Ma ei pea tingimata kõige kõrgema mäe tippu või sügavaima koopa lõppu jõudma, ka teekond sinnapoole on rännak ja elamus. Lameda maa inimestena teame, et tegelikult on juba rabasaare vaatetornist hoopis teine vaade ja tunne. Eks see uudishimu ja seiklusjanu viib mindki rändama, et näha, mis seal üleval või nurga taga on.
Mina eelistan matkates liikuda pigem aeglaselt – nii näeb ümbritsevat rohkem. Ja kui elu viskab teele ette planeerimata peatusi, siis need rikastavad meeli enam kui rohkem kilomeetreid või kogutud “tipud”. Teekonnale annavad erilise väärtuse kindlasti kohalikud lood ja inimesed. Kuna sõbrad peavad mind avatud suhtlejaks ja kiireks kohanejaks, siis on juhtunud ka nii, et oleme matkaseltskonnaga leidnud ennast kokkukuivanud Araali mere viimase küla pulmapaleest pruutpaari lauast.
Matkadel liigun nii jalgsi kui rattaga, lisaks erinevatel suuskadel ja paar aastat tagasi avastasin enda jaoks imelised matkauisud. Kõik, kes on merejääl uisutanud, teavad, millest ma räägin, ja need, kes pole proovinud, jääb selgitamiseks sõnadest väheks.
Looduses liikumine on osa minu vereringest. Selleks, et saaksin ise looduse ringkäiku paremini mõista ja ka teistele selgitada, omandasin Luua Metsanduskoolis matkajuhi kutse. Tänu sellele on ka loodus andnud tagasi – näha karu või kotkast looduses väga lähedalt, on eriline preemia.
