Madina Talu – Usbekistani matkapäevik 2026

Kevad 2026

Kui mainisin tuttavatele oma reisi sihtkohta, Usbekistani, oldi mõõdukalt skeptilised. Ausalt öeldes ootasin isegi pigem väsinud hooneid ja prügiseid tänavaid. Poleks saanud rohkem eksida 😊.

Taškent on laiade bulvarite, imekauni metroo, muuseumide, mošeede, basaari ja parkidega puhas ning külalislahke linn. Meie viibisime seal küll ainult pool päeva, kuid jõudsime käia nii basaaril kui ka hämmastavate mastaapidega Besh Qozon Pilafi keskuses. Tegemist on söögikohaga, kus teenindatakse korraga sadu külastajaid ja pakutakse erinevate piirkondade pilaffe. Juba ainuüksi selle vaatamine, kuidas hiiglaslikes kateldes riis, liha ja porgand kokku saavad, oli omaette elamus.

Sama ereda mulje jättis kuppelkatusega basaar. Seal pidime end jõuga tagasi hoidma, et mitte juba reisi alguses kohvreid kirevate tekstiilide, maitseainete, keraamika ja muu kohaliku kraamiga pungile pakkida. Pärastlõunal algas neljatunnine rongisõit nostalgilises kupees Samarkandi.

14. sajandil poleks Samarkandiga suutnud võistelda ükski teine islamimaailma linn. Siin töötasid Aasia parimad kunstnikud, arhitektid, käsitöömeistrid ja teiste alade tipud. Tänu neile kerkisid linna uskumatult rikkaliku dekooriga kaunistatud taevasiniste kuplitega mošeed ja medresed. Kõik see ilu on tänapäeval taastatud ja huvilistele ligipääsetav.

Meil vedas tohutult hotelliga, mis asus otse vanalinna servas ning mille restoranist avanes hunnitu vaade mošeede kuplitele. Ei saa mainimata jätta ka hotelli kaunist sisehoovi – õhustik oli otse 1001 öö lugudest. Registani väljak jäi kiviviske kaugusele.

Reisi teisel päeval jätsime linna seljataha ja võtsime suuna lõunasse, mägedesse. Tee viis üle Amonkutani kuru, kust avanesid kaunid vaated Hisoraki veehoidlale. Sealt edasi algas juba hoopis teistsugune Usbekistan – mägikülad, kitsad ja auklikud teed, lihtsam elu ja palju vahetum kontakt kohalikega.

Mägedes ööbisime kolmes erinevas kodumajutuses. Esimeses kohas jõudis mägikülade reaalsus üsna kiiresti kohale, kui nägime „auk põrandas“ WC-d ja saime meelde tuletada vana head kausis pesemise tava. Järgmistes majutuskohtades rõõmustas matkalisi juba vesiklosett ja dušš. Kõik olmelised ebamugavused kompenseerisid aga kuhjaga imemaitsev söök ja lahke pererahvas.

Eraldi tuleb kiita meie mägigiidi Ahadi, kes lõbustas meid lugudega kohalikust floorast ja faunast, sekka islami legende. Alguses võtsime kõiki jutukesi imetabaste omadustega taimedest ja verejanulistest karudest puhta kullalna, aga mõne aja pärast tekkis siiski kahtlus, kas tegemist pole mitte pisut vürtsitatud versiooniga päriselust. Mine võta kinni 😊.

Pikemalt jäime pidama Gilani – linna mõõtu külasse – ja tegime sealt väljasõite ümbruskonda. Saabumispäeval võttis meid vastu sõrmeotsajämedune rahe. Õnneks jõudsime napilt varju alla. Kohalike sõnul polnud sellist ilmastikunähtust viimased 20 aastat ette tulnud. 25-kraadine soojus langes hetkega vaid paari kraadini. Jahedus jäi siiski üürikeseks.

Gilanis oli meil rohkem aega kohalike oludega tutvuda. Elu mägedes on silmnähtavalt konservatiivsem: kauplustes alkoholi (ametlikult) ei müüda, naised kannavad pearätte ja nende roll on peamiselt seotud kodu ja perega. Samas hakkas silma ka väga tugev kogukonnatunne. Mitmed ettevõtmised – veevõrgu rajamine, kastmissüsteemi kanalite kaevamine, veiste ja lammaste karjatamine jmt – tehakse ära kas talgute korras või naabritega kordamööda. Külaelu probleeme lahendab vanemate kogu. Parim transpordivahend on eesel.

Elu on lihtne ja Euroopast tulijale odav. Näiteks pidasime kohalikus baaris neljakesi maha väikest sorti olengu kõigest viie euroga.

Gilani ümbruses tõusime oma matkal kõige kõrgemal 3100 meetrini. Ületasime liustikke, lund ja jõgesid. Matkarajad olid tehniliselt lihtsad, mistõttu jäi aega ümbruse nautimiseks. Ja vaated olid tõesti kaunid. Tundus nagu ükski maailmamure siia ei ulatuks. Ahad korraldas meile koguni palju elevust tekitanud eeslisõidu. Saime ise järele proovida kas eeslisõit on ajavõit 😊.

Mägedest lahkudes jäid siiski mõned asjad kripeldama: südamekujuline mägijärv ja tervet lambakarja mahutav koobas, kuhu me seekord ei jõudnud. On põhjust tagasi tulla.

Mai 2026

Türkmenistanist räägitakse sageli kui kinnisest, raskesti mõistetavast ja isegi veidi müstilisest riigist. Andmomentsi matkajuhi Vlad Krigeri sõnul on see kõik mingil määral tõsi, kuid kohapeal avaneb palju kihilisem pilt. Ühel päeval kõnnid valgest marmorist pealinnas, kus tänavad on laiad, hooned monumentaalsed ja inimesi üllatavalt vähe. Järgmisel päeval sööd kohaliku perega plovi, matkad dinosauruste jälgede vahel või satud küladiskole, kus rahvatantsule järgneb täiemahuline peomuusika.

„Türkmenistan on põnev ja kummaline,” ütleb Vlad. „See on üsna kinnine riik, eriti välisturistide jaoks, aga just see teebki ta omamoodi huvitavaks,” meenutab Vlad Andmomentsi matkareisi selles salapärases riigis.

Riik, kus reeglid on teistsugused

Türkmenistan ei ole koht, kus maandud, rendid auto ja sõidad oma plaani järgi ringi. Välisturistid ei tohi väljaspool pealinna omapäi liikuda. Kaasas peab olema kohalik saatja ning autorenti sisuliselt ei eksisteeri. „Riik üritab kõike ja kõiki kontrolli all hoida,” ütleb Vlad. „Hotellis ei tohi näiteks oma tuppa kedagi kutsuda ja kõikjal on kaamerad.”

Ka linnapilt allub oma loogikale. Pealinnas näeb valdavalt valgeid, hõbedasi ja kullakarva autosid. Ašgabati ümbruses peavad majad olema valged ja roheliste katustega. Presidentide kujud ja portreed on kõikjal nähtaval. „Kohati meenutab see päris tugevalt Nõukogude Liitu,” ütleb Vlad.

Ka internet ei toimi nii, nagu meie harjunud oleme. Google on lubatud, kuid Facebook, Instagram, TikTok ja mitmed teised platvormid on blokeeritud.„Kohalikud kasutavad lihtsalt VPN-e. Inimesed leiavad lahendused.”

Isegi rahaasjad käivad omamoodi. „Ametlikku rahavahetust sellisel kujul nagu meil ei ole. Raha liikus pigem leti alt.” Ja siis on hinnad, mis mõjuvad eurooplase jaoks peaaegu absurdselt.„Kütus maksab meie rahas umbes viis senti liiter. Aga Beluuga ehk tuura kaaviar. Euroopas maksab kilo umbes 3000 eurot. Meie ostsime turult umbes 60 euroga. See tuleb Kaspia mere piirkonnast, kus Türkmenistanil on oma sadamad ja kuurordialad. Ja maitses väga hästi.”

Ašgabat ehk ulmefilm

Kui Türkmenistanis mõni koht päriselt üllatab, siis on see Ašgabat. Valgest marmorist hooned, hiiglaslikud avenüüd, kuldsed monumendid ja väga täpselt kujundatud linnaruum mõjuvad korraga nii muljetavaldavalt kui ka ebareaalselt. „Ašgabati uus osa ehk valge linn on täiesti omaette kogemus,” ütleb Vlad. „Arhitektuuriliselt väga puhas, terviklik ja detailideni läbi mõeldud.”

Ašgabat on tuntud ka Guinnessi rekordite kogumise poolest, mis annab linnale veel omaette mõõtme. Kõige kummalisem ei olnudki aga ehk arhitektuur ise, vaid see, kui vähe inimesi seal näha oli. „Kõik on suur, uus ja väga korras, aga inimesi liigub üllatavalt vähe. Tekib tunne, nagu oleks sattunud kuhugi filmi võtteplatsile.” Sarnase mulje jättis ka Türkmenabat, kus pikad tänavad ja ühesugused hooned mõjusid korraga nii mastaapselt kui ka veidi sürreaalselt.

Maapiirkondades avaneb teine Türkmenistan

Kui pealinn seljataha jääb, muutub ka riik. „Pealinnast kaugemal on õhustik hoopis vabam,” ütleb Vlad. „Inimesed on väga avatud, külalislahked ja elavad oma elu. Nad ei kurda.”

Türkmenistanis kohtab kohti, kus turismitaristu on tagasihoidlik ning päris matkamist kohtab vähem, sest enamik turiste liigutatakse ringi autodega. Samas annab see loodusele omaette puutumatuse. „Riigis on väga palju vaadata. Kõrb, mäed, kanjonid, üsna puutumatu loodus, Siiditee ajaloo jäljed, kindlused.”

Nohuri kandis jõudis reis kohaliku elu juurde kõige lähemale. Sealne mägikitsede sarvedega kaunistatud kalmistu jäi Vladile hästi meelde. „Sellised detailid räägivad kohalikust maailmapildist palju rohkem kui ükski infostend.” Samuti söödi kohalike kodudes. „Istusime põrandal pika laua ümber, sõime kodust toitu ja olime päriselt kellelgi külas. Sellised hetked jäävad igaveseks meelde.”

Kesk-Aasia külalislahkus ei ole müüt

Köytendagi mägedes juhtus üks eriti ehe kohtumine. „Olime sättimas ennast lõunapiknikule, kui meie kõrval puhkas kohalik suur ja kirju perekond. Nad pakkusid meile lahkelt värskelt valminud plovi, mille nad olid just oma pere jaoks teinud.”

Vladi sõnul oli see üks neid hetki, mis jäävadki reisist kõige eredamalt meelde. „Kesk-Aasia külalislahkus on täiesti päris.”

Ka külalised ise pakkusid kohalikele palju huvi. „Maarahvas tahtis meiega rääkida ja pilti teha. Arvan, et poseerisime selle reisi jooksul vähemalt sada korda.”

Dinosaurused, kanjonid ja põlev kraater

Türkmenistani loodus osutus palju mitmekesisemaks, kui esmapilgul arvata võiks. Yangykala kanjon jäi Vladile ühe tugevaima elamusena meelde. „See näeb välja nagu kuumaastik, aga ümberringi õitseb kõrb. Väga võimas koht.” Köytendagi mäestik pakkus hoopis teistsugust kogemust. „Tõeliselt ilus kant. Mõnus maaelu, mäed ja väga avar tunne.”

Köytendagi piirkonnas käidi Kyrk Gyzis ehk Neljakümne neiu koopas, millega on seotud kohalik legend. Selle järgi pagesid nelikümmend noort naist vaenlaste eest koopasse ning palusid päästet. Pärimuse kohaselt kaitses kõrgem jõud neid nii, et koopast sai nende varjupaik. Lugu annab paigale selge kultuurilise tausta, sest mägise maastiku keskel mõjub koobas lisaks looduslikule vormile ka kohaliku pärimuse kandjana.

Samas piirkonnas asub ka Dinosauruste platoo, umbes 1200 meetri kõrgusel paiknev ala, kus on säilinud 140 kuni 150 miljoni aasta vanused dinosauruste jäljed. Vladi sõnul oli see üks neid paiku, kus ajamõõde muutub korraks üsna hoomamatuks.

„Kõnnid jälgedel, mis on vanemad kui mis tahes inimajalugu. Seda on raske päriselt tajuda,” ütleb ta.

Reisi üks tuntumaid peatusi oli Darvaza gaasikraater ehk Põrguvärav. See Karakumi kõrbes asuv maagaasikraater on põlenud alates 1971. aastast ning on kujunenud Türkmenistani üheks tuntumaks sümboliks. Päeval mõjub see juba iseenesest eriliselt, kuid pimedas muutub vaatepilt veel tugevamaks: ümberringi on kõrb ja selle keskel hõõgub suur leekiv kraater. „See on muljetavaldav. Eriti öösel,” kirjeldab Vlad.

Aga Darvaza ehk Põrguvärav ei pruugi enam väga kaua samasugusena püsida. Kui pimedas keset kõrbe see hõõguv kraater su ette ilmub, on vaatepilt tõesti muljetavaldav. Kohalikud rääkisid aga, et kraater ei ole enam nii aktiivne kui mõned aastad tagasi. Väidetavalt üritab riik maagaasi erinevate lahendustega mujale suunata ning kuna gaasivaru ei ole lõputu, arvatakse, et ühel hetkel hakkab kraater tasapisi kustuma. Kui see nii läheb, siis võib juhtuda, et see maailmakuulus vaatepilt muutub lähiaastatel hoopis teistsuguseks. Selles mõttes tundus päris eriline mõelda, et nägime seda just nüüd.

Hobused, pühapaigad ja maa-alune järv

Türkmenistani matkareis pakkus ka palju kultuurilisi peatusi. Külastati Gozli Atat, üht Türkmenistani tuntumat palverännakupaika, samuti Astana Baba mälestuskompleksi, kuhu tullakse lootuse, tervenemise ja õnnistuse pärast. Kow Ata maa-alune järv pakkus täiesti teistsugust kogemust.

Türkmenistani uhkuseks on aga ahhal-tekiini hobused. „Kuldsed, siidise kasukaga, uskumatult graatsilised. Ühed maailma kalleimad hobused.” Vladi sõnul on hipodroomid seal peaaegu igas linnas ning need mõjuvad sama esinduslikult kui paljud muud avalikud ehitised.

Mõned tähelepanekud jäävad lihtsalt meelde

Türkmenistanis jäi Vladile silma ka üks kummaline detail. „Naisi autoroolis praktiliselt ei näinud.” Ametlikult ei ole see tema sõnul otseselt keelatud, kuid tegelikkuses sõidavad peamiselt need, kes said juhiloa aastaid tagasi. Ka teeäärsed turud, arbuusivirnad, nomaadikülad ja pikad sõidud läbi stepi andsid sellest riigist hoopis teistsuguse pildi kui pealinn.

Ootamatu õhtu küladiskol

Üks ootamatumaid elamusi juhtus Köytendagis. Grupp sattus kohaliku peo peale. „Seal segunesid rahvatants, rahvamuusika ja siis tuli otsa täiesti korralik tümps.” Vlad naerab, et just sellised hetked murravad kõige kiiremini stereotüüpe. „Kohalikud oskavad elust rõõmu tunda. Nautisime ja lõime kaasa.”

Kellele see reis sobib?

Vladi hinnangul sobib Türkmenistan inimesele, kes tahab maailma ise näha. „Kui tahad uskuda ainult seda, mida meedias näidatakse, siis jääb väga palju nägemata.” Tema sõnul kujutatakse Türkmenistani sageli üsna süngetes toonides. „Tegelikkus on palju mitmekesisem. Seal on oma piirangud, aga seal on ka palju head. Ja ausalt öeldes ei ole meie asi öelda, kuidas teised elama peaksid.” Türkmenistan ei ole lihtne ega harjumuspärane sihtkoht. Seal tuleb kaasa võtta avatud meel, kannatlikkus ja uudishimu.

Aga vastutasuks saab kogemuse, mida mujalt naljalt ei leia.

Mai 2026

Namiibia kohta öeldakse tihti, et seal on rohkem avarust kui inimesi. Endise motosportlase ja Andmomentsi matkajuhi Mart Meeru sõnul saab sellest päriselt aru alles siis, kui oled ise mootorrattaga keset neid lõputuid teid sõitnud. Päev võib mööduda nii, et vastu ei tule ühtegi autot, ning järgmise kurvi taga ootavad juba liivadüünid ja Atlandi ookean.

Mart, käisid just Andmomentsi tsiklimatkal Namiibas. Mis iseloomustab Namiibias tsikliga sõitmist kõige paremini ja mis teeb selle teistsuguseks võrreldes teiste sihtkohtadega?

Eelkõige tohutu avaruse tunne. Riik on hõredalt asustatud ning liiklust peaaegu ei ole.

„Võid sõita päevade kaupa ega kohta ühtegi autot ega inimest. Mootorratturile on see väga mõnus,” räägib ta.

Tema sõnul muutub ka loodus pidevalt. Ühel hetkel sõidad kivistel teedel, siis mägede vahel või pehmes liivas. Temperatuurid võivad samuti kiiresti muutuda. Kui sisemaal on umbes +30 kraadi sooja, siis rannikule jõudes võib temperatuur poole tunniga langeda umbes +13 kraadini.

„Inimesi kohtab harva, aga rõõm on nii sinul neid näha kui ka neil sind näha,” ütleb Meeru muiates.

Millised lõigud või maastikud jäid sellel reisil kõige rohkem meelde ja miks?

Kõige eredamalt jäid Mart Meerule sellest reisist meelde ookeaniäärsed rannad ja hiiglaslikud liivadüünid. Mõnes kohas sai mootorrattaga sõita nii lähedal veele, et ookean oli sõna otseses mõttes ratta kõrval.

„Ookeani ääres on tõeliselt suured liivadüünid, kus mootorrattaga lustimist ei keela keegi,” kirjeldab ta.

Just see vabaduse tunne ja võimalus sõita täiesti teistsugusel maastikul jäid talle kõige rohkem meelde.

Kuidas see reis päevade lõikes välja nägi ja millised olid tüüpilised hetked ühe päeva jooksul?

Mart Meeru sõnul kulges kogu reis pigem rahulikus tempos. Hommikuti söödi koos hommikust, arutati päeva plaan läbi ja asuti teele.

„Kuna liiklust seal peaaegu ei ole ja liikusime hea tempoga, siis ei pidanud kella pärast eriti muretsema. Olime ajast alati natuke ees,” meenutab ta.

Marsruuti sai jooksvalt muuta ning kui kellelgi tekkis soov midagi lisaks näha või kogeda, tehti lihtsalt väike kõrvalepõige. Ainus asi, mida tuli hoolikamalt ette planeerida, oli tankimine, sest tanklaid kohtab Namiibias harva.

„Saateautos oli alati väike varu kütust ja õlut kaasas,” ütleb Meeru.

Õhtud lõppesid tavaliselt ühise muljetamisega päeva seiklustest.

„Pärast sõitu tegime esimese asjana väikse õlle ja rääkisime päevast.”

Mis üllatas sind selle reisi juures kõige rohkem, kas looduse, loomade või olude osas?

Kõige rohkem üllatasid Mart Meerut kohalikud inimesed.

„Nad olid väga sõbralikud ja abivalmid. Nendega oli lihtne jutule saada,” räägib ta.

Kuigi reisi jooksul nähti palju, jäi talle tunne, et Namiibias oleks veel palju avastada.

„Harva tekib soov kuhugi tagasi minna, aga sinna tahaks küll.”

Kellele tsiklireis Namiibias sinu arvates kõige paremini sobib?

Ühelt poolt pakub Namiibia sõiduelamust neile, kes naudivad mootorrattaga pikki distantse ja vahelduvat maastikku. Samas leiavad sellest rõõmu ka inimesed, kes tahavad lihtsalt uusi paiku avastada ja matka nautida.

„Sellelt reisilt leiab iga päev midagi uut,” ütleb ta.

Lisaks sõiduelamusele jäi talle eredalt meelde ka kohalik toit.

„Kindlasti saavad kõik elamuse ka heast toidust.”

Kui mõelda Sri Lankale, tuleb paljudel silme ette kas palmidega rannad või vürtsine toit. 2026. aasta veebruari Andmomentsi Sri Lanka rattamatkal kogetu on hoopis mitmekesisem. Ühel päeval veered mööda teid, mille servas müüakse tundmatu nimega puuvilju. Järgmisel astud koopatemplisse, kus seinad ja laed on maalinguid täis. Vahepeal jõuad mägedesse, kus teeistandused jooksevad nõlvadel nagu rohelised read, ja järgmisel hetkel näed juba  elevantidega safarit.

Andmomentsi Sri Lanka rattamatka juht Vladislav Kriger (Vlad) võtab pärast reisi kokku hetked, mis tema hinnangul seda teekonda kõige paremini iseloomustavad. Ta räägib paikadest, mis üllatasid, kohtumistest, mis jäid meelde, ning toob välja ka praktilised tähelepanekud, mida tulevastel ratturitel tasub enne teele asumist arvesse võtta.

Mitmekesisem, kui esialgu arvata oskad

Reisi kokkuvõttev kirjeldus on lihtne ja konkreetne: lopsakas loodus, muljetavaldavad budistlikud pühamud, elevantidega safari, teeistandused ja teevabrikud, heasüdamlikud kohalikud, VÄGA vürtsikas toit ja mõnus rattatee. Sri Lankal vahetuvad maastikud kiiresti ja kuigi kaardil on vahemaad lühikesed, muutub ümbrus teel tihti nii palju, et tekib tunne, nagu liiguksid ühe reisiga läbi mitme eri piirkonna.

Üllatusi tuli kõige rohkem budistlike pühapaikade juures.

Dambulla koobasklooster on suur koopatempli kompleks, kus seinad ja laed on täis budistlikke maalinguid ning kujud on reas nii, et pilk ei oska kohe ühelgi peatuda. Vlad kirjeldab seda kui väga muljetavaldavat paika, kus on “kuidagi võimas energia”. UNESCO kirjelduses tuuakse välja, et maalinguid on seal umbes 2100 ruutmeetrit ja kujusid 157.

Sigiriya on teine tähelepanuväärne koht, mida külastama kindalsti peab. Vlad kirjeldab seda kui „nagu Indiana Jones’i filmist“, keset džunglit „kadunud maailma kuningriik“, salapärane ja tema tunnetuse järgi siiani lõpuni uurimata.

Teeistandused ja teevabrik
Vladi jaoks oli oluline osa programmist ka teeistanduste ja teevabriku külastus. Ta nimetab seda huvitavaks ja autentseks. Sri Lanka tee, mida maailmas tuntakse sageli Tseiloni teena, on riigi üks tuntumaid „visiitkaarte“ ja mägismaade istandused on selle loo keskmes. Kui oled seal kohapeal, saad paremini aru, kui palju käsitööd ja protsessi on ühe teepaki taga.

Üks sünnipäev, kaks torti
Kõige meeldejäävam kohtumine kohalikega oli Vladi enda sünnipäev. Kohalik tiim ehtis bussi seest õhupallide ja “Happy Birthday” kirjadega, rattasõidu pausil söödi torti tee ääres ning õhtul ootas hotellis veel teine tort, millele oli kirjutatud “Happy birthday Vilad”. Väike detail, aga see ütleb palju selle kohta, kuidas külalisi vastu võetakse.

Elevandid

Elevantidega kohtumine oli elamus, mis tekitas Vladi sõnul “heas mõttes lapsiku vaimustuse”. Sri Lanka elevant on Aasia elevandi alamliik ja metsikuid elevante elab saarel hinnanguliselt mitu tuhat, nii et rahvusparkides neid näha on täiesti reaalne võimalus. Meie nägime!

Söök: puuviljad tee äärest ja magustoit savikausis
Toiduelamused tulid üllatavalt palju just tee äärest. Vlad toob esile puuviljad, millest osa prooviti esimest korda elus ja mille nimed olid tema sõnul “täiesti hääldamatud”.

Eraldi jäi meelde ka kohalik magustoit, mida müüakse savikausikestes: pühvlipiimast valmistatud maitsestamata jogurti moodi asi, Vladi oletusel kas küpsetatud või ahjus hoitud, millele lisatakse serveerimisel vedelat mett. Kirjelduse järgi õrn, kerge ja väga mõnus amps.

Üks asi, mida tasub ette teada: Sri Lanka toit võib olla väga terav. Vlad soovitab tellides öelda “no spicy”, kui sa ei taha, et suu põleks ja pisarad silma tuleksid.

Rattasõit ja liiklus
Kohanemisega suuri muresid tema sõnul ei olnud: inimesed on heasüdamlikud, kliima pigem mõnus ja rattaga saab hästi liikuda, kuigi pingutust tuleb ka ette. Linnades on pilt teine. Suuremates asulates on liiklus tihe ja kohati kaootiline ning seda on mõistlik ette arvestada. Samas on just linnas rattaga sõitmine omamoodi kogemus – lihtsalt selline, kus tuleb olla tähelepanelik ja rahulik.

Kokkuvõtteks saab öelda, et tohutult mõnus sihtkoht rattamatkaks. Sri Lanka annab ühe reisiga kätte mitu eri nägu: budistlikud pühapaigad ja ajaloolised kindlused, mägismaa teeistandused, elevandid rahvuspargis ning teeäärsed maitsed. Randadest rääkimata! See sobib inimesele, kes tahab liikuda ja näha, kuidas saar päriselt elab, mitte ainult vaateplatvormilt pilti teha.

Ja kui üks praktiline lause kaasa võtta, siis see on lihtne: “no spicy”.

Jaanuar 2026

Võtan juba mitu päeva hoogu, et emotsioonid kirja panna. Aga kui arvuti taha istun, siis on kõik üks virvarr ja mingit struktureeritud sisu ei teki. Muidugi on süüdi minu kirjutamise kiirus (täpsemalt: selle puudumine), mis on pöördvõrdeline mõtete ja emotsioonide paljususega. Teen seekord nii, et panen täiesti random järjekorras tundeid ja fakte kirja ja kui neid ka hiljem järjekorda ei sea ja omavahel ei seo, siis on ja jääb lihtsalt nii. See oli minu reis ja see ei pretendeeri absoluutsele tõele 😊. Ja reisikiri ei püüa nominatsiooni omasuguste seas 😊.

Kohv
Puhkuse eel viskasin kontoris nalja, et lähen mõneks ajaks Delta Plaza kohvi pealt parema kohvi peale. Eravestluses tunnistasin, et see ei pruugi päris nii minna ja ei läinudki. Esimene kohv Bogotás muidu igati korralikus hotellis oli nii halb, et ma siiani natuke toibun sellest õudusest. Kas see siis ongi maailmakuulus 100% arabica ja maailmakuulus kohvikultuur? Õnneks sai sellest seisust ainult paremaks minna. Kohe hotelli kõrval oli Starbucksi sarnane kohalik kett Juan Valdez, kus pakuti igati harjumuspäraseid kohvijooke, muu hulgas ka head (mitte liiga piimast) flat white’i.

Siiski, ma ei lähe reisile otsima harjumuspärast, vaid sihtkoha eripära. Ja selles valguses on tore, et kuskil õnnestus saada ka kohalikku tintot. Kas see oli 100% ja päris õige versioon, selle peale muidugi mürki võtta ei julge. Igatahes oli see heleda röstiga, läbi filtri valmistatud, kergelt hapuka alatooniga ja maitsev. NB! Mitte selline kannus seisnud ja kärssama läinud Soome variant, vaid midagi sarnast, kui kunagi KoHo-s pokaalist serveeriti. Jah, ma oleks eelistanud kangemat 😊.

Kuritegevus ja narkootikumid.
Kolumbiat seostatakse tihti narkokuritegevuse ja Pablo Escobariga, kuid tänapäevane Kolumbia on sellest kuvandist palju kaugemale liikunud ja kohalikud on sellest stereotüübist ausalt öeldes üsna väsinud. Meie kohalik üliäge giid väitis käsi südamel, et meil pole põhjust karta, ja tõtt-öelda ei tulnud see mõte isegi pähe. Liikusime Sirjega kahekesi ka Bogotás kesklinnast väljas üpris rääbakatel tänavatel ja läbi megasuure „Kadaka turu“, aga tavalised mõistuspärased käitumisreeglid – ära eputa jämeda kuldketiga, ära vehi kalleima saadaoleva telefoniga, ära kõnni rahakott tagataskus – olid piisavad. Jõugud ja jõugukesed ja nende arveteklaarimised pidid riigi äärealadel siiski alles olema.

Üpris võikaid laksu all noori nägime tänavatel „hõljumas“ ja magamas. Ja vanalinna põhilisel väljakul käis vilgas „purgikeste“ pakkumine.

Enne reisi Minu Kolumbiast loetud kõnekäänd tänavaslängis: kui tuju pole kiita, siis vaheta diilerit. Ju siis polnud meie tujul ka ilma diileriteta viga 🙃.

Vastukaaluks oli kõikjal näha ka relvastatud politseinikke. See tekitas kahetisi tundeid. Küllap on see üks põhjustest, miks turist saab end turvaliselt tunda. Aga teisalt oli see jõudemonstratsioon ikkagi häiriv.

Matkad.
Chicamocha kanjon ja Suarezi kanjon. Esimene neist maksimaalse sügavusega 2 kilomeetrit ja 227 km pikk – pikkuselt maailmas teine. Oli, mida nautida 😊. Matkapäevad ei olnud tehniliselt liiga rasked ega ka pikad. Seljakott oli kerge, kaasas oli põhimõtteliselt vaid vesi, aga seda pidi olema piisavalt. Temperatuur oli „arvestatav“, päike lagipähe ja varju matkade ajal väga vähe. Vaatamata kohati hirmus varajasele startimisele (ühel korral ka pimedas) sai kuumus ikka kätte.

Meil oli päris mitu esmakordset matkajat ja nemad vaesekesed olid selliste tingimuste peale üpris emunud. Usutavasti on tänaseks kõik taastunud ja saavad möödunule muigega tagasi vaadata. Mis ei tapa, … 😊

Jet lag.
Kas see on nüüd ka see vastik vaata-passi-teema? Mul ei ole sinisilmset ootust, et jet lagist võiks pääseda. Aga ma polnud ka valmis, et see niiiii ränk on. Mõlemas suunas.

Puuviljad ja muu söök.
Ütlen algatuseks ausalt ära, et ülemäärast gurmee-elamust ma Kolumbiast ei saanud. Mu ootused olid Mehhiko köögi stiilis. Jah, Mehhikole omased toiduained – mais, avokaado, kartul, maguskartul, tomat, oad, erinevad piprad, kõrvits, banaan – olid olemas, aga maitset mitte eriti. Põhiline etteheide igapäevasele toidule oli see, et liha ja kala olid alati üle küpsetatud. Ja see ka, et ühe inimese portsjonid olid parajad tervele perele. Või poolele suguvõsale.

Kohalik tänavatoit – seakamara tükid ja mingid veidrad looma soolikad (chunchullo) – oli vaja ära proovida, aga see ei tähenda, et neid pidi sööma või oleks saanud süüa kõhtu täitvas koguses.

• Hormigas culonas – suure tagumikuga sipelgad, röstitud, Santanderi piirkonna traditsiooniline snäkk – sai proovitud ja seda oli lihtsam teha kui kunagi Amazonase džunglis elusat pähkliussi süüa.
• Arepa – enamasti suhteliselt kuiv ja igav maisileib, aga võrreldes Guatemala tortillaga või Etioopia injeraga siiski parem.
• Ajiaco – kolme kartuli (püree)supp kanaga oli toitev (ja selgelt liiga suur), nii ka sarnane supp ühes teises piirkonnas, kus lisaks kanale kasutati ka searibi.

Aga toit sai rehabiliteeritud puuviljade poolt. Ma ei tea, mida kõike ma sõin, aga ma tean, et see maitses imeliselt! Kehvemapoolse hommikukohvi asemel manustasin erinevaid tundmatutest puuviljadest värskelt pressitud mahlu. Ja ainuüksi avokaadode pärast – neid pidi olema 86 sorti – tasub Kolumbiasse tagasi minna! Kliima soosib kõikvõimalike viljade (välja arvatud mangostan, on vist selline kirjapilt?) valmimist aastaringselt. Vaid viinamarjad ei pidavat seal kasvama.

Koloniaallinnad.
Absoluutne kõrghetk sel reisil! Kui me suht väsinult Villa de Leyvasse jõudsime, siis osa kaaslasi ei jaksanud linnaekskursioonile tulla. Mina aga tahtsin seda vaimustavat madalate valgete majadega atmosfääri ahmida sisse nii palju kui võimalik. Ahhetasin ja lubasin sinna sisse kolida. Kohalik giid Jules palus mitte kiirustada otsustamisega, sest mõni veel ilusam linn on ees ootamas. Tal oli õigus – Barichara oli veel parem. Ka Zapatoca, veidi värvilisem, oli üliäge. Linnaarhitektidel paistab olevat mõistust ja mõju mitte lasta püstitada kesklinna sobimatuid kolemaju.

La Candelaria.
Bogotá vanalinna piirkond kitsaste tänavate ja kirevalt maalitud majadega, mis igaüks on kui kunstiteos. Käsitöö- ja kunstipoekesed ning kohvikud-restoranid. Kullamuuseum meeletus koguses hispaania-eelse kulla ja El Dorado legendiga. Fernando Botero muuseum. Botero paksu (vabandust, ta ise ütleb „volüümikas“ 😊) Mona Lisat ma teadsin, aga ma ei teadnud teda ennast ega ühtegi muud tööd, mis oma äratuntavas, pisut ehk lapsikus stiilis on nii nunnult naljakad ja võluvad 😊. Muuseum sisaldas ka arvestatavas koguses teiste kunstnike (sh Dalí, Klimt, Monet) teoseid Botero isiklikust kogust. Taaskord põhjus teinekord pikemalt aega planeerida.

Ciclovía.
Jalgpall on Kolumbias spordiala number üks. Aga tervisespordis ruulib ratas. Ciclovía on linnatänavate ajutine sulgemine ratastele (reeglina pühapäeviti), mis sai alguse Bogotás 1970ndatel ühepäevase protestina ning on kasvanud iganädalaseks 120-kilomeetriseks ürituseks. Sümpaatne.

Tänusõnad.
Reisiseltskonna eest kanti tohutult hästi hoolt. Jules, kui ta poleks selline energiline rahmeldis, võiks pretendeerida pühaku tiitlile 😇. Fun fact ja eriline üllatus: ühe õhtusöögi lõppedes läks Jules tuktukke orgunnima ja tuli tagasi värvilise lahtise bussiga, „Espresso Macchiato“ üle linna üürgamas 😊. Kui mu sõpradest kellelgi kunagi tekib mõte Kolumbiat külastada, siis küsige kontakte 😊.

• Andmoments seiklusreisid ja Mati Terestal
• Aventure Colombia y Jean-Julien Bruno y Adrian

Kõik te reipad, lõbusad, vastupidavad ja huvitavad reisikaaslased – teiega kasvõi ümbermaailmareisile või Kuule! 🚀

Meeleolu: https://open.spotify.com/search/La%20Pollera%20Color%C3%A1

Margus “Mäx” Püvi, detsember 2025

Rwanda seostub paljudele kahe väga vastandmärgilise märksõnaga: genotsiid ja mägigorillad. Kuid sellel riigil on palju, palju enam pakkuda.

Esimene asi, mis aga lennujaamast väljudes ja transfeeri hotellini silma jääb, on pealinn Kigali puhtus. Asjata ei peeta Kigalit Aafrika puhtaimaks linnaks. Tänavatelt, mida kaunistavad perfektsed lillepeenrad ja korralikult laotud mustrilised kõnniteed, ei leia isegi hea tahtmise korral maas vedelevat prügi. Ja seda sõna otseses mõttes ning sellisel tasemel, mida isegi Euroopas on juba raske ette kujutada.

Lisaks on kogu riigis keelatud igasuguse tarbeplastiku (loe: kilekottide) kasutamine. Iga kuu viimasel laupäeval toimub linna suurkoristus, milleks pannakse ka liiklus kinni. Kilekotid on keelatud, korravalvureid ei tohi pildistada ja kohalike meelistegevus valgeid nähes on jälgida “muzungu TV-d”. See ongi esimene emotsioon, mis pani Rwandas üllatama.

Rwanda on merepiirita, kaks korda väiksema pindalaga kui Eesti, allpool ekvaatorit olev riik. Elanikke ca 16–18 miljonit ja see on jõudsalt kasvamas nagu enamus Aafrika riike. Kuigi neist enamus, 90%, peavad ennast kristlasteks, siis silma ja kõrva jäävad ka mošeed.

“The Land of a Thousand Hills” ehk tegemist on väga mägise ja järvederikka maaga. Keskmine kõrgus merepinnast on üle 1500 m ja kõrgeimad mäed on ligikaudu 4500 m kõrgusel riigi lääneosas, idas laiuvad savannid. Aga mis seal salata, siis rattaga seda lääne poolt läbides ikka päris kiiresti hakkas jala peale 😊. African road tähendas, et lisaks kruusa- ja saviteedele vaheldusid tõusud langusega. Siledat maad pole ollagi 😊! Ülesmäge ei jõua ja allamäge ei julge 😊 vot nii…

Kliima on meie mõistes jumalik. Keskmine päevane temperatuur on aasta läbi 23–27 kraadi. Aastas on kaks vihmaperioodi: veebruarist maini ja septembrist detsembrini. Meile sobis hästi see vihmaperiood. Hommikul väike päike, lõunal pilve all ja peale lõunat said sahmaka kaela 😊. See oli mõnusalt soe, kuid tugev padukas.

Kogu selle luksuse tõttu on võimalik Rwandas kasvatada kohvi ja teed, kartulit ja riisi, banaane ja ananasse, avokaadosid ja mangosid, aga ka eri sorti ube ja palju muudki. Enamus elanikkonnast elatubki põlluharimisest. Kuna maaharimine käib käsitsi, väikestel peredele kuuluvatel maalappidel ja ilma erilise väetamiseta, siis suurtootmisest me rääkida ei saa. Peamiseks ekspordiartikliks on kohv ja tee.

Maailma kõige ohtlikum järv – smaragdroheline Kivu järv ning maaliline Kongo–Niiluse rada

Meie rattamatk kulges mööda sügava ja kauni Kivu järve kallast. Oma pindalalt on Kivu Rwanda suurim ja Aafrika kuues järv, laiudes 2700 km² pinnal. Krooniks matkamisele järve ääres oli ujumine lausa must be. Nujahhh, nüüd kui aus olla, siis tegemist oli maailma ühe ohtlikuma veereservuaariga. Hommikusel ujumisel hõikas Triinu: “Kas te üldse teate, millise pommi peal te ujute 😊?” Okok, koheselt googeldama ja no mis seal öelda, järve all peidavad ennast Aafrika suurimad metaani gaasivarud. Ja iga 1000 aasta tagant kogu see pull plahvatab 😊. Opppaiidii… aga hästi puhas, mõnus ujumine oli ikkagi.

Valdavalt kruusateed viisid meid Kongo–Niiluse rajale, mis ise on pikk ca 230–250 km. Banaani- ja kohviistandused, meeletult suured teeistandused, lisaks väikesed nummid külad, kus saatmas laste kilked “Give me Money 😊”. Peale rattasõitu sai jalga puhata mõnusates järveäärsetes liivarandades ja nautida kohalikku järvekala.

Piirkonna suurim turismimagnet — Volcanoesi rahvuspark — on maaliline mägine ala Kongo, Uganda ja Rwanda piirialadel ning koduks väljasuremisohus mägigorilladele. Neid on alles jäänud vaid ca tuhatkond. Iga päev saavad paarkümmend turisti, kes on otsustanud kulutada 1500 USA dollarit inimese kohta, võimaluse neid väärikaid loomi külastada. Kohalikud giidid jagavad inimesed 4–8-liikmelistesse gruppidesse ning iga grupp saab veeta tunnikese ühe gorillade pesakonnaga.

Olles ratastega selle pargi jalamil, lootsime neid gorillasid näha kartulipõldudel. Teisi ahvilisi kohtasime küll, kuid gorillasid ei õnnestunud trehvata. Ju siis oli vaja see piletiraha ära maksta ja väike jalutuskäik teha. Päris tsirkus see ikka ei ole…

Üldiselt saab Rwandas käsi-jalgu appi võttes hakkama nii inglise kui ka prantsuse keelega. Kuid viisakusväljendite õppimine suahiili või kinyarwanda keeles teeb kohalikele kindlasti peale nalja ka heameelt ning võib külalisele teenida üsna mitu plusspunkti. Ja kui ei oska ühte ega teist, siis Google Translate annab hea seletuse kinyarwanda keeles 😊. Minule sobis väga hästi just naaberriigi keel, ehk ikka hea on visata üles “Hakuna Matata” või siis “Nakupenda”, ehk siis “pole probleemi” ja “armastan sind” 😊.

Rwanda jättis riigist turvalise ja huvitava, kuid veel täielikult välja arendamata potentsiaaliga turismimaa mulje. Pealinn Kigali ja ka teiste suuremate linnade infrastruktuur on väga hea, samuti teevad põhilised maanteed silmad ette nii mõnelegi kodukandi autoteele. Kohaliku transpordina parim, mis olla saab, on kas mototakso või rattatakso, mis on väga odav. Ühe euro eest võid saada linnale tiiru peale 😊.

Sööma võib minna nii nurgatagusesse toidukohta, kus suur kuhi ise buffeest valitud head-paremat maksab umbes 3,50 €. Õlle eest küsitakse alla euro ja 18 matkapealise punt sai söönuks banaanidest, mis kokku maksid 2,5 €. Imeline!

Rwandas peab kindlasti varuma kahte asja: aega ja kannatust. Kohalik inimene on väga sõbralik ja abivalmis, kuid ka väga pikatoimeline. Kui soovid minna restorani, pead arvestama oma tunni-pooleteisese ooteajaga. Lisaks võib vahepeal kaduda internet ja siis võid arvet oodata ka 2,5 tundi. Asju aetakse väärikalt ja aeglaselt. Kiirustav muzungu on hea vaatepilt kohalikule :).

Omavahel armastatakse väga lobiseda. Väga armastatakse rääkida ka mobiiltelefonidega. Kuna elektrit pole 70% majapidamistest, siis võib teede ääres kohata suurte reklaamidega mobiililaadimise putkasid. Kohalike jutt on tavaliselt kõvahäälne ning teineteisemõistmisele viitavad rahulik ja pidev peaga noogutamine ning vaiksel mõminal lisatud “eee” või “mmm”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Rwandal on ees palju väljakutseid. Väljarabelemine mineviku genotsiidi taagast ja Aafrika ühest vaesemast riigist on vahest neist kõige olulisemad. Unistada tulebki suurelt. Olles Aafrika üks kõige vähem korrumpeerunud riike, on Rwandal päris head šansid tõusta Aafrika Singapuriks. Edu neile!

Gloria Viira, oktoober 2025

Kui maandud Sulawesi saarel, tundub kohe, et siin on maailm natuke teistsugune – aeg liigub aeglasemalt, inimesed naeratavad siiralt ja iga päev toob midagi ootamatut. Nii algas ka Gloria Viira matk koos Andmomentsi matkajuhi Fred Viiduliga.

 Matkaliste  teekond 2025. aasta oktoobris viis läbi mägikülade, pühvlituru ja rituaalide, mille sarnaseid mujal maailmas ei näe. Loe Gloria matkapäevikust, kuidas see kõik välja nägi.

Päev 1
Lendasime pärastlõunal Jaava saarelt Sulawesile Makassari linna, kust liigume homme siselennuga kuulsasse Tana Toraja piirkonda (tuntud oma erilise matusekombestiku ja paadisarnaste majade poolest).

Sulawesi (alates 1500ndatest kuni 1945. aastani tuntud kui Celebes – kolonialistide antud nimi) on Indoneesia suuruselt neljas saar (maailma saarte seas suuruselt 11.), kus elab üle 20 miljoni inimese ning kus räägitakse kümneid kohalikke keeli ja dialekte. Oma isoleerituse tõttu arenes siin omasoodu palju looma- ja linnuliike, roomajaid ja mardikaid, keda ei leia mujalt maailmast. Näiteks kriitiliselt ohustatud Celebesi makaak ehk tuttmakaak, kes on üks kõige karismaatilisemaid ahve maailmas; erinevad Sulawesi tarsierid (mitu liiki), kihvadega siga babirusa jpt.

Päev 2

Tana Toraja piirkonnas. Torajad on etniline rühm Lõuna-Sulawesi mägedes ning Tana Toraja tähendab tõlkes „Mägirahvaste maa“. Torajasid elab siin, esivanemate maal, veel umbes 450 000 (kogu torajade populatsioon on umbes 1,1 miljonit) ning nad on tuntud oma unikaalse kultuuri, matusekombestiku ja omapärase arhitektuuri poolest. Härjasarvi või paati meenutava katusega tongkonan-nimelise maja omamine on Toraja ühiskonnas auasi ning isegi kui on kolitud juba modernsemasse majja, kogunevad perekonnaliikmed siia rituaalideks ja tähtsateks sündmusteks. Täna oli meil õnn sattuda kontvõõrastena ka uhkesse pulma.

Samuti kuulsime lähemalt matuserituaalidest ja külastasime nii kaasaegseid kui muistseid matmispaiku, milleks kadunukeste perekonnad on loa andnud. Torajade jaoks on matus pidustus ja see on üks olulisemaid ning kõige uhkemaid sündmusi nende elus. Me juba teame, et ühed vägevad matusepidustused on toimumas mõne päeva pärast ja meil lubatakse neist osa saada.

Päev 3
Päeva suurim elamus minu jaoks oli Toraja piirkonna suurima ja tuntuima pühvlituru Pasar Bolu külastus. Ehkki polnud kauplemispäev, õnnestus meil pühvleid siiski näha ja teada saada lähemalt nende kui rituaaliloomade kohta. Siin turul müüaksegi ainult ohverdamiseks mõeldud loomi (matusteks ja muudeks tähtsateks pidustusteks). Hea pühvel maksab 15 000–25 000 € ning selle raha kogumine võib võtta perel koos suguvõsa abiga 5–15 aastat (sõltuvalt pere sissetulekust, kas elatakse linnas või maal). Torajade jaoks kvaliteetsel ohvriloomal on väga konkreetsed tunnused ning tihti tulevad pered turule koos hindamiseksperdiga. Võib osta ka odavama pühvli (2000–5000 €), aga usutakse, et mida kallim on ohvriloom, seda suurema õnne osaliseks saab perekond.

Kui pühvel on eranditult matuserituaali loom, siis siga, keda turul samuti müüakse, võib ohverdada pulmades, uue maja valmimise tähistamiseks või muudel tähtsündmustel, aga ka matustel, kuigi seal on tal pühvlist erinev roll. Vaid pühvel on piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hingedemaailma Puyasse.

Mida nad loomaga peale ohverdamist teevad? Tarbivad ära või läheb raisku? Söövad ära. Kõigi ohverdatud loomade liha jagatakse kõigi külaliste, perekonna ja kogukonna vahel – see on matusetseremoonia kõige tähtsam sotsiaalne ja kultuuriline osa. Liha jagamise protsess on väga täpselt korraldatud – loeb hierarhia ja sotsiaalne staatus, samuti lähevad teatud tükid konkreetsetele gruppidele. Lihaga tänatakse ka kõiki töölisi (nt toiduvalmistajaid, pillimehi, ehitajaid jne).  Asi pole ainult lihas kui toidupoolises, vaid see on sotsiaalse tasakaalu, austuse ja kogukondliku ühtsuse sümbol.

Saime täna teada, et kogu sealiha, mida oleme Tana Torajas viimase nelja päeva jooksul söönud, on kellegi matustelt saadud liha 😃! Siga on nii hinnaline loom, et igapäevaseks söömiseks neid niisama ei tapeta (niisama söömiseks valitakse odavam kana või kala).

Peale pühvliturgu külastasime ka kahte Tana Toraja kõige ikoonilisemat matmispaika – koobashaud Londas (17.–18. saj.) ja kaljuseinahaud Lemos (mõnede allikate kohaselt juba lausa 15. saj.). Mõlemat kasutatakse jätkuvalt aktiivse matmispaigana. Nägime ka beebide puuhauda – traditsiooniline komme matta surnud imikud puutüvesse, mis aja jooksul kinni kasvas ja  lapse endasse „neelas“ –  laps sai tagasi looduse rüppe. Puuhauaks ei sobinud teps mitte igasugune puu. Enamasti valiti selleks kummipuu, mille valge mahl sarnanes emapiimaga – sümbol, et laps jätkab toitumist ja kasvu looduse rüpes.

Õhtupoole otsustas meid riisipõllul hirmutada üks vihane pühvel, kes korraks adrenaliini lakke viskas.

Päevad 4, 5, 6
Päeval matkasime imelisi loodusvaateid pakkuvates Lõuna-Sulawesi mägedes. Teed kulgesid riisipõldude vahel, läbi väikeste külade ja lopsaka džungli. Päikese käes oli 35 kraadi, ehkki eile saime ka pool tundi jahutavat padukat, mis muutis aga mudased ja kivised teed väga libedaks.

Kaks ööd majutusime traditsioonilistes elamutes tongkonanides. Kui esimese öö koht oli mõeldud turistide majutamiseks (ehkki ka seal olid tingimused väga askeetlikud, nt pesemiseks kopsik ja külm vesi), siis eilne öö oli meil ühe perekonna kodumajutuses, kus mõned ruumid olid meie jaoks vabastatud. Õhtuooteks olid küpsised koos kohvi ja teega, samal ajal kui saime verandalt paduvihma vaadata ja kuulata. Päeva lõpetas õhtusöök pühvli- ja sealihast, mille olime saanud külakostiks kaasa matustelt, kus hommikul käisime.

Päev 7
Traditsiooniline ja suurejooneline Toraja matusetseremoonia (Rambu Solo), millest meil avanes võimalus osa saada. Torajade surnukultuur ja matuserituaalid on ühed keerukaimad ja sümboolseimad kogu maailmas.

Kui inimene sureb, ei peeta teda kohe surnuks, vaid hoopis haigeks või puhkavaks. Lahkunu keha jääb kuni aastateks koju, kus teda hoitakse balsameeritult ning pere käib temaga iga päev juttu ajamas, süüa pakkumas jne, justkui ta oleks veel elus. Nende aastate jooksul kogub pere raha ja loomi (eriti pühvleid), et korraldada vääriline matus. (Ehkki arvestades, et vaesema inimese matus maksab umbes 50 000 USD ja jõukama või kõrge sotsiaalse staatusega inimese oma kuni 500 000 USD, siis minu arvates seda raha lihtsalt paari aastaga kokku ei kogu).

Pühvel on siin ainsana piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hing teispoolsusesse ehk Puyasse, ja selleks teekonnaks tuleb pühvel ohverdada. Vaesema inimese matustel ohverdatakse 1–5 pühvlit, aga jõukate puhul võib see olla isegi üle 100. Mida suurem on ohverdatud pühvlite arv ja mida kvaliteetsemad pühvlid, seda sujuvam on teekond hingedeilma. Kõiki loomi pole ka perekond ise muretsenud, vaid neid tuuakse ka külaliste poolt kingiks (nii pühvleid kui sigu). Perekond otsustab, kui palju neist ohverdada ja kui palju elusalt koju viia. Kõik kingid registreeritakse põhjalikult – kes tõi mida, mis on selle väärtus jne.

Torajade kinkimise ja tagasisaamise süsteem on väga täpne – kui näiteks tõid minu perekonna matusteks 8 miljonit ruupiat maksnud sea, ei tohi mina sinu pere matustele minna odavama seaga – peab maksma vähemalt 8 miljonit või rohkem. Kingid registreeritakse ka seetõttu, et kohalik omavalitsus nõuab nende pealt maksu.

Kõigi külaliste kingid ja kinkijate nimed loeb tseremooniameister vähemalt mitu korda läbi mikrofoni ette. Meie, Andmomentsi matkaseltskond, viisime kingiks samuti sea ja igaühe nimi kõlas korduvalt üle terve platsi.

Üldiselt kestavad matused neli päeva (igal päeval erinevad tegevused), kuid sõltuvalt lahkunu sotsiaalsest staatusest võivad kesta ka kauem. Neljapäevalise matuse puhul toimub põhiline pühvlite ohverdus kolmandal päeval, aga meie külastuse ajal (teisel päeval) olid mõned pühvlid juba ohverdatud. Ilmselt seepärast, et esimeste päeva külalistele ka liha külakostiks kaasa panna.

Kui lääne inimesele võib tunduda loomade ohverdamine groteskne ja brutaalne, siis torajad suhtuvad pühvlisse suure lugupidamisega – pühvel on püha olend, kellel on torajade jaoks sügav vaimne tähendus. Enne ohverdamist loetakse lühike palve, et austada looma hinge ja pühendada ta lahkunu saatjaks hingedeilma. Ohverdamine pole torajade jaoks julmus, vaid austuse ja armastuse väljendus lahkunu vastu. Pühvli veri, mis voolab maa peale, usutakse ühendavat inimeste maailma esivanemate maailmaga ja taastavat tasakaalu elu ja surma vahel.

Päev 8
Tänasest päevast moodustas suurema osa pikk autosõit – lahkusime Toraja aladelt ja jõudsime lõunapoole Wajo maakonna pealinna Sengkangi. Siin elab Bugise rahvas ehk bugid, kes on Lõuna-Sulawesi suurim etniline rühm. Bugid on kuulsad siidikudumise poolest (mille keskus Sengkang ka on) ning samuti on neil pikk meresõidu ja kalastuse ajalugu. Neil on ka sajanditepikkune huvitav viie sotsiaalse soo süsteem (mõningail andmeil ulatuvad selle juured isegi 600 või enama aasta taha), aga see oleks juba omaette teema.

Sengkangi külje all asub Tempe järv, mis on üks Sulawesi suurimaid järvi (Peipsist kümme korda väiksem), mille ujuvaid maju sõitsime paadiga vaatama. Kuna Tempe on kalarikas, kujunes sellest oluline kalapüügikeskus. Seepärast hakati järvele ehitama bambusparvedel kalurimaju, mis võimaldasid inimestel elada kalastuse keskel, otse vee peal. Kunagi oli siin terve järveküla – tippajal, varastel 2000. aastatel umbes 100 maja, kuid seoses kalade saagikuse vähenemisega ja asjaoluga, et nooremad otsivad mugavamat elu maismaal, on tänaseks alles kogu järve peale vaid umbes 30–50 maja.

Perekonnad, kellele on kalastus ainus sissetulekuallikas, elavad siin aastaringselt (nt lapsed viiakse hommikul paadiga kooli ja tundide lõppedes tagasi), aga need, kes tegelevad kalastusega vaid hooajaliselt, kolivad järvele ainult vihmaperioodiks (novembrist aprillini), kui järve pindala märgatavalt laieneb ja kalu on rohkem. Antud maja pererahvas võttis meid vastu kuuma tee, kohvi ja otse pannilt tulnud tuliste praetud banaanidega.

PS! Pool matkaseltskonnast matkas, teine pool käis RAFTINGUL!

Päev 9

Hommikul õnnestus meil Sengkangis näha siidikanga kudumist. Sengkang on juba sajandeid olnud üks Indoneesia olulisemaid siiditootmise piirkondi, siidiusse kasvatatakse linna ümbruses. Losari siid, mis on osa bugide ja makassaride rikkast tekstiilipärandist, on tuntud oma pehmuse, läike ja tugevuse poolest. Kangast kootakse traditsioonilistel kangastelgedel. Losari siid on tähtis ka tseremoniaalsetes rõivastes, näiteks pulmades ja pidulikel üritustel. Peaaegu kõik meist ostsid kaasa tuunikaid, saronge, salle jne (matkakaaslane Tiina isegi 4–5 rõivaeset), sest sellise hinnaga siidi ei näe unes ka.

Pärastlõunal külastasime Rammang-Rammangit, mis on üks suurimaid ja haruldasemaid karstimaastikke (asub Marose-Pangkepi karstipiirkonnas, mis on maailma kolmas suurim karstiala). See unikaalne kõrgete lubjakivikaljudega loodusmaastik on tekkinud karbonaatkivimite (kergesti lahustuvate kivimite) lahustumise protsessi tulemusena umbes 30 miljonit aastat tagasi. Rammang-Rammangis asub ka mitu küla, kuid maastiku iseloomu tõttu paiknevad majad hajusalt, mitte tiheda kogumina. Mõned külaosad on ligipääsetavad ainult paadiga ja seda maalilist paadisõitu palmi- ja mangroovisalude vahel õnnestus kogeda ka meil.

Rammang-Rammangis külastasime ka Firefly koobast, milles on kristalliseerunud lubjakivimoodustised ja kogu koopa sisemus sädeleb nagu tähistaevas (või nagu jaaniussikesed pimedas, millest koobas on ka oma nime saanud). Kahjuks ei õnnestu seda täies ilus pildile saada.

Päeva lõpetas meie viimane ühine õhtusöök matkakaaslastega. Meile oli korraldatud õhtusöök lõbusõidulaeval koos laulude, tantsude ja isegi ilutulestikuga. Pidu jätkus koos laulu ja naljaga hotelli katusebaaris.

Sulawesi pakkus haruldast põimikut loodusest, kultuurist ja inimestest, kelle elu rütm on sama omanäoline kui nende mägikülade tongkonan-majad. Torajade rituaalid, pühvliturg ja soojad kohtumised jätsid kustumatu mulje. See on paik, kuhu tahaks tagasi minna – et näha, kuulda ja kogeda veel rohkem.

Meie järgmisele Sulawesi matkale saab end kirja panna siin: https://www.andmoments.com/reisid/sulawesi-2

Oktoober 2025

Sõda Ukrainas on kestnud juba üle üheteistkümne aasta ning massipealtungi algusest on möödas kolm ja pool aastat, kuid Lääne-Ukrainas, mägede ja orgude vahel, käib elu omas rütmis. Sinna viis 2025. aasta septembris Andmomentsi rattamatkajate teekond. Mitte lihtsalt sportima, vaid näitama toetust riigile, mis elab ja hingab edasi ka sõja ajal.

Matka juhtis kogenud rändur Mart Reimann, kes on Ukrainas käinud korduvalt ja teab, kuidas selle maa inimesed vaatamata kõigele oma eluga edasi liiguvad. Küsisime temalt, kuidas rattamatk möödus, milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal ja kas risk oli õigustatud.

Kas enne starti oli tunda ka kõhklust – arvestades, et sihtkoht on Ukraina? Kuidas grupp sellesse suhtus?
Kõhklust tegelikult ei olnud. Pigem vastupidi – paljud tundsid, et nad teevad midagi olulist. See oli Ukraina toetusreis ja oli tunda, et ka osalejad pidasid end kangelasteks. Üldine meeleolu oli ülev, mitte hirmutav. Võib-olla kellelgi oli hinges väike kartus, aga seda ei näidatud välja.

Mina ise käin Ukrainas sageli ning käisin ka lastega kaks suve tagasi Zaporiizhies lastelaagris just selleks, et näidata, kui normaalne elu seal tegelikult on. See pole nii hirmus, kui kõrvalt tundub, kui tead kuhu lähed.

Kuidas teid Ukrainas vastu võeti? Kas inimestel oli hea meel, et välismaalased üldse tulevad?
Igasugune kohalolek on seal oluline. See meenutas mulle natuke aega 1980. aastate lõpus, kui Eestisse hakkasid esimesed välismaalased tulema. Me ise arvasime siis, et oleme maha jäänud ja et meil pole midagi erilist näidata, aga nemad ütlesid: „Teil on siin nii äge!“ See oli tohutu egotõuge ja andis eneseusku. Sama tunne oli nüüd Ukrainas – kohalike reaktsioon, kui nad tänasid ja ütlesid, et on hea näha välismaalasi. Meie kohalolu mõjus neile täpselt samamoodi nagu välismaalased meile eestlastele iseseisvusaja alguses.

Rahvast käib seal endiselt, kuigi mitte nii palju kui enne sõja algust. Me ei olnud üldsegi mitte ainsad turistid seal. Eriti Taga-Karpaatias, mis on ainus oblast, kus puudub komandanditund. Saime isegi peale keskööd ööklubis viibida, kui mujal Ukrainas suletakse kõik kohad kell 23.00.

Samas oli sõda siiski tajutav – kalmistutel olid kõikjal värsked kangelaste hauad, mida tähistasid Ukraina lipud. Ükskõik kui väike küla, ikka oli näha, et sõda on jätnud oma jälje. Naisi oli tänavatel tunduvalt rohkem näha kui mehi.

Kuidas kulges reisi praktiline pool – piiriületus?
Piiriületus kujunes omaette seikluseks. Ukraina giid ootas meid piiril, aga mina jäin piirile kuueks tunniks kinni. Teised said ilusti üle, kuid minu puhul tekkis kohe küsimusi – ilmselt seetõttu, et ma käin seal sageli, umbes poole oma ajast veedan seal. Piirivalvurid uurisid, miks ma nii palju Ukrainas käin ja mida ma seal teen.

Siis tuli päevavalgele vana lugu, miks mind piiril üldse kinni peeti. Jaanuaris olin rindele autot viimas ja rinde lähistel pidas politsei mu kinni – olin 70 alas sõitnud kohta, kus märk muutus äkitselt 50 peale. Trahv oli 300 grivnat, umbes kaheksa eurot. Kui lõpuks rindemeeste juurde jõudsin ja vabandasin, et hilinesin, said nad politsei peale pahaseks, võtsid trahvi endale ja ütlesid, et maksavad ise ära. Nüüd, mitu kuud hiljem, selgus piiripunktis, et nad olid selle tasumise siiski ära unustanud. Õnneks sain ühendust rindemeestega, kes piirivalvele selgeks tegid, et rindemehed kaitsevad Ukraina vabadust ning mõttetu piirivalve ei tohiks vabaduse kaitsja abistajaid eestlasi kottida. Rindemehed tasusid trahvi kiirelt ära ning seejärel muutus ka piirivalve suhtumine. Kui enne suhtuti minusse nagu kurjategijasse, siis nüüd pakuti viisakalt isegi kohvi ja toon muutus sõbralikumaks.

Aga, kui tundus, et kõik on lahendatud, selgus, et edasisõiduks on vaja veel piirivalve ülema erikorraldust. Seal käib kõik läbi pitsatitega dokumentide – ilma templi ja allkirjata ei juhtu midagi. Pidin uuesti helistama ja selgitama, kes ma olen. Ütlesin, et pean ülikoolis loenguid ja olen külalisprofessor ning pidin veel templiga dokumendi hankima ka vabatahtlike organisatsioonist kellega koos autosid rindele viin. Lõpuks siis leidsid piirivalvurid, et tegid mulle SUURE teene, kui lahendasid muidu kolm päeva kestva protseduuri kuue tunniga. Siis ütlesin neile otse, et nad ei teinud minule teene vaid Ukrainale. Selle asemel, et politsei, piirivalvele ja sõjaväle pidevalt kaikaid kodarasse loopida peaksite kõik koos võidu nimel töötama nagu täna. See kokkuvõtlikult ongi Ukraina – palju bürokraatiat, palju emotsiooni, aga lõpuks saavad asjad tehtud.

Kui palju inimesi rattamatkal lõpuks osales?
Osalejate seltskond oli üsna kirju. Oli neid, kes on Andmomentsi püsikliendid ja väga pühendunud jalgrattamatkajad, aga ka paar meest, kes tulid puhtalt Ukraina toetamise pärast – mitte niivõrd matka, vaid just selle eesmärgi tõttu.

Kokku oli grupis kaks eestlasest naist ja ka viis Ukrainlast Kiievist, nende seas samuti kaks naist. Nad andsin seltskonnale palju juurde. Väga huvitav oli nendega juttu ajada ja küsida, kuidas nemad olukorda näevad. Nad olid positiivsed ja tänulikud, et me Ukrainasse üldse tulime.

See eestlaste ja ukrainlaste kooslus töötas suurepäraselt. Grupp sai omavahel hästi läbi ja tänu kohalikele saime Ukrainat palju paremini tundma õppida – mitte ainult turistina, vaid päriselt inimeste kaudu. Kui giid midagi rääkis, siis neilt saime üle küsida ja kontrollida, kas nende meelest on ka nii.

Milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal?
Taga-Karpaatia on olnud läbi aegade turismist elatuv piirkond. Sealne elu käib nii, et mehed käivad välismaal tööl ja saadavad koju raha, millega naised ehitavad maja ja tegelevad seal turismiga. Külad olid kenasti korras – räämas maju ei näinud. Oli nii ungarlaste, russiinide kui ka ukrainlaste külasid.

Kui keegi tuli juurde ja küsis, kes me oleme, siis suhtuti alati hästi. Inimesed olid siirad ja sõbralikud. Kui mõnesse kohalikku kõrtsi astusime, tuldi kohe juttu puhuma meiega. Kontakt kohalikega oli väga hea, nad olid huvitatud, kust me tuleme ja miks.

Mina ise veedan pool ajast Ukrainas ja ütlen alati, et seal läheb hästi. Taga-Karpaatia on ainus piirkond, kus on tõesti turvaline olla. Mingit otsest sõjahirmu ei olnud – pigem oli tunda, et elu käib edasi. Ebaturvaline tunne oli ainult mõnel järsemal rattaga laskumisel, kui tee oli auklik.

2022. aastal oli õhkkond Ukrainas veel ettevaatlik, kui inimesed olid nagu matusemeeleolus. Nüüd on olukord palju rahulikum. Mu sõber, kellel on suvila Lvivi lähedal, ütleb sama – elu on seal praegu stabiilne ja rahulik, isegi hoolimata sõja kestmisest.

Milline hetk või paik rattamatkal jäi sulle kõige eredamalt meelde?
Vaated olid muidugi võimsad, aga üks kõige meeldejäävamaid hetki juhtus ühes väikeses ungari külas, kus meil oli kohaliku giidiga ringkäik. Ta rääkis sealse kogukonna ajaloost ja identiteedist, väga huvitav inimene.

Sel päeval sadas korralikult vihma, olin täiesti läbimärg. Ühes vabaõhumuuseumis andis giid meile selga proovida riideid üleelmisest sajandist ja tõi mulle vildist jaki. Panin jaki selga ja see oli nii hea materjal – hingas, hoidis sooja ja oli uskumatult mugav. Käisingi kogu muuseumi ekskursiooni nii ja ausalt öeldes ei tahtnudki seda lõpuks ära anda. See näitas hästi, et vanaukrainlaste praktiline tarkus toimis endiselt suurepäraselt.

Kuidas kulges rattasõit ise?
Teed olid väga vahelduvad. Kohati oli täitsa uus asfalt, aga siis jälle lõik, kus tuli hoolikalt aukude vahel laveerida. Meie kohalik giid hoiataski enne starti, et „olge ettevaatlikud, teed on auklikud“, ja siis selgus, et need olid just äsja korda tehtud. Sile asfalt ja suurepärane sõit.

Ukrainas on see üsna tavaline, et teid parandatakse järk-järgult, ilma et keegi sellest palju teaks. Mõni lõik oli nii uus, et isegi kohalikud polnud veel harjunud, et seal enam raputamist pole. Loodus oli muidugi võimas. Karpaatide mäed, metsad ja orgude vaated tegid iga päeva eriliseks, isegi kui teeolud vahepeal proovile panid.

Reisil oli ka heategevuslik eesmärk – Ukraina toetamine. Kuidas see osa seekord teoks sai? Kuhu annetused suunati ja kuidas neid vastu võeti?
Andmoments panustas iga osaleja eest 200 € ning matkajad lisasid ise veel omalt poolt juurde. Iga osaleja panus läks konkreetsele drooniüksusele, kelle kontakt tuli meie kohaliku giidi kaudu.

See oli väga sihtotstarbeline abi – mitte lihtsalt sümboolne annetus, vaid midagi, mida nad päriselt vajasid. Kui annetuse üle andsime, tänasid nad siiralt ja kinkisid meile oma üksuse lipu. See lihtne, aga sümboolne žest jäi kõigile meelde. See lipp jääb selle reisi üheks kõige väärtuslikumaks mälestuseks.

Kui mõelda tagasi, kas risk oli õigustatud? Kas tundsid, et kõik läks turvaliselt ja kontrollitult, või oli hetki, mil mõtlesid, et see võib olla liiga julge samm?
Ausalt öeldes oli risk Ukrainas väiksem kui mõnel teisel Euroopa reisil. Olen kogenud Pariisis, Barcelonas ja Kreekas nii röövimisi kui ka kallaletunge – Ukrainas ei ole midagi sellist. Seal on tänavatel rahulik, keegi ei tule sind tülitama ega vaata viltu.

Taga-Karpaatias on elu täiesti normaalne. Seal pole komandanditundi ja õhtuti käib elu edasi. Ühel õhtul käisime isegi ööklubis, kus tantsisime hommikuni. See tundus uskumatult tavaline, arvestades, et riigis on samal ajal sõda.

Mina ega keegi grupist ei tajunud Ukrainas viibimist kordagi ohuna. Inimesed on seal sõbralikud, tasakaalukad ja elavad oma elu edasi nii hästi, kui olud võimaldavad.

Seepärast ongi sellised reisid olulised. Need aitavad näha, et riik toimib ja elu jätkub, peab jätkuma. Mõned osalejad olid Ukrainas esimest korda ja ütlesid pärast, et nende eelarvamus oli olnud hoopis teistsugune.    Ka Karpaatide reisi võib soovitada kõigile – loodus ja kultuur on seal mitmekesised, inimesed soojad ja külalislahked.

Ja lõpetuseks – milline hetk reisilt võiks kõige paremini kokku võtta selle, miks see retk üldse aset leidis?
Üks kõige eredamaid hetki oli viimasel õhtul, kui kohalikega läks tantsuks ja peoks. Varsti tantsisime kõik koos. Meie õpetasime neile Kaerajaani ja nemad meile omi tantse. Selline siiras kultuurivahetus oli tohutult äge.

Sarnaseid hetki oli veel. Mõnel õhtul võttis keegi lõõtsa välja, teisal tulid inimesed lihtsalt juttu ajama või kutsusid kaasa tantsima. Kuurortlinnades käis samal ajal suvine möll: firmade suvepäevad, sajad inimesed pidutsemas, muusika ja rõõmus melu.

Need õhtud näitasid kõige paremini, miks me sinna läksime. Et näha, et Ukrainas käib elu edasi. Inimesed töötavad, laulavad, tantsivad. Ja selles kõiges on tohutult jõudu ja lootust.

August Tillo, oktoober 2025

Puutumata loodus, tuhanded aastad – ja midagi ei ole Alžeeria kõrbes muutunud. See mõjub nagu rännak ajas.

Ühel õhtul, kui istusime Alžeeria kõrbe tähistaeva all ja lõkke ümber rääkisime oma Sahara matkale sattumise lugu, mõistsin, et siin ei ole midagi juhuslikku. Sahara kutsubki vaid parimas mõttes erilisi rändajaid. Ja neile pakub ta võimsaid emotsioone, mida Andmomentsi inimesed oskavad hinnata.

Lisaks kaaslastele tegi meie matka eriliseks võimalus olla osa tuareegide eluviisidest. Nendega koos toimetada lõkke ümber, et valmistada lihtne, kuid väga maitsev õhtusöök. Kusjuures leiva küpsetavad nad kuuma liiva sees lõkke all. Samal ajal keeb lõkke kohal teevesi. Teed segatakse erilisel moel poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Nii aetakse teevesi vahtu ja mida paksem on vaht, seda suurem on austus külaliste vastu.

Matka alguses liikusime 1500 meetri kõrgusele platoole. Päris mitmed arvasid, et katsumuse raskust teades poleks nad tulnud, kuid seda enam nad nautisid ja olid tänulikud selle võimaluse eest.

Enamuse aja matkasime kivikõrbes, kus meie saatjateks olid ulmeliselt ilusad liivakivist moodustised. Kõrgemad neist mõjusid soliidsete mägedena ja madalamad moodustasid justkui eelajalooliste linnade varemed. Ja aeg-ajalt olid nendes „varemetes“ meie eelkäijad oma elu ja toimetusi jäädvustanud kaljujoonistena. Vanimad neist on joonistatud 10 000 aastat tagasi.

Kõige sürrealistlikum hetk matkal oli see, kui kohtasin kahte tuareegi noormeest, kes olid liivale teinud malelaua ja mängisid kabet. Nuppudeks olid heledad ja tumedad kivid.

Viimase päikeseloojangu veetsime liivakõrbes ja seda emotsiooni mina jagada ei oska.

Reisi lõpus saime kutse meie võõrustaja Moussa koju, kus õhtusöögiks oli traditsiooniliselt küpsetatud terve lammas.

Loodan Saharaga kohtuda veel!
Inshallah!