puding pudim de leite, puuviljad või kohalikud koogid.

Et aga piiluda siinse köögikunsti kardina taha, saime võimaluse kohalikus ökofarmis ka ise paljutki valmistada. See terve päeva kestev elamus koos mõnusa muusika ja lõõgastusega osutus kindlasti üheks reisi tipphetkeks. Ökofarmi saabudes läks töö kohe lahti – korjasime papaiasid moosi keetmiseks (papaiamoos koos kitsejuustuga on ka Cabo Verde rahvusdessert), granadille caipirinha valmistamiseks, keetsime hiigelkastruli täie Cabo Verde rahvusrooga cachupa´t (toekas hautis maisist, ubadest, lihast ja kalast), tampisime maisi maisikoogi valmistamiseks, vormisime kitsejuustu, kohvi valmistasime enda röstitud ubadest ning kohvipiimagi lüpsime ise kitse seest välja.

Et aga maitsev caipirinha meeleolu juba veelgi lustlikumaks oli kütnud, pakkusid meile suurt rõõmu kohale saaabunud muusikud, kelle hoogsate rütmide saatel õppisid virgemad ka kohalikke tantsusamme. Kui palju me tõstsime sel päeval klaase tervitusega „À nossa!“ ehk „meie jaoks!“, ei suutnud ilmselt keegi kokku rehkendada.

Hüvasti, Cabo Verde!

Meie viimasel matkapäeval oli varuks veel päris mitu elamust. Praamisõidul Santo Antãolt tagasi São Vicente saarele saime tunda tõsiseid Atlandi ookeani laineid, mida suutsid stoilise rahuga võtta meist ilmselt vaid mõned. Kui enamuse arvates sajandi ohtlikuim merereis seljataha sai, saime rehabilitatsiooni korras minna San Pedro randa kilpkonnadega ujuma. Lained olid küll rahutud, kuid see ei takistanud ei meid ega kilpkonni. Ere punkt kogu reisile. Kui end vastu su kõhtu pressiv kilpkonn pole veel piisav Cabo Verde elamus, siis ei tea, mis on.

P.S. Meie reisiseltskonna noorim liige oli 12-aastane ja vanim 65-ne ning Mati juhatuse all kulgesime kõik mõnusalt ühtlases tempos. Kellelgi midagi tegemata ei jäänud ja matk oli kõigile jõukohane. Ööbimine oli korraldatud kõigi mugavustega majutusasutustes.

Detsember 2024

Oktoobrikuus, mil kõrbeõhk hakkab jahenema, astus Margot Sooäär, uudishimulik seikleja, kes on oma elus külastanud mitmekümmneid riike, vastu uuele väljakutsele. Ta osales Andmomentsi korraldatud jalgsimatkal Alžeeria kõrbes, otsides uusi mälupilte ja kogemusi Põhja-Aafrika südamest. Alžeeria, tuntud oma avarate ja müstiliste Sahara kõrbete poolest, pakkus Margotile ja teistele reisikaaslastele ainulaadse võimaluse sukelduda kultuurilisse mitmekesisusse ja kogeda maastikke, mis ulatuvad hingematvatest liivadüünidest kuni kiviste platoodeni. Selle Põhja-Aafrika riigi muljetavaldavad maastikud panid Margoti neid kirjeldama kui “kuumaastikke”, nagu oleksid need pärit teiselt planeedilt.

Aafrika suurim riik Alžeeria ulatub Vahemere rannikult kuni sügavale Sahara kõrbe südamesse. Sealne ajalugu on keerukas, hõlmates ka Prantsuse koloniaalperioodi, mis on jätnud jälje nii riigi keelele kui kultuurile. Kuigi prantsuse keel on laialdaselt kasutusel, märkis Margot, et kohalikud ei pruugi seda meelsasti rääkida, eelistades säilitada oma kultuurilist identiteeti.

Riigis elab umbes 44 miljonit inimest, mis teeb sellest ühe rahvarohkeima riigi Aafrikas. Suur osa elanikkonnast on alla 30 aasta vanad, mis kajastab kõrget sündimust ja noort ühiskonda. Enamik alžeerlasi on moslemid, ja islam on sügavalt juurdunud nii Alžeeria kultuuris kui ka traditsioonides, kujundades selle ühiskonna tuumväärtusi ja igapäevaelu.

Erakordne ekstreemsus
Seekordne Andmomentsi matk algas Margoti jaoks teisiti. Teisel päeval kukkus ta mägedes ja murdis käeluu, mis oleks võinud vähem otsustava matkaja teekonna peatada. Kuid kõrbe lummav vaatepilt ja soov kogeda midagi erakordset andsid talle piisavalt motivatsiooni valu ületada ja matkaga jätkata. Margot oli varem matkanud Marokos ja Egiptuses, kuid Alžeeria, seekordne sihtkoht, paistis silma oma ainulaadsete maastike, kultuuri ja ajaloo poolest. „Alžeeria erineb tõepoolest pisut Marokost ja Egiptusest. Siinsed kõrbemaastikud ja kultuur on väga eripärased,“ rõhutas Margot.

Ühtlasi kujunesid džiipidega sõidud läbi liivakõrbete, kus teed puuduvad, üheks matka tipphetkeks. Margot meenutas: „Ühel päeval oli liiv nii kollane ja sillerdav, et tundus, nagu oleks päike maapinnale langenud.“ Neid päevi, mil nad ei kohtunud ühegi teise inimesega, jäädvustas ta eriti eredalt oma mälestustes.

Mujal maailmas sellist elamust ei saa
Alžeeria kultuuriline elu on rikas, kuid keeruline. “Pealinn Alžiir on avatum, seal on grand mošee, kus ka naised saavad palvetada. See oli mulle väga eriline kogemus,” jagas ta. Kuid kõrbealadel on elu palju konservatiivsem, eriti naiste jaoks, kelle sõnaõigus on piiratud. Siiski, nagu Margot märkis, on pealinn Alžiir märkimisväärselt avatum ja seal on turistid rohkem omaks võetud.

Toitlustus matka jooksul oli lihtne, kuid sümboliseeris kohalikku eluviisi. “Istusime liivapeal vaipadel, ümber liua, ja nautisime kohalikku toitu. See oli väga maitsev, ehkki vürtsideta ja soolata, kohalike arvates, et vältida kõrbe tingimustes terviseriske,” selgitas Margot. Ööbiti telkides keset kõrbe ehk tähistaeva all magamine oli väga ainulaadne ja eripärane kogemus.

Kohalikud kombed ja traditsioonid olid samuti harivad. Näiteks kohalike poiste ja giididega suheldes sai selgeks, et nad on väga heatahtlikud ja uudishimulikud, kuid samas säilitavad oma kultuurilisi tavasid, nagu pea rätikuga katmine. “Kuid matka lõpuks võtsid nemad ka vabamalt ja rätikuid enam pähe ei pannud”, muigas Margot. “Kui tegelikult oleks ka meilt kõrbes eeldatud enda ülenikatmist, siis ikkagi tehti meile erand, kuna kõrbes teisi hingelisi peale meie matkaseltskonna väga ei kohta,” kirjeldas Margot sealset kultuuriruumi.

Teistmoodi Aafrika
Alžeerias ei kohanud me eriti teisi turiste, kuid pealinnas ringi liikudes juhtus midagi tähelepanuväärset. “Kõndisime tänaval, kui meie juurde pöördus härra, kes istus oma uhkes Mercedeses otse keset teed. Uhkes pikas valges maani rüüs ehk Gandourasse riietatud mees keris autoakna alla ja hakkas meiega sõbralikult juttu tegema. Ta istus autos, ilmselgelt haritud ja kõrgemas seisuses inimene, ning päris siiralt, kuidas meile Alžeeria meeldib,” meenutab Margot. “Ta arutles, et ehk muutub Alžeeria tulevikus turistidele avatumaks, kuigi praegu see veel riigi prioriteet ei ole.”

Margoti meenutused pakuvad pilguheitu riigi karmidele maastikele ja rikkalikele kultuuritraditsioonidele, mis kõik koos moodustavad Alžeeria ainulaadse iseloomu. See retk tõestas, et ka kõige ekstreemsemad tingimused võivad anda reisil ilu ja inspiratsiooni.

PS! Tundub, et Margot on tõeline seiklushimuline hing! Sel aastal on ta osalenud Andmomentsi korraldatud matkadel nii Colombias rattaga, Alžeerias kõrbes ja Rwanda jalgrattamatkal ilma rattata, kuna Rwandas polnud tema luumurd veel täielikult paranenud. Selline järjepidevus ja julgus jätkata matkateed vaatamata vigastusele näitab tõelist kirge ja pühendumust matkamisele.

Detsember 2024

2024. aasta detsembri alguses, just aasta kõige kiirematel päevadel astusime eemale igapäeva elu saginast ning läksime seiklema. Meie valik langes Rwandale, tuntud oma erilise maastiku poolest ja täiesti erinev ülejäänud Aafrikast. Ehk käisime 2024. aasta detsembrikuus Rwandas rattamatkal.

Marsruut oli põnev – igal päeval midagi uut ja huvitavat. Tee peal kohtasime palju sõbralikke kohalikke, kes olid alati valmis juttu puhuma või meid uudistama. Sõitsime läbi põldude, džungli ja külateedel, kokku umbes 30-60 km päevas.

Puhas Aafrika

Lõuna-Aafrika ühes väikeses riigis avaneb külalistele haruldane pilt: maa on peamiselt lapsi täis ja vanemaid inimesi peaaegu ei näe. Rwanda on ka väga tihedalt asustatud – seal elab umbes 14 miljonit inimest, mis on tunduvalt rohkem kui kaks korda Eesti rahvaarv, hoolimata sellest, et riigi pindala on poole väiksem. Enamik maast on haritud põllumaaks, vaid rahvusparkides näeb looduslikku metsa, mis on säilitatud loodus- ja loomakaitse eesmärgil. Võite siis ette kujutada, kui tihedalt asustatud see riik on.

Vaatamata piiratud ressurssidele paistab Rwandas silma erakordne puhtus, mis eristab seda paika paljudest teistest Aafrika regioonidest. Namiibia ja teised naaberriigid võivad küll jagada mõningaid sarnasusi, kuid just see riik on loonud endale unikaalse identiteedi läbi kogukondliku korra ja riiklike algatuste.

Innovatsioon läbi kohustuse

Riigi valitsus on kehtestanud riikliku koristuspäeva, mis toimub iga kuu viimasel laupäeval, meenutades mõneti Eesti “Teeme ära” algatust. Lisaks pakutakse sotsiaalabi programmi raames töötutele ja vaesematele inimestele kahe tunni jagu päevatööd, mille käigus tegeletakse nii teede ehituse kui ka põhjaliku koristamisega. Selline lähenemine mitte ainult ei aita hoida keskkonda puhtana, vaid ka vähendab töötust ja parandab elukvaliteeti. Meie oma rattamatkal nägime näiteks, kuidas näppudega teeääres muru rohiti. Lible, lible haaval..

Haridus ja tervishoid eeskujuks

Rwandas on haridus sügavalt väärtustatud ja riik on teinud märkimisväärseid investeeringuid tagamaks, et kõik lapsed saaksid kohustusliku hariduse. Sama kõrgel tasemel on ka tervishoid, mis võrreldes teiste Aafrika riikidega paistab silma erakordse kättesaadavusega – ravikindlustus on tasuta kõigile elanikele, sõltumata nende sissetulekust. Lisaks on meditsiiniline jälgimine pärast sünnitust riiklikult tagatud, mis rõhutab Rwanda pühendumust oma inimeste heaolule. Kuigi väidetakse, et kõik naised sünnitavad haiglas, jääb küsimus, kas maapiirkondades elades on haiglasse jõudmine alati võimalik.

Demokraatia piiril

Kuigi Rwanda valitsus on autokraatlik, näib, et nad suunavad riiki siiski õiges suunas. Majanduslikud ja sotsiaalsed edusammud on märgatavad, näiteks on oluliselt paranenud põhimaanteed, mis on asfalteeritud ja isegi valgustatud, mis näitab riigi investeeringuid taristusse.

Haridus on samuti prioriteet – riik panustab märkimisväärselt, et kõik lapsed saaksid hariduse, tagades kohustusliku koolikohustuse. See kõik viitab sellele, et riigi juhtimine keskendub oluliste teenuste ja struktuuri arendamisele, mis toetab üldist heaolu ja arengut.

Enamik elanikest tegeleb põllumajandusega, kasvatades toitu nii endale kui ka müügiks. Kuigi täpset sissetulekut on raske hinnata, on lihtsate tööliste päevapalk vaid 1-2 dollarit. Vaatamata sellele, et Rwanda on suhteliselt vaene riik, on selle SKP võrreldes mõnede naaberriikidega üsna korralik, mis viitab stabiilsele majanduskasvule ja arengule.

Kliima ja loodus

Kui rääkida ilmast, siis Rwanda kliima on mõõdukas tänu kõrgele asukohale, mis muudab seal viibimise meeldivaks. Kuigi vihma sajab tihti, on ilm enamasti soe ja niiske, mis on ideaalne põllumajanduse jaoks ning võimaldab riigil ekspordiks kasvatada kohvi ja teed. Ka rattamatkaks on selline ilm suhteliselt ideaalilähedane.

Tee ja kohvi istandused, samuti vähesed mineraalivarud on peamised ekspordiartiklid. Vaatamata metsade vähenemisele, mis on tingitud nõudlusest ehitusmaterjalide ja küttepuude järele, leidub rahvusparkides endiselt looduslikke metsi.

Toit ja kultuur

Toit on elav segu kohalikest ja rahvusvahelistest maitsetest. Riis, oad ja kassava on igapäevased toiduained, millele lisanduvad kohalikud eripärad nagu aurutatud kassava jahust pallid ehk ugali, ka seda saime tihti maitsta. Meie jaoks on need klimbilaadsed tooted, aeg-ajalt olid need meile isegi maitseelamuseks.

Rwandas saime nautida mitmekesist toiduvalikut, mille kvaliteet varieerus heast väga heani, kuigi mõnikord oli see ka keskpärane. Traditsiooniliseks roaks oligi seal kassava lehtedest tehtud roog, mis sarnaneb oma maitse poolest India karrile, kuid tavaliselt serveeritakse seda ilma lihata, lihtsalt kastmena.

Traagiline ajalugu

1994. aastal leidis Rwandas aset traagiline genotsiid, mille käigus hukkus umbes 1,3 miljonit inimest. See genotsiid kestis 100 päeva ja põhjustas ulatuslikke kannatusi. Toona moodustasid Tutsid umbes 15% ja Hutud 85% rahvastikust, kes rääkisid sama keelt ning jagasid paljuski ühist kultuuri, kuid erinesid sotsiaal-majanduslikult. Genotsiidi ajal põhjustasid etnilised pinged massilist vägivalda, kus Hutud valdavalt ründasid Tutsisid.

Pärast genotsiidi on Rwanda teinud suuri pingutusi lepituse ja rahvusliku ühtsuse nimel. Täna on Rwanda üks turvalisemaid riike Aafrikas. Linna peal võib vabalt jalutada, kohalikud on sõbralikud, kuigi võõrastele pööratakse palju tähelepanu, mis võib tunduda Põhjamaa inimesele üsna intensiivne.

Teistmoodi Aafrikasse lähme tagasi ka veel

Kogu see kogemus – alates linnade puhtusest ja kohalike eluviiside kaasahaaravast avastamisest kuni riigi looduslike vaatamisväärsuste ja ajalooliste paikade külastamiseni – teeb Rwandast ainulaadse ja meeldejääva reisisihtkoha.

Kes järgmise reisi sinna tahab kaasa teha, saab end kirja panna siin: www.andmoments.com/reisid/rwanda/

Detsember 2024

Novembris asusime Andmomentsiga mootorratastel vallutama Colombia mäestikke. Startisime Medellínist, mis on end kurikuulsast minevikust irdunud ja tõusnud tõeliseks kultuuripealinnaks. Teekond viis meid edasi läbi maaliliste külade, kus elu pulbitses kohalikest traditsioonidest ja legendidest. Eriti märkimisväärne oli see, et meie mootorrattamatk matkajuht Toomas Triisa eestvedamisel kulges mööda radu, mida enamik turismiraamatuid isegi ei maini, pakkudes seeläbi avastamisrõõmu ja autentseid elamusi.

Marsruut ja teekond
Alustasime Medellínist – sellest mõnusast “Igavese kevade linnast”, kus temperatuur püsib aastaringselt umbes 22 kraadi juures. Medellín ise on täiesti omaette maailm. Kunagisest kurikuulsast kartellilinnast on saanud kaasaegne ja elav kultuurikeskus.

Edasi viisid teed meid mööda Andide mäestikke. Kruusateed, pinnasrajad, natuke asfalti sekka – iga kurv pakkus uusi vaateid, millest oleks võinud postkaarte teha. Keskmiselt sõitsime päevas umbes 200–300 km. Esimesed sihtkohad, nagu Norcasia ja selle hiiglaslik tamm, olid juba korralikud vaatepunktid, aga kui jõudsime Floriani 300-meetrise kose juurde, oli tunne, et oleme Jurassic Parki eksinud.

Barichara, see imeilus koloniaallinn, oli midagi täiesti teistsugust. Munakiviteed, andaluusia stiilis majad ja selline atmosfäär, et tahaks lihtsalt jalutada ja elu nautida. Kui jõudsime Doradali, “Colombia Santorinisse”, oli tunne, nagu oleks Kreekasse sattunud. Ja seal samas oli ka Pablo Escobari vana villa – näha, kuidas mees oskas luksust nautida.

Ilm ja sõidukogemus
Ilmad olid Colombias meie reisi ajal mõnusad – päeviti 25–28 kraadi, öösiti natuke jahedam. Natuke vihma tuli ka, aga soe troopiline vihm pole mingi probleem. Libedamatel teedel pidi lihtsalt veidi ettevaatlik olema, eriti vihmametsas, aga muidu – ainult lust ja rõõm.

Päevakava ja seiklused
Kõige suurem kontrast oli Medellín – kunagi üks maailma ohtlikumaid linnu, nüüd koht, kus kunst, kultuur ja moodne linnamelu kõik kokku saavad. Plaza Botero kujud, muuseumid ja linna köisraudtee viisid meid uude kõrgusesse – sõna otseses mõttes. Mägiteed andsid tunde, et iga päev on uus seiklus. Üle jõgede ja läbi vihmametsade ning istanduste vaated tegid sõidud nauditavaks.

Colombialased on imelised – sõbralikud, külalislahked ja igal võimalusel valmis sinuga vestlema, olgu teemaks kohv, jalgpall või nende koduküla ajalugu. Tänavatel on alati muusika ja elu, eriti õhtuti, kui inimesed kogunevad sööma ja jalutama. Mõned tähelepanekud Colombia ja Colombialaste kohta:

✅ Kohalik kohv on maailmatasemel. Hommikuti ei saanud ilma tassi kohvita alustada – see on seal rituaalne tegevus.

✅ Kohalikud road olid lihtsad, aga maitsvad. Kolm korda päevas sai korralikult kõhu täis, ja – arepad (maisijahust küpsetised) võiksid vabalt Eestisse jõuda.

✅ Katoliiklus on sügavalt juurdunud. Isegi väikestes külades olid kirikud uhked ja inimesed soojad.

✅ Colombia ja jalgpall – see on nagu Eesti ja saun. Mängupäevadel kogunevad inimesed staadionitele või suurte ekraanide ette avalikes kohtades. Meiegi sattusime jalgpallikultuuriga kokku, ja ausalt, see energia tõmbas kaasa!

✅ Pärast õhtusööki on väga tavaline, et inimesed teevad oma naabruskonnas rahuliku jalutuskäigu. Jalutades tunnetad linna või küla elu kõige paremini – lapsed mängivad tänaval, naabrid jutustavad.

✅ Käsitööõlled ja aguapanela (kuivatatud suhkruroost valmistatud jook) on viimasel ajal tohutult populaarsust kogunud. Iga linna ja küla väike pruulikoda või kohvik pakub midagi erilist. Proovisime mitut sorti õllesid – mõni kergelt tsitruseline, teine rikkalikult karamelline. Aguapanela, mida valmistatakse ka sooja joogina, andis justkui uue energia – ideaalne mägiteedel sõitmiseks.

✅ See oli tõeline üllatus – bussipeatuses ootavad inimesed ei vaata lihtsalt kella ega telefonis tühja ekraani, vaid lobisevad. Kohalikud kasutavad igat võimalust suhtlemiseks, isegi võõrastega. See soe ja avatud suhtumine andis Colombiale täiesti oma näo.

✅ Kõik, kes on Kolumbia väikelinnu külastanud, teavad, et sealne rahvas on uskumatult avatud ja lahke. Kui jalutad mööda kitsaid tänavaid, tervitab sind naeratus, ja tihti tekib võimalus paar sõna juttu puhuda. Neil on kombeks omavahel pidevalt uudiseid jagada ja koos aega veeta, olgu see kohvikus, turul või kodu ees verandadel.

Kui mootorratas on su kirg ja sa ei pelga natuke füüsilist pingutust, siis selline reis on ideaalne. Kolumbia maastikud, põnev ajalugu ja soe kultuur on ideaalne kombo. Ratta saad kohapealt rentida ja kogu matk on nii hästi organiseeritud, et saad kulgeda ja nautida elu.

Sügis 2024

Andmomentsi rattamatk Usbekistanis 2024. aasta oktoobris meenutas ajaloolist ekspeditsiooni. Matkajuht August “Augusto” Tillo, kes juhtis elurõõmsat ja reipat neljaliikmelist seltskonda, jagas muljeid kordumatust kogemusest. „Kõigepealt tuleb tänada head ajastust,“ meenutas ta. „Saabusime ideaalsel ajal – oktoobri keskpaigas, mil kohalikel on n-ö viljad talveks salve pandud ja kodused üritused on täies hoos.“

Ürituste rohkusest andis tunnistust juba esimene õhtu, mil eestlased kutsuti osalema ehtsasse usbeki pulma. „See oli autentne usbeki pulm, 500 inimesega, kus austati kõiki traditsioone: söögid, joogid, tantsud, kingitused,“ kirjeldas matkajuht Augusto. Külalislahkus oli piiritu, mida tõestas meeleolukas pitside põrkamine. „Enamik külalisi olid mehed ja mõistsime kiiresti, et siin pitsidega ei koonerdata,“ naeris ta. „Järgmisel päeval oli selge, et need viimased 35 pitsi võis olla veidi palju.“

Sellegipoolest ei lasknud see esimese õhtu üllatav start meie elamust kahandada vaid vastupidi, seadis lati kõrgele. Südamest nautides loodud mälestused nendest traditsioonilistest pidustustest tõestasid taas, et seiklused peituvad ootamatutes hetkedes ja uutes sõprussuhetes.

Usk paneb raamidesse
Usbekistan asub Kesk-Aasias, piirnedes selliste riikidega nagu Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Afganistan ja Türkmenistan. Riigis elab üle 33 miljoni inimese, kellest suurem osa on usbekid, kuid elanikkonnas on esindatud ka teised etnilised rühmad nagu russid, tadžikid, kasahhid ja karakalpakid.

“Usbekid on rohkem sisseelavad, mitte nii ekstravertsed,” selgitab Augusto, viidates sellele, kuidas islami usk kujundab kohalikke kombeid. Usbekistanis, kus suurem osa elanikkonnast on moslemid, on igapäevaelu sügavalt usuga seotud. “Moslemid palvetavad viis korda päevas, mis on nende päevakava oluline osa ja mõjutab oluliselt nende elurütmi,” lisab Augusto.

Haridus ja lihtne Igapäevaelu
Matka jooksul ööbisime peamiselt kodumajutustes, mis olid aja jooksul peaaegu muutumatuna säilinud. „Eluasemed on ehitatud savist ja kuigi elekter on sisse toodud, piirdub see enamasti ühe lambipirniga laes,“ kirjeldas Augusto kohalikke olusid. „Vesi tuleb allikast või kaevust ning kanalisatsioonisüsteemi pole.“ Just selline lihtsus ja autentsus ongi see, mida Andmomentsi reisidel otsime, et kogeda kohalikku ja autentset eluviisi.

Hariduse olulisust Usbekistanis näeb ka väljaspool linnakeskuseid. „Küla kõige uhkem hoone on tihti koolimaja. Näiteks ühel 60 kilomeetri pikkusel teelõigul võib leida lausa viis kooli,“ jagas Augusto. Kui kool asub liiga kaugel, käib õpetaja ise kodudes õpetamas, tagamaks hariduse kättesaadavust kõigile lastele. See süsteem näitab riigi pühendumust haridusele, mis on hädavajalik nii linna- kui ka maapiirkondades.

Kultuuriliselt on Usbekistan hakanud aina enam pöörduma tagasi oma juurte juurde, hoolimata nõukogude mõjust, mis kestis kuni 1980. aastateni. „Inimesed kannavad rahvarõivaid, tantsivad kohalikke tantse ja laulavad traditsioonilisi laule. Üha enam taaselustatakse vanu kombeid,“ rääkis Augusto. See kultuuriline taassünd on Usbekistanis eriti silmapaistev ja kinnitab rahva tugevat identiteeditunnet.

Traditsioonid elavad edasi
Matka üks eredamaid hetki juhtus päeval, kui grupi liikmed märkasid põllul suurt hulka mehi ja sama palju hobuseid. Uudishimu viis küsimuseni, mis toimub.” Tuli välja, et see on vana traditsiooniline meeste mäng, mida tuntakse kui buzkashi. See on Timuri aegadest pärinev sõjalismäng, kus osalejad peavad hobuse seljas vastast tabama.” Mängus kasutatakse lamba või kitse rümpa, mida ratsutajad peavad enda kätte rebima. “Ühes võistkonnas on umbes 30 meest ja see, kes rümba kaugemale ratsutab, on võitja,” jätkas Augusto.

Nähtud mäng oli elav ja värvikas, täis adrenaliini ja traditsioone. “See oli väga lahe vaatepilt, eriti kuna mõned nooremad osalejad olid ilmselt esimest korda mängus. Kulmud olid küll katki suurest rabelemisest, aga näod uhkusest lõhki,” kirjeldas matkajuht.

Lambaliha kui külalislahkuse sümbol
Kohalik köök on üks olulisemaid osi Usbekistani kultuurist, ja matkajatele jäi eriliselt meelde traditsiooniline lamba küpsetamine. Seal on see kogukondlik sündmus, mis peegeldab külalislahkust. Protsess algab lamba rituaalse tapmisega, kusjuures loom on suunatud näoga Meka poole. Augusto kirjeldas: “Esimene näljakustutus toimus värskelt lõigatud lihast, millele järgnes aeglane ja pikk küpsetamisprotsess.”

Tashkendis külastas matkagrupp Plovi maja, kus iga päev sööb umbes 5000 inimest ning kus pakutakse plovi neljal erineval viisil. “Pulmaversioonis on rosinad lisatud, ja keegi ei tule siia sööma üksi, vaid ikka peredega või sõpruskondadega,” kirjeldas matkajuht, rõhutades, et pikad lauad täidavad ruumi, luues maitseelamuse, mis on omaette vaatamisväärsus.

Lisaks lambale on usbekid lihasõbrad, tarbides peamiselt lammast, veist ja isegi hobuseliha. “Siin kasvatatakse hobuseid ka lihaloomadena ning saime ka seda ise pulmas proovida,” märkis Augusto. Matka osana prooviti erinevaid suppe ja toite, mis kõik olid valmistatud traditsioonilisel viisil – sageli kätega süües ja suuri portsjone nautides. “Nädala aega sellisel moel süüa, ja enam lihtsalt ei mahu,” naeris matkajuht, viidates rikkalikele einekordadele.

Usbeki köögi keskpunkt on sageli lihtne savist küpsetuskoda, kus neljast seinast ja katusest piisab, et luua maitsvaid roogasid. “Köögis, mille pindala on maksimaalselt 4 m² ja kus külgedel pole uksi, vaid aknaavad, valmistavad toidud tavaliselt naised, samal ajal kui mehed ajavad tähtsaid asju,” selgitas Augusto, avades akna usbeki traditsioonilisse eluviisi ja kultuurilisse dünaamikasse.

Vaibakunst ja vähe turiste
Buhhaara on üks neist kohtadest Usbekistanis, mis kätkeb endas rikkalikku ajalugu. “Mulle meeldib, kui ühe reisi sees on mitu reisi,” ütles Augusto. Buhhaara, oluline Siiditee linn, on suurepäraselt säilinud alates 500-600 aastatest, hoolimata Tšingis-khaani hävitustööst. “Soovitan Buhhaarat külastada, kuna arhitektuur on haruldane ja turiste on vähe,” rõhutas matkajuht. Oktoober, kuigi tippturismi kuu, pakub Usbekistanis piisavalt ruumi, et nautida vaatamisväärsusi ilma rahvamassideta, erinevalt paljudest Euroopa sihtkohtadest.

Matka jooksul külastati ka kohalikku tarbekunsti muuseumi, mis pakkus põhjalikku ülevaadet usbeki rahvakunstist. “Muuseumis on esindatud vana usbeki traditsioonide järgi tehtud vaibakunst, tübeteikade kunst, rõivad, käsitöö ning isegi uksed ja laed,” kirjeldab Augusto. Need eksponaadid demonstreerivad usbeki kultuuri tohutut detailirohkust ja rikkust, mis ulatub kaugele minevikku. Erilist tähelepanu pöörab matkajuht vaibakunstile ja miniatuuridele: “Kohalikud kunstnikud teevad väikeseid pildikesi imepeente pintslitega, mis jutustavad lugusid. Need lood võivad olla 1000 öö motiviivil, kajastades sõjalugusid, romantilisi seiklusi ja muud.”. Matkajuht rõhutab, et ostis endalegi ühe sellise kunstiteose, mis aitab tal alati meenutada Usbekistani kultuurilist sügavust ja ilu.

Vabadus vaikuses
Üks erilisemaid kogemusi Usbekistani rattamatkal oli neljapäevane periood, mil matkajad viibisid piirkonnas, kus mobiilside levi puudus. “Ma arvasin, et planeedil Maa ei ole piirkondi, kus levi pole, aga seal olime neli päeva ilma levita,” meenutas Augusto. “Loodus on siin mitmekesine ja võimas,” lisas ta, rõhutades, et erinevalt paljudest teistest turismipiirkondadest oli see koht prügist puhas. “Kõik on puhas, kilekoti rämpsu pole, mida mujal ikka ette tuleb. Prügi visatakse minema,” tõi matkajuht esile kohalike elanike keskkonnateadlikkust.

Matkarada ise oli väljakutseid pakkuv. “Meie Eesti kruusateed tunduvad nende kõrval nagu kiirteed. Paljud kohalikud teed on nii kehvad, et neid saab läbida vaid hobuse või eesliga,” tõdes matkajuht. “Aga kuna meie asjad liikusid edasi saateautoga, siis rattamatka teede olukord keerulisemaks ei teinud.” Sellised raskused lisasid matkale autentsust ja tõid esile kohaliku elulaadi eripärad.

Oktoobrikuu ilm Usbekistanis soosis rattamatka – temperatuurid olid üle 20 kraadi, päikesepaistelised päevad, välja arvatud üks vihmane päev. “Meile meenutas see mõnusat suve,” märkis Augusto naeratades. Eriti soojad olid päevad Buhhaaras, kus temperatuur tõusis üle 27 kraadi. See suurepärane ilm aitas kaasa matka nauditavusele, võimaldades matkajatel keskenduda ümbritsevale ilule ja kultuurile.

Oli tõesti jälle üle ootuste suurepärane rattamatk..
Usbekistani rattamatk Andmomentsi eestvedamisel pakkus

matkajatele võimalust kogeda kohaliku elu nüansse ja väljakutseid. Mobiililevi puudumine, keerulised teed ja erakordselt puhas loodus andsid edasi piirkonna autentse iseloomu. Kogemus oli hariv, paljastades piirkonna ajaloo ja tänapäevase elu kooskõla ning jättes matkajatele kestvaid muljeid.

Kui rääkida selle aasta seiklustest, ei saa mööda Andmomentsi korraldatud matkast Balkani poolsaarel Kosovos ja Albaanias, kus märkamatult satuti Montenegrossegi. “Chernogoriyasse,” täpsustas üks vene keelt tonkav matkaja. 

Sügisesel teekonnal Dinaaride mäestiku, inglisekeeli Dinaric Alps,  südamesse jõudsid meie matkajad avastada paiku, mis on peidus igapäevaelu kiirteede ja internetiühenduse taga ehk nagu Andmomentsi matkadel ikka ette tuleb, kogesid teelised elu ka elektri, sooja toa ja vee ning intenetita. 

Eriilmelised matkarajad viisid grupi läbi rohkem või vähem mägiste maastike, ikka ja jälle võeti pea kilomeetri jagu tõusumeetreid, et siis teist sama palju orgudesse laskuda. Ka kunagiste liustike sulamise järel jäänud liustikujärved ja jäise kristallselge veega mägijõed ning kosed ei jätnud kedagi külmaks. “Iga päev oli uus seiklus. Mägedes liikudes ei tea kunagi, milline vaade sind järgmise nõlva taga üllatab. See teebki mägedes matkamise nii põnevaks,” jagab matkajuht Merle Rallmann oma kogemust.

Peale looduslike vaatamisväärsuste on Dinaaride mäestiku alad rikkad kultuuriliseltki. Matka päevad muutsid elamuste rohkemaks läbitud karjusekülad, kus kevadest sügiseni kariloomi karjatatakse. Mitmed neist on muust maailmast eraldatud ja sinna ei vii autoteid. Matkajad said osa kohalikust eluolust, külastades ka vaid mõne majapidamisega külasid, kus elu on püsinud muutumatuna sajandeid. “Külalislahkus on siin midagi enamat kui viisakus – see on eluviis,” ütleb Merle ja meenutab ühel vihmasel päeval teele jäänud vanapaari, kes matkajad tuppa teele-kohvile kutsus. “Kui olime jalga puhanud, tuli päike välja. See oli paljudele päeva kõrghetk!” 

Dinaaride mäestik, mis kulgeb läbi mitme Balkani riigi, on Albaaniasse jõudes eriti muljetavaldav. “Dinaaride kõrgemad tipud kaovad sageli pilvelaamade vahele, ent ka siis on nõlvadelt avanevad hingematvad vaated midagi, mida pildid ei suuda edasi anda,” meenutab matkajuht.

Selle piirkonna iseloomulikud tunnused hõlmavad mitmekesist maastikku, mille moodustavad sügavad kanjonid, kõrged karstilised mäetipud ja ulatuslikud metsaalad, kus eestlastele väga palju tuttavaid liike, ent mõistagi ka üllatusi. “Kollamusta salamandrit ei olnud meist keegi näinud!” imestab Merle. Kohaliku matkajuhi Enise jutu kohaselt on salamandreid tegelikult mitu liiki ja need piirkonnas sama levinud kui konnad Eestis. 

Alustuseks ajalooline Peci patriarhi klooster
Meie matkaseiklus Andmomentsiga üle Dinaaride algas ajaloolisest Peci patriarhi kloostrist, mida valvasid politseinikud. Seda põhjusel, et klooster kuulub serblastele. Poliitikast tuli retke käigus juttu mitmel korral. Serbia riik ei ole Kosovot iseseisva riigina siiani tunnustanud ja serblasi elab Kosovos väga vähe, õigupoolest on enamus rahvastikust albaanlased ja Albaania lippe lehvib riigis ehk rohkemgi kui Kosovo omasid. Mõnda võis näha inimtühjal väljal mägedeski.

Esimesel matkapäeval alustati tõusu, mis viis kuni 1950 meetri kõrgusele ja pakkus kohe nii imelisi vaateid kui ka

tuttavat taimeriiki. Matkajuht Merle kirjeldas seda kui suurepärast ettevalmistust eesootavaks nädalaks täis avastusi.

Teekond kulges läbi muutlike ilmastikuolude, kus kuivad perioodid asendusid vihmasajuga, mis muutis maastiku müstiliselt uduseks. Kõmisev äike ja vihmahood lisasid päevadele kontraste. Kõrgeim paik, kuhu jõudsime küündis ligikaudu 2200 meetrini, tol päeval läbisime pea 17 kilomeetrit. Kahel ööl peatusime elektri ja wifita külakestes, mis talveks tühjaks jäävad – kohalikud kolivad pudulojustega talveks alla orgu. Nendes peatuspaikades jagasime majutust matkajatega Tšehhist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Inglismaalt ja Austraaliast.

Pilvede vahelt paistev päikesekiir

Matkapäevad olid täis looduse muutlikkust ja kohalike elanike soojust. Tore mälestus jäi meeltesse udusest ja vihmasest hommikust, mis muutus peale lõunast kohvipausi karjuseperes päikesepaisteliseks, matkajatele avanesid lummavad vaated, mis andsid energiat jätkata teekonda avaratel mäenõlvadel ja puujuurtega kaetud metsaradadel. See marsruut osutus üheks lihtsamaks, kuid oli siiski rikas kultuurikohtumiste ja loodusilu poolest.

Puhkepäev ja paadisõit Komani järvel ja Shala jõel pakkus matkajatele võimaluse taastuda ja ka üliägedat vaheldust. Ümbritsevate mägede ilu veepinnalt pakkusid mõnusat tausta hinge tõmbamiseks, mida täiendasid ideaalselt kohalikud maitsed – külm õlu ja sütel küpsenud forell. Ehkki see päev nõudis vähem füüsilist koormust, olid visuaalsed elamused rikkalikud, pakkudes silmadele põhjalikku “trenni” ning südamele ja meelele rahu.

Viimane tõus ja matkareisi lõpp

Kuues ja viimane matkapäev algas teekonnaga Valbonest Trethi, mille jooksul kogunes tõusumeetreid ligi 900. Matka eripäraks oli see, et suur osa tõusust mäeharjale toimus järjestikku, nii, et võttis korralikult võhmale ka kogenud matkasellid. Samas tippu jõudes oli võimalus kiigata mäeharjast mõlemale poole orgu. Lõõmav päike ei teinud eluolu lihtsamaks, mistõttu rühkimist oli omajagu. Matkajad said teel lehvitada hobustele, kes vedasid suuri seljakotte üle 1800 meetri kõrguse mäe. Ka nende enda kotte. Pärast tipus tehtud pilte algas teekond teisel pool mäge, ikka alla orgu. Lõpuks kogunes langusmeetreid 1100 meetrit, mis kulgesid suures osas juba varjulistes pöögi- ja männimetsades.

Teekonna lõpp-punktis, Trethi orus asuvas külalistemajas, ootas matkajaid soe dušš, renoveeritud külakirik ja kohalike karjuste lamba- ja veisekarjad.

Seiklus vabas looduses
Reisi korraldajate jaoks on oluline, et osalejad tunneksid end turvaliselt, kuid saaksid samas kogeda autentset seiklust. Andmomentsi matkareisid on tuntud oma hoolikalt valitud marsruutide poolest, mis on piisavalt väljakutsuvad, kuid samas jõukohased. “Meie eesmärk on näidata inimestele kohti, kuhu nad muidu ei satuks,” sõnab Merle.

“Kogu kogemus teeb tugevamaks nii keha kui vaimu, ja kuigi matk oli väljakutsuv, pidasid kõik grupiliikmed kenasti vastu ning vajadus villiplaastrite järele oli minimaalne,” võtab Merle reisi kokku. Tema sõnadest õhkub tõelist kirge ja austust nende maade ja kultuuride vastu, mis tervitavad iga matkajat avasüli, pakkudes rohkem, kui esmapilgul paistab. Dinaaride mäestik on kahtlemata üks Euroopa peidetud aardeid, mille avastamine rikastab iga seikleja elu.

Oktoober 2024

Kui rääkida matkamisest Jaapanis, siis ei saa mööda vaadata legendaarsest Fuji mäest. Fuji mägi, mida Jaapani keeles tuntakse kui Fujisan, on mitte ainult Jaapani kõrgeim punkt, vaid ka sügava kultuurilise tähtsusega sümbol, mis kajastub paljudes kunstiteostes ja religioossetes praktikates. Andmoments Seiklusreiside korraldatud matk Fuji mäele pakkus 17-aastasele matkalisele Aleksandra Gerassimovile enamat kui lihtsalt füüsilist väljakutset; see oli kultuuriline avastusretk ja suure unistuse täitumine.

Jaapan pakub turistidele erakordset külalislahkust, mida tuntakse kui omotenashi. See tähendab eelkõige tähelepanu detailidele ja külaliste vajaduste etteaimamist, tagades kõrgel tasemel teeninduse, mis on sageli turistide jaoks meeldejääv kogemus.

Jaapanlased on tuntud oma viisakuse ja abivalmiduse poolest, eriti kui tegemist on eksinud või abi vajavate välismaalastega. Avalikes kohtades, nagu rongijaamades või turismiinfopunktides, on tihti kohalikud inimesed valmis abistama, hoolimata võimalikest keelebarjääridest.

Kultuurilised elamused ja loodusimed

Reis algas Aleksandra jaoks kultuurilise süvenemisega. “Viis päeva veetsime matkates erinevate loodusradadel ja külade vahel, kus olid ka erinevad ajaloolised külad ja templid,” kirjeldab Aleksandra oma kogemust. Jaapani maastikud on tuntud oma ainulaadse koosluse poolest, kus igal sammul võib kohata nii ajaloolist pühakoda kui ka ulatuslikke bambusemetsi, mis oli Aleksandra jaoks täiesti uus vaatepilt.

Matkarajad olid väga mägised, pidevalt vaheldus tõusude ja laskumistega, mis andis matkale füüsilise intensiivsuse. “Aga muidu oli väga mitmekülgne reis, et sai nii loodust vaadata kui ka kultuuri nautida, ning vanu külasid uudistada,” lisab ta. Jaapani kiirrongidega sõitmine lisas reisile kaasaegse puudutuse, pakkudes kiiret ja mugavat viisi maastike vahel liikumiseks.

Tehnoloogia ja innovatsioon on Jaapanis väga arenenud, tehes sellest ühe maailma juhtiva majanduse. Jaapan on tuntud kui robotitehnoloogia, kiirrongide ja elektroonika pioneer. Riigi kiirrongid, tuntud kui Shinkansen, suudavad sõita kiirusega, mis ületab 300 km/h, muutes need üheks kiireimaks rongisüsteemiks maailmas.

Karmid kliimatingimused ja püha mägi

Fuji mäe vallutamine oli Aleksandra jaoks matka kõige raskem osa. Kõrguse tõustes muutusid ilmastikutingimused drastiliselt. “Madalamatel kõrgustel oli väga kuum, ja niiskus oli väga kõrge. Ja mäe peal oli pigem külm,” meenutab ta. See temperatuuride kõikumine nõudis matkajatelt pidevat valmisolekut ja kihtide lisamist või eemaldamist.

Jaapan on riik, mis on tuntud oma kontrastide poolest, ühendades ultramodernsed linnad iidsete traditsioonidega. Fuji mägi, ametlikult tuntud kui Fujisan, on selle kontrasti sümbol, olles nii aktiivne vulkaan kui ka riigi sümbol, mis kujutab endast ilu ja jõudu. Viimati purskas Fuji aastal 1707 ning on siiani vulkaaniliselt aktiivne, kuigi praegu vaikne.

Fuji mäe ümber kujunenud matkakultuur on väga eriline. Igal aastal ronib sellele 3776 meetri kõrgusele mäetipule üle 300,000 inimese. Enamik neist valib matkamiseks perioodi juuli algusest septembri lõpuni, mida nimetatakse ametlikuks ronimishooajaks. Mäe otsa jõudmine ei nõua tehnilist ronimisoskust, kuid see on füüsiliselt nõudlik ja kliima muutlikkuse tõttu ettearvamatu.

Huvitav fakt on see, et Fuji mäel on kaheksa erinevat rada tippu jõudmiseks, igaühega kaasnevad oma vaatamisväärsused ja raskusastmed. Enamik ronijaid alustab oma tõusu 5. jaamast, mis on ligipääsetav bussiga, muutes selle punkti populaarseks alguspunktiks nii kohalike kui ka välismaiste turistide seas.

Fuji mäe juures asub ka Shinto pühamu – Fujisan Hongū Sengen Taisha – mis on üks vanimaid Jaapanis, pakkudes külastajatele vaimset kogemust lisaks füüsilisele väljakutsele. See tempel on osa UNESCO maailmapärandi nimistust, tähistades mäe kultuurilist ja ajaloolist tähtsust.

Fuji mäe tipust avanev vaade on legendaarne, eriti päikesetõusu ajal, mida jaapanlased nimetavad “Goraiko” – valgustava tarkuse tulekuks. Paljud ronijad planeerivad oma tõusu nii, et jõuaksid tippu just enne päikesetõusu, et kogeda seda maagilist hetke.

Jaapani külalislahkus

Peale füüsiliste väljakutsete sai Aleksandra osa ka Jaapani sügavalt juurdunud külalislahkusest. Traditsioonilised jaapanipärased hotellid pakkusid kuumaveevanne, mille temperatuurid ulatusid kuni 60 kraadini, ja traditsioonilisi õhtusööke ning hommikusööke, mis kõik olid kohalike toitudega. “Mind väga üllatas toidukultuur, sest nende toit oli väga tervislik,” ütleb Aleksandra. Lisaks sai ta kogeda Jaapani elustiili, magades tatami-matil ja jättes jalanõud ukse taha, mis on Jaapani kodus tavaline komme.

Jaapani kultuuris on sügavalt juurdunud austus ja viisakus, mida väljendatakse igapäevastes suhetes ja etiketis. See hõlmab kummardamise kommet, mis on osa suhtlusest, austades nii teist inimest kui ka situatsiooni tähendust.

Lisaks kõrgele tehnoloogilisele arengule pööratakse Jaapanis suurt tähelepanu haridusele. Riigis on üks maailma kõrgemaid kirjaoskamisprotsente ning haridussüsteemi toetab tugev kultuuriline väärtustamine õppimise ja enesearendamise suhtes.

Soovitused tulevastele matkahuvilistele

Aleksandra soovitab kõigile Jaapani kultuuri sügavamaks mõistmiseks enne reisi põhjalikult tutvuda kohalike kommete ja kultuuriga. Samuti rõhutab ta keelebarjääri, mis võib väljaspool suurlinnu nagu Tokyo esile kerkida. “Soovitaksin hankida tõlkeäpi, sest väljaspool Tokyot ei rääkinud enamik inimesi inglise keelt,” soovitab ta.

Fuji mäe matk oli Aleksandra jaoks unistuse täitumine, mis ületas kõik ootused nii kultuuriliselt kui ka looduslikult. Tema soovitab kõigil, kellel võimalus, võtta lisaaega ja külastada ka Kyotot, mis on tuntud oma ajalooliste vaatamisväärsuste ja parkide poolest.

Jaapanis reisimine on harukordne kogemus tänu riigi geograafilisele ja kultuurilisele mitmekesisusele. Võid ühel päeval nautida Tokyo kõrghoonete ja ööelu melu ning järgmisel päeval rahulikult jalutada Kyoto ajaloolistes zen-aedades või imetleda maalilist Fuji mäge. Selline mitmekesisus pakub igaühele midagi, muutes Jaapani külastamise rikastavaks ja harivaks kogemuseks.

Aleksandra seiklus Andmoments Seiklusreisidega Jaapanis ei olnud pelgalt tavaline jalgsiretk; see oli sügav sukeldumine Jaapani kultuuri ja looduse lummavasse maailma, jätnud talle hindamatud mälestused, mis kõlavad järelkajadena veel pikki aastaid.

Autor: Monika Viidul

2023. aasta oktoobris käisin Zimbabwes, kus matkasin koos viie toreda kaaslasega mööda kärestikulist Zambesi jõge, vaatasin Victoria joa jalamilt 108 meetri sügavusse kukkuvat vett ja imetlesin safaril enam kui kümmet liiki loomi.

Olen aastaid mägimatkadel käinud ja viimase 8 aasta jooksul teinud seda AndMomentsi seiklusreiside kaudu. Kui AndMoments pakkus välja minu jaoks traditsioonilise mägimatka asemel hoopis raftingureisi Zimbabwes, siis kõnetas see mind kohe. Kunagi ammu olin käinud ühepäevasel raftingul Nepalis. Sellest ajast jäi meelde võimas tunne, mis mööda jõemöllu kihutades tekib. Nii saigi otsus tehtud ja reis broneeritud.

AndMomentsi poolt oli korraldatud väga hea teenindusega kohalikud giidid, kes tegid enne veele minekut põhjaliku instruktaaži ja hoolitsesid meie heaolu eest kogu viiepäevase raftingu ajal jagades ühtlasi pidevalt infot jõel ja kallastel toimuvast ning nähtavast. Samuti korraldas AndMoments meile majutuse enne ja pärast raftingut. Ise hoolitsesime aga raftinguvälise meelelahutuse eest. Hulljulgemad kasutasid võimalust ja tegid Zambesi jõe kohal benji-hüppeid, kõik koos käisime Victoria joa jalamilt alla vaatamas, mõnede kaaslastega kogusime elamusi safarilt kohalikus looduspargis ja muidugi nautisime suurepärase hotelli majutust, toitlustust ning meeldivalt jahedat basseini.

Saatana bassein

Reisi esimese elamuse saime Zimbabwe naaberriigis Sambias. Nende kahe riigi vahel voolabki võimas Zambesi jõgi, mis saab toidet ka Victoria joast. Sambia poolel asub Devil´s pool ehk saatana bassein, mis on looduslik veekogu otse Victoria joa jalamil. Devil´s pooli tehakse giidide juhtimisel ekskursioone, mille käigus tuleb esmalt vees ujuda-kõndida basseinini ja siis on võimalus ettevaatlikult üle serva vaadata. Julgustuseks ütlevad kohalikud giidid rõõmsalt, et „ära karda, ma hoian sind jalast“. See just liiga turvaline ei tundunud, aga saime hakkama. Vaatamist ergastasid basseinis elutsevad väikesed kalakesed, kes näkitsesid õrnalt meie nahka. Ilmselt olid need Garra Rufad või nende sugulased, keda Eestis saab tellida endale pediküüri tegemiseks. Devil´s pooli külastamiseks valisime varahommiku – siis on vaated kõige kaunimad, sest varase päikesepaiste ja Victoria joast lenduvad tuhanded imetillukesed piisad tekitavad koos vikerkaari.

Benji-hüpped piirijõe kohal

Zimbabwe ja Sambia piiriks oleva Zambesi jõge ületava silla keskele on üles seatud benji-hüppe võimalus. Seda otsustas kasutada meie viiesest pundist kolm julget. Igale hüppajale anti kaasa GoPro kaamera, et jäädvustada tema otsesed langemisemotsioonid. Lisaks filmiti hüppe korraldajate poolt iga hüpet sillalt ja kaldalt. Iga hüppaja sai siis hiljem filmitut vaadata ja otsustada, kas soetada endale filmitud materjal või piirduda sõprade jäädvustamisoskusega. Igal juhul oli emotsioon nii langejatele kui ka pealtvaatajatele väga võimas.

Kärestikud, krokodillid ja jõehobud

Peamine eesmärk Zimbabwesse minna oli jõel matkamine ehk rafting. Viie päeva jooksul läbisime ligikaudu 120 km ja ületasime selle jooksul kümneid kärestikke. Ainuüksi esimese päevaga sõitsime läbi umbes 25 kärestiku. Kärestikud on liigitatud raskusastmete järgi ja kõige keerulisemad meie teekonnal olevatest olid 6. astme omad. Paadiga läbisõitmiseks olid need liiga ohtlikud. Nii kõndisime 6. astme kärestike puhul kaljusid mööda teisele poole ja jälgisime, kuidas meie giidid toimetasid paadi üle kärestiku kasutades selleks mitut erinevat moodust. Mõnikord lasti paat ühel pool lahti ja püüti teisel pool kärestikku kinni, teine kord seoti köis paadi külge ja juhiti alus selle abil ohtlikust kohast üle ise kaljul kõndides. Kõige rohkem vaeva nõudis aga paadi tassimine kaljusid mööda teisele poole kärestikku.

6. astme kärestikke oli siiski vähe, kogu matka jooksul jäi neid meie teele 4-5 tükki. Kõige vägevama elamuse saime aga 5. astme kärestikke läbides. Siis pahises laine vägevalt üle paadinina ja meie giid jagas professionaalselt käsklusi, kas sõuda kiirelt või väga kiirelt. Paar korda viis laine mõne meist ka üle paadiserva ja siis tuli kiirelt tegutseda, et kaaslane tagasi paati tõmmata. Õnneks õpetati meile kõigile see võte kohe matka alguses selgeks ning viie päeva jooksul tekkis tunne, et inimese paati tõmbamine on meile väga loomulik tegevus. Seda küll mitte sellepärast, et me kogu aeg kogemata üle serva oleksime kukkunud, vaid seetõttu, et käisime end pidevalt imesoojas vees värskendamas. Paati tagasi oli aga kõige lihtsam ikkagi sõbra abiga saada.

Meie sõiduvahendiks oli suur kummipaat, mille servadele mahtus istuma kuni kaheksa inimest. Lisaks sõitis meiega kaasa teine sama suur paat, millega transporditi varustust – toitu, nõusid, magamismatte, meie isiklikke asju ja telke.

Meil olid tõesti telgid kaasas, kuid telkides ööbis meie pundist vaid kaks inimest, sest ööd oli meeletult soojad. Enamik meist, sh mina, eelistasime magada tähistaeva all. Tekkigi ei tahtnud väga peale võtta, sest väljas oli öösiti 28-30 kraadi.

Nagu öeldud, käisime aeg-ajalt paadist ujumas. Jõel sõudes lubas giid meil osades kärestikulisemates kohtades suplema minna. Põhjus selles, et tasane vesi meeldib väga ka krokodillidele ja seetõttu pole see koht just parim paik ujumiseks. Oma matka jooksul nägime jões nelja krokodilli piilumas – veest paistsid välja vaid sõõrmed ja silmad – ning viimasel matkapäeval silmasime ka kahte jõehobu. Neid nähes käskisid giidid meil eriti kiiresti sõuda, sest jõehobud on väga head ujujad ja sukeldujad, kes võivad väga väledalt vees liikuda. Jõehobusid peavad sealsed inimesed aga õigustatult veel ohtlikumaks kui krokodille.

Ligi 10 liiki loomi vaid 3-tunnisel safaril

Olles Aafrikas ei saanud me jätta kasutamata võimalust käia ka looduspargis safaril. Zimbabwes peatusime pärast raftingut linnas Victoria Falls, mille piirist vaid viieminutilise autosõidu kaugusel asus kohalik looduspark.

Juba veidi enne kohalejõudmist nägime tee ääres tüügassigu ja impalaid. Parki sisenedes kohtasime peatselt ka elevante. Lõpuks nägime neid nii mitu korda, et nad ei tekitanudki meis enam üllatust. Lisaks nägime pühvleid, paaviane, kaelkirjakuid, sebrasid ja erinevaid linnuliike. Kui enamik meie teele sattunud loomi ei teinud autohäältest väljagi, siis üks metsaelanikest – hirve sarnane kudu – oli väga arglik ja teda õnnestus vaid läbi ime pildile püüda. Vahetult enne pargist lahkumist õnnestus meil kohata ka nelja lõvi, kes liikusid parasjagu joogikoha poole.

Kustumatu mälestus

Aafrika jättis unustamatu mulje. Eriti võimsa emotsiooni andis muidugi rafting. Tegemist on väga vinge matkamise võimalusega, mis pakub tõeliselt meeldejäävaid kogemusi. Õnneks said meie kogemused jäädvustatud ka professionaalsele videole, mille tellimise kasuks koos tiimiga otsustasime. Et seda videot teha, sõitis meiega esimesel raftingupäeval kajakiga kaasa kaameramees, kes meie tegemisi jäädvustas.

Tänu oskuslikule ja põhjalikule juhendamisele ning heale turvavarustusele julgen seda veeseiklust soovitada ka neile, kel varasemat raftingukogemust ei ole. Peamine on, et vesi meeldiks, et adreanaliinipuhang mõjuks boonusena ja et seda kõike oleks koos sinuga nautimas lahedad matkakaaslased.

Pakub huvi? Järgmine võimalus meiega Zambesi raftingu seiklusele tulla on 2024. aasta novembris! Rohkem infot leiad siit (link: www.andmoments.com/reisid/rafting-zambesi-joel-zimbabwes)

Oktoober 2024
Margus “Mäx” Püvi

Albaania tundub üha populaarsem sihtkoht ka eestlaste seas ja seda täieõigusega. Veetsin ligikaudu kolm nädalat Albaanias seigeldes, seda nii rattaga sõites, linnaelu maitstes kui ka mägedes matkates. Ühe nädala sellest Andmomentsi rattamatka juhtides. Turismi areng selles piirkonnas on tugevas tõusutrendis ja seetõttu on seiklushuvilistel viimane aeg seal ära käia.

Miks üldse minna Albaaniasse? 

• Albaania on hästi mitmepalgeline, pakkudes huvitavat kultuuri ja ajalugu.
• Ilusad rannad, mäed, huvitavad vanalinnad ja veiniistandused.
• Väga hea köök ehk süüa saab hästi.
• Hetkel on hinnatase odavam kui Eestis, ilmselt mitte kauaks.
• Septembri lõpus ja oktoobri alguses on mõnus kliima. Vee temperatuur on 23 kraadi, mis on võrreldav sooja Eesti suvega.
• Väga turvaline. Inimesed on heatahtlikud ja väga sõbralikud, lõunamaist pealesurumist pole.
• Boonuseks on lühike lennukisõit!

Mida teha Albaanias? Territoorium on kolmandiku võrra väiksem riik kui Eestil, kuid sõiduajad võivad osutuda pikemaks, tegemist on ikkagi mägipiirkonnaga.

Isiklikult on enamik seiklustest seotud rattaga ringi vurades kesk- ja lõuna-Albaanias. Üldjoontes turistid keskenduvad kas lõuna- või põhjaosale, mis siis vastavalt tähendab rannapuhkust või mägipiirkondades matkamist.

Kesk-Albaania on kindlasti avastamist väärt, eesotsas pidevalt uueneva pealinnaga Tiranaga. Värvilised tornid ja majad, moodne kesklinn, mitu jalgpallistaadionit, kus saada osa kohalikust vutikultuurist. Tirana ooper on soovituslikult kohustuslik – seal on pileti hind väga soodne. Linnas on mõnusad jalakäijate tänavad ning palju muuseume. Albaania parimad restoranid, kohaliku reitingu järgi esikümnes, pakuvad 50 € eest võimalust nautida väga head sööki mitu tundi, ehk 5 tundi järjest süüa ja erinevaid roogasid maitsta. Tirana ääres on Dajti rahvuspark, kus köisraudtee viib matkaradadele lähedale. Ideaalne teha päevane tripp!

Veel huvitav fakt – Albaania on punkrite maa. Üle kogu riigi on üle 173 000 punkri ning sellega on asustatus 5,7 punkrit ühe ruutkilomeetri kohta. Punkrid rajati kunagise kommunistliku diktaatori Enver Hoxha poolt. Punkreid rajati kõikjale: linnadesse, mägedesse, parkidesse, randadesse jne. Suurimad punkrid asuvad Tiranas, mis on hea jalutuskäik maa-alustes tunnelites.

Ohridi järve ainulaadsus ja ilu on silmapaistvad, see on üks Euroopa sügavamaid ja vanimaid järvi, kus on säilinud rohkem kui 200 floora- ja faunaliiki. Järves on säilinud ürgsed eluvormid, mida mujal enam ei kohta. Järve tähtsust rõhutavad näiteks sellised faktid, et see kuulub UNESCO maailmapärandisse ja 2010. aastal pani NASA ühele Titaani järvele nime Ohrid.

Durres on Albaania suuruselt teine linn, oluline sadamalinn, asub ligikaudu 35 km kaugusel Tiranast. Kohalike seas väga populaarne ja mõnus ühepäevane seiklus. Rannad külastaks mujal, aga hotellid ja kohvikud on imelised. Tirana ja Durresi vahele jääb mitmeid veinikeldreid. Kui aega on, siis tasub jälle peatuspaigana sisse võtta ning ööbimine paika panna just mõnes sellises.

Lõuna pool on Albaania Riviera. 120 km pikkune rannajoon, see on kõige tähtsam puhkusepiirkond turistide jaoks. Vlorega algav ja Ksamiliga lõppev Albaania riviera võiks olla esimene valik, kui minna rannapuhkust nautima. Mul õnnestus rattaga kogu riviera läbi sõita ja see on imeliselt vahva piirkond.

Gijrokaaster, ajalooline kivilinn, ehk siis “1000 astme linn”. Linnas tasub käia, eriti head on söögid. Toiduelamused on kindlasti paremad ja odavamad kui rannikualal. Peamised vaatamisväärsused on vanalinnas olev turg

ehk basaar ja mäe otsas olev kindlus.

Berat, ehk siis “1000 aknaga linn”. See on tuntud Ottomani ajast pärit vanalinna, valgete hoonete ja silmi meenutavate akende poolest, seepärast ka tuhande akna linn. Berat üllatas – ööbimine oli planeeritud mäe otsa kindlusesse. Ma olin küll lugenud, et siin on vana kindlus, aga et see kindlus on terve linnaosa, kus endiselt elatakse, sellest polnud ma aru saanud. Päris põnev koht ringi uitamiseks ja fotojahiks. Berati kindluse üks omapära on oma käsitööd müüvad prouad, enamasti valget pitsi: päevatekid, linikud, pluusid, kleidid. Kõige kõrgema koha peal oli jälle vana suur veetsistern, aga see pole enam kasutuses. Kirikuid oli iga nurga peal, osad neist pea 1000 aastat vanad. Kohati paistis ka mahajäetud maju või põiktänavas vedelevaid diivaneid.

Berati ümbrus on hea veinipiirkond ja siin tasub külastada erinevaid veiniistandusi. Neid on palju ja erinevaid: Luani, Pupa, Vila Hadaj, Nurellari.

Juhul kui tee peale peaks jääma Permet & Benja Thermal Baths, siis võib need sisse planeerida, kuid minule väga sügavat muljet ei jätnud. Kuumaveebasseinid – need nüüd väga kuumad pole, kraade umbes 26, aga ikka tore koht, kus mõnuleda. See on populaarne koht kohalike seas.

Kokkuvõtvalt, Albaania kultuuri kogemiseks peab päevas proovima juua vähemalt ühe toosti rakit. Väidetavalt valmistab seda pea iga pere. Kohalikud rüüpavad seda eine lõpetuseks, see on parim rasvase toidu seedeprotsessi toetuseks, kasutatud sajandeid. Kui hästi läheb, siis teeb iga söögikoha omanik sinuga koos ühe pitsi! vastab su ootustele!

Kui soovid Andmomentsiga Albaaniasse seiklema tulla, siis võimalus on jälle järgmisel aastal.

• Rattareis Albaanias: andmoments.com/reisid/albania-2/
• Matkareis Kosovos ja Albaanias: andmoments.com/reisid/via-dinarica-matkareis-osa-1/