Rwanda rattamatk – Eksootika Aafrika südames

Margus “Mäx” Püvi, detsember 2025

Rwanda seostub paljudele kahe väga vastandmärgilise märksõnaga: genotsiid ja mägigorillad. Kuid sellel riigil on palju, palju enam pakkuda.

Esimene asi, mis aga lennujaamast väljudes ja transfeeri hotellini silma jääb, on pealinn Kigali puhtus. Asjata ei peeta Kigalit Aafrika puhtaimaks linnaks. Tänavatelt, mida kaunistavad perfektsed lillepeenrad ja korralikult laotud mustrilised kõnniteed, ei leia isegi hea tahtmise korral maas vedelevat prügi. Ja seda sõna otseses mõttes ning sellisel tasemel, mida isegi Euroopas on juba raske ette kujutada.

Lisaks on kogu riigis keelatud igasuguse tarbeplastiku (loe: kilekottide) kasutamine. Iga kuu viimasel laupäeval toimub linna suurkoristus, milleks pannakse ka liiklus kinni. Kilekotid on keelatud, korravalvureid ei tohi pildistada ja kohalike meelistegevus valgeid nähes on jälgida “muzungu TV-d”. See ongi esimene emotsioon, mis pani Rwandas üllatama.

Rwanda on merepiirita, kaks korda väiksema pindalaga kui Eesti, allpool ekvaatorit olev riik. Elanikke ca 16–18 miljonit ja see on jõudsalt kasvamas nagu enamus Aafrika riike. Kuigi neist enamus, 90%, peavad ennast kristlasteks, siis silma ja kõrva jäävad ka mošeed.

“The Land of a Thousand Hills” ehk tegemist on väga mägise ja järvederikka maaga. Keskmine kõrgus merepinnast on üle 1500 m ja kõrgeimad mäed on ligikaudu 4500 m kõrgusel riigi lääneosas, idas laiuvad savannid. Aga mis seal salata, siis rattaga seda lääne poolt läbides ikka päris kiiresti hakkas jala peale 😊. African road tähendas, et lisaks kruusa- ja saviteedele vaheldusid tõusud langusega. Siledat maad pole ollagi 😊! Ülesmäge ei jõua ja allamäge ei julge 😊 vot nii…

Kliima on meie mõistes jumalik. Keskmine päevane temperatuur on aasta läbi 23–27 kraadi. Aastas on kaks vihmaperioodi: veebruarist maini ja septembrist detsembrini. Meile sobis hästi see vihmaperiood. Hommikul väike päike, lõunal pilve all ja peale lõunat said sahmaka kaela 😊. See oli mõnusalt soe, kuid tugev padukas.

Kogu selle luksuse tõttu on võimalik Rwandas kasvatada kohvi ja teed, kartulit ja riisi, banaane ja ananasse, avokaadosid ja mangosid, aga ka eri sorti ube ja palju muudki. Enamus elanikkonnast elatubki põlluharimisest. Kuna maaharimine käib käsitsi, väikestel peredele kuuluvatel maalappidel ja ilma erilise väetamiseta, siis suurtootmisest me rääkida ei saa. Peamiseks ekspordiartikliks on kohv ja tee.

Maailma kõige ohtlikum järv – smaragdroheline Kivu järv ning maaliline Kongo–Niiluse rada

Meie rattamatk kulges mööda sügava ja kauni Kivu järve kallast. Oma pindalalt on Kivu Rwanda suurim ja Aafrika kuues järv, laiudes 2700 km² pinnal. Krooniks matkamisele järve ääres oli ujumine lausa must be. Nujahhh, nüüd kui aus olla, siis tegemist oli maailma ühe ohtlikuma veereservuaariga. Hommikusel ujumisel hõikas Triinu: “Kas te üldse teate, millise pommi peal te ujute 😊?” Okok, koheselt googeldama ja no mis seal öelda, järve all peidavad ennast Aafrika suurimad metaani gaasivarud. Ja iga 1000 aasta tagant kogu see pull plahvatab 😊. Opppaiidii… aga hästi puhas, mõnus ujumine oli ikkagi.

Valdavalt kruusateed viisid meid Kongo–Niiluse rajale, mis ise on pikk ca 230–250 km. Banaani- ja kohviistandused, meeletult suured teeistandused, lisaks väikesed nummid külad, kus saatmas laste kilked “Give me Money 😊”. Peale rattasõitu sai jalga puhata mõnusates järveäärsetes liivarandades ja nautida kohalikku järvekala.

Piirkonna suurim turismimagnet — Volcanoesi rahvuspark — on maaliline mägine ala Kongo, Uganda ja Rwanda piirialadel ning koduks väljasuremisohus mägigorilladele. Neid on alles jäänud vaid ca tuhatkond. Iga päev saavad paarkümmend turisti, kes on otsustanud kulutada 1500 USA dollarit inimese kohta, võimaluse neid väärikaid loomi külastada. Kohalikud giidid jagavad inimesed 4–8-liikmelistesse gruppidesse ning iga grupp saab veeta tunnikese ühe gorillade pesakonnaga.

Olles ratastega selle pargi jalamil, lootsime neid gorillasid näha kartulipõldudel. Teisi ahvilisi kohtasime küll, kuid gorillasid ei õnnestunud trehvata. Ju siis oli vaja see piletiraha ära maksta ja väike jalutuskäik teha. Päris tsirkus see ikka ei ole…

Üldiselt saab Rwandas käsi-jalgu appi võttes hakkama nii inglise kui ka prantsuse keelega. Kuid viisakusväljendite õppimine suahiili või kinyarwanda keeles teeb kohalikele kindlasti peale nalja ka heameelt ning võib külalisele teenida üsna mitu plusspunkti. Ja kui ei oska ühte ega teist, siis Google Translate annab hea seletuse kinyarwanda keeles 😊. Minule sobis väga hästi just naaberriigi keel, ehk ikka hea on visata üles “Hakuna Matata” või siis “Nakupenda”, ehk siis “pole probleemi” ja “armastan sind” 😊.

Rwanda jättis riigist turvalise ja huvitava, kuid veel täielikult välja arendamata potentsiaaliga turismimaa mulje. Pealinn Kigali ja ka teiste suuremate linnade infrastruktuur on väga hea, samuti teevad põhilised maanteed silmad ette nii mõnelegi kodukandi autoteele. Kohaliku transpordina parim, mis olla saab, on kas mototakso või rattatakso, mis on väga odav. Ühe euro eest võid saada linnale tiiru peale 😊.

Sööma võib minna nii nurgatagusesse toidukohta, kus suur kuhi ise buffeest valitud head-paremat maksab umbes 3,50 €. Õlle eest küsitakse alla euro ja 18 matkapealise punt sai söönuks banaanidest, mis kokku maksid 2,5 €. Imeline!

Rwandas peab kindlasti varuma kahte asja: aega ja kannatust. Kohalik inimene on väga sõbralik ja abivalmis, kuid ka väga pikatoimeline. Kui soovid minna restorani, pead arvestama oma tunni-pooleteisese ooteajaga. Lisaks võib vahepeal kaduda internet ja siis võid arvet oodata ka 2,5 tundi. Asju aetakse väärikalt ja aeglaselt. Kiirustav muzungu on hea vaatepilt kohalikule :).

Omavahel armastatakse väga lobiseda. Väga armastatakse rääkida ka mobiiltelefonidega. Kuna elektrit pole 70% majapidamistest, siis võib teede ääres kohata suurte reklaamidega mobiililaadimise putkasid. Kohalike jutt on tavaliselt kõvahäälne ning teineteisemõistmisele viitavad rahulik ja pidev peaga noogutamine ning vaiksel mõminal lisatud “eee” või “mmm”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Rwandal on ees palju väljakutseid. Väljarabelemine mineviku genotsiidi taagast ja Aafrika ühest vaesemast riigist on vahest neist kõige olulisemad. Unistada tulebki suurelt. Olles Aafrika üks kõige vähem korrumpeerunud riike, on Rwandal päris head šansid tõusta Aafrika Singapuriks. Edu neile!

Gloria Viira, oktoober 2025

Kui maandud Sulawesi saarel, tundub kohe, et siin on maailm natuke teistsugune – aeg liigub aeglasemalt, inimesed naeratavad siiralt ja iga päev toob midagi ootamatut. Nii algas ka Gloria Viira matk koos Andmomentsi matkajuhi Fred Viiduliga.

 Matkaliste  teekond 2025. aasta oktoobris viis läbi mägikülade, pühvlituru ja rituaalide, mille sarnaseid mujal maailmas ei näe. Loe Gloria matkapäevikust, kuidas see kõik välja nägi.

Päev 1
Lendasime pärastlõunal Jaava saarelt Sulawesile Makassari linna, kust liigume homme siselennuga kuulsasse Tana Toraja piirkonda (tuntud oma erilise matusekombestiku ja paadisarnaste majade poolest).

Sulawesi (alates 1500ndatest kuni 1945. aastani tuntud kui Celebes – kolonialistide antud nimi) on Indoneesia suuruselt neljas saar (maailma saarte seas suuruselt 11.), kus elab üle 20 miljoni inimese ning kus räägitakse kümneid kohalikke keeli ja dialekte. Oma isoleerituse tõttu arenes siin omasoodu palju looma- ja linnuliike, roomajaid ja mardikaid, keda ei leia mujalt maailmast. Näiteks kriitiliselt ohustatud Celebesi makaak ehk tuttmakaak, kes on üks kõige karismaatilisemaid ahve maailmas; erinevad Sulawesi tarsierid (mitu liiki), kihvadega siga babirusa jpt.

Päev 2

Tana Toraja piirkonnas. Torajad on etniline rühm Lõuna-Sulawesi mägedes ning Tana Toraja tähendab tõlkes „Mägirahvaste maa“. Torajasid elab siin, esivanemate maal, veel umbes 450 000 (kogu torajade populatsioon on umbes 1,1 miljonit) ning nad on tuntud oma unikaalse kultuuri, matusekombestiku ja omapärase arhitektuuri poolest. Härjasarvi või paati meenutava katusega tongkonan-nimelise maja omamine on Toraja ühiskonnas auasi ning isegi kui on kolitud juba modernsemasse majja, kogunevad perekonnaliikmed siia rituaalideks ja tähtsateks sündmusteks. Täna oli meil õnn sattuda kontvõõrastena ka uhkesse pulma.

Samuti kuulsime lähemalt matuserituaalidest ja külastasime nii kaasaegseid kui muistseid matmispaiku, milleks kadunukeste perekonnad on loa andnud. Torajade jaoks on matus pidustus ja see on üks olulisemaid ning kõige uhkemaid sündmusi nende elus. Me juba teame, et ühed vägevad matusepidustused on toimumas mõne päeva pärast ja meil lubatakse neist osa saada.

Päev 3
Päeva suurim elamus minu jaoks oli Toraja piirkonna suurima ja tuntuima pühvlituru Pasar Bolu külastus. Ehkki polnud kauplemispäev, õnnestus meil pühvleid siiski näha ja teada saada lähemalt nende kui rituaaliloomade kohta. Siin turul müüaksegi ainult ohverdamiseks mõeldud loomi (matusteks ja muudeks tähtsateks pidustusteks). Hea pühvel maksab 15 000–25 000 € ning selle raha kogumine võib võtta perel koos suguvõsa abiga 5–15 aastat (sõltuvalt pere sissetulekust, kas elatakse linnas või maal). Torajade jaoks kvaliteetsel ohvriloomal on väga konkreetsed tunnused ning tihti tulevad pered turule koos hindamiseksperdiga. Võib osta ka odavama pühvli (2000–5000 €), aga usutakse, et mida kallim on ohvriloom, seda suurema õnne osaliseks saab perekond.

Kui pühvel on eranditult matuserituaali loom, siis siga, keda turul samuti müüakse, võib ohverdada pulmades, uue maja valmimise tähistamiseks või muudel tähtsündmustel, aga ka matustel, kuigi seal on tal pühvlist erinev roll. Vaid pühvel on piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hingedemaailma Puyasse.

Mida nad loomaga peale ohverdamist teevad? Tarbivad ära või läheb raisku? Söövad ära. Kõigi ohverdatud loomade liha jagatakse kõigi külaliste, perekonna ja kogukonna vahel – see on matusetseremoonia kõige tähtsam sotsiaalne ja kultuuriline osa. Liha jagamise protsess on väga täpselt korraldatud – loeb hierarhia ja sotsiaalne staatus, samuti lähevad teatud tükid konkreetsetele gruppidele. Lihaga tänatakse ka kõiki töölisi (nt toiduvalmistajaid, pillimehi, ehitajaid jne).  Asi pole ainult lihas kui toidupoolises, vaid see on sotsiaalse tasakaalu, austuse ja kogukondliku ühtsuse sümbol.

Saime täna teada, et kogu sealiha, mida oleme Tana Torajas viimase nelja päeva jooksul söönud, on kellegi matustelt saadud liha 😃! Siga on nii hinnaline loom, et igapäevaseks söömiseks neid niisama ei tapeta (niisama söömiseks valitakse odavam kana või kala).

Peale pühvliturgu külastasime ka kahte Tana Toraja kõige ikoonilisemat matmispaika – koobashaud Londas (17.–18. saj.) ja kaljuseinahaud Lemos (mõnede allikate kohaselt juba lausa 15. saj.). Mõlemat kasutatakse jätkuvalt aktiivse matmispaigana. Nägime ka beebide puuhauda – traditsiooniline komme matta surnud imikud puutüvesse, mis aja jooksul kinni kasvas ja  lapse endasse „neelas“ –  laps sai tagasi looduse rüppe. Puuhauaks ei sobinud teps mitte igasugune puu. Enamasti valiti selleks kummipuu, mille valge mahl sarnanes emapiimaga – sümbol, et laps jätkab toitumist ja kasvu looduse rüpes.

Õhtupoole otsustas meid riisipõllul hirmutada üks vihane pühvel, kes korraks adrenaliini lakke viskas.

Päevad 4, 5, 6
Päeval matkasime imelisi loodusvaateid pakkuvates Lõuna-Sulawesi mägedes. Teed kulgesid riisipõldude vahel, läbi väikeste külade ja lopsaka džungli. Päikese käes oli 35 kraadi, ehkki eile saime ka pool tundi jahutavat padukat, mis muutis aga mudased ja kivised teed väga libedaks.

Kaks ööd majutusime traditsioonilistes elamutes tongkonanides. Kui esimese öö koht oli mõeldud turistide majutamiseks (ehkki ka seal olid tingimused väga askeetlikud, nt pesemiseks kopsik ja külm vesi), siis eilne öö oli meil ühe perekonna kodumajutuses, kus mõned ruumid olid meie jaoks vabastatud. Õhtuooteks olid küpsised koos kohvi ja teega, samal ajal kui saime verandalt paduvihma vaadata ja kuulata. Päeva lõpetas õhtusöök pühvli- ja sealihast, mille olime saanud külakostiks kaasa matustelt, kus hommikul käisime.

Päev 7
Traditsiooniline ja suurejooneline Toraja matusetseremoonia (Rambu Solo), millest meil avanes võimalus osa saada. Torajade surnukultuur ja matuserituaalid on ühed keerukaimad ja sümboolseimad kogu maailmas.

Kui inimene sureb, ei peeta teda kohe surnuks, vaid hoopis haigeks või puhkavaks. Lahkunu keha jääb kuni aastateks koju, kus teda hoitakse balsameeritult ning pere käib temaga iga päev juttu ajamas, süüa pakkumas jne, justkui ta oleks veel elus. Nende aastate jooksul kogub pere raha ja loomi (eriti pühvleid), et korraldada vääriline matus. (Ehkki arvestades, et vaesema inimese matus maksab umbes 50 000 USD ja jõukama või kõrge sotsiaalse staatusega inimese oma kuni 500 000 USD, siis minu arvates seda raha lihtsalt paari aastaga kokku ei kogu).

Pühvel on siin ainsana piisavalt tugev loom, et viia lahkunu hing teispoolsusesse ehk Puyasse, ja selleks teekonnaks tuleb pühvel ohverdada. Vaesema inimese matustel ohverdatakse 1–5 pühvlit, aga jõukate puhul võib see olla isegi üle 100. Mida suurem on ohverdatud pühvlite arv ja mida kvaliteetsemad pühvlid, seda sujuvam on teekond hingedeilma. Kõiki loomi pole ka perekond ise muretsenud, vaid neid tuuakse ka külaliste poolt kingiks (nii pühvleid kui sigu). Perekond otsustab, kui palju neist ohverdada ja kui palju elusalt koju viia. Kõik kingid registreeritakse põhjalikult – kes tõi mida, mis on selle väärtus jne.

Torajade kinkimise ja tagasisaamise süsteem on väga täpne – kui näiteks tõid minu perekonna matusteks 8 miljonit ruupiat maksnud sea, ei tohi mina sinu pere matustele minna odavama seaga – peab maksma vähemalt 8 miljonit või rohkem. Kingid registreeritakse ka seetõttu, et kohalik omavalitsus nõuab nende pealt maksu.

Kõigi külaliste kingid ja kinkijate nimed loeb tseremooniameister vähemalt mitu korda läbi mikrofoni ette. Meie, Andmomentsi matkaseltskond, viisime kingiks samuti sea ja igaühe nimi kõlas korduvalt üle terve platsi.

Üldiselt kestavad matused neli päeva (igal päeval erinevad tegevused), kuid sõltuvalt lahkunu sotsiaalsest staatusest võivad kesta ka kauem. Neljapäevalise matuse puhul toimub põhiline pühvlite ohverdus kolmandal päeval, aga meie külastuse ajal (teisel päeval) olid mõned pühvlid juba ohverdatud. Ilmselt seepärast, et esimeste päeva külalistele ka liha külakostiks kaasa panna.

Kui lääne inimesele võib tunduda loomade ohverdamine groteskne ja brutaalne, siis torajad suhtuvad pühvlisse suure lugupidamisega – pühvel on püha olend, kellel on torajade jaoks sügav vaimne tähendus. Enne ohverdamist loetakse lühike palve, et austada looma hinge ja pühendada ta lahkunu saatjaks hingedeilma. Ohverdamine pole torajade jaoks julmus, vaid austuse ja armastuse väljendus lahkunu vastu. Pühvli veri, mis voolab maa peale, usutakse ühendavat inimeste maailma esivanemate maailmaga ja taastavat tasakaalu elu ja surma vahel.

Päev 8
Tänasest päevast moodustas suurema osa pikk autosõit – lahkusime Toraja aladelt ja jõudsime lõunapoole Wajo maakonna pealinna Sengkangi. Siin elab Bugise rahvas ehk bugid, kes on Lõuna-Sulawesi suurim etniline rühm. Bugid on kuulsad siidikudumise poolest (mille keskus Sengkang ka on) ning samuti on neil pikk meresõidu ja kalastuse ajalugu. Neil on ka sajanditepikkune huvitav viie sotsiaalse soo süsteem (mõningail andmeil ulatuvad selle juured isegi 600 või enama aasta taha), aga see oleks juba omaette teema.

Sengkangi külje all asub Tempe järv, mis on üks Sulawesi suurimaid järvi (Peipsist kümme korda väiksem), mille ujuvaid maju sõitsime paadiga vaatama. Kuna Tempe on kalarikas, kujunes sellest oluline kalapüügikeskus. Seepärast hakati järvele ehitama bambusparvedel kalurimaju, mis võimaldasid inimestel elada kalastuse keskel, otse vee peal. Kunagi oli siin terve järveküla – tippajal, varastel 2000. aastatel umbes 100 maja, kuid seoses kalade saagikuse vähenemisega ja asjaoluga, et nooremad otsivad mugavamat elu maismaal, on tänaseks alles kogu järve peale vaid umbes 30–50 maja.

Perekonnad, kellele on kalastus ainus sissetulekuallikas, elavad siin aastaringselt (nt lapsed viiakse hommikul paadiga kooli ja tundide lõppedes tagasi), aga need, kes tegelevad kalastusega vaid hooajaliselt, kolivad järvele ainult vihmaperioodiks (novembrist aprillini), kui järve pindala märgatavalt laieneb ja kalu on rohkem. Antud maja pererahvas võttis meid vastu kuuma tee, kohvi ja otse pannilt tulnud tuliste praetud banaanidega.

PS! Pool matkaseltskonnast matkas, teine pool käis RAFTINGUL!

Päev 9

Hommikul õnnestus meil Sengkangis näha siidikanga kudumist. Sengkang on juba sajandeid olnud üks Indoneesia olulisemaid siiditootmise piirkondi, siidiusse kasvatatakse linna ümbruses. Losari siid, mis on osa bugide ja makassaride rikkast tekstiilipärandist, on tuntud oma pehmuse, läike ja tugevuse poolest. Kangast kootakse traditsioonilistel kangastelgedel. Losari siid on tähtis ka tseremoniaalsetes rõivastes, näiteks pulmades ja pidulikel üritustel. Peaaegu kõik meist ostsid kaasa tuunikaid, saronge, salle jne (matkakaaslane Tiina isegi 4–5 rõivaeset), sest sellise hinnaga siidi ei näe unes ka.

Pärastlõunal külastasime Rammang-Rammangit, mis on üks suurimaid ja haruldasemaid karstimaastikke (asub Marose-Pangkepi karstipiirkonnas, mis on maailma kolmas suurim karstiala). See unikaalne kõrgete lubjakivikaljudega loodusmaastik on tekkinud karbonaatkivimite (kergesti lahustuvate kivimite) lahustumise protsessi tulemusena umbes 30 miljonit aastat tagasi. Rammang-Rammangis asub ka mitu küla, kuid maastiku iseloomu tõttu paiknevad majad hajusalt, mitte tiheda kogumina. Mõned külaosad on ligipääsetavad ainult paadiga ja seda maalilist paadisõitu palmi- ja mangroovisalude vahel õnnestus kogeda ka meil.

Rammang-Rammangis külastasime ka Firefly koobast, milles on kristalliseerunud lubjakivimoodustised ja kogu koopa sisemus sädeleb nagu tähistaevas (või nagu jaaniussikesed pimedas, millest koobas on ka oma nime saanud). Kahjuks ei õnnestu seda täies ilus pildile saada.

Päeva lõpetas meie viimane ühine õhtusöök matkakaaslastega. Meile oli korraldatud õhtusöök lõbusõidulaeval koos laulude, tantsude ja isegi ilutulestikuga. Pidu jätkus koos laulu ja naljaga hotelli katusebaaris.

Sulawesi pakkus haruldast põimikut loodusest, kultuurist ja inimestest, kelle elu rütm on sama omanäoline kui nende mägikülade tongkonan-majad. Torajade rituaalid, pühvliturg ja soojad kohtumised jätsid kustumatu mulje. See on paik, kuhu tahaks tagasi minna – et näha, kuulda ja kogeda veel rohkem.

Meie järgmisele Sulawesi matkale saab end kirja panna siin: https://www.andmoments.com/reisid/sulawesi-2

Oktoober 2025

Sõda Ukrainas on kestnud juba üle üheteistkümne aasta ning massipealtungi algusest on möödas kolm ja pool aastat, kuid Lääne-Ukrainas, mägede ja orgude vahel, käib elu omas rütmis. Sinna viis 2025. aasta septembris Andmomentsi rattamatkajate teekond. Mitte lihtsalt sportima, vaid näitama toetust riigile, mis elab ja hingab edasi ka sõja ajal.

Matka juhtis kogenud rändur Mart Reimann, kes on Ukrainas käinud korduvalt ja teab, kuidas selle maa inimesed vaatamata kõigele oma eluga edasi liiguvad. Küsisime temalt, kuidas rattamatk möödus, milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal ja kas risk oli õigustatud.

Kas enne starti oli tunda ka kõhklust – arvestades, et sihtkoht on Ukraina? Kuidas grupp sellesse suhtus?
Kõhklust tegelikult ei olnud. Pigem vastupidi – paljud tundsid, et nad teevad midagi olulist. See oli Ukraina toetusreis ja oli tunda, et ka osalejad pidasid end kangelasteks. Üldine meeleolu oli ülev, mitte hirmutav. Võib-olla kellelgi oli hinges väike kartus, aga seda ei näidatud välja.

Mina ise käin Ukrainas sageli ning käisin ka lastega kaks suve tagasi Zaporiizhies lastelaagris just selleks, et näidata, kui normaalne elu seal tegelikult on. See pole nii hirmus, kui kõrvalt tundub, kui tead kuhu lähed.

Kuidas teid Ukrainas vastu võeti? Kas inimestel oli hea meel, et välismaalased üldse tulevad?
Igasugune kohalolek on seal oluline. See meenutas mulle natuke aega 1980. aastate lõpus, kui Eestisse hakkasid esimesed välismaalased tulema. Me ise arvasime siis, et oleme maha jäänud ja et meil pole midagi erilist näidata, aga nemad ütlesid: „Teil on siin nii äge!“ See oli tohutu egotõuge ja andis eneseusku. Sama tunne oli nüüd Ukrainas – kohalike reaktsioon, kui nad tänasid ja ütlesid, et on hea näha välismaalasi. Meie kohalolu mõjus neile täpselt samamoodi nagu välismaalased meile eestlastele iseseisvusaja alguses.

Rahvast käib seal endiselt, kuigi mitte nii palju kui enne sõja algust. Me ei olnud üldsegi mitte ainsad turistid seal. Eriti Taga-Karpaatias, mis on ainus oblast, kus puudub komandanditund. Saime isegi peale keskööd ööklubis viibida, kui mujal Ukrainas suletakse kõik kohad kell 23.00.

Samas oli sõda siiski tajutav – kalmistutel olid kõikjal värsked kangelaste hauad, mida tähistasid Ukraina lipud. Ükskõik kui väike küla, ikka oli näha, et sõda on jätnud oma jälje. Naisi oli tänavatel tunduvalt rohkem näha kui mehi.

Kuidas kulges reisi praktiline pool – piiriületus?
Piiriületus kujunes omaette seikluseks. Ukraina giid ootas meid piiril, aga mina jäin piirile kuueks tunniks kinni. Teised said ilusti üle, kuid minu puhul tekkis kohe küsimusi – ilmselt seetõttu, et ma käin seal sageli, umbes poole oma ajast veedan seal. Piirivalvurid uurisid, miks ma nii palju Ukrainas käin ja mida ma seal teen.

Siis tuli päevavalgele vana lugu, miks mind piiril üldse kinni peeti. Jaanuaris olin rindele autot viimas ja rinde lähistel pidas politsei mu kinni – olin 70 alas sõitnud kohta, kus märk muutus äkitselt 50 peale. Trahv oli 300 grivnat, umbes kaheksa eurot. Kui lõpuks rindemeeste juurde jõudsin ja vabandasin, et hilinesin, said nad politsei peale pahaseks, võtsid trahvi endale ja ütlesid, et maksavad ise ära. Nüüd, mitu kuud hiljem, selgus piiripunktis, et nad olid selle tasumise siiski ära unustanud. Õnneks sain ühendust rindemeestega, kes piirivalvele selgeks tegid, et rindemehed kaitsevad Ukraina vabadust ning mõttetu piirivalve ei tohiks vabaduse kaitsja abistajaid eestlasi kottida. Rindemehed tasusid trahvi kiirelt ära ning seejärel muutus ka piirivalve suhtumine. Kui enne suhtuti minusse nagu kurjategijasse, siis nüüd pakuti viisakalt isegi kohvi ja toon muutus sõbralikumaks.

Aga, kui tundus, et kõik on lahendatud, selgus, et edasisõiduks on vaja veel piirivalve ülema erikorraldust. Seal käib kõik läbi pitsatitega dokumentide – ilma templi ja allkirjata ei juhtu midagi. Pidin uuesti helistama ja selgitama, kes ma olen. Ütlesin, et pean ülikoolis loenguid ja olen külalisprofessor ning pidin veel templiga dokumendi hankima ka vabatahtlike organisatsioonist kellega koos autosid rindele viin. Lõpuks siis leidsid piirivalvurid, et tegid mulle SUURE teene, kui lahendasid muidu kolm päeva kestva protseduuri kuue tunniga.. Siis ütlesin neile otse, et nad ei teinud minule teene vaid Ukrainale. Selle asemel, et politsei, piirivalvele ja sõjaväle pidevalt kaikaid kodarasse loopida peaksite kõik koos võidu nimel töötama nagu täna. See kokkuvõtlikult ongi Ukraina – palju bürokraatiat, palju emotsiooni, aga lõpuks saavad asjad tehtud.

Kui palju inimesi rattamatkal lõpuks osales?
Osalejate seltskond oli üsna kirju. Oli neid, kes on Andmomentsi püsikliendid ja väga pühendunud jalgrattamatkajad, aga ka paar meest, kes tulid puhtalt Ukraina toetamise pärast – mitte niivõrd matka, vaid just selle eesmärgi tõttu.

Kokku oli grupis kaks eestlasest naist ja ka viis Ukrainlast Kiievist, nende seas samuti kaks naist. Nad andsin seltskonnale palju juurde. Väga huvitav oli nendega juttu ajada ja küsida, kuidas nemad olukorda näevad. Nad olid positiivsed ja tänulikud, et me Ukrainasse üldse tulime.

See eestlaste ja ukrainlaste kooslus töötas suurepäraselt. Grupp sai omavahel hästi läbi ja tänu kohalikele saime Ukrainat palju paremini tundma õppida – mitte ainult turistina, vaid päriselt inimeste kaudu. Kui giid midagi rääkis, siis neilt saime üle küsida ja kontrollida, kas nende meelest on ka nii.

Milline oli meeleolu Ukrainas kohapeal?
Taga-Karpaatia on olnud läbi aegade turismist elatuv piirkond. Sealne elu käib nii, et mehed käivad välismaal tööl ja saadavad koju raha, millega naised ehitavad maja ja tegelevad seal turismiga. Külad olid kenasti korras – räämas maju ei näinud. Oli nii ungarlaste, russiinide kui ka ukrainlaste külasid.

Kui keegi tuli juurde ja küsis, kes me oleme, siis suhtuti alati hästi. Inimesed olid siirad ja sõbralikud. Kui mõnesse kohalikku kõrtsi astusime, tuldi kohe juttu puhuma meiega. Kontakt kohalikega oli väga hea, nad olid huvitatud, kust me tuleme ja miks.

Mina ise veedan pool ajast Ukrainas ja ütlen alati, et seal läheb hästi. Taga-Karpaatia on ainus piirkond, kus on tõesti turvaline olla. Mingit otsest sõjahirmu ei olnud – pigem oli tunda, et elu käib edasi. Ebaturvaline tunne oli ainult mõnel järsemal rattaga laskumisel, kui tee oli auklik.

2022. aastal oli õhkkond Ukrainas veel ettevaatlik, kui inimesed olid nagu matusemeeleolus. Nüüd on olukord palju rahulikum. Mu sõber, kellel on suvila Lvivi lähedal, ütleb sama – elu on seal praegu stabiilne ja rahulik, isegi hoolimata sõja kestmisest.

Milline hetk või paik rattamatkal jäi sulle kõige eredamalt meelde?
Vaated olid muidugi võimsad, aga üks kõige meeldejäävamaid hetki juhtus ühes väikeses ungari külas, kus meil oli kohaliku giidiga ringkäik. Ta rääkis sealse kogukonna ajaloost ja identiteedist, väga huvitav inimene.

Sel päeval sadas korralikult vihma, olin täiesti läbimärg. Ühes vabaõhumuuseumis andis giid meile selga proovida riideid üleelmisest sajandist ja tõi mulle vildist jaki. Panin jaki selga ja see oli nii hea materjal – hingas, hoidis sooja ja oli uskumatult mugav. Käisingi kogu muuseumi ekskursiooni nii ja ausalt öeldes ei tahtnudki seda lõpuks ära anda. See näitas hästi, et vanaukrainlaste praktiline tarkus toimis endiselt suurepäraselt.

Kuidas kulges rattasõit ise?
Teed olid väga vahelduvad. Kohati oli täitsa uus asfalt, aga siis jälle lõik, kus tuli hoolikalt aukude vahel laveerida. Meie kohalik giid hoiataski enne starti, et „olge ettevaatlikud, teed on auklikud“, ja siis selgus, et need olid just äsja korda tehtud. Sile asfalt ja suurepärane sõit.

Ukrainas on see üsna tavaline, et teid parandatakse järk-järgult, ilma et keegi sellest palju teaks. Mõni lõik oli nii uus, et isegi kohalikud polnud veel harjunud, et seal enam raputamist pole. Loodus oli muidugi võimas. Karpaatide mäed, metsad ja orgude vaated tegid iga päeva eriliseks, isegi kui teeolud vahepeal proovile panid.

Reisil oli ka heategevuslik eesmärk – Ukraina toetamine. Kuidas see osa seekord teoks sai? Kuhu annetused suunati ja kuidas neid vastu võeti?
Andmoments panustas iga osaleja eest 200 € ning matkajad lisasid ise veel omalt poolt juurde. Iga osaleja panus läks konkreetsele drooniüksusele, kelle kontakt tuli meie kohaliku giidi kaudu.

See oli väga sihtotstarbeline abi – mitte lihtsalt sümboolne annetus, vaid midagi, mida nad päriselt vajasid. Kui annetuse üle andsime, tänasid nad siiralt ja kinkisid meile oma üksuse lipu. See lihtne, aga sümboolne žest jäi kõigile meelde. See lipp jääb selle reisi üheks kõige väärtuslikumaks mälestuseks.

Kui mõelda tagasi, kas risk oli õigustatud? Kas tundsid, et kõik läks turvaliselt ja kontrollitult, või oli hetki, mil mõtlesid, et see võib olla liiga julge samm?
Ausalt öeldes oli risk Ukrainas väiksem kui mõnel teisel Euroopa reisil. Olen kogenud Pariisis, Barcelonas ja Kreekas nii röövimisi kui ka kallaletunge – Ukrainas ei ole midagi sellist. Seal on tänavatel rahulik, keegi ei tule sind tülitama ega vaata viltu.

Taga-Karpaatias on elu täiesti normaalne. Seal pole komandanditundi ja õhtuti käib elu edasi. Ühel õhtul käisime isegi ööklubis, kus tantsisime hommikuni. See tundus uskumatult tavaline, arvestades, et riigis on samal ajal sõda.

Mina ega keegi grupist ei tajunud Ukrainas viibimist kordagi ohuna. Inimesed on seal sõbralikud, tasakaalukad ja elavad oma elu edasi nii hästi, kui olud võimaldavad.

Seepärast ongi sellised reisid olulised. Need aitavad näha, et riik toimib ja elu jätkub, peab jätkuma. Mõned osalejad olid Ukrainas esimest korda ja ütlesid pärast, et nende eelarvamus oli olnud hoopis teistsugune.    Ka Karpaatide reisi võib soovitada kõigile – loodus ja kultuur on seal mitmekesised, inimesed soojad ja külalislahked.

Ja lõpetuseks – milline hetk reisilt võiks kõige paremini kokku võtta selle, miks see retk üldse aset leidis?
Üks kõige eredamaid hetki oli viimasel õhtul, kui kohalikega läks tantsuks ja peoks. Varsti tantsisime kõik koos. Meie õpetasime neile Kaerajaani ja nemad meile omi tantse. Selline siiras kultuurivahetus oli tohutult äge.

Sarnaseid hetki oli veel. Mõnel õhtul võttis keegi lõõtsa välja, teisal tulid inimesed lihtsalt juttu ajama või kutsusid kaasa tantsima. Kuurortlinnades käis samal ajal suvine möll: firmade suvepäevad, sajad inimesed pidutsemas, muusika ja rõõmus melu.

Need õhtud näitasid kõige paremini, miks me sinna läksime. Et näha, et Ukrainas käib elu edasi. Inimesed töötavad, laulavad, tantsivad. Ja selles kõiges on tohutult jõudu ja lootust.

August Tillo, oktoober 2025

Puutumata loodus, tuhanded aastad – ja midagi ei ole Alžeeria kõrbes muutunud. See mõjub nagu rännak ajas.

Ühel õhtul, kui istusime Alžeeria kõrbe tähistaeva all ja lõkke ümber rääkisime oma Sahara matkale sattumise lugu, mõistsin, et siin ei ole midagi juhuslikku. Sahara kutsubki vaid parimas mõttes erilisi rändajaid. Ja neile pakub ta võimsaid emotsioone, mida Andmomentsi inimesed oskavad hinnata.

Lisaks kaaslastele tegi meie matka eriliseks võimalus olla osa tuareegide eluviisidest. Nendega koos toimetada lõkke ümber, et valmistada lihtne, kuid väga maitsev õhtusöök. Kusjuures leiva küpsetavad nad kuuma liiva sees lõkke all. Samal ajal keeb lõkke kohal teevesi. Teed segatakse erilisel moel poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Nii aetakse teevesi vahtu ja mida paksem on vaht, seda suurem on austus külaliste vastu.

Matka alguses liikusime 1500 meetri kõrgusele platoole. Päris mitmed arvasid, et katsumuse raskust teades poleks nad tulnud, kuid seda enam nad nautisid ja olid tänulikud selle võimaluse eest.

Enamuse aja matkasime kivikõrbes, kus meie saatjateks olid ulmeliselt ilusad liivakivist moodustised. Kõrgemad neist mõjusid soliidsete mägedena ja madalamad moodustasid justkui eelajalooliste linnade varemed. Ja aeg-ajalt olid nendes „varemetes“ meie eelkäijad oma elu ja toimetusi jäädvustanud kaljujoonistena. Vanimad neist on joonistatud 10 000 aastat tagasi.

Kõige sürrealistlikum hetk matkal oli see, kui kohtasin kahte tuareegi noormeest, kes olid liivale teinud malelaua ja mängisid kabet. Nuppudeks olid heledad ja tumedad kivid.

Viimase päikeseloojangu veetsime liivakõrbes ja seda emotsiooni mina jagada ei oska.

Reisi lõpus saime kutse meie võõrustaja Moussa koju, kus õhtusöögiks oli traditsiooniliselt küpsetatud terve lammas.

Loodan Saharaga kohtuda veel!
Inshallah!

Sügis 2025

Septembris 2025 viis Andmomentsi matkajuht Merle Rallmann grupi seiklejaid Bulgaaria Stara Planina mäestikku. Balkani südames kõrguv ahelik ulatub Musta mere rannikult Serbia piirini, kogupikkusega ligi 500 kilomeetrit. Mäestiku  kõrgeim tipp Botev kerkib 2376 meetrini.

Kaheksa päeva mööda mäenõlvu kulgedes ja erinevaid tippe vallutades andsid meile kõike alustades euroraha tuleku vastastest protestidest Sofias, Trojani kloostri vaiksetest nurgatagustest kuni pilvedesse mattunud Botevi, trossidega turvatud lõikude ja elektrita mägimajadeni.

Tee peal möödusime mitmetest lambakarjadest, hoidusime karjakoertele liialt lähenemast ja nägime ühes mägimajas isegi Eesti suuski – Visu Extra. Lõpuks viis rong meid Koprivštitsasse, kus mitmesajaaastased värvilised majad ja munakivitänavad panid matkale väärika punkti.

Sofia rahutustest kloostri vaikusesse
Esimesel kohanemispäeval sattusime Sofias keset rahvarahutusi. Peatselt euro kasutusele võtvas riigis täitsid tänavad protestijad, kes polnud muudatusest sugugi vaimustunud. Kõikjal võis näha ka politseid ja erivarustusega kiirreageerijaid. Rahvast see aga ei heidutanud ja oma arvamust, et euro muudad elu kallimaks, avaldati lippude lehvides valjult. Selline algus andis meie retkele oma värvingu – olime sattunud maale, kus ajalugu, tänapäev ja tulevik põimuvad nähtavalt ja valuliselt.

Esimesed sammud mägedesse
Järgmisel päeval liikusime paarsada kilomeetrit ida suunas. Ei mitte Musta mere äärde, vaid mägede poole. Tee viis meid Trojani kloostrisse, Bulgaaria suuruselt kolmandasse pühakotta. Kohalikud ootasid järjekorras püha ikooni puudutamist, meie imetlesime samal ajal uhkeid puunikerdusi, lühtreid, ikonostaasi ja ajaloolist atmosfääri.

Seejärel sõime rammusa lõuna ja asusime oma esimesele matkale – 550 tõusumeetrit pöögimetsas, samm sammu haaval kõrguse poole. Kuna meil oli kaks bulgaarlasest matkajuhti, Anton ja Stojan elik Tony ja Sto, siis kasutasime juhust ja soovijad said tõusumeetreid võtta laugemal rajal. Ööbisime kunagi mäesuusatajate hotelliks ehitatud Pleveni mägimajas, paraku suusatõstukid ei tööta siin enam muul otstarbel, kui kaupade kohale toomiseks.

Pilvede sees ja trossidega
Kolmandal päeval võtsime ette tõusu Stara Planina kõrgeimale tipule, Botevile (2376 m). Kõrgust võttes selgus, et päev polnud selleks parim, tipp mattus paksu pilve, nähtavus ulatus vaid paarikümne meetrini ja kogu ümbrus meenutas muinasjutulist haldjamaailma. Tipus ootasid sõjaväepost, ilmajaam ja matkajate varjualune, kus saime kuuma teed, tummist läätsesuppi ja isegi õlut. Kõik veel leevide eest – euro on siia alles teel. Mäest alla tulles murdsime end pilvest välja ning päike muutis olemise taas soojaks.

Neljas reisipäev pani meid juba tõsiselt proovile. Tõusumeetreid kogunes üle tuhande, mitmel pool tuli edasi liikuda trosside abil. Päike küttis halastamatult ja rada nõudis pingutamist. Õhtuks jõudsime Ambaritsa mägimajja, kus puudus elekter ja kus pesuvesi tuli puuahjus endal soojaks kütta. Just seal tundsime, kui vähe on tegelikult vaja, et päev oleks hea. Olgu öeldud, et enamus mägimajasid Bulgaarias kuuluvad riigi turisimiühingule, kes neid kohalikele rendile annab klausliga, et üldruumidesse peavad matkajad sisse pääsema 24/7. Ainult köögiplokk võib lukus olla.

Viiendal päeval tervitas meid imeline päikesetõus. Pildile jäi ka üksik hobune – ainus transpordivahend sellesse majja. Päev tõi aga karmid olud: kaks üle 2100 meetri ulatuvat tippu ja kõle külm tuul, mis kippus asju lennutama. Läbi kuusiku Dobrilasse, matkaradade ja paraplaanide mekasse jõudes maitses toit, välkusid malenupud ja klaasi kohaliku veiniga veeresid jutud  eriti hästi. Seal kohtasime esmakordselt ka teisi matkajaid, inglasi ja tšehhe.  Maja juhataja lubas aga Eesti reisi otsima hakata.

Karu möiretest Koprivštitsa tänavateni

Järgmistel päevadel pakkusid mäed taas rohket avarust, sest lehtpuumetsad lõpevad kusagil 1600 meetri kõrgusel. Lagedal andis endast taas märku terav põhjatuul. Kuulsime karu häält, vist, või oli see põder, me selgeks ei vaielnudki. Nägime lambakarju ning kogesime taas päikselisi hetki. Kuues päev lõppes ainsas teele jäänud hotellis murul pikutades või basseini ääres, ja oh üllatust, ühest toast kostis Tommy Cashi Espresso macchiato!

Seitsmes päev algas tagasi mäkke minekuga, kust õhtul alla tulime. Kokku oli sel päeval ligi 900 tõusumeetrit ja mitmeid trossidega lõike. Ühes mägimajas ootas meid üllatus – seinal rippusid Eestist pärit suusad.

Viimane päev viis meid mägedest alla, seekord läbi koduste männimetsade. Et mitte asfaldil käia, ootas meid rongisõit, mis algas silmaga nähtavalt vanast vaksalist. Rongi kolksuv tempo mõjus kui ajarännak minevikku. Matkateekond lõppes Koprivštitsas, kus 19. sajandi värvilised majad ja munakivitänavad jutustasid Bulgaaria renessansi lugusid. Käisime mõnede häärberite ja nende kunagiste elanike, kaupmeeste, poeedi, revolutsionääri, lugudega tutvumas ka. Õhtul maitsesid road taas imeliselt, peab eraldi mainima, et meile kõigile avaldas erakordset vaimustust ehedalt maitsevad kurgid ja tomatid.

Mäed, inimesed ja kultuur
Stara Planina andis meile kõike – tugevat tuult, mägililli ja karmi rada, aga ka kloostrite rahu ja väikeste linnade ajalugu.

Bulgaarias kogetu andis tunde, et Balkani elu käib omas tempos. Mitte kellavärgi täpsusega, vaid looduse ja inimeste rütmis. Just selline argine, aga südamlik elulaad oli kontrastiks karmidele mägedele.

Kui meenutame seda retke, kerkivad silme ette mitte ainult tipud ja tõusud, vaid ka Bulgaaria köögi maitsed, kloostrite ajalugu ja inimeste siirus. Stara Planina pakkus võimaluse piiluda ühe Balkanimaa hingeellu. Lihtsusesse, külalislahkusesse ja oskusesse võtta iga päev sellisena, nagu ta on.

Ingrid Ots-Vaik, august 2025

Kui alustada algusest, siis ma pole kunagi käinud mägedes matkal. Otsus minna Andmomentsi korraldatud matkale mägedesse tekkis sõbranna Ene eestvedamisel eelmine aasta. Mida lähemale matk jõudis, seda rohkem tekkis kõhklust ja kahtlust otsuse õigsuses. Seda enam, et reklaam ütles, et matka raskusaste on keskmine. Eelkõige, kas olen piisavas füüsilises vormis. Kõrvalepõikena: töö juures oli maikuus kõnnivõistlus. Otsustasin osaleda. Kokku kõndisin kuu jooksul poolteist miljonit sammu. Sellest tegin järelduse, et vast ikka tulen toime.

Igatahes matkale ma jõudsin. Esimene tore üllatus oli matkaseltskonna suurus – 16 inimest ja ealine mitmekesisus. Tinglikult võiks seltskonna ealiselt jagada kaheks: noored ja juba elukogenud täiskasvanud. Kogemustega mägimatkajad ja need, kes esimest korda nii kõrgeid mägesid ligidalt nägid. Igatahes sellise eripalgelise seltskonna meeskonnaks kujundamine on tõeline väljakutse, millega matkajuht Mati Terestal väga kiiresti – praktiliselt ühe päevaga – hakkama sai, st et keegi ei jäänud maha, keegi ei rabelenud ennast ogaraks ja kõik olid päeva lõpuks rõõmsad.

Kaukasus ise jättis hinge ja mällu kustumatu mälestuse. Oma imelise puutumatu looduse, mägede, kuristike, jõgede ja ojadega. Tuleb tõdeda, et ehk on see, mis ergutab ja innustab inimesi võtma ette sellist enesepiitsutamise retke. Astuda välja oma igapäeva mugavustsoonist, nautida mägede ilu ning ületada iseennast. Teisalt kogesime mägedes alaliselt (suveperioodil) elavate inimeste igapäeva elu ja külalislahkust. Eks mõni neist kogemustest oli unustatud vana – nn Stalini jalajälgedega kuivkäimla. Samas, kui viimati nimetatud asutuse kasutamisega kaasneb miljonidollariline vaade mägedele, siis mis siin ikka nina kirtsutada. Või kiirevoolulisest mägiojast omale joogivee hankimine või seal enda pesemine.

Kogu matka jooksul oli paar hetke, mis oleksid võinud väga halvasti lõppeda (kiirevoolulise mägioja ületamine, priimuse põlema minek, matkarajale langenud lume ületamine jne). Siin tahaksin tunnustada kohalikke giide Rusa ja Maiat, kes kiiresti ja oskuslikult need kriisid lahendasid. Lõppkokkuvõttes on need juhtumid ühe suure ja vahva seikluse osad, mis muudavad selle kõik mälestusväärsemaks. Inimese ajul on suurepärane võime kõik halva päeva lõpuks muuta heaks. Kuskil pole kirjutatud, et inimese elu peaks olema kerge.

Kindlasti üheks matka kõrghetkeks oli Atsunta kuru ületamine, oma kõrgusega 3412 m. Seda hetke jääb meenutama üheskoos matkasell Laidi loodud ning tema eestvedamisel lauldud seto leelo mäejumalatele tänuks turvalise matka eest.

Eks kõigi matkaliste lähedastele oli omamoodi katsumuseks see, et me olime väljaspool telefoni ja interneti levipiirkonda pea viis päeva. Vaatamata sellele, et hoiatasime, oli väike paanikaosakond täistuuridel tööl. Oh seda rõõmu, kui sai teada anda, et kõik on elus – veidi räsitud, aga terved.

Eraldi tahaks ära märkida Gruusia kultuuri ja ajaloo, mida saime Kaukasuses ainult veidike nuusutada. Kuid see annab kindlasti innustust omal käel tagasi minna või järgmist matka Gruusiasse ette võtma, et seda rikkust enda jaoks rohkem avastada.

Juuni 2025

Olime ammu otsinud võimalust matkareisiks, mille koormus jääks mõõdukaks ja kus matkamise kõrvalt jaksaks ka muud ette võtta. Andmomentsi Kapadookia reisi formaat kõlas täpselt hea. Arutlesime enne reisi matkajuhi Matiga vahemaade üle ja ta kinnitas, et kerge tase tähendabki täpselt seda – absoluutselt igaüks saab hakkama. Etteruttavalt saan öelda, et jah, nii oligi.

Õhtul pimedas hotelli jõudes selgus, et meie pisihotell oli väätidesse mattunud hubane kreeka villa, kus pakuti hubaseid võlvlagedega tubasid, muinasjutulisi vaateid ja toite, mis ei jäänud alla tippkokkade pakutavale. Hoovis pidas korda kohalik erakordselt rammus kass, kes hoidis igaks juhuks ka kahtlastel külalistel silma peal. Õue seatud laud oli igal söögikorral parimast lookas ning arutelusid läätsesupi nüansside ja jogurtikastme maitselisade üle jagus igasse söögikorda. Isegi külma õlut anti 😀 Paljutõotav algus, igatahes!

I matkapäev

Esimese matkapäeva algus Rose Valleys kulges kohaliku giidi Hami jaoks aeglaselt, sest absoluutselt iga käänu tagant avanesid sürreaalselt kaunid vaated roosakatele mägedele ja orgudele. Vaatasime eemal orus asuvas vabaõhumuuseumis sagivaid turiste ja nentisime, et siit ülalt on vaade parem. Meile valitud rada pakkus kohe alguses elevust ja närvikõdi, aga Mati valitud tempo arvestas kõigiga ja edasi liikusime nii, et jõudis pildistada, ronida ja muljetada korraga.

Muhedas kambas möödusid kilomeetrid märkamatult. Teele jäi tõuse, tunneleid ja mitu koobaskirikut, mille ajalugu Hami meile põhjalikult tutvustas ja juurde muheles, et küll te peagi tüdinete. Üldiselt võis tal isegi õigus olla, aga esimesel päeval nähtud Karsibucaki koobaskirik ei jätnud kedagi külmaks. Poolel rajal liitus meiega üks kohalikest vabapidamisel koertest, kes keerulisemates kohtades abivalmilt jalus sehkendas. Selliseid abigiide kohtasime hiljem ka teistel matkaradadel.

Lõunapaus mägikohvikus oli rikkalik, boonuseks sealsamas kõrval seinamaalingutega koobaskirik ja varjulised lebolad puhkamiseks. Päeva edenedes pikenesid varjud, roosasse orgu laskus kuldsem kuma ja ühel hetkel avastan ennast ootamatult mõttelt, et kuskil on tööpäev, aga Kapadookia oli muud teemad mu peast juba mõne tunniga pühkinud. Vat just selline peabki üks puhkus olema. Pärast viimast põnevamat tõusu saigi esimene rada läbitud ja istusime otse bussi. Tehtud!

Inimene peab oma hinge eest ka hoolt kandma, seega sõitsime pärast matka vaatama  keerlevaid Dervišeid, kelle jaoks nende tants sümboliseerib hinge teekonda. Meile oli protsess ette tutvustatud ja muuhulgas antud luba etendusel tukkuda – ikka juhtub. Püüdsime pika päeva väsimust tõrjuda ja tunnikese siiski veel silma lahti hoida, aga jahedas pimedas keldris meditatiivse muusika ja tantsu saatel polnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Hotellis õhtusöögil selgus, et meie hulgas oli teisigi, kellele Sufide Sema tseremoonia une peale ajas. Ju siis töötas.

II matkapäev

Teise matkapäeva varahommikul pakiti soovijad õhupallilennule Göremesse. Juba kohalesõit võttis sõnatuks: SAJAD õhupallid, üliladus korraldus. Kohale jõudes läks vaevalt veerand tundi ja juba ronisime korvi. Päikese tõustes muutusid maastiku värvid iga minutiga. Haldjakorstnad, Armastuse Oru sambad (või olgem ausad, peenisemets), roosakad rulluvad mäed ja muidugi värviküllane õhupallimeri moodustasid kokku ühe suure maali, mille sees me sel hommikul imetluses ahhetasime. Pall tõusis nii kõrgusesse, kui (peaaegu) kriipis kaljude tippusid kanjoniseinte vahel. Ja kogu see üleelusuurune õhusõiduk maandus meie üllatuseks otse auto treilerile, nii 10 cm täpsusega. Seda peab ise kogema.

Lennukas hommik osutus nõnda inspireerivaks, et matkajuht Matilt hakkas möödaminnes värsse pudenema… “Kui pead Türgis alkopiiri, siis võid säästa mitu liiri!“.

Enne matkarajale minekut oli päeva programmis Kaymakli maa-alune koobaslinn. Hami juhendusel käisime läbi tunnelite labürindist, kuhu omapead ilmselt ei tihkaks ronida. Kohati olid käigud madalad – pikemad külastajad võivad arvestada paari muhuga – ja see vaid lisas elamusele värvikust. Maa all olles tunnetus muutub. Siin kulgeb aeg omas tempos, hämaralt valgustatud koobastikust õhkub ürgset vaikust ja aastasadadega varjupaigaks uuristatud koobastik tundub lõputu. Külastajad lubati vaid nelja korruse sügavusele, aga teadaolevalt oli seal korruseid maa alla kaevatud koguni 10.

Lõpuks peab matkareisil ka matkama, eks. lhlara oru rada oligi selline kergem matkarada, mis tegelikult pakkus puhkust nii ronimisest kui päikesest. Kõrgete kaljude vahel vaikses orus peitusid vanad koobaskirikud. Lõunat serveeriti jõeäärses kohvikus, kus lahtisel tulel küpsetatud gözleme nautimise ajal paradeerisid laudade ümber haned ja pardid ning meile huvitavad täpilised pärlkanad (“Keha on ilus, aga pea nagu raipesööjal” märkas üks matkaja).  Ja muidugi ka mõned kassid. Kilomeetreid kokku nagu polnudki, aga konnalaulu saatel jagus vaateid kuhjaga. Raja lõpus oli lisaks võimalus uudistada Selime koobaskloostri varemeid. Õhtul hotellis ootas meid kõiki tuttav hotellikass ja järjekordne meisterlik õhtusöök.

III matkapäev

Kolmanda päeva hommikul pakkisime kohvrid bussi ja leidsime end Gomeda Oru raja algusest. Vaikne ja varjuline org oli jätkuks eelmisele päevale. Rohelust täis rajalt leidsime enda üllatuseks rukkililli, kaljuseinu täitsid tuvide “korrusmajad” ja saime läbida mõned tunnelid ja kanjonid. Retke lõpus kolas teeservas üks tilluke kilpkonn, kelle imetlemisest ei saanudki isu täis. Vaata ja imesta, päris töötav mudel! Lõunasöök Ürgüpi kesklinnas oli Hami sõnul meie elu parim ja tõsi, imepehmeks hautatud veiseliha sai süüa lausa lusikaga.

Päev jätkus Göreme Vabaõhumuuseumis, kus tavaturistid saavad uudistada varakristlikku koobaskloostrit. Hiina turistidega võidu trügimine polnud meist kellegile just esimene valik ja võrdluseks hea, KUI off the track olid olnud meie eelmised päevad. Muuseumile järgnes käik keraamika töökotta, kus omanik meile pika ja lõbusa tuuri tegi. Õhtu lõpetasime Göreme linnas kokteilidega linnamelu ja üksteise reisilugusid nautides. Vapramad korraldasid hotellis veel raki testjoomise, kus vanad kalad teadsid muheleda, et “Rakiga on alati nii, et maitse on sama, aga seiklused on erinevad.”

IV matkapäev

Neljanda päeva hommik algas värskendava suplusega basseinis ja pärast rikkaliku hommikueinet viis matkapäev meid Armastuse Orgu. Kui eemalt jäävad silma dramaatilised kaljumoodustised ja erivärvilised vaated, siis lähemal vaatlusel selgub, et emake loodus on siin ikka mõnuga hullanud. Viisakalt nimetatud haldjakorstnad on tegelikult väga mehelik kivimets, mille vaade võtab igaühe veidi muhelema. No on alles koht 😀

Kõige pikem matkapäev osutus ka kõige palavamaks, juba hommikul lajatas kuklasse 28 kraadi ja lauspäike. Tõusumeetreid ja palavust jagus võrdselt ja Urchisari linna jõudes tõdes nii mõnigi meist, et mõned meist on siiski põhjamaalased. Päikesenautlejad said täisdoosi. Valitud lõunasöögikoht osutus eriti meelelahutuslikuks, kus menüüs muuhulgas ka savipottides küpsetatud road. Tseremoonia jaoks aeti köögist ka kokad välja ja õigesti kolkimise peale lagunes pott turistide kohustuslike ahhetuste saatel õigest kohast pooleks. Loomulikult ei jäänud maitse showle alla.

Kes täis kõhuga veel treppe jaksasid ronida, kasutasid võimalust, et vallutada Uchisari kindluse kõrgeim tipp. Pärastlõunane laskumine Tuvide orgu oli kiire ja elamusterohke, sai korraks ka köie abil turnimist proovida. Pulss oligi juba liiga normis.

Õhtul said soovijad hamamis end vahumassaažis läbi kloppida lasta, aga ka hotelli bassein jäi populaarseks.

V matkapäev

Viimane, viies matkapäev Zemi varjulises orus meenutas koduseid metsaradu. Kitsas ja sügavas kanjonis kasvas lopsakas rohelus, kanjonis voolas oja ja igas põõsas röökisid konnad. Suurusuguste vaadetele lisaks pakkus see tuttavlikku õdusust, mis 34 kraadi arvestades oli vist siiski kergendus. Mõned tunnelid ja mudamülkad hiljem tõdesime, et viimane matkarada sai kuidagi äkeste otsa.

Sel päeval meile lõunat ei pakutud, vaid pidime selle ise valmistama. Otahisari linna naiste ettevõte Hereni Kadin Coop pakub võimalust ise endale lõuna küpsetada ja see siis ka kohapeal ära süüa. Töö, mida need prouad seal õhtusöögi nikerdamiseks teevad, hinnati eestlaste poolt ennenägematuks ajaraisuks. Kohalike jaoks aga vastupidi – mida rohkem “miniravioole” lusikase mahub, seda tublim kokk. Tandooriahjus saia küpsetamine oli uus elamus ja tekitas kuhjaga elevust. Hoolimata lihtsusest ja tagasihoidlikkusest tundus tandoori ahjusoe sai olevat parim asi maailmas.

Kui meie grupp imetles vaikselt prouade näpuosavust, siis Türgi prouade suurimaks imetluselemendiks olid meie tublid härrased, kes kõik esirinnas toidu valmistamisele käed külge panid.

Päras imelist einet oli grupil vabakava, mis jagunes linnas kolamise ja basseini ääres peesitamise vahel. Me olime selle mõnuga välja teeninud.

VI matkapäev
Kuuenda päeva varahommikul jõudsime veel imetleda õhupallidega täidetud hommikutaevast ja sealt viis tee juba lennujaama. Reis kokku oli tegelikult ju lühike, aga selle aja sisse mahtus tõesti kõike – iga päev pakkus midagi täiesti uut. Kohalike lahkus ja suurepärased toidud, iidne ajalugu ja imetabane loodus komplektis suurepärase seltskonnaga pakkusid kokku elamuse, mis ületas kõik ootused. See reis toidab hinge veel päris mitu aega :D.

Kevad 2025

Lesotho, Aafrika lõunaosa üks vähem külastatud nurki, on maailma tähelepanu alt tihti eemal. Sellegipoolest on see üks kolmest Aafrika mandril asuvast kuningriigist täis kultuuri ja ajalugu, mis väljendub nii maastikes kui elanike kommetes.

Andmomentsi matkajuht Merle Rallmann, kelle käe all võtsid 2025. aasta märtsikuus julged rändurid ette teekonna läbi Lesotho, jagab fotoblogis oma muljeid ja kogemusi, mis viivad meid selle riigi kõige ehedamatesse ja vähemtuntud paikadesse – alates Ha Kome koobastest ja kuningatet matusepaigast Thaba (valgel) mäel. Aastatel 1884–1966 oli Lesotho nimi Basuutomaa, mis oli Suurbritannia protektoraat. Ilmselt seetõttu räägitakse seal paljudes kohtades inglise keel ja autoliikluski on inglisepärane.

Ha Kome koobas, mille 18. sajandil valis elupaigaks selle varjulise asukoha pärast üks kohalik hõim, kes põgenes kannibalide eest. Meie mõistes oli tegemist hiiglasliku kaljueendi alla rajatud savionnidest asumiga, kus isegi lastele oli ehitatud eraldi madalam onn. Praegugi elab seal üks mees, kes keeldub välja kolimast. Et tegemist on tavatu vaatamisväärsusega, on onnid tänapäeval üles vuntsitud, ent ometi annavad nad aimu, kuidas tuli elektri, vee ja akendeta onnis aastasadu hakkama saada.

Thaba mägi on pühapaik, kuhu maetakse ainult kuningliku pere liikmeid, uhkeim kalm on siin praeguse kuninga isal, kuningas Moshoeshoe II-l, kes hukkus 1996. aastal autoõnnetuses. Teised matmiskohad on sammaldunud kivikalmed koos nimeplaatidega. Ka on mäel rusudes vanu kivihooneid ajast, mil pühal mäel ka elati.

Kohalikud usuvad, et see mägi muutub öösiti suuremaks. Meie seda kontrollida ei saanud, sest meid ei tahetud omapäi mäele lasta isegi pärastlõunal, sest oli pühapäev ja treppidest lubati üles vaid kella 13-ni. Ei aidanud meid anumine ega raha pakkumine, valvur leebus, kui oli teinud ühe tähtsa telefonikõne. Arutasime hiljem, et ehk peljatakse kuningahaua rüüstamist ja noh, ühtegi valvurit üleval mäel polnud.

See on Lesotho viisa vormistamise protsessi algus pealinnas Maserus migratsiooniametis, kus passid ja paberid viisime kell 9 ning kätte saime kell 14:30, tänu kohalikule Thaba Toursi partnerile Rayle, kes meid kohapeal usinasti aitas. Papist dokumendimapid piltidel seisavad koridoris, mida keegi ei valva. Selline arhiiv siis.

Kõik vajalikud dokumendid olid saatkonda saadetud 3 kuud enne reisi. See tagas vaid n-ö saatekirja, et me üldse Lesothosse siseneda võime. Ja muidugi me saabusime laupäeval, ent migratsiooniamet avas uksed esmaspäeval. Viisata maale sisenemise luba tuli ette näidata vaid pisikeses inimtühjas Maseru lennujaamas. Sinises särgis härra Ray näitab paberi pakki, mis kaheksa eestlase viisatempli saamiseks kohalikus ametis ikkagi ette näidata ja läbi uurida tuli.

Viisa vormistamise ajal külastasime kohalikke käsitöölisi, kes teevad tellimustöid kangastelgedel. Selline kena näputöö maksis kõrval asuvas suveniiripoes vaid paarkümmend eurot.

Lesotho sümbol on õlgedest müts ehk “mokorotlo”, mis on vormitud isegi maja katuseks. Eelnimetatud käsitöölised tegutsevad just selles majas. Mokorotlo on aga meeste seas üsnagi populaarne peakate, valmistatakse seda kuivatatud õlgedest ja minikübarad kaunistasid kahel õhtul isegi meie voodikatet, analoogselt nagu mujal pannakse tekile tervituskomm või volditud luik.

Vaatasime üle Lesotho parlamendihoone, mis asub kõrgel mäel ja kuhu võõraid ligi ei lasta. Valvuri jutu kohaselt ehitasid hoone hiinlased, ja tõele au andes, krohv pudises. Lesotho parlament koosneb kahest kojast: senatist ja rahvusassambleest, kokku 153 saadikuga. Seda vaeses riigis, mis on Eestist kolmandiku jagu pisem. Olgu lisatud, et kuningal on riigis meie presidendiga sarnane staatus.

Teekond Semonkongi, kust matk algas ja lõppes, oli väga põnev: lapsed tulid koolist ja ratsamehed läksid võistlustele. Piilusime ka elektrivabasse koolimajja, kus kahjuks tunnid juba läbi olid. Koolis puudub veesüsteem ja eemal oli suuremat sorti ehitis, mis tõenäoliselt on see koht, kus kuningaski jala käib.

Semonkongi lodge oli justkui pärl, kuhu enne jõudmist tuli läbida suuremat sorti küla, kus nii baare kui igasugu müügiputkasid ning ületada siis jõeorg ja voilà, kaminaga ümarad õlgkatustega majakesed ootasid meid!

Esimene matkapäev oli meie ainus vihmapäev, aga siis me seda ei teadnud. Matkarajad olid vee all ja porised. Lõunapauski tuli teha kerge sabina saatel. Päikest nägime tunnikese pärastlõunal  ja sel hetkel võtsime aja maha, et veidigi kuivada. Samuti kohtasime Lesotho kuninga hobuse- ja veisekarju. Meie matka suurim “accident” juhtus just sel päeval ja vihma tõttu: üks meie üheksast saatehobusest, see kõige väiksem, komistas ja rullus ümber oma telje paar meetrit kallakust alla. Ehmatus oli suur, sest loom ei liigutanud. Saatetiim võttis loomal kotid seljast ja peale väikest toibumist oli hobune taas jalgel, huuh! Minu peas käis juba hädatapu film silme eest läbi.

Enne laagrisse jõudmist hakkas taas sadama, hullemini kui seni, kuid meile oli rajatud omapärane neljatelgiline asum, mille alla kahjuks kogunes ka vesi, sest olime oja kaldal orus. Eesti mehed asusid peagi oja suunas trenaaži kaevama, mis päästis olukorra. Saatemeeskond vaatas ja imestas.

Õnneks öösel laius peade kohal piiritu selge tähistaevas koos kuuga ning hommikust alates ei saanud me rohkem vihma.

Teisel matkapäeval kuivasid märjad riided ja päev pakkus maastiku mõttes korralikku väljakutset. Jõgede ületusi, kus jalad lahti tuli võtta, oli neli-viis ja need muutusid tavaliseks. Seekord asus me telklaager küla serval ühe pere koduõuel kukkede ja kanade keskel. Peatselt selgus, siin on ka külarahva jaoks pood. Poehoone nägi välja nagu iga teine maja siis, ainult, et selle sinine uks käis tabasse ja aegajalt tuli mõni kohalik selle ukse taha. Õhtul võtsime ette meie telklaagrist ligi kilomeetri kaugusel asuva joa külastuse, mis langes üle 90 meetri kõrguselt.

Kolmas matkapäev pidi olema kõige raskem ja see algaski matka kõige laiema jõe, mil nimeks Ketane, ületusega. Selleks moodustasime giid Thuso näpunäidete järgi turvalise aheliku. Suurem osa päevast kulgeski nimetatud jõe naabruses, kus tee viis vaheldumisi ikka üles ja alla. Teel kohtasime kohalikke koolilapsi, kes olid teel mitmete kilomeetrite kaugusele teise külla spordivõistlusele, ilma ühegi täiskasvanud saatjata!

Laager pandi püsti järjekordse küla vahetuses läheduses  karjamaal, milleks oli vaja külavanema luba. Külarahvas uudistas meid eemalt tundide kaupa, kuna valge inimene on siinkandis harv külaline. Selle päeva õhtuks jõudsid laagripaika ka värsked külmad joogid kohalikust Malutist (õlu) Coca-Colani. Õhtusöögiks serveeriti sealsamas sütel küpsetatud lambaribisid koos maisipudruga, mis maitsesid imeliselt. Hügieeni eest hoolitsemise protseduurid tegime väikeses ja külmas jõekeses.

Neljas matkapäev jätkus tõusude ja langustega ja kerge see kindlasti ei olnud, sest päike kuumutas hästi. Õnneks sattusime lõunapausiks puude alla ja jahe vesi ojas andis mõnelegi jalapaarile hõlpu. Lõunaeine huvitavaimaks osaks oli alati väike pakike kuivatatud liha või vorstikestega, lisaks puuvili, pähklid, kreekerid ja juust ning kõrrejook. Muu karastav “plaaster” ilmus välja matkajate päevakottidest.

Sel päeval kogunes kilomeetreid sarnaselt eelmisele päevale 18 kilomeetri kanti ja teekond sai otsa keset küla oja kaldal, kus meid taas kümned silmapaarid eri ilmakaarest ainiti piidles. Käisime lähimas onnis ka kohaliku inimese argielu uudistamas: kolme lapsega naine oli leseks jäänud, kui tema mees miski tõve kätte hinge heitis. Kaks last olid parasjagu kaugemal koolis ja vanem poeg elas naaberonnis. Lesel oli suisa kaks onni, üks magamiseks, teine, ilma korstnata ümarakujuline maja oli köögi eest. See tähendas, et keset onni oli lõke ja kogu suits levis majakeses ning väljus vaid välisukse kaudu. Talvel, kui maad katab lumi, kolib pere kööki ka oma magamisaseme, sest siin on tuli.

Õhtusöök erines varasemast ja koosnes riisist ning hautatud lambalihast ning köögiviljadest. Et see oli meie matkal viimane telgiõhtu, ei olnud palju vaja, kui nii eestlased kui kohalikud võtsid üles lauluviisid, ühes giidide ja saatjatega tuli ettekandele Kaera-Jaangi. Tõeline laulu- ja tantsupidu.

Viies matkapäev algas traditsioonilselt päikesetõusuga, meie olime valmis kokkulepitud ajal kell 7.40. Aga nagu ikka, meie saatjaskond nii akuraat ei olnud ja teele asusime 8.30. Rada keris tasahilju külast välja ja siis ikka üles ja siis veel üles. Aga midagi hullu polnud, sest keha oli koormusega selleks ajaks kohanenud. Külasid oli üha sagedamini, mis andis märku, et hakkame oma matka algus- ja lõpupunktile Semonkongile lähenema. Ühes külas köitis meie tähelepanu rahvakogunemine ja kostev laul. Selgus, et juhuslikult sattusime mööduma matusetseremooniast, kus naised kandsid kauneid kleite ja isegi sukkpükse võis märgata. Aafrikas! Läheduses kogunesid puna-valgetesse kaunistustega kaetud hobused, seljas uljad ratsanikud. Need olevat kadunukese sõbrad, kes nüüd tema mälestuseks lagendikul auringe tegid.

Lõunapikniku tegime pea 200 meetri kõrguse joa juures, mille kohal lendas arvukalt kotkaid, kelle pesapaigad samadel kaljudel. Muide sel seinal on Guinessi rekordi sertifikaat, just siin tehakse kommerts-köiel-laskumist, mis 200 meetrit kõrge.

Viimane tõus, põllumaad ja juba paistiski tuttav küla, meie seiklus hakkas lõppema. Semonkong lodges ootas meid imemaitsev õhtusöök.

Lõpetuseks. Kuigi mõnel päeval esines raskemaid ilmastikuolusid ja füüsilisi väljakutseid, ei heidutanud need matkajaid, pigem tugevdasid grupi ühtekuuluvustunnet ning aitasid luua ühiseid mälestusi ja lugusid, mida tulevikus meenutada.

Saadud kogemused võimaldasid Andmomentsi seiklejatel mõista Lesotho rahva ja riigi eripära kui kultuuriliselt rikast ja eraldiseisvat riiki. Taaskord leidis tõestust, et märkimisväärsed avastused asuvad sageli kaugel peatänavatest ja turistilõksudest.

Kevad 2025

Keset lõputuna näivaid ettevalmistusi, kus puusad ja pahkluud said tunda oma koduseid “raskusi” ning Eesti kapriisne ilm pakkus treeninguks parimaid tingimusi, sai alguse Karin Ossipova kauaoodatud seiklus – matk Patagooniasse.

Tema lapsepõlve unistus muutus reaalsuseks, kui astus vastu Patagoonia metsikule ilule ja vaheldusrikkusele, mida Karin kaamera läbi jäädvustas. Alates hingematvatest liustikest ja rahututest koskedest kuni igapäevaste väljakutseteni, mida pakuvad kohalikud ilmastikuolud ja maastik – see kõik on nüüd pildis ja sõnas.

Käib ettevalmistus Patagoonia retkeks. Puusad ja pahkluud pole peaaegu 1,5 aastat pidanud “maja” raskust taluma. Poja hantlid tagavad vajaliku raskuse kotis ja Eesti ilm on ka väga kohane harjutamiseks. Seekord on teostumas lapsepõlveunistus rännakust Patagooniasse.

Reis algas Iguazu jugadel seiklemisega enne kui jahedamasse lõunassse suuna võtsime. Paadisõit viis otse koskede alla.

Argentino liustikujärv.

Argentiinas vaatame ära Petito Moreno ujuva liustiku Los Glaciarese rahvuspargis. Saame esimest korda tunda, milline hull tuul võib meid oodata matkarajal. Liustik ulatub 74 m üle veepinna ja 100 m allapoole. Serv on 5 km pikk ning see liigub iga päev 2 m meetri jagu. Liustik pakub meile nii kuulde- kui vaatemängu: paugub ja praksub ning suuri tükke murdub ning variseb järve meie silme all.

Kaeme liustikku ka järve pinnalt paadist.

Ja nüüd läheb lahti sõit Tšiilisse, Torres del Paine rahvusparki, kus plaanime kolada tervelt nädal aega ümber selle mäemassiivi.

Üllatusena mulle moodustab 80% Patagooniast kõrb. Just selline igav liiv ja tühi väli, okkalisi tutsakaid täis. Ja kuigi seal sajab korralikult, on vist tugev tuul see, mis niiskuse viib.

Teispool Tšiili piiri ei saa turist käppasid eemale fotokast, kui tee pervedele ilmuvad guanako karjad ja nandud.

Umbes 7 tundi sõitu ja olemegi esimeses telklaagris. Seekord on Andmoments rentinud telgipaketi. Ja see sisaldab, kujutage pilti, umbes 5 cm paksust matti, enamasti korralikku magamiskotti ning PATJA!!! Need auto-katusetelgid on vastupidavad hullunud tuulele ja vihmale. Superluks elamine kahele, kuhu võiks ka veel lapsed majutada. Ja hoiab ka hiired eemale. Need pidada matkakotist ööga läbi närima. Ühte sellist näeme ka meie.

Plaan on teha 7 päevaga ring peale. Matkame O-ringi, mitte W-ringi. Kokku umbes 120 km vist, päevateekond 12-20 km. Esmapilgul tundub tšill.

Läheb lahti. Kogu nädalane trall käibki taamal paistva mäekogumiku ümber.

Kollase, pruuni ja punase varjundid läbisegi punetavate ja roosatavate jõhvika- ja pohlalaadsete puhmastega saadab meid terve nädala. Sekka muudki. Riiete selgapanek ja äravõtmine on üsna tüütu, sest niipea kui päike väljas, on palav ja kui tuul lõõtsuma kukub, siis vaja koorikjope välja otsida. Riietuse valik on siin paras pähkel.

Kodust juba tuttavad fuksiapõõsad.

Kõiksugu vulinat hakkab meid saatma tervel matkal. Matka lõpuks kasvad oma seljakotiga nii kokku, et pausi ajal ei viitsi seda enam seljast äragi võtta

Hobuseid kasutatakse porteritena, tuuakse laagrimoona ja matkajate varustust.

See kana teadis turiste oodata. Päevapajuk sisaldas meil ohtralt kõiksugu seemnelisi ja pähkleid.

Seekordne telklinnak on maa peal. Mulle meeldivad need katusetelgid siiski rohkem. Öine marutuul mind ei sega, olen juba selgeks saanud matkates, et sellistes laagrites tuleb tropid kõrvas hoida, kui magada tahad.

Mõni laager on ligipääsetav vaid jalgsi või helikopteriga. Hobused sinna ei saa. Siin veetakse ära laagri prügi.

Süüa ei pea me seekord ise tegema, vaid telklaagrite infra pakub väga rikkalikku ja maitsvat hommiku- ning õhtusööki. Samuti päevapajukit teele kaasa järgmisesse laagrisse. Need lihakehad süüakse sel õhtul siiski ära laagri endi töötajate poolt.

Kolmnurgal paistab meie järjekordne laager. Rahvusparki sisenedes loeti sõnad peale, et ujuma ei tohi mingil juhul minna.

2011 paiku laastas Patagooniat paar kuud kestnud tulekahju. Sellist vaatepilti on kahjuks hektarite viisi.

Rippsildu ootasin kõige enam. Esimese ületamine võtab pisut põlve värisema, räige tuul lisab pinget. Aga edasised sillad ei paku enam erilist närvikõdi. Inimene harjub kõigega.

Tuul 25-30 meetrit sekundis, vihma sajab alt ja ülevalt, paremalt ja vasakult.

Teekond üle John Gardneri kuru (1200m) ei ole lihtne, kuigi kõrgus ei tundu ju suur. Tuul on niisugune, millist ma varem kogenud ei ole.

Seekord kõige kõrgem punkt 1200, kuid matkaja teab, et piisab 500 meetrist kõrguste vahest ja suurest seljakotist, et end korralikult ära väsitada.

Meie armas grupijuht Fred trotsib vapralt marutuult-traditsiooni ei saa rikkuda. Tipus tuleb kaasa võetud pilli saatel laulda.

Kurule jõudes avaneb meile suursugune Grey liustik. Ja see jääb meid saatma terve ülejäänud päeva. See on 6 km laiune ja 28 km pikkune hiiglane. Ka see liustik, nagu Morenogi, on osa Lõuna -Patagoonia jääväljast.

Tuleb aga tunnistada, et laskumine sellelt kurult on veelgi raskem ning meie põlved ja reielihased pannakse korralikult proovile.

Need olid väljakutsuvad hetked. Hullunud tuul peksis meie seljakotte kust aga tahtis. Mingil hetkel võttis isegi minul, kes ma kõrgust ei karda, seest kõhedaks. Kui tuuleiil ootamatult mäepoolsest küljest sind tabas, oli tegemist, et kuristikku mitte veereda.

Igal õhtul telklaagrisse jõudes ootas meid enda valitud tervitusnaps.

Ikooniline Mirador Base Las Torres. Selle nimel saigi pingutatud. Viimast päeva alustame kell 3 hommikul pealampidega, et jõuda kõige kuulsamate “hammasteni” päikesetõusuks. Need tornid on ühtlasi ka Patagoonia õlle brändil. Vaev tasus end kuhjaga.

Päikesetõus.

Hommikusöök miljonidollari vaatega.

Hüvasti Grey liustik.

Järgmine võimalus Andmomentsiga Patagooniasse matkama tulla on 2026. aasta talvel. Kirja saad panna ennast siin: www.andmoments.com/reisid/patagoonia/