Kevad 2025
Lesotho, Aafrika lõunaosa üks vähem külastatud nurki, on maailma tähelepanu alt tihti eemal. Sellegipoolest on see üks kolmest Aafrika mandril asuvast kuningriigist täis kultuuri ja ajalugu, mis väljendub nii maastikes kui elanike kommetes.
Andmomentsi matkajuht Merle Rallmann, kelle käe all võtsid 2025. aasta märtsikuus julged rändurid ette teekonna läbi Lesotho, jagab fotoblogis oma muljeid ja kogemusi, mis viivad meid selle riigi kõige ehedamatesse ja vähemtuntud paikadesse – alates Ha Kome koobastest ja kuningatet matusepaigast Thaba (valgel) mäel. Aastatel 1884–1966 oli Lesotho nimi Basuutomaa, mis oli Suurbritannia protektoraat. Ilmselt seetõttu räägitakse seal paljudes kohtades inglise keel ja autoliikluski on inglisepärane.
Ha Kome koobas, mille 18. sajandil valis elupaigaks selle varjulise asukoha pärast üks kohalik hõim, kes põgenes kannibalide eest. Meie mõistes oli tegemist hiiglasliku kaljueendi alla rajatud savionnidest asumiga, kus isegi lastele oli ehitatud eraldi madalam onn. Praegugi elab seal üks mees, kes keeldub välja kolimast. Et tegemist on tavatu vaatamisväärsusega, on onnid tänapäeval üles vuntsitud, ent ometi annavad nad aimu, kuidas tuli elektri, vee ja akendeta onnis aastasadu hakkama saada.
Thaba mägi on pühapaik, kuhu maetakse ainult kuningliku pere liikmeid, uhkeim kalm on siin praeguse kuninga isal, kuningas Moshoeshoe II-l, kes hukkus 1996. aastal autoõnnetuses. Teised matmiskohad on sammaldunud kivikalmed koos nimeplaatidega. Ka on mäel rusudes vanu kivihooneid ajast, mil pühal mäel ka elati.
Kohalikud usuvad, et see mägi muutub öösiti suuremaks. Meie seda kontrollida ei saanud, sest meid ei tahetud omapäi mäele lasta isegi pärastlõunal, sest oli pühapäev ja treppidest lubati üles vaid kella 13-ni. Ei aidanud meid anumine ega raha pakkumine, valvur leebus, kui oli teinud ühe tähtsa telefonikõne. Arutasime hiljem, et ehk peljatakse kuningahaua rüüstamist ja noh, ühtegi valvurit üleval mäel polnud.
See on Lesotho viisa vormistamise protsessi algus pealinnas Maserus migratsiooniametis, kus passid ja paberid viisime kell 9 ning kätte saime kell 14:30, tänu kohalikule Thaba Toursi partnerile Rayle, kes meid kohapeal usinasti aitas. Papist dokumendimapid piltidel seisavad koridoris, mida keegi ei valva. Selline arhiiv siis.
Kõik vajalikud dokumendid olid saatkonda saadetud 3 kuud enne reisi. See tagas vaid n-ö saatekirja, et me üldse Lesothosse siseneda võime. Ja muidugi me saabusime laupäeval, ent migratsiooniamet avas uksed esmaspäeval. Viisata maale sisenemise luba tuli ette näidata vaid pisikeses inimtühjas Maseru lennujaamas. Sinises särgis härra Ray näitab paberi pakki, mis kaheksa eestlase viisatempli saamiseks kohalikus ametis ikkagi ette näidata ja läbi uurida tuli.
Viisa vormistamise ajal külastasime kohalikke käsitöölisi, kes teevad tellimustöid kangastelgedel. Selline kena näputöö maksis kõrval asuvas suveniiripoes vaid paarkümmend eurot.
Lesotho sümbol on õlgedest müts ehk “mokorotlo”, mis on vormitud isegi maja katuseks. Eelnimetatud käsitöölised tegutsevad just selles majas. Mokorotlo on aga meeste seas üsnagi populaarne peakate, valmistatakse seda kuivatatud õlgedest ja minikübarad kaunistasid kahel õhtul isegi meie voodikatet, analoogselt nagu mujal pannakse tekile tervituskomm või volditud luik.
Vaatasime üle Lesotho parlamendihoone, mis asub kõrgel mäel ja kuhu võõraid ligi ei lasta. Valvuri jutu kohaselt ehitasid hoone hiinlased, ja tõele au andes, krohv pudises. Lesotho parlament koosneb kahest kojast: senatist ja rahvusassambleest, kokku 153 saadikuga. Seda vaeses riigis, mis on Eestist kolmandiku jagu pisem. Olgu lisatud, et kuningal on riigis meie presidendiga sarnane staatus.
Teekond Semonkongi, kust matk algas ja lõppes, oli väga põnev: lapsed tulid koolist ja ratsamehed läksid võistlustele. Piilusime ka elektrivabasse koolimajja, kus kahjuks tunnid juba läbi olid. Koolis puudub veesüsteem ja eemal oli suuremat sorti ehitis, mis tõenäoliselt on see koht, kus kuningaski jala käib.
Semonkongi lodge oli justkui pärl, kuhu enne jõudmist tuli läbida suuremat sorti küla, kus nii baare kui igasugu müügiputkasid ning ületada siis jõeorg ja voilà, kaminaga ümarad õlgkatustega majakesed ootasid meid!
Esimene matkapäev oli meie ainus vihmapäev, aga siis me seda ei teadnud. Matkarajad olid vee all ja porised. Lõunapauski tuli teha kerge sabina saatel. Päikest nägime tunnikese pärastlõunal ja sel hetkel võtsime aja maha, et veidigi kuivada. Samuti kohtasime Lesotho kuninga hobuse- ja veisekarju. Meie matka suurim “accident” juhtus just sel päeval ja vihma tõttu: üks meie üheksast saatehobusest, see kõige väiksem, komistas ja rullus ümber oma telje paar meetrit kallakust alla. Ehmatus oli suur, sest loom ei liigutanud. Saatetiim võttis loomal kotid seljast ja peale väikest toibumist oli hobune taas jalgel, huuh! Minu peas käis juba hädatapu film silme eest läbi.
Enne laagrisse jõudmist hakkas taas sadama, hullemini kui seni, kuid meile oli rajatud omapärane neljatelgiline asum, mille alla kahjuks kogunes ka vesi, sest olime oja kaldal orus. Eesti mehed asusid peagi oja suunas trenaaži kaevama, mis päästis olukorra. Saatemeeskond vaatas ja imestas.
Õnneks öösel laius peade kohal piiritu selge tähistaevas koos kuuga ning hommikust alates ei saanud me rohkem vihma.
Teisel matkapäeval kuivasid märjad riided ja päev pakkus maastiku mõttes korralikku väljakutset. Jõgede ületusi, kus jalad lahti tuli võtta, oli neli-viis ja need muutusid tavaliseks. Seekord asus me telklaager küla serval ühe pere koduõuel kukkede ja kanade keskel. Peatselt selgus, siin on ka külarahva jaoks pood. Poehoone nägi välja nagu iga teine maja siis, ainult, et selle sinine uks käis tabasse ja aegajalt tuli mõni kohalik selle ukse taha. Õhtul võtsime ette meie telklaagrist ligi kilomeetri kaugusel asuva joa külastuse, mis langes üle 90 meetri kõrguselt.
Kolmas matkapäev pidi olema kõige raskem ja see algaski matka kõige laiema jõe, mil nimeks Ketane, ületusega. Selleks moodustasime giid Thuso näpunäidete järgi turvalise aheliku. Suurem osa päevast kulgeski nimetatud jõe naabruses, kus tee viis vaheldumisi ikka üles ja alla. Teel kohtasime kohalikke koolilapsi, kes olid teel mitmete kilomeetrite kaugusele teise külla spordivõistlusele, ilma ühegi täiskasvanud saatjata!
Laager pandi püsti järjekordse küla vahetuses läheduses karjamaal, milleks oli vaja külavanema luba. Külarahvas uudistas meid eemalt tundide kaupa, kuna valge inimene on siinkandis harv külaline. Selle päeva õhtuks jõudsid laagripaika ka värsked külmad joogid kohalikust Malutist (õlu) Coca-Colani. Õhtusöögiks serveeriti sealsamas sütel küpsetatud lambaribisid koos maisipudruga, mis maitsesid imeliselt. Hügieeni eest hoolitsemise protseduurid tegime väikeses ja külmas jõekeses.
Neljas matkapäev jätkus tõusude ja langustega ja kerge see kindlasti ei olnud, sest päike kuumutas hästi. Õnneks sattusime lõunapausiks puude alla ja jahe vesi ojas andis mõnelegi jalapaarile hõlpu. Lõunaeine huvitavaimaks osaks oli alati väike pakike kuivatatud liha või vorstikestega, lisaks puuvili, pähklid, kreekerid ja juust ning kõrrejook. Muu karastav “plaaster” ilmus välja matkajate päevakottidest.
Sel päeval kogunes kilomeetreid sarnaselt eelmisele päevale 18 kilomeetri kanti ja teekond sai otsa keset küla oja kaldal, kus meid taas kümned silmapaarid eri ilmakaarest ainiti piidles. Käisime lähimas onnis ka kohaliku inimese argielu uudistamas: kolme lapsega naine oli leseks jäänud, kui tema mees miski tõve kätte hinge heitis. Kaks last olid parasjagu kaugemal koolis ja vanem poeg elas naaberonnis. Lesel oli suisa kaks onni, üks magamiseks, teine, ilma korstnata ümarakujuline maja oli köögi eest. See tähendas, et keset onni oli lõke ja kogu suits levis majakeses ning väljus vaid välisukse kaudu. Talvel, kui maad katab lumi, kolib pere kööki ka oma magamisaseme, sest siin on tuli.
Õhtusöök erines varasemast ja koosnes riisist ning hautatud lambalihast ning köögiviljadest. Et see oli meie matkal viimane telgiõhtu, ei olnud palju vaja, kui nii eestlased kui kohalikud võtsid üles lauluviisid, ühes giidide ja saatjatega tuli ettekandele Kaera-Jaangi. Tõeline laulu- ja tantsupidu.
Viies matkapäev algas traditsioonilselt päikesetõusuga, meie olime valmis kokkulepitud ajal kell 7.40. Aga nagu ikka, meie saatjaskond nii akuraat ei olnud ja teele asusime 8.30. Rada keris tasahilju külast välja ja siis ikka üles ja siis veel üles. Aga midagi hullu polnud, sest keha oli koormusega selleks ajaks kohanenud. Külasid oli üha sagedamini, mis andis märku, et hakkame oma matka algus- ja lõpupunktile Semonkongile lähenema. Ühes külas köitis meie tähelepanu rahvakogunemine ja kostev laul. Selgus, et juhuslikult sattusime mööduma matusetseremooniast, kus naised kandsid kauneid kleite ja isegi sukkpükse võis märgata. Aafrikas! Läheduses kogunesid puna-valgetesse kaunistustega kaetud hobused, seljas uljad ratsanikud. Need olevat kadunukese sõbrad, kes nüüd tema mälestuseks lagendikul auringe tegid.
Lõunapikniku tegime pea 200 meetri kõrguse joa juures, mille kohal lendas arvukalt kotkaid, kelle pesapaigad samadel kaljudel. Muide sel seinal on Guinessi rekordi sertifikaat, just siin tehakse kommerts-köiel-laskumist, mis 200 meetrit kõrge.
Viimane tõus, põllumaad ja juba paistiski tuttav küla, meie seiklus hakkas lõppema. Semonkong lodges ootas meid imemaitsev õhtusöök.
Lõpetuseks. Kuigi mõnel päeval esines raskemaid ilmastikuolusid ja füüsilisi väljakutseid, ei heidutanud need matkajaid, pigem tugevdasid grupi ühtekuuluvustunnet ning aitasid luua ühiseid mälestusi ja lugusid, mida tulevikus meenutada.
Saadud kogemused võimaldasid Andmomentsi seiklejatel mõista Lesotho rahva ja riigi eripära kui kultuuriliselt rikast ja eraldiseisvat riiki. Taaskord leidis tõestust, et märkimisväärsed avastused asuvad sageli kaugel peatänavatest ja turistilõksudest.
