Olen rännanud jalgsi üle 10 000 kilomeetri – nii matka- kui palverännuteedel, mis kulgevad läbi looduse, kultuuride ja iseenda sügavuste. Minu matkapisik sai alguse 2013. aastal Oandu-Ikla rajalt, mil seljakott oli liiga raske ja villid liiga suured. Samaaegselt sündis armastus pikamaamatkade vastu, mis on sügav ja jääv. Sellest retkest alates teadsin, et olen leidnud oma rännuviisi.
Kord proovisin ka jalgrattamatka, kui pedaalisin sügiseskaamose ja vaid iseenda saatel kümme päeva Aegviidust Ähijärvele. Siis taipasin, et kahel rattal kihutades jääb märkamata see, mida hing ihkab jäädvustada – detailid, valgusmäng, vaikus. Sealt edasi olen valinud aeglase rännaku, seljakott seljas ja kaamera käepärast – et peatuda, kui süda ütleb, ja jäädvustada hetked, mis kõnetavad.
Vahepeal viisid puhkused mind seiklema seljakotiga mööda laia ilma – kuni olin väisanud kõiki kontinente peale Antarktika. Siis pöördusin tagasi matkamise juurde, Läänemere kallastele ja Pürenee poolsaare looklevatele radadele. Viimased üheksa aastat olengi veetnud kõik oma puhkused matkateedel Baltikumis, Hispaanias ja Portugali palverännuteedel ning AndMomentsi matkadel. See on olnud rahu, sügavuse ja kohalolu aeg. Enese tundma õppimine aga on lõppematu protsess, sestap tuleb ikka ja jälle kott selga võtta ja minna. Teele.
Minu tööelu sidus mind paariks aastakümneks erinevate toiduainetööstuste müügipoolega. Kuni tundsin, et hing vajab uusi radu. Seitsmendat aastat töötan Pärnu Postimehes ajakirjanikuna. Töö kõrvalt lõpetasin Luua metsanduskoolis matkajuhtimise eriala ja sain kutsetunnistuse. Koolis õpitu aitab paremini mõista ja armastada Eestimaa loodust, pakkus uusi teadmisi ja avastusi. Luual sündis ka mõte minu enda kaubamärgi “Meelega matkad” sünniks.
Mu elu ja rännakute moto on pärit minu esimeselt Camino de Santiago teekonnalt: “The best plan is no plans, just ideas.” Selline suhtumine annab vabaduse kohaneda ja lubab matkadel voolata loomulikult, leebelt, loovalt. Minu jaoks ei ole oluline mitte sihtpunkt, vaid see, kuidas sinna jõuan – ja kõik, mis juhtub teel olles. Kohalejõudmine on vahel lausa kurb – sest see tähendab, et üks teekond saab läbi. Aga just siis sünnib juba järgmine idee.
Matkapäeva hommikut alustan alati mõttega, et iga päev võib olla kui pühapäev – aeglane, rahulik, nauditav. Ja iga samm on väärt sama palju kui esimene.
Kolm sõna, mis kirjeldavad Sind matkajuhina.
Abivalmis. Avatud. Empaatiline.
Mida kõige enam naudid matkagruppide juhtimises?
Mind rõõmustab, kui matkagrupist saab rohkem kui lihtsalt juhuslikult kohtunud inimeste seltskond. Naudin, kui kujuneb ühtne pere – inimesed avanevad ja leiavad koosolemise ning vestluste käigus mõttekaaslasi. Mulle meeldib, kui hakatakse märkama näiteks metsa lõhna, värskendavat briisi või ainsat varju andvat kaljunukki või puud. Minu jaoks on oluline tajuda, millal keegi vajab vaikust, tuge või lihtsalt hetke iseendaga.
Mis on Sinu lemmik matkasihtkoht, mida oled juhtinud, ja miks?
Minu lemmik on AndMomentsi korraldatud seiklusmatk Jordaaniasse, kus loodus, kultuur ja inimeste avatus moodustasid võimsa terviku. Seal oli midagi ürgset, kaugest ajaloost kanduvat ja sügavalt puudutavat – kuidas inimesed on läbi sajandite sellistes tingimustes ellu jäänud. Selle reisi juures jäid enim hinge hingematvad vaated ja beduiinide nukrad laulud Wadi Rumi kõrbes lõkke ääres.
Kõige meeldejäävam hetk matkajuhina?
Kui me 2023. aastal Armeenias matkasime, toimus Aserbaidžaani–Armeenia piiril relvastatud konflikt ja meie matkaplaan pöörati pea peale. Sõitsime riigi teise otsa, kus programm oli teadmata. Mõned grupiliikmed hakkasid otsima võimalust koju minna. Lõpuks laabus kõik, sealhulgas ka olukord piiril: kerkisime pea 4000 m kõrgusele mäetippu, mängisime kohalikus ilmajaamas narde ja tantsisime lennuvaatluspunktis koos kohalike vaatlejatega rahvatantse.
Parim matkajate poolt öeldud lause, mida siiani meenutad?
Kosovo–Albaania matkal kõlas korduvalt: “Arvasin, et vaated enam paremaks minna ei saa, aga ma eksisin!”
Parim nipp tujulanguse vastu matkal?
Tujulangus võib matkal tabada ka kõige kogenumat rändajat, kui keha või meel on väsinud. Parim ravim on lihtne: peatu, hinga sügavalt, sulge silmad ja kuula. Keskendu ümbritsevale – tuule sahinale, linnulaulule, sammude rütmile. Looduse helid ja vaikus aitavad taastada tasakaalu. Vahel piisab aga ka ühest kamraadi naljast või väikesest šokolaaditükist, mis võib anda kiire energiatõuke.
Üks asi, mida uus matkaja peaks Sinu grupis teadma enne rajale astumist?
See ei ole ainult matk – see on aeg iseendale. Liigume rahulikus tempos ega keskendu kilomeetrite kogumisele. Siin ei loe kiirus, vaid kohalolu. Matkal on hetki, kus keegi ei räägi – see pole tühjus, vaid teadlik vaikuse kuulamine. Iga osaleja liigub omas rütmis, et märgata, kuulata ja kogeda loodust sellisena, nagu ta on.
Kõige kummalisem asi, mis on Sinu matkaseljakotis olnud?
Esimesel korral, kui läksin kuuks ajaks Camino de Santiago Prantsuse teele, oli mul seljakotis ripsmetušš ja lõhnaõli. No more!
Fun fact Sinu kohta, mida paljud ei tea.
Räägin teel olles palverändurite kaitsepühaku Jaakobus Vanemaga, tänan võimaluse eest teel olla, tervete jalgade ja ilusa ilma eest.
