Kevad 2025
Keset lõputuna näivaid ettevalmistusi, kus puusad ja pahkluud said tunda oma koduseid “raskusi” ning Eesti kapriisne ilm pakkus treeninguks parimaid tingimusi, sai alguse Karin Ossipova kauaoodatud seiklus – matk Patagooniasse.
Tema lapsepõlve unistus muutus reaalsuseks, kui astus vastu Patagoonia metsikule ilule ja vaheldusrikkusele, mida Karin kaamera läbi jäädvustas. Alates hingematvatest liustikest ja rahututest koskedest kuni igapäevaste väljakutseteni, mida pakuvad kohalikud ilmastikuolud ja maastik – see kõik on nüüd pildis ja sõnas.
Käib ettevalmistus Patagoonia retkeks. Puusad ja pahkluud pole peaaegu 1,5 aastat pidanud “maja” raskust taluma. Poja hantlid tagavad vajaliku raskuse kotis ja Eesti ilm on ka väga kohane harjutamiseks. Seekord on teostumas lapsepõlveunistus rännakust Patagooniasse.
Reis algas Iguazu jugadel seiklemisega enne kui jahedamasse lõunassse suuna võtsime. Paadisõit viis otse koskede alla.
Argentino liustikujärv.
Argentiinas vaatame ära Petito Moreno ujuva liustiku Los Glaciarese rahvuspargis. Saame esimest korda tunda, milline hull tuul võib meid oodata matkarajal. Liustik ulatub 74 m üle veepinna ja 100 m allapoole. Serv on 5 km pikk ning see liigub iga päev 2 m meetri jagu. Liustik pakub meile nii kuulde- kui vaatemängu: paugub ja praksub ning suuri tükke murdub ning variseb järve meie silme all.
Kaeme liustikku ka järve pinnalt paadist.
Ja nüüd läheb lahti sõit Tšiilisse, Torres del Paine rahvusparki, kus plaanime kolada tervelt nädal aega ümber selle mäemassiivi.
Üllatusena mulle moodustab 80% Patagooniast kõrb. Just selline igav liiv ja tühi väli, okkalisi tutsakaid täis. Ja kuigi seal sajab korralikult, on vist tugev tuul see, mis niiskuse viib.
Teispool Tšiili piiri ei saa turist käppasid eemale fotokast, kui tee pervedele ilmuvad guanako karjad ja nandud.
Umbes 7 tundi sõitu ja olemegi esimeses telklaagris. Seekord on Andmoments rentinud telgipaketi. Ja see sisaldab, kujutage pilti, umbes 5 cm paksust matti, enamasti korralikku magamiskotti ning PATJA!!! Need auto-katusetelgid on vastupidavad hullunud tuulele ja vihmale. Superluks elamine kahele, kuhu võiks ka veel lapsed majutada. Ja hoiab ka hiired eemale. Need pidada matkakotist ööga läbi närima. Ühte sellist näeme ka meie.
Plaan on teha 7 päevaga ring peale. Matkame O-ringi, mitte W-ringi. Kokku umbes 120 km vist, päevateekond 12-20 km. Esmapilgul tundub tšill.
Läheb lahti. Kogu nädalane trall käibki taamal paistva mäekogumiku ümber.
Kollase, pruuni ja punase varjundid läbisegi punetavate ja roosatavate jõhvika- ja pohlalaadsete puhmastega saadab meid terve nädala. Sekka muudki. Riiete selgapanek ja äravõtmine on üsna tüütu, sest niipea kui päike väljas, on palav ja kui tuul lõõtsuma kukub, siis vaja koorikjope välja otsida. Riietuse valik on siin paras pähkel.
Kodust juba tuttavad fuksiapõõsad.
Kõiksugu vulinat hakkab meid saatma tervel matkal. Matka lõpuks kasvad oma seljakotiga nii kokku, et pausi ajal ei viitsi seda enam seljast äragi võtta
Hobuseid kasutatakse porteritena, tuuakse laagrimoona ja matkajate varustust.
See kana teadis turiste oodata. Päevapajuk sisaldas meil ohtralt kõiksugu seemnelisi ja pähkleid.
Seekordne telklinnak on maa peal. Mulle meeldivad need katusetelgid siiski rohkem. Öine marutuul mind ei sega, olen juba selgeks saanud matkates, et sellistes laagrites tuleb tropid kõrvas hoida, kui magada tahad.
Mõni laager on ligipääsetav vaid jalgsi või helikopteriga. Hobused sinna ei saa. Siin veetakse ära laagri prügi.
Süüa ei pea me seekord ise tegema, vaid telklaagrite infra pakub väga rikkalikku ja maitsvat hommiku- ning õhtusööki. Samuti päevapajukit teele kaasa järgmisesse laagrisse. Need lihakehad süüakse sel õhtul siiski ära laagri endi töötajate poolt.
Kolmnurgal paistab meie järjekordne laager. Rahvusparki sisenedes loeti sõnad peale, et ujuma ei tohi mingil juhul minna.
2011 paiku laastas Patagooniat paar kuud kestnud tulekahju. Sellist vaatepilti on kahjuks hektarite viisi.
Rippsildu ootasin kõige enam. Esimese ületamine võtab pisut põlve värisema, räige tuul lisab pinget. Aga edasised sillad ei paku enam erilist närvikõdi. Inimene harjub kõigega.
Tuul 25-30 meetrit sekundis, vihma sajab alt ja ülevalt, paremalt ja vasakult.
Teekond üle John Gardneri kuru (1200m) ei ole lihtne, kuigi kõrgus ei tundu ju suur. Tuul on niisugune, millist ma varem kogenud ei ole.
Seekord kõige kõrgem punkt 1200, kuid matkaja teab, et piisab 500 meetrist kõrguste vahest ja suurest seljakotist, et end korralikult ära väsitada.
Meie armas grupijuht Fred trotsib vapralt marutuult-traditsiooni ei saa rikkuda. Tipus tuleb kaasa võetud pilli saatel laulda.
Kurule jõudes avaneb meile suursugune Grey liustik. Ja see jääb meid saatma terve ülejäänud päeva. See on 6 km laiune ja 28 km pikkune hiiglane. Ka see liustik, nagu Morenogi, on osa Lõuna -Patagoonia jääväljast.
Tuleb aga tunnistada, et laskumine sellelt kurult on veelgi raskem ning meie põlved ja reielihased pannakse korralikult proovile.
Need olid väljakutsuvad hetked. Hullunud tuul peksis meie seljakotte kust aga tahtis. Mingil hetkel võttis isegi minul, kes ma kõrgust ei karda, seest kõhedaks. Kui tuuleiil ootamatult mäepoolsest küljest sind tabas, oli tegemist, et kuristikku mitte veereda.
Igal õhtul telklaagrisse jõudes ootas meid enda valitud tervitusnaps.
Ikooniline Mirador Base Las Torres. Selle nimel saigi pingutatud. Viimast päeva alustame kell 3 hommikul pealampidega, et jõuda kõige kuulsamate “hammasteni” päikesetõusuks. Need tornid on ühtlasi ka Patagoonia õlle brändil. Vaev tasus end kuhjaga.
Päikesetõus.
Hommikusöök miljonidollari vaatega.
Hüvasti Grey liustik.
Järgmine võimalus Andmomentsiga Patagooniasse matkama tulla on 2026. aasta talvel. Kirja saad panna ennast siin: www.andmoments.com/reisid/patagoonia/
