Liibanon kui avastamata aare: mägedest rannikuni

Bosnia ja Hertsegoviina, tuntud oma kauni looduse ja kultuuririkkuse poolest, on ideaalne sihtkoht seiklushimulistele hingedele. Hiljuti osalesin Andmomentsi korraldatud mägimatkal, mis viis meid läbi Bosnia muljetavaldavate mägede. See kogemus oli tõeliselt meeldejääv, alates hingematvatest vaadetest kuni südamlike kohtumisteni kohaliku kultuuriga.

Väike ja ühtehoidev seltskond

Grupp oli väike, mis soodustas kiiret sõbrunemist ja tugeva ühtekuuluvustunde tekkimist. Väiksem grupp võimaldas ka personaalsemat lähenemist igale matkajale, mis on eriti oluline mägistes tingimustes, kus iga samm võib olla väljakutse. Kiire sõbrunemine grupikaaslastega muutis reisi veelgi nauditavamaks ja turvalisemaks.

Kogenud ja toetav grupijuht

Grupijuht Mati Terestal, kellel on aastatepikkused kogemused mägimatkade juhtimisel, tagas, et kõik grupi liikmed tundsid end turvaliselt ja mugavalt. Mati oskus hoida gruppi koos nii mäenõlvadel kui ka puhkehetkedel oli muljetavaldav. Tema juhtimisel ei tundnud keegi end mahajäetuna või ülekoormatuna, mis on eriti tähtis algajatele matkajatele.

Aukartust äratavad vaated ja kultuuriline rikkus

Bosnia mägede ilu oli midagi enamat kui lihtsalt fotode jaoks – see oli elamus, mis rikastas meie hinge ja meeli. Iga kurvi taga avanesid uued vaatemängulised maastikud, mis panid automaatselt ahhetama. Matka jooksul oli meil võimalus ka kohalikku kultuuri kogeda, mis andis reisile veelgi suurema sügavuse.

Sujuv korraldus ja kvaliteetne majutus

Reisi korraldus oli laitmatu. Kõik logistilised detailid, alates transpordist kuni ööbimiskohtadeni, olid hoolikalt planeeritud. Toit, mida reisi jooksul pakuti, oli maitsev ja andis hea ülevaate kohalikest maitsetest. Öömajad olid mugavad ja puhtad, tagades, et iga päeva lõpus oleks meil mõnus puhata.

Jõukohane ka algajatele

Mati ja tema meeskonna professionaalne lähenemine tegi matka jõukohaseks ka neile, kes polnud varem mägedes matkanud. Julgustav suhtumine ja tehniline tugi tegid iga etapi saavutatavaks, mis on oluline, et iga matkaja saaks reisist maksimumi.

Kokkuvõttes oli Andmomentsi Bosnia ja Hertsegoviina mägimatk üks neist kogemustest, mis jäävad kauaks meelde, tänu imelistele vaadetele, sügavale kultuurielamusele ja suurepärasele seltskonnale. See on ideaalne valik igale seiklushimulisele inimesele, kes soovib kogeda midagi enamat kui tavalist puhkust.

Liibanon on riik, mis sageli kajastub meedias konfliktide ja kriiside kontekstis, kuid Anu Simsoni kogemused näitavad teistsugust pilti. Anu osales 2024. aasta maikuus matkareisil, mis tõi esile Liibanoni kultuuri, ajaloo ja looduse ilu, kinnitades, et reaalsus võib meediapildist oluliselt erineda.

Soe vastuvõtt

Liibanonis valitseb üllatavalt tihke asustus — ligikaudu 600 inimest ruutkilomeetri kohta. See on põhjustanud olukorra, kus peaaegu iga mäenõlv on kaetud elumajade ja teiste hoonetega, jättes vabaks maad vaid kõrgemates mäestikes. Mäed on võluvalt kaunid oma lumiste tippude ja rikkaliku taimestikuga. Eriti silmapaistvad on haruldased seedrisalud, kus puud ulatuvad kuni 40 meetri kõrgusele. Seeder, mis on ka Liibanoni lipul kujutatud puu, sümboliseerib riigi looduslikku ilu ja kestvust.

Inimesed Liibanonis on väga sõbralikud, empaatilised ja abivalmid. Meie kohalolekut tervitati mitmel korral rõõmsate hüüetega, mis näitas, et kohalikud olid meie saabumise üle siiralt õnnelikud.

Kultuurilised ja ajaloolised avastused

• Reisi jooksul jõudsime külastada ka pealinna Beiruti, milles asub nii mõnigi tore muuseum ja mälestusmärk. Eriliselt jäi meelde mineraalide muuseum, milles on tohutu kollektsioon erinevaid kivimeid ja mineraale.
• Ka Rahvusmuuseum jättis hea mulje oma iidsete sarkofaagide ja ajaloo kajastusega alates eelajaloolistest aegadest. Beirut on tuntud ka oma kaubatänavate ja souk’ide poolest, kus leiab toredaid suveniire, maitseaineid, erinevaid kuivatatud puuvilju ja palju muud. Kindlasti peaks kaasa ostma mõne toreda seedripuust meene.

• Jõudsime matkata läbi Beqaa oru, mis on kuulus oma viinamarjaistanduste ja veinitootmisega. Samuti on seal laias orus ka palju viljapuid ja muud põllumajandust. Vaade Beqaa orule mäetipust on hingemattev.
• Külastasime Baalbek’i linna, mis on tuntud maailma suurima Rooma templi – Jupiteri templi poolest ja Baccus’e (veinijumala) templi poolest, mis on üks paremini säilinud Rooma tempel maailmas. Nende varemete vahel kõndida oli imeline. Nagu oleks sattunud ajajärku 2000 aastat tagasi.
• Matkasime imeilusast Douma külast üle mäeaheliku ja ööbisime suurepärase vaatega Tannourine

• Qadishi org on tegelikkuses sügav kanjon, mis on ümbritsetud kaunite külade ja viljapuudega. Seal asuvad ka mitmeid tuhandeid aastaid vanad kloostrid aegadest kui kristlased olid sunnitud põgenema ja varjuma sealsesse raskesti ligipääsetavasse orgu. Samas on org väga roheline ja puuderikas, kuna sinna voolab mägedest mitmeid lume sulamisest toituvaid koskesid ja ka looduslikke allikaid. Matkaradadeks kasutasime peamiselt Liibanoni mägimatkateed, mis on väga hästi märgistatud ja ka jälgitav GPS-i abil.
• Matka lõpetasime toredas Vahemere-äärses linnakeses Byblos, kus on samuti vana Rooma templi varemed, aga ka armas väike sadam oma kalarestoranide ja baaridega ning hubane vanalinn oma vahvate butiikide ja poekestega. Veidi kivine liivarand oli mõnus reisi lõpetuseks.

Liibanoni köögi maitsed

Ja muidugi tuleb mainida ka Liibanoni kööki, mis on imehea igasugu taimsete ja loomsete toitudega nagu kanafeh, falafel, hummus, fattoush, manakish, tabbouleh ja steefa. Kohalike suureks üllatuseks sõime suure rõõmuga nende rahvusrooga kibbeh nayeh’i, mis on toorest lamba- või kitselihast valmistatud maitsestatud lihamass.

Riik täis ilu, kultuuri ja külalislahkust

Igatahes oli see matkareis väga, väga tore. Kui kuulata kohaliku reisifirma ja giidi juhiseid, siis tunneb turist ennast selles riigis väga mõnusalt ja turvaliselt. Soovitan igati külastada Liibanoni mägesid ja iidseid linnakesi. Sain sellest reisist väga toreda elamuse.

Maroko, mis asub Põhja-Aafrikas ja on tuntud oma mitmekesise kultuuripärandi, ajalooliste paikade ja imeliste maastike poolest, pakub igaühele midagi erinevat. See riik on segu Araabia, Berberi ja Euroopa mõjudest, mida täiendab Vahemere ja Atlanti ookeani rannik, Saharast ulatuvad liivadüünid ning võimsad Atlase mäed. Üks selle maa kroonjuveelidest on Jebel Toubkali mägi, mis oma 4167 meetriga on Põhja-Aafrika kõrgeim tipp ja pakub väljakutseid matkahuvilistele üle maailma.

Seekordne Andmoments seiklus 2024. aasta maikuus, mida juhtis kogenud grupijuht Mihkel Nõmmela, oli tõeline unistuste matkareis. Kõik klappis täiuslikult alates ilmastikust kuni grupi ühtsuseni, pakkudes osalejatele meeldejäävat kogemust ja võimaluse vallutada see võimas tipp.

Ühtne ja toetav grupp

Mihkel Nõmmela sõnul oli see reis grupijuhi unistuste täitumine. „Kõige olulisem aspekt oli grupi ühtne võimekus ja vastupidavus, mis võimaldas meil liikuda muretult ühtlases tempos,“ selgitas ta. „Igaüks suutis sammu pidada, keegi ei jäänud maha ega kiirustanud ette, mis tähendas, et me ei pidanud kunagi kedagi eraldi ootama. See ühtsus ja tugev koostöövaim lõid positiivse ja toetava õhkkonna, kus kõigil oli ühine eesmärk – jõuda koos tippu ja hoida ühtset tempot. Kui midagi juhtus, näiteks keegi vajas abi või puhkehetke, reageeris grupp kohe, mis muutis matka mitte ainult tõhusaks, vaid ka nauditavaks ja stressivabaks.“

Ilm ja mäejumalad soosisid

Ilmastikuolud olid matkajatele erakordselt soodsad – vihma, tuult ega külma ei esinenud isegi Jebel Toubkali tipu vallutamisel. Matk algas Marrakechis, kus temperatuurid püsisid meeldivalt 28-30 kraadi juures, pakkudes ideaalset algust seiklusele. Marrakechi kõrbekuumust oli küll kohati tunda, kuid õnneks ei tõusnud temperatuur liiga kõrgele, võimaldades matkajatel rahulikult oma teekonda alustada.

Mägedesse jõudes muutus ilm vaheldusrikkamaks. Kuigi temperatuur langes veidi, ei olnud vihma ega tugevat tuult, mis oleks võinud matka raskendada. Päikesekreem ja päikeseprillid olid hädavajalikud, kuna päike paistis eredalt, kuid vahelduv pilvisus pakkus meeldivat leevendust.

Tipupäeva erilisus

Tipupäev kujunes kogu reisi üheks meeldejäävaimaks osaks. Grupp otsustas alustada teekonda varahommikul kell 3, et saada täisväärtuslik kogemus. Teekond algas laternate valgel, mis lõi salapärase ja põneva atmosfääri. Öine tõusmine oli omaette elamus – vaikus, karge õhk ja tähistaevas lisasid matkale erilise võlu. Grupp liikus rahulikult ja kindlalt, nautides varahommikust jahedust ja öise looduse ilu.

„Teekond oli jahe, kuid mitte liiga külm, ja päikesetõus mäel oli lihtsalt imeline,“ kirjeldas Nõmmela. „Varajane start oli suurepärane otsus, kuna see pakkus ainulaadset kogemust ja mõnusat ilma,“ lisas ta. Matkajad kandsid sooje riideid, kuna öised temperatuurid mägedes olid jahedad, kuid mitte liialt külmad, võimaldades neil mugavalt edasi liikuda.

Tipu poole liikudes avanes matkajaile aeglane ja lummav päikesetõus. Esimesed päikesekiired hakkasid valgustama Atlase mägede majesteetlikke tippe, muutes kogu ümbruse kuldseks ja soojaks. See unikaalne päikesetõusu kogemus oli vaatepilt, mida on raske sõnadesse panna ja mis jääb kindlasti kõigile osalejatele kauaks meelde.

„Päike soojendas meid ja võimaldas tipukogemust täielikult nautida,“ meenutas Nõmmela. Päikesetõusu ajal said kõik matkajad hinge tõmmata, vaadata ringi ja nautida hetke, mis oli kätkenud endas nii palju pingutust ja ootust. Päeva edenedes läks ilm soojemaks, mis võimaldas kõigil täielikult nautida vaadet ja saavutustunnet, mis kaasneb Põhja-Aafrika kõrgeima tipu vallutamisega.

Tipupäeva võlu ei seisnenud ainult füüsilises saavutuses, vaid ka kogukonnatundes ja jagatud emotsioonides. Matkajate vahel tekkis eriline side, mis tulenes ühisest pingutusest ja jagatud rõõmust. See päev jääb kõigile osalejatele meelde kui üks nende elu erilisemaid kogemusi, pakkudes hetki, mida ei unustata kunagi.

Professionaalsed giidid

Reisi õnnestumisel mängisid olulist rolli ka kohalikud giidid Hussein ja Said. Hussein, kes määras peamise tempo ja valis rajad, leidis kergesti sobivaid peatusekohti. “Hussein oli meile suureks abiks, ta teadis täpselt, kus teha peatusi ja pakkuda puhkust,” meenutas Nõmmela. Said, meeleoluhoidja ja laulja, innustas gruppi oma emotsionaalsuse ja energiaga. “Hussein ja Said täiendasid üksteist suurepäraselt, luues meile turvalise ja lõbusa matkakogemuse,” lisas Nõmmela.

Kohalike giidide kaasamine andis matkajatele sügavama ülevaate kohalikust kultuurist. Mihkel meenutas, kuidas ühel õhtul korraldasid giidid meeldejääva tantsuõhtu: “Nad improviseerisid oskuslikult, laulsid ja musitseerisid koos meiega. Meie vastasime omalt poolt Eesti muusikaga, kaasa arvatud lauluga „Welcome to Estonia“. Saidi ja Husseini juhendamisel tutvusime araabia viisikeste ja tantsudega, mis andis õhtule erakordselt meeldejääva mõõtme.”

Nõmmela rõhutas, et Said ja Hussein olid väga kogenud giidid, kes oskasid arvestada nii ilmastikutingimustega kui ka grupi vajaduste ja marsruutidega. “Kogu reisi jooksul oli Saidil ikka mõni kohalik viisijupp suul, leides aegajalt ka käepärase poti või panni, millel lisaks rütmi lüüa. Kõik see lõi väga meeldejääva atmosfääri,” selgitas Nõmmela. “Nende professionaalsus ja oskus pakkuda turvalist ning samas lõbusat matkakogemust olid muljetavaldav.”

Ööbimine baaslaagris

Ühel ööl ööbisime suures, üle 100 inimese majutusvõimalusega laagrimajas, mis oli varustatud narivoodite ja piiratud elektrivarustusega, mis oli saadaval ainult õhtuti ja öösel. „See oli minu jaoks esmakordne kogemus ja väga põnev oli näha, kuidas suur matkajate grupp üheskoos aega veedab. Meie 16-liikmeline grupp jagas omavahel 8 narivoodit, mis tõi meid teineteisele lähemale ja tugevdas meie grupi ühtekuuluvust,“ muljetas Nõmmela. Selline koosviibimine suures baaslaagris oli nii meeldejääv kui ka mugav, pakkudes võimalust suhelda ja kogemusi vahetada ka teiste tippu tõusjatega.

Kultuurilised elamused

Üks Jebel Toubkali matka võludest oli külalismajutuste kasutamine, mis pakkus matkajatele haruldast võimalust kogeda kohalikku eluviisi, erinedes sellega oluliselt tavapärasest telklaagri majutusest. Sellised peatumised võimaldavad külastajatel kogeda perede igapäevaelu, pakuvad matkajatele ainulaadset sissevaadet kohalikku kultuuri, kus ühiselt kasutataval pliidil valmistatakse toitu nii pereliikmetele kui ka külalistele, mis rikastavad matka kultuurilist mõõdet.

Grupi Maroko matka ajal külastati ka Berberi jõeäärset küla. Jalutuskäigud mööda jõekallast ja piilumised kohalikesse hoovidesse pakkusid haruldast võimalust näha ehedat Maroko elu. Nõmmela rääkis: “Matkamarsruut läbi küla oli silmiavav. Nägime kohalike igapäevaseid toimetusi, alates käsitööst kuni põlluharimiseni, mis andis meile ülevaate nende autentsest eluviisist.” Maroko pakub külastajatele kogeda aegumatuid traditsioone, mis on osa selle rahva identiteedist.

Soovitused tulevastele matkajatele

Mihkel, kogenud mägimatkajuhina, peab Jebel Toubkali vallutamist suurepäraseks sissejuhatuseks mägimatkamise maailma. „Jebel Toubkal, ulatudes 4167 meetri kõrgusele, on Põhja-Aafrika kõrgeim tipp, kuid mägede seas ei ole tegemist väga raske tipuga,“ selgitas Nõmmela. Ta soovitab, et algajad mägironijad harjutaksid enne ettevõtmist füüsilist vastupidavust ja matkatehnikaid, et tagada matka nauditavus ja sujuvus.

Nõmmela juhitud matk Jebel Toubkali tippu oli täiuslikult õnnestunud seiklus — suurepärane ilm, tõhus meeskonnatöö ja rikkalikud kultuurikogemused tegid sellest unustamatu elamuse. „Reis oli tõeline unistuste täitumine, kus iga matkaja sai osa Maroko maastike võluväest ja kultuurilisest rikkusest,“ rääkis Nõmmela. Tema sõnul jääb see matk kõigile osalejatele eredalt meelde, tänu sellele, kuidas nad koos ületasid füüsilisi piire ja avastasid enda jaoks uusi horisonte.

Autor: Maire Rosenberg

Hiljuti Brasiiliast naasnud kogenud seiklusreisija Maire Rosenberg jagab oma värskeid muljeid sellest Lõuna-Ameerika hiiglasest. Kevadel toimunud matkareis viis ta läbi ühe Brasiilia rahvuspargi, pakkudes unikaalseid looduselamusi ja süvendatud pilku riigi kirevasse kultuuri. Maire räägib, kuidas nad matkasid mägismaal, avastasid peidetud koski ja kogesid kohalike elanike soojust.

Brasiilia, riik, kus elab üle 200 miljoni inimese, näitas Mairele oma mitmekülgset palet. Ta osales traditsioonilistel festivalidel, maitses kohalikke hõrgutisi ja õppis tundma Brasiilia muusika rütme. Iga päev oli täis uusi avastusi, alates Salvadori ajaloolistest tänavatest kuni Rio de Janeiro kuulsatest randadest favelani. Maire mälestustes peegeldub Brasiilia elujõud ja mitmekesisus, mis köidab ja kutsub seiklushimulisi reisijaid ikka ja jälle tagasi selle maalilise riigi rüppe.

Brasiilia, maailmas tuntud oma pulbitseva elurõõmu, kirglike tantsude ja meeldejääva muusika poolest, avaldas Mairele muljet kui erakordselt sõbralike ja elava kultuuriga inimeste kodu. „Minu enda kogemus Brasiiliaga algas aga vastuoluliste tunnetega. Varasemad kohtumised brasiillastega Peruus jätsid mulje teatavast agressiivsusest, mis süvendas minu tõrksust Brasiilia suhtes. Kuid kui ma lõpuks ise kohale jõudsin, avanes mulle hoopis teistsugune maailm, mis lõhkus kõik eelarvamused kildudeks ja näitas mulle riigi sõbralikumat ja avastamist väärt palet,“ võtab Maire oma mõtted kokku.

Alustasime kultuurist

Meie reis sai alguse Salvadorist, märksa väiksem ja kodusem linn võrreldes metropoliga nagu Rio. Selles linnas, kus vanalinn päevasel ajal elab ja pulbitseb, sai meie grupp nautida tänavamuusikute esinemisi, avastada eksootilisi turge ning imetleda ajaloolisi monumente, mis kõnelevad linna rikkalikust pärandist. Kuid öiseks ajaks muutus atmosfäär salapärasemaks, mistõttu hilistel õhtutundidel igas piirkonnas liikumine ei pruugi olla turvaline.

Meie giidide oskused ja põhjalikud teadmised kogu reisi vältel olid asendamatud, aidates meil turvaliselt liikuda Salvadori vanalinnas. Giidide jutustused ja selgitused andsid meile võimaluse näha, kuidas linna ajalooline ja kultuuriline taust põimuvad tänapäeva eluga, luues rikkaliku ja meeldejääva kogemuse, mis oli sama hariv kui ka meelelahutuslik.

Matkaraja võlud ja kliima väljakutsed

Seejärel suundusime Chapada Diamantina rahvusparki, kus veetsime viis päeva matkates. Rahvuspargi mägine maastik sisaldab erinevaid ökosüsteeme. Loodus oli hingemattev – mäestik, orud, kosed, koopad ja kanjonid pakkusid vaheldusrikkaid ja meeldejäävaid vaateid. Kohalikud giidid olid asjatundlikud ja abivalmid, toit maitsev ja majutus lihtne, aga kodune. Matkareisi muutsid eriliseks lisaks loodusvaadetele just giidide teadmised ja soojus, mille abil nad tutvustasid kohalikku elu, andes matkale sügavama tähenduse. Kohalikes külades pakkus kodune majutus ja suurepärane toit ehedaid maitseelamusi.

Andmomentsi matkareisi rada kulges peamiselt mägedest piiratud alal ja pakkus nii naudingut kui ka väljakutseid. Ehkki rada ise polnud tehniliselt keerukas, muutsid kohalikud klimaatilised tingimused matka nõudlikumaks. Öised vihmasajud tegid rajad libedaks ja mudaseks, lisades ettevaatlikkuse vajaduse. Lisaks nõudis matkamine kõrgetel temperatuuridel ja suure õhuniiskusega, mis sageli ulatusid 28–30 kraadini, mõnusat füüsilist pingutust. Võimalus oli ka valida erinevaid matkaradu. Kes eelistas matka mäeaheliku tippu, kes eelistas matkamist orus.

Like a local kogemused

Koskedel ujumine Bahias oli tõeliselt värskendav kogemus! See koht oli populaarne nii kohalike elanike kui ka siseturistide seas, kes, nagu meiegi, nautisid sealset jahedat vett. Kohalikud käivad sageli koos pere ja sõpradega just neis koskedes ujumas, mis muudab selle koha eriti autentseks. Välisturistidele on see piirkond veel avastamata, pakkudes tõelist “like a local” elamust.

Kogemus kohalikega

Igapäevaselt kogesin, kuidas kohalikud elavad – nad armastavad oma toitu ja kultuuri. Tüüpilised road nagu riis, mustad oad ja erinevad lihahõrgutised, juustupirukad, värske kohv ja puuviljad ning kohalikud joogid ja mahlad – kõik oli erakordselt maitsev. Brasiiliast pärit kokteil Caipirinha koosneb cachaca’st, suhkrust, puuviljast ja rohkest jääst. Kokteil, mida meil pakutakse peamiselt laimiga, siis Brasiilias juuakse seda paljude erinevate puuviljadega. Palaval päeval pakub kosutust noore kookospähkli mahl ehk kookosvesi. Viimast pakutakse hotellides hommikulauas sageli vee asemel. Ja imelised mahlad.

Bahia piirkond on ka kulinaarselt põnev – iseloomulikud on pikalt küpsetatud liharoad ja mustad oad, mis on kohaliku köögi tüüpilised elemendid. Samuti on väga populaarsed juustuga rasvas küpsetatud pallikujulised pirukad, mis on erakordselt maitsvad. Lisaks nautisime värskeid puuvilju, nagu mangod, ananass, arbuus ja banaanid, mis kõik olid imeliselt maitsvad ja meie igapäevaseks maiuspalaks. Hotellid linnades pakkusid ka erinevat liiki kannatuslille vilju.

Kohalikud söögikohad pakkusid ka tõelist Brasiilia kogemust. Kuigi enamus menüüsid oli portugali keeles, mis nõudis toidu tellimisel loovaid lahendusi nagu piltide kasutamine või žestid, lisas see kogemusele omamoodi võlu. Meie giidid ja osa hotellitöötajatest suhtles ka inglise keeles, mis lihtsustas suhtlemist oluliselt. Siiski oli kohalik portugali keel piisavalt erinev, et pakkuda keelelisi avastamisrõõme.

Seiklus algas omalkäel

Andmomentsi reiside üheks suureks eeliseks on reiside algus sihtriigis, mis annab huvilistele võimaluse oma puhkust iseseisvalt pikendada. See paindlikkus on ideaalne neile, kes soovivad süvitsi avastada riiki oma tempos. Näiteks, kuigi minu ametlik reisiprogramm Brasiilias polnud veel alanud, otsustasin omal käel Rio de Janeirosse sõita, et iseseisvalt tutvuda linna mitmekesise kultuuriga. Selline lähenemine võimaldas mul kogeda Rios peatumist täiesti uuest perspektiivist, külastades nii kuulsaid vaatamisväärsusi kui ka kohalikke favelaid. See isikupärane lisaaeg linnas avardas oluliselt minu reisikogemust, võimaldades süvendatult sukelduda linna elurütmi ja tutvuda selle keerulise sotsiaalse maastikuga.

Rio de Janeiro, linn, mis on maailmas tuntud oma ikooniliste vaatamisväärsuste nagu Kristuse kuju, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand poolest, pakkus mulle palju enamat kui vaid turistilõkse. Otsustasin avastada linna teist, sügavamat palet, külastades üht selle suurematest ja tuntumatest favelatest – Favela Rocinhat koos kohaliku giidiga. Rio on vastuoluline linn – jõukad linnaosad ja favelad on kohati omavahel läbi põimunud. Ehkki elu favelades on karm, on kogukonna tunnetus ja inimestevaheline suhtlus sügav ja ehe.

Vaadake kaugemale karnevalist ja sambast

Matk Brasiilia rahvuspargis oli palju enamat kui pelgalt füüsiline proovikivi, see avardas mu arusaama Brasiilia elavast kultuurist ja värvikirevast loodusest. Iga päev sellel rajal oli kui õppetund – täis avastusi ja kohandusi, kuid pakkus ka rikkalikult aega lõõgastumiseks ja riigi loodusilu nautimiseks. See reis ei olnud ainult meeldejääv seiklus, vaid ka sügavam pilguheit Brasiilia kultuurilise ja ökoloogilise mitmekesisuse südamesse.

Tõepoolest, minu Brasiilia-reis avas silmad riigi kultuurilisele ja looduslikule rikkusele, näidates selgelt, et Brasiilia on palju enamat kui lihtsalt samba ja karneval. Hoolimata mõningatest turvalisuse kaalutlustest, on Brasiilia kindlasti külastamist väärt. Giidide kasutamine ja kohaliku kombeid austava suhtumise omaksvõtt tagab turvalise ja rikastava reisielamuse. Brasiilia on elurõõmu, tantsu ja muusika maa, mis pakub iga seiklushimulisele reisijale unustamatuid kogemusi.

Maire Rosenberg töötab igapäevaselt raamatupidajana, kuid tema tõeline kirg kuulub seiklustele, mis tõi ta Andmomentsi matkareiside juurde. Ta alustas matkamist 50-aastaselt, kui leidis juhuslikult internetist pakkumise Etioopia mägimatkaks. See esimene kogemus Andmomentsiga osutus erakordselt meeldejäävaks tänu väikesele seltskonnale, kellega ta sai kiiresti sõbraks ja kellega suhtleb siiani. Sellest ajast alates on Maire osalenud üle kümnel reisil!

Reiside korraldus Andmomentsiga pakub märkimisväärset mugavust – kõik on hoolikalt ette planeeritud alates marsruutidest kuni majutuseni. Mairele jääb ülesandeks vaid kohale ilmuda ja lennupiletid osta. Ta hindab ka võimalust reisile varem kohale jõuda või peale reisi kauemaks jääda. Aastate jooksul on matkadel kujunenud palju tutvusi ja sõprussuhteid, ning grupijuhid on alati olnud erakordselt toredad, muutes iga reisi Maire jaoks veelgi nauditavamaks.

Mai 2024

Kurdistani maine on tihti vastuoluline, kõigutatuna konfliktidest ja ebastabiilsusest, mis Euroopa meedias sageli esiplaanile tõstetakse. Ent Andmomentsi matkajuht August Tillo, kes on selles piirkonnas nüüdseks kaks aastat järjest aega veetnud, maalib teistsuguse pildi. “Kui ma esimest korda Kurdistanis käisin, valdas mind ebakindlus – kartsin, et see on kividega kaetud kõrb, täis ohte ja ISIS-e mõjutusi. Aga see, mida ma kartsin, ja see, mida ma nüüd tean, on kaks täiesti erinevat asja,” räägib August.

Kurdistan kui turvaline oaas

Kui meie rattamatka grupp 2024. aasta maikuus jõudis Kurdistanis asuvasse lennujaama, tervitas meid koheselt turvalisuse ja korralduse tase, mis eristus märkimisväärselt paljudest teistest sihtkohtadest. Eriti kui võrrelda seda näiteks Shanghaiga, kus lennujaamast väljumine võib tihti võtta aega kuni kolm tundi ja sellega kaasneb alati suur segadus. Kurdistanis, vastupidi, toimivad asjad sujuvalt ja ladusalt. Saabumine oli hästi organiseeritud, ja juba esimesest hetkest tundsime end oodatuna — abivalmidust kohtasime iga nurga peal.

Turvalisuse teemal arutledes märkis August, et hotellide turvameeskondades võib tihti kohata relvastatud valvureid, mis esmapilgul võib tunduda hirmutav. Kuid on tähtis mõista, et nende kohalolek pole ohu märk, vaid strateegiline otsus, mis peaks aitama külastajate turvatunnet suurendada. Relvastatud valvurite nägemine hotellides ja teistes avalikes paikades on osa laiaulatuslikust turvameetmete kavast. Kas turistid seda samamoodi tajuvad, jääb igaühe enda otsustada.

See lähenemine turvalisusele on osa Kurdistanis valitsevast külalislahkuse kultuurist, mis väärtustab sügavalt kõigi külastajate heaolu ja turvatunnet. Selline hoolikas ja läbimõeldud korraldus aitab luua usaldusväärse ja turvalise keskkonna, mis võimaldab turistidel piirkonda avastada muretult ja rahulikult. See on eriti oluline piirkonnas, mis on pikalt võidelnud eksitavate stereotüüpide ja väärarusaamadega, mis on sageli kujutatud läbi konfliktide ja ebastabiilsuse prisma. Tegelikkuses on Kurdistan palju rohkem, pakkudes rikkalikke kultuurielamusi, võrratut loodust ja soojade inimeste seltsi, mis kokku loovad kordumatu ja meeldejääva kogemuse.

Turismi võlud ja väljakutsed

Kurdistan asub Lähis-Idas, hõlmates osi Türgist, Iraagist, Iraanist ja Süüriast. Kurdide arv Kurdistanis ja selle ümbruses ulatub ligikaudu 28-30 miljonini. See etniline grupp on pikalt võidelnud oma autonoomia eest, mis on aeg-ajalt põhjustanud konflikte ja ebastabiilsust. Hoolimata sellest, on piirkond arenev ja paljude jaoks üllatavalt turvaline.

“Koraan ütleb, et vargad kaotavad oma käe, aga tänapäeval viiakse nad pigem televiisorisse, kus kogu ühiskond näeb nende häbistamist,” selgitab August. Ta lisab, et varastamine pole seetõttu levinud probleem. Väidetavalt, kui keegi varastab, tuuakse see avalikkuse ette läbi televiisori. Varas räägib oma teost ja terve ühiskond saab sellest teada. Selline avalik häbistamine toimib tõhusa hoiatusena, kuna see märgistab inimese mainet püsivalt ja on ühiskonnas tihtipeale tema sotsiaalse lõpu algus.

Üks suurimaid Kurdistani kui reisisihtkoha eeliseid, mida August rõhutab, on turistide vähesus. Erinevalt teistest populaarsetest sihtkohtadest, kus turism on muutnud kohalikud ootusärevaks näiteks kasvõi jootraha osas, on Kurdistanis säilinud autentsus ja rahulik kauplemiskultuur. Kui sa turul ei soovi midagi osta, siis ei hakka keegi sind tüütama. Võid proovida ka turul kaubelda, aga ära solvu, kui siin sellega kaasa ei tulda.

Kõht tühjaks ei jää

„Siin süüakse palju ja hästi. Kurdistani söögikohtades on kombeks pakkuda rikkalikult toitu. Tavaliselt ei küsita külalise saabudes isegi tellimust, vaid lauda tuuakse kohe värske salatikauss ja vähemalt üks supikauss,“ muljetab August. Enamiku eestlaste jaoks oleks selline eelroog juba täiesti piisav eine. Kui oled salati ja supi ära söönud, siis alles küsitakse, mida sa põhiroaks sooviksid. „Näiteks valid lambaliha, mis tuuakse lauale taaskord koos värske salati ja lapiku õhukese leivaga — nii saab tõesti kõhu korralikult täis. Dessertidena eelistatakse seal tihti baklavaid ja halvaad, kuigi magus pole seal sugugi nii populaarne kui mujal,“ rääkis August.

Teejoomine on samuti oluline osa kultuurist – tugev, magus tee, mida nautida aeglaselt ja suhteliselt suurest klaasist, mis on suurem kui tüüpiline viinapits. “Kohalik tee on midagi, millega harjub kiiresti. Juba kolmandal päeval tahtsid kõik meie grupist rohkem teed,” naerab August, meenutades oma kogemusi.

Eksprompt mäevallutamine

Maikuus transformeerub Kurdistan matkajate paradiisiks, kus rohelised mäenõlvad ja lummav loodus pakuvad ideaalset põgenemist enne suvekuude kõrvetavat kuumust, mis võib tõusta üle 40 kraadi. Meie rattamatk sellel maalilisel maastikul pakkus igapäevaselt uusi väljakutseid: marsruudid ulatusid sageli 30–40 kilomeetrini, mille seas oli ka päev, kus tuli ületada enam kui 10 kilomeetri pikkune tõus. Rattasõit viis meid läbi erinevate kõrguste ja ilmastikuolude — ühelt poolt nägime maikuu lõpus küpseid viljapõlde, rohelust ja peagi ka kiviseid ja lumiseid mäetippe.

Reisi üheks tipphetkeks kujunes reis Halgurdi mägi. Olles Halgurdile nii lähedal, otsustasime kollektiivselt ühe rattasõidu päeva asendada mäematkaga. Jõudes peaaegu 4000 meetri kõrgusele, avanesid meie silme ees kaunid lumised vaated. “See oli erakordne kogemus — erinevad ilmastikutingimused, viljapõllud ja lõpuks peaaegu 4000 meetri kõrgusel olevad lumised tipud. Kurdistan pakub hämmastavat looduslikku mitmekesisust, nägime peaaegu kõike,” jagas August oma muljeid.

Tänu sellele spontaansele mäevallutamise otsusele ööbisime kohalikus majutusasutuses, kus meie giidid valmistasid ise kodutoitu. Toit oli seal niigi hea, kuid omatehtuna muutus see veelgi paremaks ja äärmiselt maitsvaks. Spontaansus tasus ära!

Kokkupuuted kohaliku eluga

Kurdistani ühiskond, tuntud oma sügava religioossuse poolest, üllatas meid oma tolerantsuse ja külalislahkusega. Iseloomulik oli avatud suhtumine lühikeste rattapükstega rändajatesse. Kuid samas järgiti kohalikke tavasid, eriti pühades paikades nagu mošeed, kus on alati kombeks katta õlad, et näidata austust ja tundlikkust usuliste normide suhtes.

Erbilis ja Akres veedetud aeg tõi esile kohaliku elu mitmekülgsuse. Erbilis domineerisid avalikes söögikohtades mehed, säilitades traditsioonilisemaid soorolle, samas kui Akres nägime naiste ja meeste vaba segunemist, mis peegeldas kultuuriliste normide mitmekesisust isegi Kurdistani piires. See vastandlik suhtumine avalikus ruumis näitab, kuidas traditsioonid ja kaasaegsed suundumused võivad ühes ühiskonnas kõrvuti eksisteerida.

Üks meeldejäävamaid hetki meie rattamatkal oli kohtumine bussitäie pidutsevate iraanlastega. Meid kutsuti osalema nende tantsus ja tähistamises, mis oli soe meeldetuletus sellest, kui avatud ja sõbralikud võivad inimesed olla, olenemata kultuurilistest erinevustest.

Lališi – ajalooline ja vaimne sügavus

Rattamatka kultuurilise programmi üheks tipphetkeks oli kindlasti Lalishi külastus. Lalish on jeziidide püha küla Põhja-Iraagis, mis tõmbab ligi palverändureid ja kultuurihuvilisi kogu maailmast. Jeziidi usk, mida ei saa omaks võtta hilisemas elus, on sünnipärane ja pärandatakse vanematelt lastele. See unikaalne usundiline praktika muudab jeziidid eriliselt tihedaks kogukonnaks, mille juured ulatuvad sügavale ajalukku.

Lalish pakub külastajatele võimalust tunnetada usundi ajaloolist sügavust ja kogukondlikku tähendust. Küla tavade kohaselt jätavad palverändurid jalatsid nii linnakese kui ka templi ukse taha, et paljajalu pühapaigas liikudes austada kohalikke kombeid. Templisse sisenemisel peab hoiduma uksepakule astumast, mis on pühade rituaalide keskne element, kus palvetatakse ja avaldatakse austust.

Linna iga nurgatagune peegeldab elavat usulist praktikat ja traditsioone, mis on säilinud tuhandeid aastaid. Külastajad, kaasa arvatud vähesed püsielanikud, riietuvad oma parimatesse rõivastesse, näidates sellega üles lugupidamist ja osalemist pühalikus atmosfääris. Isegi lapsed on osa sellest tseremoniaalsest elust, mis on nii kohalike kui ka turistide jaoks kogukonna keskmes.

Lisaks kultuurilisele rikkusele tähendab külalislahkus Lalishis ka seda, et kohalikud inimesed võivad viisakalt läheneda ja küsida luba Sinust foto tegemiseks, rõhutades, et iga külaline on siin suure au ja tähelepanu all. See sügavalt juurdunud usk ja selle ainulaadsed tavad kujundavad Lalishi pühaks paigaks, mis on täis vaimsust ja kultuurilist ühtekuuluvust.

Seal pole tegelikult nii nagu me arvame

Kurdistan on piirkond, mis üllatab paljusid oma rikkaliku kultuuri, mitmekesise looduse ja erakordse köögiga. Sageli valdavad inimeste mõtteid ekslikud stereotüübid, mis ei peegelda piirkonna tegelikkust ega selle elanike mitmekülgset olemust.

Kurdide kogukond on tuntud oma külalislahkuse ja sooja vastuvõtu poolest. Nad väärtustavad perekondlikke sidemeid ja kogukonna heaolu, mis kajastub nii igapäevaelus kui ka suuremates ühiskondlikes sündmustes. Ka loodus on Kurdistan üllatavalt mitmekesine, ulatudes viljakatest orgudest ja rohelisest maastikust kuni kõrgete mägede ja karges kliimas asuvate platoodeni. See maastik pakub ideaalseid tingimusi matkamiseks, looduse nautimiseks ja isegi suusatamiseks talvekuudel.

Kokkuvõttes ei vasta paljud väljastpoolt kujunenud eelarvamused ja stereotüübid tegelikule olukorrale Kurdistanis. Piirkond pakub rikkalikku kultuurilist kogemust, mis ühendab endas ajaloolist pärandit, looduslikku ilu ja toiduelamusi, muutes selle tundmaõppimise igati väärtuslikuks.

August Tillo

Aprill 2024

Kevad pakub Jordaanias matkamiseks ideaalseid tingimusi, avades külastajatele ukse selle rikkaliku ajaloo- ja loodusmaailma. Tuntud reisijuht ja seiklushimuline Margus “Mäx” Püvi meenutab oma hiljutist reisi Andmomentsi reisiseltskonnaga läbi Jordaania kirju maastiku.

Aprillikuine jalgsimatk kujunes unustamatuks seikluseks – nädala jooksul läbisime umbes 120 kilomeetrit radu ja tõusime kokku 4500 meetrit. See matk pakkus meie seiklushimulisele grupile mitte ainult füüsilist proovikivi, vaid ka vaimset rikastumist, avardades meie teadmisi külastatud piirkondade kultuurist ning ajaloost.

Ristteel asuv kultuuripärand

Jordaania on ajalooliste ja kultuuriliste mõjutuste ristumiskoht, mis pakub ainulaadset võimalust tutvuda erinevate tsivilisatsioonide pärandiga. Rooma ja Bütsantsi impeeriumite, Araabia Kalifaadi ja Osmani impeeriumi mõjud on nähtavad kogu riigis. Omavahel on siin põimunud islam ja kristlus, nende kombed, kultuurid ning tavad. Pealinn Amman, kus elab kuus miljonit inimest, on elav metropol, kus kohtuvad ajalugu ja modernsus. Üheks sealseks silmapaistvaks vaatamisväärsuseks on kuninga ehitatud mošee, mis mahutab umbes 7000 inimest.

Matkarajad ja loodus

Jordaania maastikud on erakordselt mitmekesised, alates lõpututest kõrbetest kuni viljakate orgude ja järskude kaljudeni. Mäxi juhitud matka alguspunktiks oli Vikerkaare kanjon, kus värvikirevad kaljud kerkisid peaaegu sajameetristeks looduse meistriteosteks. Vihmaperioodil muutub see paik näiteks läbimatuks. Matka jätkudes suundusime erinevatesse mägipiirkondadesse, mis kohati meenutasid luukere kolpasid. Teekond oli keeruline, sest puudusid igasugused viidad ja viited. Seetõttu sai selgeks, et ilma kohaliku giidi abita poleks matkamine seal võimalik olnud.

Matka jätkudes paljastusid üha uued ja võluvad mägimaastikud ning ajaloolised paigad, sealhulgas Petra linn. See on kuulus oma liivakivist hauakambrite ja iidsete monumentide poolest. Petra, mis on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse, on suurepärane näide sellest, kuidas inimkäsi ja loodus on üheskoos midagi imelist loonud. Liivakivisse raiutud on mitme tuhande aasta vanused imed, nagu kuningate aardekamber, Rooma teater, kindlused, palee hauakambrid, klooster ja kirikud.

Edasi viis meid matk Wadi Rumi kõrbe, mis on tuntud oma muljetavaldava temperatuurivahelduse ja erkpunase liivaga düünide poolest. Sealne kõrbemaastik on silmapaistev oma suurte liivakivimägede, orgude ja kanjonitega, mis loovad tunde, nagu viibiksid teises maailmas. Öösiti langeb temperatuur alla viie kraadi, samas kui päevane kuumus tõuseb peaaegu neljakümne kraadini. Kõrb avaldab muljet oma rikkalike punaste varjunditega, mis muudavad maastiku eriti lummavaks.

Eriti meeldejääv vaatamisväärsus on Al Ramal’i punane liivadüün, mis tõuseb umbes 80 meetri kõrgusele. Päikeseloojangu vaatlus sellel kõrbedüünil on tõeliselt hingemattev elamus, kuna kuldne päikesekiirgus peegeldub punastel liivateradel.

Rikkalik ja rituaaliderohke toidukultuur

Jordaania toidukultuur väärtustab kõrgelt traditsioone ja kogukondlikke koosviibimisi. Teejoomine, kas suhkruga või ilma, on oluline rituaal ja eriti õhtusel ajal. Hommikuti pakutav energiarikas Jordaania halvaa koos kohaliku leivaga annab päevale kosutava alguse. Lisaks leidub tänavatel värskelt pressitud granaatõuna- ja apelsinimahlad, mis päeva jooksul mõnusalt värskendavad. Kuna turiste oli väga vähe, siis olid pakkumised imelised :). Jordaania köögi lahutamatuks osaks on ka mitmekesised hummused ning kohalikest viinamarjadest valmistatud veinid, mis rikastavad igat toidukorda oma unikaalse maitsega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Jordaania on tõeline paradiis matkasõpradele. Riigis leidub rohkelt mitmekesiseid matkaradu, mis kulgevad läbi tuhandete aastate vanuse kultuuripärandi. Kohalikud beduiinid lisavad reisile oma kohaliku värvingu, rikastades külaliste kogemust autentsete kohtumiste ja kultuuriliste vahetustega. On oluline suhtuda Jordaania külastusse sügava austusega ja püüda mõista kohalikku kultuuri, sest just see tagab reisi õnnestumise. Seega, kui otsite seiklusi, mis ühendavad ajaloo, kultuuri ja loodust, soovitan kindlasti külastada Jordaaniat.

Margus „Mäx“ Püvi

Aprill 2024

Guatemala asub Kesk-Ameerika südames, pakkudes külastajatele ainulaadset segu looduslikest vaatamisväärsustest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Riigi geograafia hõlmab kõike alates mägedest kuni džungliteni, samal ajal kui ajalugu ulatub tagasi maiade tsivilisatsiooni ja koloniaalajastuni.

Ka riigi kultuuriline maastik on sama värvikas kui selle loodus. Guatemala rahvas, mille hulka kuuluvad nii põlisrahvaste kogukonnad kui ka hispaania päritolu elanikud, hoiab au sees oma ajaloolisi traditsioone ja kombeid. Maiade varemed, mis asuvad eri paikades üle kogu riigi, jutustavad loo iidsest tsivilisatsioonist, mille keerukus ja saavutused on aja jooksul vaid osaliselt paljastunud. Samal ajal peegeldavad koloniaallinnade arhitektuur ja munakivitänavad Guatemala rikkalikku ajalugu ja kultuuride koosmõju. Guatemala loodus on koduks ka mitmetele vulkaanidele, millest mõned on endiselt aktiivsed.

Vulkaanide tippudes ning maiade jälgedes

Andmoments seiklusreiside Guatemala matk 2024. aasta veebruari lõpus koos matkajuhi Priit Kuuse juhtimisel algas erakordselt meeldivate ilmastikutingimustega, mis olid ideaalsed: päevad olid soojad, ilma et oleks muutunud liiga kuumaks, ja õhtud tõid kaasa jahedama, kuid nauditava karguse. Mägedes matkates olime tänulikud tuulevaikuse eest, mis aitas hoida temperatuuri mugavana. Kuigi tipus, kus õhk oli külmem, pidime end soojemalt riidesse panema.

Matkapäevad olid mitmekesised, sisaldades nii linnaekskursioone kui ka loodusmatku, mille jooksul kogunes sageli üle 30 000 sammu päevas. Matka jooksul esines ka väljakutseid. Näiteks ühel tõusupäeval, mil osa grupist otsustas kahekordistada päeva matkatee pikkust, pannes proovile nii oma füüsilise vastupidavuse kui ka meeskonnatöö. Need hetked, kuigi väsitavad, ei osutunud ületamatuks takistuseks.

Kogu reisi jooksul külastasime huvitavaid paiku nagu ajalooline Antigua, maaliline Atitláni järv ja selle ümbruse väikesed linnad, aga ka vulkaanid Fuego ja Acatenango. Selle matka eriliseks ja meeldejäävaks teguriks oligi võimalus kogeda Guatemala loodusnähtusi vahetult ja intensiivselt. Näiteks öine vulkaanipursete vaatlemine oli hingekosutav – iga 20 minuti järel taevast valgustavad pursked pakkusid vaatepilti, mida ei saa sõnadesse panna. Lisaks pakkus ujumine kristallselges veekogus ja väikestes järvedes värskendavat puhkust peale päevaseid matku. Ka Tikal, maiade iidne pealinn, pakkus unustamatut kogemust oma hiiglaslike varemete ja džungli keskel asuvate ehitistega, kust avanesid hingematvad vaated püramiidide tippudele.

Rohkem kui matkaseiklus

Kogu seiklusreisi sujuvuses mängis rolli meie abipersonal, sealhulgas meie kohalik giid Salvador. Salvadori professionaalsus, teadmised kohalikust ajaloost ja kultuurist ning pühendumus tegid temast hindamatu teejuhi. Tema ja teiste abiliste toel oli meil võimalik külastada mitmeid paiku, mis oleksid muidu jäänud kättesaamatuks. Ja ilmselt tavaturistidele ongi kättesaamatud.

Seiklusreisi jooksul Guatemalas avanes meie grupile võimalus sukelduda sügavale kohalikku kultuuri ja traditsioonidesse, saades osa nii maiade elustiilist kui ka riigi silmapaistvast koloniaalarhitektuurist. Meie kogemus kodumajutustes lubas elada nagu kohalikud, nautida traditsioonilist toitu ja imetleda nende värvikirevat riietust, mis on Guatemala kultuuris tugevalt juurdunud. See elujõuline kultuuril avaldus igapäevaelu pisidetailides, nagu näiteks kohalike meeste korvpallitrenn või iidne pelota mäng, kus palli tohib mängida ainult puusaga – tegevus, mis näitas kohalike oskusi ja pühendumust oma traditsioonidele. Kultuuri süvakihtide mõistmiseks oli oluline märgata väikeseid detaile, nagu tikandid riietel või ka juhuslikud vestlused kohvi kõrvale.

Ehe ja värvikirev Guatemala

Guatemala looduslikud vaatamisväärsused, alates lopsakatest džunglitest kuni majesteetlike vulkaanideni, pakkusid igapäevaselt uusi avastusi. Kuid matka tõeline rikkus peitus sidemete loomises kohalike inimestega ning nende kommete, uskumuste ja eluviisi õppimises. Iga päev avas uusi perspektiive, olgu selleks siis maiade ajaloo mõistmine või kohalike elanike igapäevaelu jälgimine.

Üldmulje matkast oli väga positiivne. See pakkus ideaalset tasakaalu aktiivse puhkuse ja kultuurilise rikastumise vahel, sobitudes suurepäraselt neile, kes soovivad kogeda “kõike” – alates looduse ilust kuni kohaliku kultuurini. Selline mitmekesine kogemus jätab igaühele midagi meeldejäävat, rikastades nii keha kui vaimu.

Aprill 2024

Jordaania ei ole pelgalt turistide meelispaik oma ajalooliste monumentide ja maaliliste vaadetega, vaid pakub ka sügavamat kultuurilist ja looduslikku kogemust neile, kes otsustavad seda avastama minna. Merle Rallmann, Andmomentsi kogenud matkajuht, jagab oma ainulaadseid kogemusi Jordaania avastusretkelt, avades meile akna selle riigi rikkalikku mitmekesisusse.

Jordaania tõmbab tähelepanu oma unikaalse geograafia ja ajaloolise pärandiga. Riigi pealinn Amman kujutab endast

kaasaegset metropoli, kus segunevad iidne ajalugu ja modernne elustiil. Jordaania maastik varieerub viljakatest orgudest ja mägedest kuni

laiuvate kõrbeteni, pakkudes külastajatele mitmekülgseid loodusvaateid.

Jordaania, asudes geograafilisel ja kultuurilisel ristteel Aasia, Aafrika ja Euroopa vahel, on sajandite vältel olnud kohtumispaigaks erinevatele tsivilisatsioonidele ja kultuuridele. See ainulaadne asukoht on kujundanud riigi kultuuripärandit, luues mitmekülgse kultuurilise mosaiigi. Siin põimuvad islami, kristluse ja varasemate tsivilisatsioonide traditsioonid ja kombed, mida peegeldavad nii igapäevaelu kui ka pühad, festivalid ja toit. Jordaania kultuuriline rikkus on nähtav nii pealinnas Ammanis kui ka väiksemates kogukondades, kus ajaloolised tavad ja kaasaegne eluviis eksisteerivad kõrvuti.

Ühtlasi on Jordaania tuntud oma ajalooliste vaatamisväärsuste poolest, sealhulgas Petra – UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv arheoloogiline paik ja üks Uue Maailma Seitsest Imest, ning Wadi Rum. Viimane on tuntud ka kui Kuuorg ning on kuulus oma eepiliste kõrbemaastike poolest, mis on loonud ainulaadse tausta mitmetele Hollywoodi filmidele, sealhulgas “Marslane” ja “Lawrence of Arabia”. Selle liivakivimäed ja sügavad orud pakuvad külastajatele võimalust kogeda maastikku, mis tundub olevat teisest maailmast.

Jordaania saladusi avastamas

Andmomentsi matkajuht Merle, kes 2023. aasta sügisel Jordaanias jalgsimatka juhtis, jagab praktilisi nõuandeid, isiklikke lugusid ja meenutab kohtumisi Jordaania kohalikega, mis aitavad paremini mõista ja ette valmistada igaüht tulevaseks seikluseks Jordaania radadel. Merle kogemus on rikkalik allikas neile, kes soovivad kogeda rohkem kui lihtsalt pinnapealset turismi, otsides sügavamaid elamusi ja ühendust selle ainulaadse maaga.

Merle, käisid 2023. aastal Andmomentsi jalgsimatka Jordaanias juhtimas. Kuidas end seiklusreisiks ette valmistasid?

Kuna olen jalgsi matkanud lugematul arvul kilomeetreid, ma Jordaania matkaks eraldi “trenni” tegema ei pidanud. Pigem uurisin veebiavarustest kohaliku eluolu ja tavade ning ilmaolude kohta. Kahjuks enne reisi eesti keeles Jordaania kohta ühtki raamatut ei leidnud, sestap sirvisin erinevaid rahvusvahelisi veebilehti. Pärast reisi sattusin raamatule „Abielus beduiiniga”, mida soojalt soovitan nii enne kui pärast reisis lugeda. Kogu sealne maailm saab väga palju selgemaks.

Kõige enam olin enne väljasõitu kõhklev seljakoti pakkimise asjus, kuna temperatuurid varieeruvad: päevane isegi 35+ kraadine kuumus võib kõrbes öösel kukkuda ka alla 10 kraadi ja magatakse telkides.

Teadsin, et matk kulgeb nii kividel turnides kui kõrbeliivas. Seega, mõtteaines, millised riided ja jalanõud kaasa võtta tundus reisi õnnestumiseks üliolulisena. Grupiliikmetelt tuli veelgi põnevamaid küsimusi nagu “kus me seal hädal käime”, “kus magame” ja “kui palju vett antakse”. Tagantjärele saan öelda, et magamiskott pidanuks ka endal kaasas olema. Kuna minu seljakott jäi vahelennujaamas Ammani lennust maha ja mul polnud praktiliselt midagi kaasas: siit tarkusetera, pane kõige olulisem matkariietus käsipagasisse või selga.

Räägi mõnest meeldejäävamast mälestusest seoses Jordaania toiduga reisi jooksul. Kas proovisid midagi täiesti uut või leidsid mõne uue lemmiku?

Hommiku- ja lõunasöök on matkal lihtsakoeline ja suurem söömaaeg on õhtusöök. Selle valmistamine võttis ikka omajagu aega ja on imetlusväärne, kuidas meie kokad keset ürgset loodust igal õhtul uue maitsva pajaroa välja võlusid. Igale õhtusöögile eelnes tummine mõnusa mekiga supp, mida paljud teise kausitäie lisaks tõstsid.

Kui keegi avaldas soovi proovida lammast, tundus see esiti ilmvõimatu olema. Ent juba järgmiseks õhtusöögiks oli lammas potis. Või noh, osa sellest. Meeldejääv ja eriline oli toidu serveerimise viis. Ligi meetrise läbimõõduga liuale potsatas rooga täis hiigelpott kummuli keeratuna nii, et potipõhjas küpsenud lihatükid katsid riisi ja aedviljad. Kogu potist jagus ligi 20 inimesele.

Tee joomine on rituaal, milleta jordaanlased vist elada ei oskagi. Kange must tee ohtra suhkruga käib sealmail iga peatuse ja söögikorra juurde. Kes magusat nii väga ei armasta, sai siiski teed ka suhkruta juua, aga sellest tuleb ette teada anda, sest mingit lusikaga suhkru lisamist ei toimu – magusaine satub teesse nähtamatul moel. Nagu ilmub nähtamatul moel matka lõunapausil peatuspaika lõkkematerjal, millel teekann podisema hakkab.

Ei saa mainimata jätta Jordaania ümmargust valget lapikleiba, mis on õhuke nagu pannkook ja mida kutsutakse

shraak-ks. Sellele määritakse sulajuustu või hummust. Beduiinid valmistasid seda kuumadel kividel.

Kõige efektsem oli aga viimane õhtu beduiinilaagris. Liiva sisse kaevatud augus oli malmtünn, mille põhja tehtud lõkke sütel valmis meie õhtusöök: mitmekihilisel restil lasti süte kohale liha ja kartulid, tünn kaeti kaane ja fooliumiga ning kõige peale asetati malmkaas, mis omakorda liivakuhilaga kaeti. Nii, et pealtnäha ei saanud arugi, et maa sees küpseb meie õhtune eine.

Millised kohalikud kombed Jordaanias jätsid Sinule eriti sügava mulje ja miks?

Kõige nähtavam traditsioon on Jordaania meeste rõivastus, ohtrate narmaste ning tupsudega punase- ja valgeruuduline rätt ehk mendeel on osa meeste traditsioonilisest rõivastusest, seljas kantakse pikka rüüd ehk thaub-i. Ja paistab, et see on tõesti mugav.

Kuigi võib tunduda, et araabiamaailm on väga konservatiivsete kommetega, siis Jordaanias elatakse üsna vabameelselt. Naised sõidavad autodega, naeratavad ja keegi ei vaata viltu, kui matkasellid ilmuvad ühtäkki linnatänavale lühikestes pükstes või seelikuga. Kuid pühakodadesse sisenedes tasub vähemalt põlved ja õlad viisakalt kinni katta.

Kirjelda mõnd eriti meeldejäävat loodusilu, mida said nautida ainult tänu jalgsimatkale Jordaanias.

Reisi alguses veetsime päeva Madabas, kus vaatasime oma silmaga üle nii riigi vanima mosaiikkaardi kui Nebo mäe, kus prohvet Mooses enne surma Tõotatud maad nägi. Ajaloohuvilistel tasub selle paiga väisamiseks kindlasti aega võtta.

Loodus oma meile harjumatute vormidega pakkus imetlust väärivat kogu reisi vältel. Värvid varieerusid beežist roostepunaseni ja kuivusega kohanenud rohttaimed kasvasid paikades, kus polnud grammigi viljakust.

Matka esimesel päeval jahmatas meid Wadi Ghuweir ehk Vikerkaare kanjon, kus värviliste triipkoodidega kaljud kõrgusid üle me pea ja võis ette kujutada, kui läbimatu see paik on vihmaperioodil, mil siin vahutab mägijõgi. Mõnes kohas polnud kanjonipõhjast taeva poole vaadates näha ka kõige kitsamat ribakest sinist taevast või kõõlus pea kohal kaljude vahele kinni kiilunud ähvardavalt hiiglaslik kivimürakas. Kohati meenutas see rada ka Ellen Niidu Midrimaad, kui äkki ilmusid kaljudele ehtsad palmipuud, lendlesid punased kiilid ja kõrvu paitas linnulaul ning ojavulin.

Matkal läbisime piirkondasid, kus ümbritsevad mäed meenutasid luukerede kolpasid. Turnisime nende vahel järjekordsesse mäkke rada pidi, mida mööda autoga sõitma ei pääse ja peale meie polnud hingelistki. Enamgi veel, seal polnud ühtegi viita, nii et kohaliku matkajuhita sinna omal käel kindlasti ei satuks.

Omaette maailm kerkis me silme ette “tagaukse kaudu” iidsesse Petrasse jõudes, mis maailmaimede nimekirjas. Linna, mis taasavastati juhuslikult alles eelmisel sajandil. Lisaks müstilisele kohalikule hõimule, nabatealaste täpsele arhitektuurile ja koobaselamutele lõi saabumisele pitseri ka tohutud turistide hordid ja suveniiritelkide rohkus.

Siin tasub lähemalt uurida liivakivikaljudesse peitlite abil uuristatud mitme tuhande aasta vanuseid imesid nagu Aardekamber, Rooma teater, kindlus, palee hauakamber ja klooster. Need on uudistamist väärt – ehitama hakati neid kaljudesse uuristatud šedöövreid ülevalt alla, et need kokku ei variseks.

Kel õhtuks energiat üle, siis tasub Aardekambri juurde jalutada, et osa saada kohalikust rahvamuusikast “Petra by night” etendusel, kus tähistaeva all ja küünalde kumas iidset kohta imetleda. Mind lummas iga päev asjaolu, kuidas sellisel kivisel või liivasel maastikul on elu, roosade õitega oleandripõõsad, kummi-viigipuude salud, salveid, kapparipõõsad … ja mitmed teised tundmatud liigid.

Reisi teises pooles matkasime Wadi Rumi kõrbes, mis vähe meenutas traditsioonilist mõistet “kõrb”. Wadi Rum on täis pikitud reljeefseid kaljusid. Nii mõnelgi võib leida ürgvanu kaljujooniseid, mille jätsid iidse siiditeerändurid. Nagu sellest veel vähe oleks, see kõrb on punane ja üks vaatamisväärsusi on Al Ramal punase liiva düün, mille kõrguseks on 80 meetrit! Haruldane värvus tuleb raudokdiididest. Ka kihutab Wadi Rumis ringi lugematu hulk jeepe ning vaid mõned üksikud kaamelid. Müüdimurdmisele vaatamata on päikeseloojang Wadi Rumis müstiline, kui kogu ümbrus muutub kuldpunaseks ja silmapiiril süttivad beduiinilaagrite lõkketuled.

Kuidas suhtusid kohalikud elanikud Sinusse ja matkajatesse?

Matk kulges ehedas looduses ja kohalikke kohtasime maastikul tegelikult üsna harva. Esimesel päeval Madabas rääkis taksojuht sellest, kuidas kohalikud inimesed pidutsevad: juuakse kohvi, aetakse juttu ja tantsitakse, mehed ja naised eraldi majaosades. Kuna sealmail on puhkepäevad reede ja laupäev, siis pidu on reede õhtuti ja meie sellest kahjuks osa ei saanud.

Vähesed beduiinid, kellega meil matkal kokkupuude oli, olid igati abivalmis ja külalislahked ning rääkisid kohalikust elust-olust. Kui ikka kuskil teekann oli tulel, siis seda ka joogiks pakuti.

Minu isiklik eredaim lugu on sellest, kuidas meie giid Gassab muretses mu Frankfurti lennujaama maha jäänud ja mitu päeva hiljem Jordaaniasse jõudnud seljakoti jõudmise pärast laagrisse. Ma ei oska öelda, kui mitu kõnet mees levivabadel aladel koti transporti organiseerides tegi, igatahes andis ta korduvalt mõista, et üritab ikka ja jälle. Seljakott jõudis minuni reisi kuuendal päeval. Kohalikud, kes selle Ammani lennujaamast 200 kilomeetri kaugusele Wadi Musasse transportisid, tasu ei küsinud.

Meenub ka mõneti naljakas seik, kui Madabas tänaval jalutanud tüdrukutelt küsisin, kus kohalikku toitu saab ja nad õlgu kehitades McDonaldsi suunas viipasid. Maailm on mõnikord üheülbaline, õnneks seda Jordaanias palju ette ei tulnud.

Wadi Rumi kõrbes beduiinilaagris pakkusin end kööki appi. Inglise keelega seal küll midagi teha polnud, ent mulle usaldati salati hakkimine, mis päädis ootamatu loodusvaatlusega: köögi avatud akna servas piidles meie tegemisi liivakarva raagritsikas, kelle siiski õue, tema loomulikku keskkonda viisin.

Meelde jääb viimane õhtu Wadi Rumis lõkke ümber, kui meie giid Gussab spontaanselt beduiini laulu lahti lõi, mis pärit tema lapsepõlvest. Üsna nukker viis oli.

Mida soovitaksid teistele, kes kaaluvad Jordaania jalgsimatka? Kas on mõni konkreetne nipp või soovitus, mis teeks nende kogemuse veelgi paremaks?

• Mul oli enne matka kõhkluseid matkale minekuks sobilike jalanõude osas. Minu soovitus on kindlasti valida kõrged matkasaapad, kuna mägedes tuli lahtisel kivil käimist ette üsna tihti ja nii on turvalisem. Esimesel päeval oli abi ka jalanõudest, millega käia vees, olgu need siis sandaalid või veespordikingad.
• Ülioluline on kaasa võtta peakate, sest päikeselõõsas varju leidmine on kohati võimatu, puid lihtsalt ei ole või on kadakamametsas (kohalike termin) vaid päikeselõõsas kuivanud puud. Kõige rohkem on varju lootust leida liivakivipaljandite lähedal ja järskude ookrikarva kanjonite vahel.
• Õhtuseks liikumiseks tuleb kaasa võtta valgusallikas, olgu see siis otsmiku- või taskulamp.
• Kuna päris mitu päeva järjest olime elektrivabas tsoonis, siis on vajalik korralik akupank või tuleb telefoni kasutada minimaalselt.
• Petra mäekülgedele valgunud linnakesega tutvumiseks tasub aega varuda ja põigata vähem rahvarohkematesse soppidesse, kus päikeseküllastel rinnakutel mõnes mahajäetud koopas võib endale ette kujutada, kuidas väikeses ruumis elektrita elamine välja võis näha magamisest söögi tegemiseni välja.

Ja nagu igale teisele reisile minnes, õpi ära mõned lihtsad viisakusväljendid kohalikus, araabia keeles.

Jordaanias avastamisrõõmu jätkub

Merle jutud ja meenutused kinnitavad, et Jordaania on tõeline paradiis matkasõpradele, avanedes iga sammuga üha sügavamalt oma kultuuri ja looduslike imedega. Tema lood ettevalmistusest, kohaliku eluviisi mõistmisest ja kohtumistest Jordaania inimestega näitavad, kui palju rikkamaks ja meeldejäävamaks muutub reis, kui lähened sellele sügava austuse ja mõistmisega kohaliku kultuuri vastu.