Olen viimase üheksa aastaga jalgsi erinevatel matka- ja palverännuteedel läbinud üle 7000 kilomeetri. Kõik sai alguse Oandu-Ikla matkateest, mis avas minu jaoks pikamaamatkamaailma ning vaatamata ohtratele villidele ja algaja raskele seljakotile võitis mu südame.
Kord “nuusutasin” ka jalgrattamatka, kui sügiseses looduses üksi Aegviidust Ähijärvele pedaalisin. Tõdesin toona, et kahe-rattaline pärsib minu pildistamiskirge ja edaspidi olen nautinud seljakotiga “jalutamist”, kui iga märgatud detail on lihtsasti pildistatav.
Varem veetsin puhkused mööda maailma põnevaid paiku seljakotiga rännates. Kui olin kõikidel kontinentidel jala maha saanud (va Antarktika), otsustasin keskenduda matkamisele, nii olen viimased kuus aastat kõik puhkused veetnud Baltikumi matkateedel või Eesti-Hispaania-Portugali palverännuteedel.
Igapäevaselt teenisin suure osa aastatest leiba erinevate toiduainetööstuste müügiosakondades, kuni otsustasin numbrite tagaajamise asemel proovida midagi uut. Viimased aastad töötan Pärnu Postimehes ajakirjanikuna ja juhuse tahtel õpin Luua metsanduskooli matkajuhtimist, kus suur rõhk Eestimaa looduse tundma õppimisel. Mis on uskumatult põnev, aga teps mitte lihtne ülesanne.
Alates esimesest Camino de Santiago rännakust on mu motoks “The best plan is no plans, just ideas”. Selline suhtumine annab teele minnes kergustunde juhuks, kui eelnevalt mõeldu ei realiseeru ja teel olles tuleb olla loov. Ma usun, et selline mõtteviis vähendab pinget ja annab suurema vabaduse nautida täielikult teelolemise protsessi, mis on minu jaoks märksa olulisem, kui kohalejõudmine. Viimane on sageli natuke kurb, sest ees ootab puhkuse lõpp ja reaalsusesse naasmine. Siis on hea keskenduda järgmise puhkuse ideedele.
Matkapäevade hommikut alustan mõttega, et igapäev on kui pühapäev ja naudin iga järgnevat sammu ja kilomeetrit samavõrd kui esimest.
